Narva kanal

Sai vaadatud, topitud ja poetud aga ei midagi. Vähemalt kena koht oli sügise ilus.

Ilus päev kanali ääres jalutamiseks. Aga kui sillani jõudsime, tuldi lähedalasuvast suvilast meil silma peal hoidma :/ Näkitsesime natuke teeäärsest õunapuust näpatud vilju, arutlesime valjuhäälselt silla arhitektuuri ja kanali kalavarude üle ning tõdesime, et egas muud kui, et mis valesti, see uuesti ning see aare peab meid veel veidi ootama.

Sai otsitud siit ja sealt poolt, ülevalt ja alt aga midagi silma ei jäänud. Eks kunagi uuesti.

Üsna copy paste Matu ja Rudolfi logile. Ronisin, piilusin, poleerisin. Kui olin loobunud, siis avastasin, et üks mugu passis 50 meetrit kanalist päri või allavoolu mu tegemisi pealt. Seejärel lõbustasin ennast lindude vaatlemisega. Pardipere nosis vetikaid ja muud linnud tegid häirekisa kui üks kass tahtis silda ületada. Leidmata mul see aare igatahes jäi ja nüüd üks lisapõhjus miks enda teed tulevikus jälle Narva poole seada.

Pardipere

 1 

Rudolf ronis ja vaatas ühelt poolt. Siis teiselt poolt. Siis ühelt poolt. Siis ajasin mina ka pea auku. Siis teiselt poolt. Ei näinud. Vähemalt saime kohalikke lõbustada. Teinekord proovime jälle.

DNF

 1 

Noup...kümme minutit sai rahus otsida ja see aeg ei leidnud. Edasi läks asi päris käest: ligematest suvilatest tulid kõurikud, et vees möllata. Sõitsime kanali alguse juurde ja pidasime pika pikniku, aga tagasi tulles oli vesi joppe ja matte täis, ligidal oleva putka katusel päevitasid tulevased naised, silla all, konstruktsioonis, turnisid "ämblikmehed", noorust oli vesi täis kahekohalisel arvul(isegi "pärsia vaip" oli laotatud servast kanalipõhja, et mugav oleks betooni peal) ja hiidlase sõnu kasutades: ju jääb. Ei ole hea koht aarde jaoks ilmselt, kui ta silla küljes. Igatahes saime oma emotsiooni ja koha tutvustuse kätte, aarde püsivuse osas on igatahes kahtlusi...(noh, peitjale infoks...või nii :) )

 10 

Siia võiks siis kirja panna et „Ei Leidnud Esimesena“ :) Oleks see aare päevavalgust näinud koduse diivanil lesimise ajal, siis ei oleks küll eraldi sõitma hakanud Narva, aga olin end juba kodust välja ajanud eesmärgiga KJ Oru linnaosaga ja ühtlasi aardega tutvuda, tanklas peatust tehes tuli mail uuest aardest, no mis siis ikka, sama suund oligi plaanis. Kohapeal parkisin auto vaatluskaugusele ja tuvastasin kohe, et kiiresti siin ei lähe. Kamp kohalikku noorust oli end sisse seadnud nii sillal kui silla all. Vastu metalli kolkimisega kaasnes üksteise kostitamine sõnavaraga mida muidu vabalt kuuleb ainult saates „Võimalik vaid Venemaal“, ära said mainitud kõik paljunemistegevusega seotud nimi ja tegusõnad. Ja seda ikka nii et kogu kõrval asuv suvilakooperatiiv sellest osa sai. Lõpuks noorus küll sillast tüdines kuid ronis kõrvalasuvale soojatrassile isolatsiooni mõlkima. Õnneks ilmus suht kiirelt onu jeebiga kes nad sealt minema kupatas. Selle poolteisttunni jooksul said ka kalamehed lõpuks aru et kala siin ei ole, pakkisid õnged kokku ja läksid koju viina võtma. Selle aja jooksul olin ma jõudnud välja mõelda kus see aare põhimõtteliselt võiks olla ja teha mõned esimesed katsed, ilma et midagi näppu jääks. Kui õhk tühjem, sai enda arust põhjalikult läbi käidud kohad kuhu käsi mahub, tulemus null. Lõpuks jäin vahele ühte kepikõndi tegevale tädile, kes alguses küll kahtlustaval pilgul mööda kõpsutas, aga siis end veidi eemal põõsa varjust piiluma sättis. No sellistes oludes jäi üle vaid peitjatega konsulteerida – sel hetkel mitte enam leiu pärast, vaid murest et ega aare näiteks silla all asuvale seltskonnale näppu jäänud ei ole. Selgus et aare pidi olema seal, kus ma otsingut alustasin. Proovisin veel… no ei ole, Üritasin siis mõned pildid telefoniga teha ja peitjale saata, tulemuseks konstateering et on vist jah jalad selga võtnud. Aga omamoodi huvitav oli ikka :)

Kohalikud hoidsid silma peal