Mööda radasid jalutades sattusime sajale otsa. Seentega oli kehvemini, ühe Paavo maast lõpuks leidis. Aga kuna abivahendit ei olnud, siis jäi leidmata. Päris õel aare ütleks selle kohta. Nüüd juba kulumismärgid aitavad, kuid ma ei kujuta ette kuidas esimesed leidsid. Eks kunagi tööriistadega tagasi metsa.

Nii, läksin mütsiga lööma ja mediteerisin seal esimese vihjeobjekti juures ilmatuma aja, aga ainus mida ma seal aru sain, oli see, et vaja ikka enne niisuguse ettevõtmisega alustamist mõne spetsialistiga konsulteerida. Kusjuures ka eelnev läbimõtlemine jäi vahele, aga vähemalt sain aru, et ma ei saa midagi aru. Asi seegi.

Daymoon leitud, olin teel ratta poole, kui minu üllatuseks jalutas vastu täitsa tuttav nägu. Kuna minul on seda aaret ainult korra mitteleitud, siis otsustasime koos edasi minna. Kuna Margus oli juba ka minul tänu vihjetele arenenud ideed katsetanud, siis läksime edasi tema teise ideega. Nii 7 km vähemalt ja 2 leidu hiljem olime ikkagi tühjade pihkudega. Tahtsin ise ka siis enda idee üle vaadata, kuid ega seegi lähemale ei viinud. Tasapisi oli läinud pimedaks ning otsustasime seekord asja sinnapaika jätta. Läheb koos Kahe elevandiga nimekirja "Kunagi kellegagi koos tagasi".

Meie geopäeva esimene otsimine algas mitteleiuga. Vahtisime siin seal lolli näoga ringi, väga head ideed ei tekkinud ja läksime edasi

Helbele ei andnud see mitteleid rahu ja nii me siin metsas natuke sokke või seeni taga ajasime. Vähemalt kaaslasel olid mingid ideed, mida kontrollida ja saja leidsime üles.

Valgel ajal tagasi.

Segi jooksma ja mõtlema me end ei hakka. Ka koos geosõpradega sama hullu lainele ei saanud kui peitja. See ei ole ikka (kuni leidnud pole) miski multi. Kui üks osa kogu aarde jamast on mõstatamine ja peitjaga ühele sokivärvile saamine siis see on ja jääb mõistatuseks! Mädanegu rahus kuni järgmise korrani .....

 1 

Ei ole meie head sokikate mõistatamisel. Paar mõtet kontrollisime, siis sai siiber. :D

Otsustasime pärast mitut NHT leidmist, aga aarde puudumist siis selle juurde tulla oma geoisu rahuldama. No meil oli null erinevatel kaartidel eri kohas ja kohapeal oli meie silmis ainult tühjus.

Vaatasime ja arutasime. Ei midagi. Minu poolt külge silt "Ju jääb".

Maitse asi :) Mingi nüanss jäi puudu.

 1 

Kuigi aaret ei leidnud, siis phantomiga ma ka ei nõustu. Tõsi küll, suutsin läbi häda nullist edasi minna, leida nii saja kui seened, kuid loomulikult õiget abivahendit mul polnud ja maastiku raskusastet võtsin ka tõsiselt. Kuid ehkki Aigarile jäi sest mõru maitse suhu (ilmselt 29 kraadise palavuse tõttu), siis ma jälle mõtlen, et ei tohiks kritiseerida teisi, kui ise teha aardeid, mis pole leidmiseks mõeldudki. Vot nii. Millalgi tagasi. Või noh, vaatab seda asja.

Sellega on nüüd nii, et... leidsiiiin :) Nulli ma ei kohanudki. Hakkasin kohe lõpust pihta, kui sada juhuslikult ette sattus. Otsisin silmadega seeni, ei olnud. Läksin edasi, et tagasi tulles vaatan täpsemalt. Naasen. Vaatan ja vaatan, lasen mugud mööda, vaatan veel ja hakkan juba seeni nägema. Kõigepealt ühte, siis järjest rohkem neid välja tuli. Kuni lõpuks jäi silma ka otsitav. Üks seen vist oli pintslisse pistetud juba. Kahjuks abivahendit ei ole standardvarustuses, seega läheb see sinna "teoreetiliselt leidsin" kausta.

Ei söö seeni, ei käi maratonil ja ei saanud sellest aardest midagi aru. Võibolla kunagi uuele ringile.

 2 

Multi aare? Mine nulli, saad ülesande või järgmise punkti koordinaadid. Ei tea kust kohast. Vihje ei tohiks üldse olla aarde lahendamise üks osa. No igatahes me liigitasime selle asja multist, lahendamatuks mõistatuseks. Tuleme kunagi tagasi ja kui leiame sööme sõnu. Praegu jäi igatahes meelde nõutus. Ei täna!

 1 

Väänasin oma tee alguspunktist mööda ja seisin siis mõtlikult ning kirjeldust lugedes paigal. See tegi möödakäijad murelikuks, nii et üks seltskond pidas kinni ja uuris, ega ma eksinud pole. :) Tahtsin öelda, et olen mõtisklustesse eksinud, aga ei viitsinud pikemat vestlust pidama hakata, seega märkisin ainult, et kõik on korras. Aardest ei saanud absoluutselt mingit sotti ja kui olin veel phantomi pahase teate läbi lugenud, otsustasin jätta kogu selle asja soojemaks ajaks.

Tulime nulli, vaatasime vihjet, vaatasime ringi, ma leiutasin isegi ühe raketiteooria kuhu edasi minna aga sealt ei leidnud midagi. Eks jääb teiseks korraks. Seekord jätkasime tavaliste aaretega.

 1 

Läksime nulli, vaatasime vihjet, mitte midagi aru ei saanud ja läksime edasi järgmise aarde juurde. Jah, ei või ikka nii pikka pausi selles mängus jätta. Aga ega täpselt ei teagi, kas on meie oskused vahepeal rooste läinud või siis aarete tase niipalju tõusnud, igal juhul siin jäid meile tühjad pihud.

 3 

Ilus soe pühapäev. Peale Harku mõisaparki tegime paar kõrvalepõiget ja suundusime spordirajale. Algus oli paljulubav. Nulli leidmisega probleeme ei tekkinud. Väljapuhanud aju nõudis matemaatilist tegevust ja nii õnnestus meil üsna mitu potentsiaalset punkti leida. Muide, kõik olid päris ilusad kohad kuid nende ainus puudus oli mittevastavus lubatud seentele ja sajale. Kuna me ei osanud muudmoodi enam numbritega mängida, tegin kõne Moorile. Pika usutlemise tulemusel kangutas ta ise mult õige suuna kätte. Milline professionaalsus! Jalg kiskus sirgeks ja sammud said õigesse suunda. Oli üpriski meeldiv, sest lubatud kohast leidsime hoobilt vähemalt 5 seent. Jätsime need korjamata - pole ju järgmistel muidu midagi leida. Aga peale pooleteisttunnist tallamist hakkas meile juba tunduma seente omastamise plaan täiesti reaalsena. Ei saanud me nägijaks ka peale teist vihjet. Kolmandat ringi jooksvad sportlased vaatasid meid juba väga imelikult. Treeningu mõttes sai proovitud ka üht kaske kooliajal tuntud köieronimise meeldetuletuseks. Kask jäi terveks kuid selgus, et füüsikaseadused pole vahepeal muutunud. Ühesõnaga - see tsirkus lõppes tõdemusega, et tuleb üks teine kord tulla, seened kokku korjata ja rist maha märkida.

Sada oli, aga seeni polnud.

 9 

Hommikul jälle topeltsada sisse, tahkemat kõrvale, abivahend kaasa ja 4km metsa poole. Kohale jõudes jõudsin napilt saja pealt pidama saada, kui juba…. seen! Vaatasin siis nõutu näoga seda seent ja mõtlesin: kui siin minu asemel seisaks nüüd [kingu], siis päris kindlasti kõlaks tema suust: "peitja on suli". Vähemalt minu mõtted sinnapoole liikusid. Igatahes seisin ma seal ja vaatasin, mõtlesin ja vaatasin. Ja järsku… seen. Võttis vanduma. Võtsin kogu selle territooriumi luubi alla ja hakkasin seeni otsima. Igatahes eilsega võrreldes oli olukord minu jaoks kapitaalselt muutunud. Seeni lisandus kui võlu väel. No jah, vihma ju tuli.

Mingil hetkel oli minu jaoks seeni juba piisavalt, silma jäi üht-teist muudki. Siis järsku…. koer! Ning kohe ka mugu! Sama koer ja sama mugu, kes eile mind eksinuks pidasid. Mida ma nüüd teen?!? Et seisan siin niisama, ratas puu najal ja vahin ringi lõug lõunas? Ei, see oleks imelik. Võtsin taskust telefoni ja "vastasin kõnele". Koer märkas mind, mugu samuti. Kohe kutsus peremees koera enda juurde ja koer sai rihma külge. Ei tea, kas see koer geopeitureid ka sööb? Aga seeni?

Seekord mind enam eksinuks ei peetud, võib-olla jäi neil mulje, et ma elan siin. Mulle igatahes hakkas nii tunduma. Aga minu kaasavõetud abivahendist polnud seal küll tolku, ei hakanud teist väljagi võtma.

Nii ma siis seal seisin ja mõtlesin, avastasin veel detaile ja … see ei ole ju võimalik! Siin peab mingi konks olema…. võib-olla ongi. Lõin kiivriga ja lahkusin. Järgmisel korral ütlen koerale ja mugule "Tere! Otsite seeni?"

Kuigi nime pole ma veel kirja saanud ja teab kas niipea saangi, aga niipalju olen ma juba näinud, et "lahe_teostus" silt tuleb minu poolt ära küll.

 12 

Ah et sada ja seened! No sada (tegelt isegi topeltsada) teen ma igal hommikul. Nii profülaktika mõttes, tõmbab kenasti vere käima. Ja kui ei tee, siis kipub pea valutama hakkama. Sellest kogusest piisab mulle terveks päevaks. Ärge nüüd valesti aru saage, ma kohvist ikka räägin :) Seeni ma peale ei tarbi, pigem manustan putru topeltsaja kõrvale.

Täna hommikul, kui olin kakssada sisse valanud ja putru peale manustanud, viskasin viie asemel neli ja olingi kolmteist pluss sada juures. Et õiges kohas olemises veenduda, siis vaatasin veel korra kaarti ka. Minust möödus koer muguga. Ootasin viisakalt koera möödumist ja siis hakkasin uurima.
Järsku aga kuulen: “Kas oled eksinud?” Mugu nimelt hakkas mõtlema, et äkki ma ei leia õiget teed üles. Kinnitasin talle, et eksinud ma ei ole ja tänasin teda muret tundmise eest. Samas aga mõtlesin, et noh, mõnes mõttes olen eksinud küll, aarde asukohta ma ju ei tea.

Igatahes, liikusin edasi. Varsti olin juba omast arust õige koha peal. Sügasin siis veidi kukalt ja tõmbasin paremale ära. Hakkasin vihjet tõlgendama. Tõlgendasin, vaatasin kaarti, tõlgendasin veel, kohtasin seeni, palju seeni. Sain aru, et sada ma juba leidsin, seened ka, aga kus siis aare on? Seentega tasub muide kiirustada, osad mittesöödavad juba hallitavad! Kui olin juba 10 minutit otsimisele kulutanud, siis taipasin, et minu parem pool on tegelt ikkagi vasak pool :D Kolisin siis õigele paremale poolele ja hakkasin jälle asju tõlgendama. Ka seal oli seeni ja loomulikult ka mustikaid. Igatahes midagi ma ei leidnud ja 10 minuti pärast lõin mütsiga (vabandust, kiivriga siiski). Noh, eks kogun mõtteid ja siis tulen uuesti.

P.S miskipärast mulle tundub, et aarde tüüp on vale. Aga enne kui leidnud pole, ei saa ma seda sada protsenti kindlalt väita.

Härra ja proua seen

Mugud ja vihm. Sai lükatud otsimine päev hilisemaks.

 7 

Leidsin, aga abivahend jäi poodi, sest minul sellist asja pole. Pean vist uusi geosõpru otsima või aarde juures laagri püsti panema. :'( See aare saab ühe pisara. Jätan selle enda patja.

 10 

Kui Robert hommikul üles ärkas, olid aarded juba avaldatud. Üks neist oli kättesaadavas kauguses ja 2,5 tundi pärast üheksat olingi kohal. Karlo lubas ka seda otsima minna. Vaatasin nullis igal pool ringi ja juba arvasin, et äkki peab langenud puu aastaringe lugema hakkama... Ühel hetkel helistas Karlo, et ta sai FTFi, ma lootsin, et saab koos otsida, aga nii palju siis sellest. Pärast tundi mugudele harrastusteatri pakkumist andsin alla ja äramineku hetkel nägin Liisi, Madist ja Priitu, kes vist otsisid Karlot. Tegin kerge ringi, et Tallinna metsade aaret otsida (leidsin kodust kalendrilt isegi aarde asukoha ümbrusest tehtud pildi), aga otsinguks see jäigi.

Läksin sinna poole, kust varem nähtud geopeiturid tulid, leidsin seeni ja redelpuu ning tundus, nagu oleks seal käidud, aga aare jäi leidmata. Kontrollisin Mihkli ideed, mis võis tagantjärele mõeldes isegi õige olla, aga seegi lõppes ebaõnnestumisega. Pärast sellist kahetunnist fiaskot on küll selline tunne, et peaks millegi lihtsama peale üle minema. Näiteks mustikate korjamisele, neid ma veel suudan leida...