Vanad rajad on ühed toredad asjad. Tavaliselt neid tähele ei pane, aga kui korra märkad, siis võib sealt nii mõndagi põnevat leida. See siin on teine neist radadest, mille otsa peale juhatas meid suvel – küll kaudselt ja ilmselt ise seda teadmata – karinten.

Erinevalt eelmisest on see vana rada paksus võsas, suvel hullemas, talvel vähemas. Sestap venis peitminegi sügisesse. Ja sild on oluliselt kehvemas seisus. Oleme siis vanakese vastu viisakad, jätame lammutamine tegemata ja vaatame vanade meistrite tööd silmadega. Kui aare leitud, alles siis laseme käed käiku. Koordinaat pädeb Maa-ameti järgi. Pliiatsit pole ja kaane mahavõtmiseks kraba kaasa nt kruvikeeraja vms.