Võluri kadunud võluvõimed

 1 

Sai nagu igalt poolt uuritud ja puuritud, aga liikuma ei saanud miskit. Võimalik, et teiste aarete läbi käimine tühjendas mana ära, ning jäi võluvõimetest puudu. Proovime järgmine kord uuesti.

 1 

Olin varustanud end lisavõluriga aga isegi tema võlutase oli liiga madal, et sellest jagu saada. Eks peab veidi kodus harjutama ja Harry Potterit lugema/vaatama. Ja Kunksmoori, ilmselt neid võluriraamatuid/filme on veel, mida tuleb studeerida. Kuigi jah, hetkel ei viitsi tagasi minna. Kui eile oli veel krõbe ja mõnus, siis täna juba kiskus vesiseks ja rõvedaks. Kuigi koerale see koht meeldis, siin aarde juures õnnestus tal 2 päeva jutti kõige rohkem maiustusi saada... Ehk siis jääb veidi ootele :) Muidu tundub äge (ja juba sain targemaks, aitäh ;))!

 1 

Seadsime sammud selle aarde poole kuna hetkel veel ilm mõnusalt sobilik. Ei pea kummikuid välja otsima ja saab matkasaapaga kuivalt kohale. Kohapeal oli korralik kirst, kuid kahjuks minu võluvõimed seda täna ei avanud, kuigi muditud ja näpitud sai teda korralikult. Ilmselt minu võluvõimed olid tänase juhusliku esmaleiuga otsa lõppenud. Eks me siis tuleme millalgi tagasi, võibolla otsin veel mõne võluvõimetega kaaslase kaasa.

 1 

Ei teagi, milles sel korral viga oli - kas sõrmed olid juba kohale matkamisest piisavalt külmad ja kanged või oli tõesti mehhanismis viga. Ei meie ega meile seltsi tulnud geopeiturid saanud laegast lahti. Kast ise näeb ju ometi uhke välja. Tuleb tagasi tulla.

 1 

Laeka leidsime ilusti (küll enne seda lugematuid kraave ületades, sest otsetee on ju otsetee), kuid võluvõimetest ja mõistusest jäi täna vist veidi vajaka. Olime seal umbes pool tunnikest katsetanud, kui järsku kuuleme lähedalt inimeste hääli. Misasja, siin!? Selgus, et me polnud ainsad, kes oma võimeid katsetama olid tulnud. Lasksime siis saabunud paaril samuti asja uurida ning lõpuks leidsime ka vist laeka avamiseks vajaliku koha. Kuid lahti me teda ei saanud. Võta nüüd siis kinni, kas ei leidnud õiget asja või on neid mitu või kuidas see kaadervärk käib. Teinekord siis tagasi, ehk peaks veel jahedamal ajal tulema, saaks kuivema jalaga.

 2 

Ma olen seal tegelikult mitu korda käinud, kord ajasin lume süüks, kord ilm liiga vihmane. Omaarust olen välja mõelnud kuidas asi käib aga midagi jääb puudu. Ilmselt see võluvõime. Vist peab hakkama natuke abi paluma, Harku aarded kipuvad otsa saama ja praegu ma olude sunnil kaugemale ei saa minna. Kui keegi raatsib natuke vihjata oleksin hiiglama tänulik!

 1 

Enda arvates oleks pidanud kõik toimima, aga võlu ja võimeid mul nähtavasti vähe.

 1 

See aare oli meil juba mõnda aega plaanis ja enda arvates olime korralikult valmistunud. Kuid võta näpust. Kui tahtsime aardele kaardi järgi läheneda, suunas geps meid tuldud teed mööda tükk maad tagasi ja kohas, kus teatas meile "olete kohal", ringi tuulamine ei andnud mingeid tulemusi. Kinnitust hakkas saama meie veendumus, et oleksime pidanud uskuma kaarti, mitte gepsu, ja lohutuseks otsustasime üles leida NHT11, mis jäi aardes ja ka meie varustuses puuduva kirjutusvahendi tõttu siiski logimata. Tagasiteel väitis geps meile uuesti hoopis teises kohas, et oleme kohal, kuid siis me teda enam tõsiselt ei võtnud. Aga seda me nii ei jäta, naaseme esimesel võimalusel kindla plaaniga gepsu enam pimesi mitte usaldada ja võlurile tema võimed tagasi anda.

 20 

No see aare oli üks rist ja viletsus.
Algas asi sellega, et teatasin kodus, kavatsen Harku metsa minna aardeid otsima. Kolm mul neid seal on, hea tempoga jõuab ehk kõik ära võtta. Minu suureks üllatuseks teatas aga Aigar, et tuleb ka kaasa, polegi ammu käinud aardeid otsimas. Küsisin, on ta ikka kindel ja vaadates veel tema valitud riietust tundus, nagu läheks me tegelikult vanalinna jalutama.
Algus läks kenasti - kõik olid heas tujus ning Andreas mässas tükk aega ronimispuude juures. Kui aga aardeni jäi veel 300m, muutus Aigar mõtlikuks. Eriti kui oli näha, et tee saab otsa ja peame metsa ronima.
No esimesed 100m läksid kenasti, siis hakkas aga väikesi veetõkkeid järjest rohkem ette tulema. Minul polnud viga midagi, veekindlad botased jalas ja väsimust ka polnud, kuid Aigar hakkas kergelt ärrituse tundemärke näitama.
Kui aardeni jäi veel 10m otsustas Aigar üle viimase kraavi mitte tulla ning jäi koha peale nagu post seisma. Meie Andreasega madistasime nullis, kirusime ja tuulasime ringi, aga lõpuks loobusime. Ma pole küll kindel, aga arvan, et meie kontsentreerumist segas ka natuke kivistunud ilmega Aigar kraavi kaldal.
Kuigi Andreas seda sugugi ei tahtnud ja mina veel vähem, otsustasime siiski koju tagasi minna. Jõudsin just telefoni taskust välja võtta, kui see pildi eest viskas - aku tühi. No tore lugu küll.
Edasi järgnes metsas haudvaikuses mälu järgi tagasiminek. Kujutan ette, et me suutsime minna palju pikema ringiga, kui tulime. Igatahes käisime mööda radu, mida enne polnud näinudki. Mingi hetk avastasin, et Aigar oli vaikselt hargnenud ja jalutas rahulikult teisel pool laia kraavi. Meil Andreasega aga polnud enam üleminekuvõimalust kuskil. Niimoodi kõmpis meie lagunenud seltskond teine teisel pool kraavi, kuni leidsime Andreasega okstehunnikust moodustatud silla.
Kuigi Andrease tuju polnud ka märjad jalad muutnud, jalutasime tagasi auto poole nagu matuserongkäigus. Minu meeleolu rikkus ainult teadmine, et peab siia tagasi tulema uuesti proovima, aga ilmselt oleks seda mõistlik teha pisut kuivemal ajal kui varakevadel äsjase lume sulamise järel. Lisaks tulen siis üksi, kuigi kahtlustan, et Aigaril on nüüd mõneks ajaks nagunii geopeituse isu läinud. :)

Neid oli seal hulgim. See aga ainuke, kes elus oli.

Nägin metsas ühtainsat lumikellukest...

...ja ühtainsat märtsikellukest.

 1 

Ei teagi nüüd, kummast puudu jäi, kas mõistusest või võluväest. Sai üht paljulubavat kohta näpitud, kuid nähtavasti jäi asi poolikuks, sest laegas jäi minu jaoks suletuks.

 2 

Jalutasin vaikselt ilma nautides ühe aarde juurest teise juurde. Vaatasin murelikult, et telefoniaku hakkab tühjaks saama. Õnneks olin akupanga kaasa võtnud. Aga kaabel? Nojah, selle jätsin muidugi koju.. Lootsin siiski, et jõuan vast selle aarde juures ära käia ja ehk kuskile veel. Lõpuks aga jäin pikalt nuputades veel kokkusattumusena tühjaks saanud taskulambipatareidega üpris hämarasse. Otsustasin oma võluvõimeid veel lihvida ja mõni teine homme valgemas tagasi jalutada. Laegas näeb väga uhke välja. :)

 1 

Tulime siia Liivaselt saarelt üsna otse läbi metsa ja ükski kraav probleeme ei valmistanud. Meie rõõm jäi aga üürikeseks, sest ühtki head ideed ei tulnud. Erki väga kasti juurde kummardada ei saanud, sest Jasmiin oli kõhul magama jäänud ja mina oskaks sellist kasti avada vaid kirve või bensiini ja tikkudega :( Et siis me tegelikult leidsime küll, aga me lihtsalt ei saanud kasti lahti. Ilma tagasi pole mõtet tulla, kui just mingit sähvatust ei teki. Tänud siiski, jalutuskäik oli ju tore ;)

 5 

Tegin ka väikese jalutamise Harku metsas.Ennatlikult olin õnneks kummikud jalga sikutanud enne minema asumist.

Kasti leidmine oli lihtne.Lahtisaamiseks kasutasin kõikvõimalikke ussisõnu,kuid kogu posimine oli kasutu.Järgmiseks külastuseks tuleb kusagilt hankida võlumüts või mingi muu nõiduslik atribuutika :) Aitäh jalutuskäigu eest!

 1 

Tahtsime jalutada ja ühte head aaret leida. Jalutada saime ja kena kasti leidsime. Aga poole tunni jooksul meie mõistusest ja võlusõnadest kahjuks ei piisanud.

 7 

Oli sulnis talipäev. Maa oli õrnalt jäätunud. Vedma & Volšeebnik olid just viie peitu pugenud salakarbi asukoha avastanud. See oli nendesuguste kogenud geovõlurite käes käkitegu. Sestap olid nad üpris veendunud, et allesolnud tunnikene enne silmaarsti visiiti peaks olema piisav. Mida nad ei teadnud, et küllap oleks silmaarsti pidanud hoopis enne aardeotsingut külastama.. Kohale saadi ilusti kuiva jalaga. No muidgi, väljas ju valge aeg. Lisaks olla Vedma siin korduvalt ennegi käinud ja teadis ilmeksimatult kõiki salakäike. Mis siis nii viga kuiva jalaga kohale tatsuda.
Kohapeal ootas aardevõlureid võimas võlulaegas. Tõeline meistriteos, võrratu kunsttükk. Silitati seda siit ja silitati sealt. Leiti üks salauks. Mõlemad proovisid oma lihvitud võluvõimeid. Tundus nagu võtted oleks õiged, aga sõrmed jäävad töntsiks. Kuna silmaarsti aeg hakkas juba ees terendama, oli aeg võlulaekaga hüvasti jätta. Raske südamega oli seda nõus tegema ka Volšeebnik. Kui muud ei midagi, saadi vähemalt aus FNDF.
Vedma & Volšeebnik tänavad ja kiidavad. Ainult hinges närib väike uss, kas tehti ise miskit vildakalt ja oli võluvõim neist üle või oli ilmataat või keegi veel kõrgem vingerpussi mänginud. Eks järgmine kord paistab.