Aarde asukohta pääsemine on raskendatud, kuna vahepeal on suured puud raja peale ette kukkunud

 4 

Täna oli tavalist aaret vaja leida. Tallinnasse on mul jäänud kaks tavalist mida ma olen külastanud aga pole leidnud ja üks veel täitsa leidmata ehk Topeltpatarei. Seega väljavaade pole just kõige roosilisem. Siinsest aardest olen ka aina mööda vaadanud, kuid nüüd tundus, et külma on ehk piisavalt olnud ja hea oleks see käik ette võtta. Ega ma tõtt öelda väga eeltööd ei teinud, kui mitte öelda, et üldse ei teinud. Margus pani lähenemissuuna paika ja ega muud polnudki, kui tuli kohale astuda. Algus oli ilus, lausa lust oli astuda. Kuni saabus hetk, kus sisse tallatud rada enam ees polnud ja sai lumes sumpama hakata. Margus tegi oma suurte kummikutega jäljed ette ja mina siis tatsasin järgi. Mööda neid valgeid ette astutud auke. Kuni korraga vaatas vastu must auk. Margus ise ei saanud arugi, et oli vette astunud. Mul olid aga matkasaapad jalas ja edasi muutus meie liikumiskiirus aina aeglasemaks. Küll sik-sakidades ja otsides kuivemaid kohti või siis võimalusel astusin mättalt mättale või puu tüve lähedale. Süsteem tundus toimivat, kuni peale üht saatuslikku eksitust tundsin kuidas külm vesi varvaste vahele pressis. Urisesin ja ütlesin, et nüüd pole enam vahet, et paneme tempoga kohale, sest seisma jääda sellises külmas märja jalaga ma küll ei soovinud. Aga mind kuulda ei võetud ja edasine teekond palju kiiremaks ei läinud ja etteruttavalt võib öelda, et rohkem mul vee sisse astuda ei õnnestunud, kuigi vett seal jagus rohkem, kui ma oleksin osanud oodata. Aarde juurde jõudes vaatasime üle kõik kohad, mis tundusid sellises kohas aardele sobilikud olema. Pluss Margus kaevas lume alt välja veel ka ühe väikse tiiviku, millest näiteks sookoll7 on GC lehele pildigi postitanud. Edutult mitmeid kordi võimalikud puud üle vaadanuna ütlesin, et aitab küll, lähme minema. Margus ei leppinud sellega. Keelitas, et ma haaraks õlekõrrest. No proovisin siis aarde omanikuga kontakteeruda aga ei midagi. Kolm tundi hiljem üritas Madis uurida, kas mul oli miskit, sel hetkel oli mul aga juba üks silm loojas. Tegin uue katse ära minna aga ikka ei oldud minuga nõus. Teine hädakõne läks puutetundlikule, kes imestas, et ma praegu ja pimedaga seal. Aga peale tema ehedat arvamuse avaldust sain täpse kirjelduse, kust ta aasta tagasi selle aarde leidis. Vaatasime siis veel need samad kohad kõik uuesti üle aga ikka ei midagi. Tagasiteel arutasime, et äkki põder, kelle jälgi seal läheduses nägime püüdis aardega tutvust teha või pidas seda maiuspalaks aga veast aru saades sülitas selle teadmata suunas kuhugi lähedale. Kuidas asjalood tegelikult on selgub ilmselt kunagi hiljem, kui selgub. Seniks aga tuleb leppida asjaoluga, et see täpp jääb mind siia endiselt häirima ja mul tuleb siia tõenäoliselt veel tulla.

See ei ole UFO

 4 

Mina alustasin kunagi aastal 2005 just emadepäeval oma geopeitumist ja siiani on kombeks sel päeval ennast kodunt välja kaubelda ja mõni pikem retk teha. Muidugi hakkasin aarde poole trügima ikka otse, loll komme orienteerumisest külge jäänud, pladistasime ja ukerdasime mööda pokusid, mina kohati põlvini sees ja vaene jäljekoer... no oli ikka mudakärakas. Siis jõudsime kohale, 20 m jäi puudu sest üks koht oli jube sügav ja nii me loobusime. Tagasi tulime muidugi valge inimese kombel tipa-tapa mööda teed. Väga äge matk oli! Rooloorkull tuli meelde.