Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare asub nullis. Aarde logimiseks hinda kriitiliselt enda võimeid ja keskkonda, millesse võid sattuda. Ujumisprillid või ujumismask on rangelt soovituslikud.
ÄMM (Äntu Metsa Matk) seeria tutvustab teile Äntu-Nõmme looduse õpperada. Rada paikneb metsarikkas oosistikus Väike-Maarjast 7-10 km lõuna ja kagu pool põhiliselt Äntu maastikukaitsealal. Piirkonna järvestikku kuulub seitse Äntu looduslikku järve. Ala kuulub Pandivere lubjatoiteliste järvede valdkonda. Piirkond pakub lisaks veekogudele huvi ka pinnavormide poolest. Järved asuvad siinsete põhja-lõunasuunaliste ooside ja nendega põimuvate mõhnade vahel.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (16), soovitan (15), ujumiskoht (8), 2018_aasta_aarde_kandidaat (7), ilus_vaade (5), erivarustus (5), ämm (2), lõkkeplats (1), telkimiskoht (1), piknikukoht (1), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7NJJV
Logiteadete statistika:
49 (64,5%)
27
4
2
1
0
0
Kokku: 83
Jää oli peal ja kirvest polnud kaasas. Polnud seda tahtmist ka kaasas millegipärast. Jäi ootele.
Äntu veemõnula paistis väga äge välja ning kohe mõnulasse mõnulema kutsuv aga kiusatusele hakkasin vastu ning seekord jätsin Äntu veemõnulas käimata. Asi oli kõige rohkem ujumismütsis ja maskis. Ujumismütsi otseselt ei lähe vaja aga pikkade juustega ei viitsi ilma sinna minna. Tegin tuttavatele reklaam video kus kutsusin neid Äntu veemõnulasse geopeitust harrastama. Eks kunagi tulen/tuleme tagasi ujumismütsi ja maskiga.
Vähemalt sai proovitud. Kaups kargas vette ja mina filmisin GP lehe järgi kaks aastat leidmata aarde leidmist. Vee all selgus, et tugev Kaupo sai raskustega haagi lahti, aga kast ise niivõrd pundunud, et lahti ei tule ja pole kuhugi küüsi taha ajada. ,,Vajab hooldust" on jätkuvalt aktuaalne.
Margus alahindas aaret või ülehindas ennast, aga niisama teda kätte ei saanud. Puudutamisrõõmu sai.
Ja no tuli siis antud seeria ainus mitteleid kah ära. Nulli jõudes oli vihm just järele jäänud. Ukerdasin kuidagi võimalikult kalda lähedale ning.. Hmm.. Suhteliselt läbimärg olin niikuinii, väga enam vahet ei oleks, kui sisse kukun? Kott põõsa alla, vettkartvad asjad taskust välja ning.. õnneks hakkas uuesti sadama ning see loll mõte proovima minna kadus peast. Võib-olla kunagi uuele katsele. Edit: näen, et sukeldumiseta vist ei saa :D
Noh, jah, mis siin ikka, käisime serval piilumas ja paneme ausa sinise kirja... :)
Ilmselt ei küündi meie ujumisoskused selle aarde leidmiseks piisavaks. Kes ei uju üldse, kes ei ole nõus peadki vee alla panema jne. Koht ja järv on super kaunid.
2019 septembris sai pool tehtud ja täna siis teine osa - see on ainuke ÄMM-a seeriast, mis mul kindlalt kätte saamata jääb. Aga sellegi poolest mõnus ilm ja hea matk.
Umbes 1,5 aastat tagasi jalutasime suurema osa ÄMMa rajast läbi, täna oli tahtmist ja aega võtta ülejäänud. Ilm oli ilus, päike paistis, mõnus oli kõndida. Põhja pool asuvad sõbrad-sugulased saatsid meile mingeid lumepilte. Me ei teadnud lumest midagi. 16 meetrit jäi puudu. :)
Kui mu veepealsed liikumise oskused ja kiirus on viis pluss, siis veealused oskused on kaks kahe miinusega. Näen aaret, aga kätte ei saa sest hõljun kalipsoga nagu kalamehe õngekork selle kohal. Andsin alla ja tulin pärast pooletunnist suplust sinise näoga ära.
Olime kahekesi. Üks meist ujus eeldatava kohani ja ka nägi all midagi, mis võis see olla, aga üles toomiseni me ei jõudnud. Ja kui oleks toonudki, siis oleks see ju tulnud pärast ka tagasi panna... Arvestades, et vesi oli ujumiseks ikka üsna jahe ja maski ega muud varustust meil ka kaasas polnud, siis otsustasime asja katki jätta.
Mul oli kindel plaan ka seda aaret üritada (ja naiivne lootus, et see mul õnnestub). Algus oli paljulubav: vahepealne tüdimus oli hasardiks muutunud ja vesi oli Sinijärve tavalisest palju soojem. Isegi nulli suutsin ujuda vabalt ja vee all paistis midagi aardelaadset- kõik tundus soodne. Esimese sukeldusmiskatse järel hakkas meenuma, et veealune maailm mulle eriti kunagi meeldinud ei ole ja on pigem kõhedust tekitanud. Parem oleks, kui ma seda vaatama ei pea, aga pimesi on võib-olla natuke keeruline aaret leida. Proovisin veel, pulss tõusis, parimaks saavutuseks jäi sõrmeotstega objekti puudutamine. Paremaks ei tundunud minevat ja mõte, et aarde kättesaamine on alles pool kogu asjast pani mind suht ruttu loobuma. Mis seal ikka. Vähemalt sain kosutava supluse päeva lõpetuseks. Ujumisprille kasutan edaspidi eksklusiivselt ainult basseinis. Ei ole minul vaja teada, mis vee all toimub, kui mina seal õndsas rahus suplen.
Vaatasime igatsevalt sinist veepeeglit ja hindasime endi ujumisoskust :) Ehk kunagi hiljem.
Ujuda põhimõtteliselt ei oska, nii et vähemalt ise seda tõenäoliselt kätte ei saa ka soojema veega. Siiski olen siin samas järves oluliselt külmema veega ja tahtlikult sees käinud: kandes pinnaltpäästeülikonda ja koos oma Päästekolledži kursusekaaslastega. Algne vesi oli lausa miinuskraadides st tahke, peale mõningat jää peal vedrutamist jõudsin ka vedelama veeni. Põnev kogemus oli
Kui mitteleiulogi tahtsin jätta, tuli error, et teade on liiga lühike. Praegusel ajal ei näe ise vajadust pikemalt kommenteerida :)
Vaatasime igatseva pilguga nulli poole, kuid seekord jäi üritus katki.
Logiks ikkagi mitteleiu ka. No Harleyquinnile see mõte muidugi ei meeldinud üldse, aga mul kinnisidee ja peab - kui aaret kätte ei saa, vähemalt varbadki märjaks.. kaelast saati. Ostsime miski maski SportsDirectist ja tuld. Kohal kibelesin kiiresti vette ja kuigi vesi jahe, siis ootasin hullemat. Mask pähe ja otsima. Peale esimest suutäit vett loobusin snorklist - tundus esialgu lahe mänguasi, nagu päris ju. Ja siis ma seal otsisin ja otsisin, aga ei leidnud miskit. Kuskiltmaalt hakkas tunduma vees olev puu sellise ahvatleva kohana, aga veealused oksad kuidagi hirmutasid. Sai piilutud veel, aga ei miskit. Mis seals ikka veest välja ja ümbruskonda seiklema. Nüüd pisut uuritud ja noh.. varsti tagasi :D.
Kalipso oli suur, uus madrats sai esimese augu, vesi oli soe ja lähistel olid suured-suured mustikad. Mari oli meist kõikse edukam, õnnestus lausa aardega silmside tekitada.
Raskuspommid jäid kaasa võtmata ja no vabatahtlikult ma vee alla ei roni, seega tuli ka Alexil leppida ebaõnnestunud katsega M vee alla lükata.
Panen kirja ausa mitteleiu. Käisin vees, uudistasin ringi, leidsin kuuse otsast käbisid, kuid aaret ei näinud. Tuleb välja, et käisin kehvasti tehtud eeltöö tõttu natuke vales kohas.
Vesi oli pärast pikka retke küll värskendavalt 15 kraadi ülemistes kihtides, aga ... midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.
Pärast 32. ÄMMa kuulsin kuidas Valgejärve tehti vettehüppeid ja oldi rõõmsad vees olemise üle. Olin just parasjagu jõudmas ühe ujumist nõudva aardeni. Ei mina suutnud enam vastu panna. Seljakotis oli küll kõik vajalik olemas aga tegin kõrvalepõike auto juurde, et võtta kaasa paar soojaks muutunud õlut julgestuseks.
Järve ääres riiete vahetus ja üleliigsete puukide eemaldamine. Kaldal oleva mätta vahel oli vesi väga soe. Järves olev aga minu maitsele natukene külm. Positsioneerisin ennast Maaameti abil täpselt paika ja siis hakkasin tegema soojendusharjutusi. Poolest saati vette ja siis välja. Siis vähekene veel sügavamale kuniks külm hakkas ja jälle päikese kätte soojenema. Testisin ka ujumisprille - pidasid ilusti vett eemal. Lõpuks tegin karastava ujumise nullini aga isegi sukeldumise mõtet ei tekkinud pähe. Sama targalt kaldale.
Proovisin plaan B-d. Jalutasin mööda purret umbes nullini. Tahtsin siiski aaret kasvõi näha. Püstloodses asendis hakkas sügavas vees kohe väga kiiresti külm ja aare jäigi nägemata.
Chillisin ja puhkasin siis niisama tunnikese seal järve ääres. Vaatasin kalu, sõin pähkleid ja võtsin päikest.
Peab ootama globaalset allikate soojenemist, keharasva protsendi tõusu ja muid soodustavaid asjaolusid.
Aitäh peitjale siiski ühe mõnusa supluse eest!
No ikka väga napilt jäi puudu, et Külli oleks karbi poole teel olnud, oleks vaid natuke tagant utsitanud. Ja see poleks tal olnud esimeseks karastuseks sellel kevadel. Takistuseks jäi ehk eeldatav tihe oksarägastik aarde ümbruses.
Vaatan ja mõtlen, et sellel ÄMMA rajal kulgejaid on juba arvestatav hulk ja siiani pole mingit adekvaatselt logi ilmunud. Teen siis otsa lahti ja ütlen otse välja, et leidnud. Kokkuvõtteks võin öelda, et see on see sama järv kus saksa tank pesitseb.70- nendatel veel vedelesid jämedad katkenud trossid kaldal ja olid tunnistuseks, et Tapa Insenerväeosa võimsad masinad seda välja üritasid vedada.Tookord ja võib õelda, et kümneid aastaid olid seal vene sõjaaväe demineerijad kohal, et säilinud lõhkematerjali hävitada.Siis suletigi mingil ajal see ala ja taheti tank välja vedada.Aga, et see on nii sügaval põhjasetetes, siis läks asi vett vedama. Aastaid tagasi oli isegi suur poleemika selle kohta, et kas seal on saksa tank või mitte. Mingi seltskond oli aga absoluutselt selle vastu, et midagigi uurida ja avastada.