“Prangli ühe päevaga jalutades roheliseks” mõte sündis umbes 8 päeva tagasi, tulek jäi nädala võrra viibima, kuna tagasitulemise praamile ma järgmiseks õhtuks piletit ei saanud. Oligi rohkem aega ettevalmistusi teha, lugeda kõigi saareaarete logisid ja marsruutigi kavandada. Täna oli siis see päev käes, palvust jätkus, kaasa võetud vett (2 l) mitte. Ka aega nappis, seetõttu siin ka sinine nägu. Tegin Wrangö jaoks guugelmeistriga eelnevat koostööd, kaheksast neli sain justkui purki. Aga need ülejäänud neli vajasid füüsilist kohalolekut. Olgem ausad, see aardekirjelduses olev kaart on goolge, delfi, saare turismikaardiga võrreldes ikka päris omamoodi. No ei tahtnud c, d ja f kohe kuidagi päriselu kaardipunktidega klappida. G osas ka jäi kaks teooriat, oleks muud tähed kindla numbri jooksult järgi saanud, oleksin geokontrollil mõlemat teooriat saanud suht vabalt proovida. Aga läks nii, et nägin selle 6 tunni jooksul küll palju neilt piltidelt tuttavaid objekte, aga kuna kell 19 tuli taas sadamas olla ja kell 18 kopikatega ma alles läbi kadakate tippu olin end jalgu loputama saanud, siis kirvetamine ei oleks kõne alla saanud tulla ja et olin ka telefonilaadija klemmid tagurpidi väänanud, siis ei tihanud aku lõpuaure geokontrolli paugutamisele kulutada. Oli ju veel vaja enne praamile minekut ka päikesekella juurde spurtida. Aga päev läks sellest ühest tõrvatilgast hoolimata korda: ülejäänud seitse kollast täppi vahetasid värvi ja Endomondo kuulutas mu 14,61 km ringi täitsa heaks. Kus ma max kiiruse 8,8 km/h siin liivas välja sörkisin, on müstika mu jaoks. Mis oli jube positiivne: ma ei näinud ühtegi madu. Olin vaimus valmis, et iga põõsas sisiseb ja jalge eest lendab neid voolikuid siuh-ja-säuh mööda. Mis ei olnud üldse positiive: sääski oli tohutult ja parme jätkus samuti: 6 tunni jooksul pihustasin end tõrjevahendiga kolmel korral üle, aga kuna oli meeldivalt soe (minu jaoks meeldivalt soe algab plusskraadidest 26 ja peale ning seda tänane päev mulle kinkis), siis voolas tõrjevahend koos higiga muidugi maha, enamus vist sai särgikaeluses ja sokiservas pidama. Seega, olgugi, et see üks õnnetu kollane täpp maha jäi, oli väga meeldiv. Ja usun, et kui oleksin õelt ratta laenanud, siis see oleks pigem sellist nagu l*ts lapsega efekti mitmetes punktides andnud ja tõesti sai jalgsi parajalt tempokalt liigutud. Tänu aarde eest, sai tavapärasest tähelepanelikumalt ringi vaadatud. Ja võib olla satun kunagi siia saarele veel tagasi.