Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lehmal hakkas kodukülas igav, talle meenusid vasikapõlves kuuldud lood vanavanaema sõprusest üle põllu metsatukas elava põdraga ning ta otsustas minna vaatama, kus ja kuidas suurim metsaelanik tänapäeval elab. Tatsas lehmakülast otse naaberküla suunas, varsti selgus, et päris tihe asustus oli tekkinud, teekond tõotas tulla põnev.
Seikluse alustuseks lootis viljapuuaias paar ploomi või õuna põske pista, kuid need polnudki veel täitsa valmis, tõttas siis kiiresti edasi. Tiigi juurest kõrvale põigates kohtas ta oma teel karja, pikalt kulgeti kambas kuni lehm märkas põdra jälgi ja jätkas nüüd üksi. Varsti podises talle kiire tervituse siil, kes paistis hoopis sokule külla minevat. Susigi heitis lehmale põgusa pilgu, kuid suuremat huvi tema vastu ei paistnud õnneks tundvat. Palju meeldivam oli kohata oravat, kuigi see lehvitas vaid korraks rõõmsalt sabaga ja läinud ta oligi.
Ninapidi koos kudrutanud kits ja hirv ehmatasid võõrast sarvilist nähes ja tormasid eri suundades eemale. Uudishimulik lehm otsustas järgi vaadata, kuhu hirv pages. Seal uuris saabunud külalist ilves, ise samal ajal silmanurgast kähriku toimetamist jälgides. Eemal kössitavale arglikule jänesele lehm lähenema ei hakanud, vaid sammus mööda metssea tuhnitud rada uuesti otsima teed, kuhu põder läinud oli. Leidnud taas põdra jäljed trehvas uuesti nüüdseks ehmatusest toibunud kitsega.
Natuke hakkas juba pahaseks saama, kaugele põder kablutanud on, ta ei tohiks ju siit enam kaugel olla. Õnneks tuli talle veel vastu kobras, kes oli siia saarma naabrusse omale uhke elamise rajanud ja pajatas rõõmsalt lehmale, et oli naabervalda uudistamast tulles näinud põtra metsa kalpsamas. Lehm tänas ja läkski siit veel reipalt edasi.
Järsku aga seisatas, nähes vaid paarikümne meetri kaugusel enda ees pikkade tiibadega suurt putukat, sattus nii segadusse, et kargas ehmatusega teelt kõrvale, hüppas üle kraavi ning varjus igihalja puu taha. Läbi kuuse eemal posti otsas kükitavat sinisetiivalist kiili põrnitsedes märkas ta üllatusega okste vahel sõnumit põdralt.
Vihje: Dr.Guugel alati ei aita..siis tuleb õue minna. Silmade kõrgusel. Keera pead.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 195/484 |
Aarde sildid:
lahe_teostus (19), soovitan (18), lumega_leitav (6), drive-in (4), välimõistatus (3), lastesõbralik (3), gpsita_leitav (3), 2018_aasta_aarde_kandidaat (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7YA06
Logiteadete statistika:
81 (93,1%)
6
2
0
0
0
0
Kokku: 89
Kuna olime juba nii ehk naa siia kanti sattunud meenus mulle mu poolik lehma saaga ja andsin siis Margusele teada, mis ma enne teinud olen, et siia jõuda. Proovisime pisut üheskoos põdrale jälile saada aga tabamata ta jäi ka sel korral.
Kuna Margus uuris kas aardel ka geokontroll on ja ma polnud ise selle peale mõelnudki siis samal õhtul kodus arvuti taga sain soovitud tulemuse kätte. Järgmisel korral ta enam minu eest ei pääse!
Ühel varajasel kevadpäeval avastasin geokaardilt sellise lustaka nimega aarde, mis mul veel täitsa ootel. Võimalik, et olin seda ka varem vaadanud aga ei leidnud endas soovi asjaga tegeleda. Nüüd aga lugesin kirjelduse läbi ja see tõmbas mind endasse. Lehm aina kepsles edasi kuniks jäi mul ühte kindlasse kohta seisma ja ma ei osanud teda kuidagi edasi keelitada. Maitses talle sealne muru ilmselt liiga hästi.
Täna tundus sobiv hetk olema, et seda asja pisut lähemalt uurima tulla. Püüdsin lehma jälge tabada aga miski jäi mul siiski nägemata. Eks kunagi uuesti.
Mõned kuud tagasi sai Hullu lehma... khm, Seikleva lehma... saladus lahendatud ja sügisel käisin ka esimesel katsel aga olin üsna kindel, et ma nii hästi ei hüppa kui see lehm, seepärast jätsin selle aarde talveks. Paraku oli jää üllatavalt nõrk arvestades viimaste päevade ilmasid. Seekord sain varba märjaks, eks proovin krõbedama külmaga uuesti.
Kunagi lapsena tädi juures suvitades juhtus pahatihti, et tädi paar lehma seiklema läksid. Eks see karjaaed oli pikk ja vana, ikka leiti mingi koht kust läbi sai. Minusuguse poisikluti amet oli siis rattaga ringi kihutada ja plehkupannud pudulojused koju ajada. Lehmad said siis aru küll, et pahandust olid teinud ja läksid kenasti ajades kodu poole endal süüdlase näod peas. Aga ükskord käitusid nad hoopis kummaliselt, et tahtnud üldse liikuda ja vahtisid hoopis mulle imelike nägudega vastu. Ei aidanud vits ega miskit. Kutsusin siis tädi ka appi. Lõpuks selgus, et tegu on sama arvu ja sarnase mustriga naabertalu karjaga.
Selle aarde lehmaga läks kõik kenasti kuni pidin putuka leidma. Kuna oli tuuline ilm siis olid täna kõik putukad õnneks või kahjuks peidus. Proovisin küll ringi vahtida aga pärast kodus tekkis idee , et seda putukat peab vaatama millegi muu abil kui prillid. Järgmise korrani!
Pärast Kaja och Brunost lahkumist Pesuväel pusle-aarde juurest, kulgesime siia poole oma hulgileiupäeva jätkama. Sest üks-aare-päevas ehk geomonogaamia on vast igaveseks läbi! Aitab sest tobedast, kulukast ja tüütust 18. oktoobril Pärnus käiguga alanud, USAs-Norras lihtsa vaevaga ja meeldivalt kestnud, aga pärast seda juba punnitatud maitia-mitmel-järjestikusel-päeval-aarde-leidmise jandist küll. Tahan ikka tavapäraselt-normaalselt aardeid otsida - mitu tükki päevas, mõni päev või lausa nädalaid ei ühtegi. Just siis ja nii nagu ise tahan. Mind aare ei käsi ;-P
See aare õnneks seda geotsölibaati ei lõpetanuks. Minu MA ja/või G-kaardil välja raalitud potentsiaalses asukohas ei silmanud autoaknast ühtegi sinist kiilikest. Uurisime isegi Kiili kohalikult kepikõndijalt selle sinitiivalise asukohta, aga temagi ei osanud sest midagi arvata, põle näin'd. Eks siis tuleb teine kord uues lootuses looduses kõik kenasti näpuga järge ajades läbi kulgeda. Täna ei jaksa seda teha, võtame esialgu lihtsamad aarded ette.
Aitäh Merlele ja lastele toreda aardekirjelduse eest! Teine kord vast leiame ka vahva aarde. Või siis viiendal korral nagu vast Loogilise karastusegi ;-D