Sügisene lõheporr

Keila jõe suudmes on kalapüük keelatud aastaringselt. Erandina võib siin püüda erilubade alusel torbikutega silmusid. Oktoobri keskpaigas tulevad kuuks ajaks jõe suudmesse kudema lõhelised - meriforell ja lõhe. Koos sellega ilmuvad välja ka röövpüüdjad, kes jahivad väärtuslikku punast kalamarja. Siinsed uued aarded on üheks heidutusmeetodiks, et lasta kaladel rahus kudeda.

Käesolev aare on peidetud ühele Keila jõel olevale saarele. Hetkel viib üle harujõe täitsa kobe purre. Kui see kaduma peaks, siis kõrge vee korral võib eeldada vähe raskemat maastikuastet.

Mis asi see lõheporr aga on? Lõhe porrulauguga see nüüd küll ei ole. Saare pealt on hea piiluda kuidas see asjaajamine täpselt välja näeb. Kes ei kannata nii võikaid vaatepilte, siis teile on lühikirjeldus kuidas saab kalamarjast mõne aastaga maitsev lõhepraad su ahjus.

Lõheliste jooksuaeg on sügisel 15. oktoobrist 15. novembrini. Selleks ajaks kogunevad nad jõgede suudmetesse. Emased on 4-6 aasta vanused ja kuni meetri pikkused. Isased on nooremad ja väiksemad. See tähendab, et isaste lõheliste seas levib arusaam, et suurem ja vanem on parem. Kõigepealt valib isane territooriumi (loe: ehitab kodu), mida kaitseb suguvendade ja muud jorsside eest. Siis tuleb emane ja hakkab sabaga keldrit kaevama. Riiulitesse asetab natukene oma marja. Seejärel teeb võlukepiga isane sahker mahkerit ja ajab keldri kinni. Niimoodi kohe mitu päeva järjest. Lõpuks on emane nii väsinud, et heidab hinge. Mõned üksikud reipamad suudavad seda protsessi korrata 3-4 aastat järjest. Osad isased aga lihtsalt ei viitsi enam tagasi merre minna ja jäävad jõkke järgmist sügist ootama.

Okei aga kuidas satub maitsev lõhe meie ahju? Kalamari haudub vanemate poolt ehitatud keldris tervelt pool aastat. Selle ajaga tekib tulevase kala ümber rebukott, mille kallal saab meie kalake järgmised poolteist kuud maiustada. Jaanipäevaks või siis suviseks pööripäevaks saavad neist nunnud maimud ja hakkavad iseseisvat elu elama. Suve lõpuks on keha kaetud soomustega ja uueks nimeks saab tähnik. Järgmised 2 aastat chillivad nad jõevees ja siis lähevad 2-4 aastaks maailma avastama. Vahepeal ongi see šanss, et mõni tegelane avastab end meie toidulauale. Kui avastusretk lõpeb terve soomusega (loe: nahaga), siis naasetakse täiskasvanuna oma sünnipaika kudema ja algab uus elutsükkel. Vot mis põnev lugu!