Sügisene lõheporr

 1 

Uus karp, logiraamat ja muu sisu. Vana katkine aare kaasa. Saarele viib nüüd lause kaks purret. Üks ühkem kui teine. Saar oli asustatud vähemalt 20 korilasega.

Mõnus karulaugu lõhn on üleval ja ilus känn:)

Ei lõhet, ei porri, aga aare oli! Aitäh!

Purde kohta polnud enne vaadanud, aga jõe ääres luusides oli see lihtsasti leitav. Kuiv ja krobeline ka. Aare paljastas end seentemerest. Aitäh!

Vaade teisele poole.

Sügis on, lõhet pole, aga porri sai natukene tehtud. Tänan.

Leitud

Viimati olin vist siin kandis kunagi ammu, kui ühe teise aarde jaoks sai siin infot kogutud (mis siiamaani logimata ;)). Veevool oli korralik, õnneks sama korralik oli ka purre. Ja millised karulaugupeenar! Nimed saime kirja, tänud!

Polnud ka siia mitu head aastat sattunud. Mega ilusaks on ümbrus ja metsaalune tehtud. Lisaks oli maa justkui karulaugu vaibaga kaetud. Aitäh!

Leitud!

Purdeke tundub pisut teise koha peal olevat kuid on täiesti olemas ja kasutatav. Aare leidus lihtsasti. Eemaldasime ligased käbid ja kastanimunad. Tänan!

Leitud

Aitäh peitjale!
Purre oli vägev ja korraliku jääkihi all ka. Igaks petteks, ronisime neljakäpukil üle, sest vette ei tahtnud mitte kuidagi täna kukkuda. Tagasiteeks valisime vahelduse mõttes teise koha, kus olid vist kivid all, et selline jää sinna tekkida sai.
Igal juhul möödakäiatel oli vist huvitav vaadata meid ja ka meil oli huvitav vaheldus lihtsalt jalutamisele.

Tahtsin tegelikult lähedalolevat multit läbi teha, aga nullis ei leidnud miskit üles. Siis tulin vaatama, mis seisud siin on. Üle purde sai mööda kive hüpatud. Aarde juures oli asi lihtne, kõik korras, aitäh!

Lõhesid ei näinud, porri ei näinud (samas ma tunnen ära vaid vast rasvatihase), röövpüüdjaid kah mitte (aga kohtasin üht hiljem, "Kahe pardi" aarde juures). Oli rämedalt karulauku ning aardeleid tuli kiirelt. Peitjale tänud!

Seikleme sealpool Tallinnat. Aitäh!

 1 

Õhtul tõmbasin pärast pikka geopäeva Meremõisasse telkima ja olin üsna üllatunud, et ka vihmase sügisilmaga ei saanud sugugi esimest meeldivat kohta valida, sest rahvas oli juba ees. Valisin siis tupiktänava kõige viimase koha ja tõmbasin kiirelt telgi püsti. Edasi jäi lõkke küsimus. Lõkkepuid sisuliselt polnud, mets oli märg, tuul oli külm. Keegi oli paar mingit värvitud ja läbi mädanenud lauda lõkkepuude varjualusesse visanud, läksid siis need loosi. Mingi lõke sealt tuli, aga pool õhtut veetsin ikkagi autos soojenedes.

Hommikul ärkasin loomulikult selle peale, et koerad, nendega jalutajad ja hommikujooksjad käisid telgi ümber, sest olin pimedas telgi keset teerada pannud, nagu mul ikka kombeks. Pakkisin kiirelt kokku, vaatasin lootusrikkalt eilsest paremat ilma ja suundusin aarderadadele.

Pargis oli mõnus varasügisene õhkkond. Keegi telefoninäppija liikus minuga samas suunas, aga kui keerasin oja ületama, siis ikkagi kaasa ei tulnud. Aare tuli lihtsalt kätte, aga tekkis küll küsimus, kuidas siin nii avalikus kohas üldse röövpüügiga tegeleda saab. Aitäh!

Purret ei leidnud, aga suvisel ajal sai ka teisiti. Tänud aarde eest!

GC-s ilmus värskele logile pilt, millel oli kujutatud versioon 2 logiraamatut. See tähendas, et kohapeal peaks 2 karpi olema. Läksime otsima. Purde juures kohtasime väikest nastikut ja aardepuu juures jäi koheselt silma mingi veider maskeering. Selle alt ilmuski välja eelmine karp. Kellel nii suurepärane mälu oli, et selle sinna poetas, ei tea. Tahaks loota, et keegi lihtsalt avastas karbi niisama vedelemas ja pani selle tunde järgi tagasi. Võtsime versioon 3 karbi kaasa ja panime vana karbi tagasi õigesse kohta peitu. Lõheporri ei kohanud

 2 

2 järjestikust mitteleidu GC lehel panid mind veenduma, et kellelgi on aardekarpi vaja läinud. Personaalne kontrollimine andis kahtlustusele kinnituse. Panin uue karbi kogu vajaliku sinna juurdekuuluvaga. Saarel on käinud puulõhkuja. Mitu suurt küttepuu hunnikut saare peal. Õnneks aardepuu on veel alles. Purre saarele on ka veidi uue ilmega. Kevadine jää ja suurvesi on selle natukene viltu lükanud aga on jätkuvalt ületatav. Muidu park on hetkel kaunis oma üleminekul talvelt kevadele. Head leide! Loodetavasti karp elab seekord kevadise karulaugu korjajate massid üle.

Jõekunst

Küttepuud saarel

Ronisime üle külma vee ja leidsime aarde

Polnudki suurest sillast kaugemale vist kunagi jõudnud. Väga mõnus paik. Olin seda aaret pikalt vältinud, aga kuna praegu on veetase päris madal, siis julgesin koos lapsega ikka tulla ja kõik oli lihtne. Aare oli kavalalt peidus. Aitäh!

 1 

Mõnus jalutuskäik, astusime nulli ja panin nime kirja. Lapsele oli siin põnev ja uudistasime veel ümbruakonda, aitäh:)

 1 

Oh mis lahe saar ja purded. Ukerdamist ja jõenautimist siin jagus. Õnneks ei olnud seda rebast ka kodus keda Maive aarde juures ette kujutas elama. Saarel oli kõvasti puid tehtud aga jäi arusaamatuks kuidas need minema on toimetatud. Tänud erilise koha ja seikluse eest!

Logitud ja leitud :)

 1 

Jäime oma aaretamisega öö peale. Kuigi äge on pimedas ka. Eriti ägedad olid need hiiglaslikud rabarberid, möödaminnes keerutasid seal omi päid, nii äge. Karp oli kaugele nähtav, sättisime paremini tagasi. Tänud

tänud

Kiire leid, mõnusa lõhna saatel :)

Leitud! Logitud! Tänud!

Saarekesel käidud ja logitud ka.

Supsti üle palgi, logi kirja ja supsti tagasi. Saatjaks oli hull küüslauguhais, mõned kutsuvad seda karulauguks :D Aitäh!

Leitud :)

 2 

See on nüüd aare, mida ma ei otsinud, aga leidsin. Või noh, tegelikult peab alustama veelgi kaugemalt: tulime meie romantilisele päikeseloojangukohtingule Keila-Joa parki. Olime juba jalutanud mereni ja tagasi ja mõtlesime, kuidas aega loojanguni parajaks teha, kui märkasin pingil istuvad kogu midagi sinise kaanega karbikesse tagasi toppimas. Selge! Geopeitur! Paneb aarde kohe tagasi, siis ma näen ära, kus see on! (Meespool kirjeldab mul ilmselt aegade lõpuni, kuidas surmani tüdinud ja väsinud Siili silmad karbikest nähes põlema lõid ja ta oli nõus ületama ka purret, millele enne karbikesefaktori tekkimist polnud nõus otsagi vaatama.) Varitsemine tulemust ei andnud, seega tuli ikka oma geoseade välja otsida ja vaadata, mis aarded siin läheduses on. Puhas porr ainult! Purre oli ka paras porr, õnneks ei pidanud ma sellega üksi tegelema, vaid mul oli kaaslase abistav käsi. Aga sealt edasi oli juba väga selge. Suured tänud peitjale: ilma porrita poleks ma sellele saarekesele küll sattunud :) Ja kui pingil logi kirjutanud tegelane end ära tunneb, siis võib mulle öelda, MIS aarde karbike see oli (sest porri oma see igatahes polnud).

 1 

See aare muutus kuidagi sujuvalt lohepõrri aardeks, sest sõna kippus keelel sõlme minema ja lõpuks ta nii jäigi.

Mina olen siin teist korda. Eelmisel korral oli aare pihta pandud ja sain siis karulaugu väljal lihtsalt vee vulisemist nautida.

Täna oli aare ilusti kodus ja sai nime võrra rikkamaks. Vett oli ka vahepeal jõkke juurde tulnud ja lisaks kohina kuulamisele oli ka silmale äge vaadata seda kivide vahel kihutavat vett.

Tänan kutsumast.

 1 

Esialgu tundus, et jääb kättesaamatuks. Õnneks eemal oli ikka sillake ka ja sai logimas ära käia.

Aitäh!

Olime natuke aega saarlased. Lõhet ega porri ei näinud. Aitäh. Leitud.

Lõheporri ei näinud. Aastaaeg oli vale, võibolla sellepärast. Sild oli hõivatud pisimugu poolt, aga saime siiski lõpuks üle. Rahvast oli rohkem, kui Tallinna kesklinnas, enamus võõrkeeles rääkijaid. Aitäh!

 2 

Lõhe ei näinud, porri ei näinud, vähemalt aaret nägime ja saime nimed kirja. Oli tore jalutuskäik. Plaanin õigel ajal tagasi tulla. :)

Mina tänan!

Kiire leid. Tänud!

 2 

Lõheporrini viiv purre oli küll parras pirrakas, aga libe nigu lõhepurrakas ja kartsin tõsiselt perrseli porri kukkuda. Oma niigi ebastabiilse tasakaalutunnetuse juures :o) Äsja musta kotti ära pistetud päevavalgus ei aidanud sugugi kaasa. Üritasin lähedusest mingit toekamat ritva käpapikenduseks leida, aga nagu kiuste olid kõik asjalikumad tükid minema viidud - parki ju ikka hooldatakse, eksole. Olgu, kuna purde peale oli veidike mustrit sisse näritud, siis eksisteeris 50-50 võimalus, et jään ehk isegi ilma lisatoeta püsti. Ürituse algfaasis lülitus soodustava üllatusena automaatselt sisse sillavalgustus. Aardeleid nullis oli see kõige lihtsam osa. Kusjuures saarekeselt tagasiteel leidsin isegi paraja malaka, mille abil kuivana auto juurde jõudmise tõenäosus umbes 90% peale kasvatada :o) Aitäh, lahe koht, lahe purre ja lahe porriprotsessi kirjeldus.

Õlekõrs aitas kenasti kulgemisele kaasa ja saigi nimed raamatusse kripseldada. Tänud peitjale.

Tänud peitjale.

Peale mõningast tulutut ajaveetmist Keila-Joa südamete seltsis ja joa vaate nautimist asusime siis hoopis matkale mereäärde, esmalt siis mööda paremkallast. Esimesena jäi ette see aare. Tänud aarde eest!

 1 

Ronisin mööda kive saarele, riskides libiseda ja vette kukkuda, aga aarde juures murdunud puu peal istusid isa ja poeg. Kiibitsesin ma neil seal selja taga, mis ma kiibitsesin, aga ei midagi. Tagasi tulles sain jala märjaks. Edasi minnes märkasin saarel liikumist ja just seal imelise purde juures. Ei mingit riskimist vettekukkumisega. Logiraamatus tänast logi ei olnud, seega olid mugud, kelle kuklas ma enne hingamas käisin. Lõpp hea, kõik hea.

Aitäh

Logide korrastamine GP lehel vastavalt GC lehele :)

 1 

Vabandan kaasgeopeiturite ees, et taastamisega tervelt 5 kuud aega läks. Lükkaksin süü aga oma kaelast ära, sest koheselt teavitasin koostöö partnerit EKS'i aarde kadumisest, kes lubas suure hurraaga varustada kõige vajaminevaga. Käisin kohapeal ka veendumas, et aare on tõepoolest kadunud. Järgnevate kuude jooksul oli suhtlus pigem ühepoolne. Mõne üksiku kontakti loomise järel sain vaid teada, et neil on aarde taastamiseks kõik olemas aga "viimasel ajal" kiire olnud. Olukord paistis lootusetu. Lõpuks mul kannatus katkes ja otsustasin aarde taastada oma jõudude ja nägemusega. Sellega lõppes minu koostöö EKS-ga Keila jõe ääres, mis andis tegelikult soovida juba ennem aarete peitmist.

Samasse asukohta sai uus normaalsuuruses karp. Logiraamatuks ise tehtud märkmik. Juhend ja peotäis nänni lisaks.

Saarekese enda peal on septembrikuutormi ajal rohkelt puid maha murtud. Enamus tormikahjustusi oli juba aga tükkideks saetud ja minemagi veetud. Ka aardepuu üks harudest on lataki vette kukkunud. Äkki maakeerib aaret isegi paremini.

Häid leide ja kalade kaitsmist! :)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

 1 

Aardesaarel on olnud erakordselt suur külastatavus praegusel ajal viirusepuhangu ja karulaugu korjajate tõttu. Paistab, et kellelgi on seda kasti vaja läinud ning endaga kaasa võtnud. Kahju. Vaatab ja mõtleb, et kuidas taastab.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Leitud, kuna ilm oli ilus, polnud ammu ühtegi leidu olnud ja oli siia kanti asja ss sai ka üks aare logitud. Aitüma????????????

Leitud

Rahvast oli jalutamas omajagu. õnneks sai siiski ka paarimeetrist vahet hoida. Kusjuures huvitaval kombeks peaaegu kõik, keda rääkimas kuulda oli, rääkisid kirillitsas. Tuttav konteiner vaatas nullis vastu. Aitäh peitjale.

Jalutada sai...

Leitud

 1 

Kalamehe vaatetorni juurest jalutasime siia. Ei tea, miks inimese tasakaaluelund vee kohal trikke hakkab tegema :) Aitäh jalutuskäigu eest. Jõgi oli tuugalt vett ka täis.

Väga lihtne leid. Tore asukoht

Põhiline porr oli see purre. Libe oli ja vool kiire ja püstiasend siinkohal ei tekitanud julgust. Lohistasin end siis istudes üle. Pükste seisukord oli pärast “hea”, ka karbi sisu oli igati hea.

Leitud!

Üks hea video ka Keila jõe äärest. Kuderahu massidesse! Link :)

 3 

Õhtuleht 10.11.2019. ÖINE VARITSUS: tublid noorkotkad peletasid Õhtulehe sihiks olnud röövpüüdjad.

Helin telefonis annab märku sõnumist, mida olin ärevalt oodanud. „Pane vaim valmis. Tuleb pikk õhtupoolik ja ehk ka öö. Selga tume riietus ilma helkuriteta, ilmastikukindel ja soe. Jalga veekindel saabas. Kummik ajab ka asja ära. Kohtume Keila-Joal RMK parklas.“ Meid ootab ees öine jaht röövpüüdjatele, sest Eesti jõgedel on praegu lõhepüügi keeluaeg.

Põrgu päralt! Sadanud on juba pool päeva ja lõppu ei paista. Soojakraade on ka paar pügalat. Mida selga panna?

Õnneks ostsin alles hiljuti veekindla jope. Kui on vaja vihma käes tundide viisi luurata, siis sellega. Veel kougin jalanõuderiiuli tagumisest nurgast välja vanad head nahast nöörsaapad, millega on lausa lust lompidesse hüpata. Need on täpselt see, mida vaja. Jalga lähevad mustad teksapüksid. Eks näis, kas röövpüüdjaid luurates peab ka põlvili mudas roomama.

Ootusärevus on suur. Praegu on lõhel ja meriforellil kudemisaeg, ehk röövpüüdjate jaoks hõlpsa tulu teenimise tippaeg. Septembrist novembri lõpuni ei möödu Eestimaal ühtegi ööd, kui röövpüüdjad kalamarjast pungil punakala kuskil kotti pista ei püüaks. Mida teha, kui ühe sellise tabame? Kas vääname ta maha? Ei, seda lihtkodanik ei tohi. Ja meie, ajakirjanikud ja meid varitsusretkel saatvad vabatahtlikud kalakaitsjad, seda oleme.

Kohtumispaiga kottpimedusse sähvatavad parklasse keerava auto esituled. Autost astub välja suurt kasvu ja karune habetunud mees, Tarvi Tuvi. Teine mehemürkas Erki Tammleht liitub meiega samuti õige pea.

Kudev kala on röövpüüdjale magus saak.

„Oleme esimene põlvkond, kes mõistab kliimamuutuse mõju meie keskkonnale, aga ka viimane, kes olukorda parandada saab,“ parafraseerib vabatahtlik kalakaitsja Erki Tammleht USA ekspresidendile Barack Obamale omistatud tsitaati. „Selle teadmisega on raske käed rüpes istuda,“ lausub ta. „Meie hulgas on palju pereinimesi. Tahame järgnevatele põlvedele jätta terve looduse ja muidugi ka teadmise, et kala tuleb jõest, mitte poeletilt,“ lisab Tarvi.

Erki, Tarvi ja veel ligi 300 vabatahtlikku on võtnud viimase viie aasta jooksul südameasjaks hoida jõed puhtad röövpüüdjadest, kes vaatamata kalastuskeelule kudemishooajal kaitsetut lõhet ja meriforelli noolivad. Erki ja Tarvi valvavad Tallinnast lääne poole jäävaid jõgesid, nende kolleegid idapoolseid. Ja seal on viimastel nädalatel rohkem juhtunud – ka meie varitsuse ööl tabati Kundast kaks röövpüüdjat.

Kes pole kudevat lõhet näinud, siis too näeb välja selline: jões ujub ühe koha peal kala, kes oleks nagu ankruga jõepõhjas kinni. Ta on sabaga ehitanud liivasesse pinnasesse pesa, kuhu kudedes tunde või isegi päevi liikumatult püsib. Madalas vees on kala selgelt näha ja nii on ta röövpüüdjatele magus saak, eriti kui ta paksult marja täis on.

Lõhilaste loodusliku arvukuse tagamiseks on lõhe ja meriforelli püük keelatud siseveekogudes 1. septembrist 30. novembrini. Vabatahtlikud jahivadki keeluajale vilistajaid. Õhtuleht soovis näha, kuidas öötundidel kalu kaitstakse.

Patused põgenesid metsa.

Peagi pärast meie saabumist räägitakse Keila jõel nähtud võimalikest röövpüüdjatest, kelle noorkotkad ja kodutütred minema peletasid. Jah, nemadki on täna valves. Nad ei kuulu küll kaitsjate püsiliikmete hulka, vaid peavad täna metsas laagrit ja annavad nii kalakaitsmisesse oma panuse. Võimalikud röövpüüdjad valgustasid taskulampidega jõge, misjärel teolt tabatuna noorkotkaid siunates metsa kadusid. „Raske öelda, kes nad olid, aga jõge nad usinasti valgustasid ja kala sealt ilmselt otsisid,“ arvab Erki.

Tavainimesed tulevad ligi ja uurivad ka ise, kes me oleme ja mida siin teeme. Siis me räägime nendega ja näitame kalu. Aga need, kes on paha peal väljas, liiguvad vaikselt pimedas, vaatavad kalad välja ja teevad näo, nagu läheksid minema, ent tulevad hiljem tagasi, et kõik ühe hooga kotti püüda. Kala ei lähe oma kohalt kuhugi,“ selgitab Tarvi.

Röövpüüdjad püüavad ahinguga, tragivad konksudega või kasutavad kala surmamiseks elektrit. Viimane neist on kõige räigem meetod kala püüdmiseks, sest tapab lisaks kalale ka muu eluslooduse jõepõhja putukateni välja. „Kaks nädalat tagasi saadi kätte elektriga püüdjad, kellel oli kotis ligi 20 kala!“ teab Tarvi. „Lõhe kaalust umbes viiendik on mari, suures kalas on seega kuni kolm kilo marja,“ arvutab ta. „Oletan, et nad saavad kalamarja kilo eest keskeltläbi 30 eurot,“ lisab Erki.

Ühe püügi eest enam kui 1700 eurot on korralik teenistus. Vaatan müstiliselt paigal ujuvaid lõhesid, kellel on madalas jõevees seljadki veest väljas. Usun, et viskaksin ta siit paljakäsi kotti. Mis siis veel ahingust või muust konksust rääkida.

Keskkonnainspektorite tabatud röövpüüdjate varustuse seast leiti ka gaasipüstol. Erki ja Tarvi märgivad, et kokkupuuted röövpüüdjatega pole õnneks vägivaldseks läinud. „Lihtkodanikena me nende vastu jõudu kasutada ei tohigi. Saame küsida, millega on tegu, juhtida tähelepanu sellele, et püük on keelatud, ja vajadusel kutsuda inspektor,“ selgitab Erki. Tarvi lisab: „Inspektor juhendab meid vastavalt olukorrale. Vahel palutakse varjuda ja röövpüüdjaid jälgida, teinekord aga sekkuda ja nende püüki häirida.“

Lõhel endal kudemise ajal suurt kulinaarset väärtust polevatki. „Juba poolest suvest on kogu tema aur läinud suguproduktide kasvatamiseks ja jões kudedes ta enam ei toitu,“ selgitab Erki. Ka mari olevat selles faasis juba kõva. „Nagu suhkruterad,“ võrdleb Erki. Mehed räägivad, et kalamarjaga on nagu suvise Poola maasikaga, mida kodumaise pähe müüakse – kui keegi ikka auto pakiruumist müüb ja marja päritolu tõendada ei suuda, siis on tõenäoliselt tegu röövpüügiga.

Alguses saadi kõvasti sõimata.

Järjepidev kalakaitse algas 2014. aastal, kui 20pealine sõpruskond kalaseltsilisi Keila ja Pirita jõgesid valvama hakkas. „Mina olin 45. liige,“ märgib Tarvi. „Algusaegadel saime ikka kõvasti sõimata. See, et jõe ääres liigub lisaks röövpüüdjatele teisigi taskulampidega inimesi, kes on hoopis kala poolel, tuli neile ikka kõva üllatusena,“ muheleb Erki. Juba järgmiseks aastaks olid kalakaitsjad sedavõrd organiseeritud, et suutsid terve kudemisaja Keila jõel ööpäev ringi valvet hoida. Selle eest sai kalastajate selts aasta keskkonnateo auhinna, millele järgnes plahvatuslik liikmete kasv. Ent kõik ei tulnud, et jääda.

„Inimesed tulevad ja lähevad,“ ütleb Erki. „Paned end entusiasmiga kirja, aga siis avastad, et vihma sajab ja õues on vaid mõni plusskraad. Käid ühe korra ära ja lähed niiske tagumikuga koju, tõmbad saba jalgevahele ja ütled, et sai nüüd kaitstud küll,“ viskab Erki nalja. „Aga röövpüüdja ei maga!“ lisab Tarvi.

Tarvi jaoks sai kalakaitse alguse nurjunud kalapüügist. Rootsist kalapüügilt tulles läks tal hammas verele ja tuli tahtmine Eestiski meriforelli ja lõhet püüda. Ta uuris ja ostis varustust, käis kalapoes loengutki kuulamas, loopis rannas kümme korda lanti, aga konksu otsa ei saanud midagi. „Isegi alamõõdulist mitte,“ tunnistab ta. „Mõtlesin, et nii mulle kalal käia ei meeldi.“

Siis tegi Tarvi investeeringu tulevikku ja hakkas vabatahtlikuks kalakaitsjaks. Mida rohkem jões kudevaid kalu röövpüüdjate eest kaitsed, seda paremaks läheb olukord rannikumeres, sest kalade arvukus kasvab. „Nelja-viie aasta pärast proovin uuesti, siis ehk näkkab paremini!“ naerab ta.

Erki märgib, et kalakaitse majanduslik mõju on laiem, kui arvata võiks. Kudeva kala kaitsmine suurendavat nende arvukust ja seega ka püügi piirnorme. Mida rohkem saavad elukutselised kalurid püüda, seda rohkem teenitakse tulu ja makstakse makse. „Eriti tulus on harrastuskalur, sest tema mõju majandusele on samuti lai. Hobikalur ostab kalapüügivahendeid, sõidab linnast välja kalale, maksab ööbimise eest,“ loetleb Erki, kuidas hobikalurid majandust turgutavad, eriti väiksemates kohtades.

Lapsevanker ja verised jutid lumel.

Vesteldes oleme jõudnud teelõigule, mida kalakaitsjad nimetavad hellitavalt Kalamarja teeks. See liivane teejupp jõepervelt metsarajale olnud kord kalamarja triiki täis, kui röövpüüdjad – prisked kalad kaenlas – sealt kiiruga plehku panid. Nüüdseks on see tee rohtu kasvanud ja seda peavad kalakaitsjad töövõiduks. „Need on töövõidud, mis tulevad perede ja magamata öötundide arvelt,“ ütleb Tarvi uhkusega ohates.

„Õnneks on pered mõistvad, pead lihtsalt tasakaalu leidma,“ ütleb Erki. „No esimest kümmet õhtut mõistavad, aga järgnevaid nelja-viit aastat...“ sõnab Tarvi. Ta meenutab humoorikat seika eelmisest aastast: „Olin jõe ääres ja naine oli helistanud. Mul oli aga telefon hääletu peal. Helistan tagasi. Tema küsib, et kus ma olen. Jõe ääres muidugi.“

„Ära valeta! Tahtsin sulle jõeäärde seltsi tulla ja olingi kohal, aga ei leidnud sind. Nägin sinu auto moodi autot linna poole sõitmas!“ kahelnud kalakaitsja naine. „See, et täna noorkotkad metsas on, on kalakaitsjate jaoks puhkus. Nad saavad aega veeta oma peredega,“ ütleb Tarvi.

Keila-Joal osutab kalakaitsja joa suunas ja meenutab, kuidas üks leidlik röövpüüdja püüki varjas. „Möödunud talvel loopis lapsevankriga jalutaja kalu vankrisse nii, et kalamarja jutid värske lume peal maas olid,“ räägib Tarvi. „See on juba absurdne, meeleheitlik,“ leiab Erki.

Talv olevat kalakaitsjale üldse emotsionaalselt raske aeg. „Sügisel käid jõe ääres valvamas ja kui röövpüüdjaid ei näe, siis arvad, et on hästi läinud. Talvel tuled aga hommikul jõe äärde ja näed veriseid jutte ja kalamarja jälgi lumel. See on võigas ja masendav vaatepilt,“ möönab Tarvi.

Pärast nelja tundi luuramist lähevad ajakirjanikud koju. Kalakaitsjad suruvad meil hüvastijätuks kätt, ent jäävad veel valvesse. Keila-Joale ei tikkunud sel ööl ükski röövpüüdja – see on kalakaitsjate töövõit. Ent järgmisel hommikul  helistab Tarvi ja teatab, et „idablokis“ oli märulit rohkem. Kundas tabati kaks röövpüüdjat. Kohale kutsuti nii keskkonnainspektsioon kui ka politsei.

KESKKONNAINSPEKTSIOON: röövpüügi peaks üldsus hukka mõistma nagu salaküttimisegi.

„Piltlikult öeldes on vabatahtlikud meie silmad ja kõrvad. Igale poole inspektoreid ei jagu,“ sõnab keskkonnainspektsiooni (KKI) kalakaitseosakonna peainspektor Aare Pai.

Ta möönab, et röövpüüdjaid tabatakse igal sügisel ja kuigi röövpüügi eest määratakse suured trahvid ja välja nõutakse hüvitis keskkonnakahju eest, kordub kõik aastast aastasse. „Igal kudeajal ilmuvad jõgede äärde röövpüüdjad kõikvõimalike torke- ja püügiriistadega. See on nagu võitlus tuuleveskitega,“ sõnab Pai.

KKI peainspektorile tundub, et ebaseaduslikku kalapüüki tolereeritakse salaküttimisest rohkem. „Üldjuhul mõistab üldsus  salaküttimise hukka, aga kalapüügirikkumised ei tundu nähtavasti nii tõsiseltvõetavate rikkumistena,“ ütleb ta. „Võimalik, et see tuleneb sellest, et kalavarude suurust on raskem hoomata. Arvatakse, et mis see paar kala ikka loeb, küllap neid jätkub."

Tabatud röövpüüdjad.

Lääne-Virumaal Mustojal tabati tänu vabatahtlikelt saadud infole elektriga röövpüüdja. Alustati süüteomenetlust.

Möödunud nädalavahetusel, ööl vastu pühapäeva, patrullisid inspektorid koos politsei koerajuhtidega Kunda jõe ääres, kus tabati kaks röövpüüdjat – ühel oli kaasas ahing ja teisel kott kalade jaoks. Alustati väärteomenetlust.

Harjumaalt on ebaseadusliku kalapüügi kohta tulnud mitu teadet.

Hooaja algul keskenduti peamiselt jõgede suudmealadele. Näiteks tabati Valgejõe ja Pudisoo jõe suudmetest võrkudega röövpüüdjad.

Väänas Vahi küla astangutel oli juhtum, kus kala püüti ahinguga. Röövpüüdjal õnnestus jooksu panna, kuid ahing saadi kätte.

Pirital on mitu kaebust seoses püügiga keelualal. Nimelt on sellest aastast Veneküla raudteesillast Lükati sillani keeluala 20. oktoobrist 30. novembrini ja seal on igasugu õngpüünistega kala püüdmine keelatud.

Lõheliste püük keeluajal või keelatud viisil toob kaasa rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk kuni 1200 eurot, millele lisandub keskkonnale tekitatud kahju. Kalapüüginõuete tõsiste rikkumise puhul, nagu püük keeluajal, keelatud kohas või alamõõdulise kala püük, on kahjutasu viiekordne ehk lõhe puhul 480 ja forelli puhul 150 eurot isendi eest. Juhul kui püük toimub eriti ohtlikul ja kalavarusid kahjustaval viisil, näiteks elektri, mürgi või lõhkeainega, on hind kümnekordne ehk ühe lõhe eest 960 ja meriforelli eest 300 eurot.

Kõik looduses liikujad, kes näevad midagi kahtlast, saavad sellest teatada valvetelefonile 1313. Operaatorid edastavad teate keskkonnainspektoritele, kes kontrollivad seda esimesel võimalusel.

Jätsin need aarded õiget aega ootama, et ikka saaks röövpüüdjaid ka takistada. Kui kosest üles hüppavaid kalu näha ei õnnestunud, siis otsustasime hoopis Keila jõe äärde jalutama tulla ja Karli aardeid noppida. See jäi esimesena ette. Kontsaga saapad ei olnud "silla" ületamisel takistuseks. Teel aardeni jalutas mulle vastu üks noormees - eelmine leidja või kalakaitsja? Aare oli igatahes täna popp - pool lehte sama kuupäevaga logisid ootas ees. Tagasiteel purdeni jalutas mulle vastu juba järgmine noormees - järgmine leidja või kalakaitsja?

Aare oli muidugi äge, aitäh!

 1 

Reedene ilus ilm kutsus värskes õhus liikuma hoolimata peavalust. Kunagi pimedas tundus veetakistus karmi katsumusena. Minu lähenemistee vajas küll kummikut, kuid oleks ka ilma saanud, vähemalt praegu. Mõnus jalutuskäik juba tuttavas kohas aardeni ja tagasi. (169) Aitäh! EVEJ

 1 

Tegime enne päris sügise algust väikse mõnusa jalutuskäigu pargis. Lubasime endale head ja paremat hamba alla ja ka vaimu mõnu aarde näol. Tänud peitjale. Röövpüüdjaid ei jäänud silma.

Mets oli haudvaikne. Ainult üks suurem lind kriiskas läheduses. Praegusel aastaajal pole purret vajagi.

Madala veega oli veetakistuse ületamine lapsemäng. Null paigas ja aare logitud. Kriminaale ei olnud näha. Tänud!

 1 

Olime jõudnud jõe kaldale ja otsisime sobivat üleminekukohta. Meie koer arvas aga, et vee pinnal olev rohekas vetikakiht võiks teda kanda ja hüppas otse vette. Koer märg ja haisev, meie kuivad ja puhtad. Nii jõudsimegi aardeni, väga uhke kast oli. Jätsime ränduri. Tagasiminnes olime juba targemad ja hoidsime koera lühikese rihma otsas. Aitäh peitjale.

Kiire leid.

Seekordne oli päris suvine porr. Tänud aarde eest.

Tulime Keila-Joale eelkõige multikat võtma aga alustasime tavalistega ning Lõheporr jäi esimesena teele. Nii vähe või palju kui ma Keila-Joal ka käinud pole siis "põdrasillast" selle aarde poole ma polegi vist kunagi varem sattunud. Seega uudistamist jagus. Soovitatud purde asemel ületasime jõge mööda kive - tundus kindlam (loe: madalam kukkumine). Edasi polnudki muud kui vaadata kuhu nool ekraanil näitab ja peagi tiris Inga kasti peidust välja.

Mõisahoone lähedal aarde poole jalutades nägime Liisaga üht kena nastikut murus roomamas. Liisale ussid meeldivad. Tal oli hea meel ussi nägemise üle ja rääkis sellest, et ta ussi nägi, kohe ka oma meessõbrale. Tema küsis Liisalt sellepeale , et kas ta oli peeglisse vaadanud :)

Oli see vast huvitav koht. Soovituslikust purde kohast ei teadnud ma miskit, kuid just ilmselt selle sama koha leidsin üles ja kasutasin. Rattaga kenasti ligipääsetav :) Tänan!

Aardeni läks nö. purdest lai geomaantee. Siia saaks panna isegi #gpsita_leitav sildi või hashtag´i. Rõõm oli taaskord leida suuremat konteinerit. Ka siis panin ühe pastaka ja mälupulga. Aitäh ;)

Praegu ei olnu siin ei sügist ega mingit porri, ühtegi lõhet ka mitte. Küll aga oli kena park ning tegime pisikese jalutuskäigu. Täname aarde eest!

Lemmikaeg Keila-Joa pargis jalutamiseks on tegelikult maikuu, kui siin on ümberringi lillemeri ja kogu mets lõhnab karulaugu järele. Samuti on külastajaid oluliselt vähem ja nii saab kogu looduse ilu mõnusas vaikuses ja eraldatuses nautida. Siiski oli ka juulikuus palju vaatamist ja saime oma seekordse pildistamistuuri käigus mitmeid ilusaid pilte püütud.

Selle väikese saarekese peal käisin juba eelmine suvi kalamehega, kui see seeria planeerimisel oli...eks ta üks paras käkk kokku on :D Aga koht muidugi aaret väärt iseenesest. Kahju, et Karl ei saanud teha seda mida ise oleks tahtnud. Loodame, et sealt see kast varsti ära ei jaluta.

Ilus oli siin jalutada, sillad ja tepid on saanud endale uhke valgustuse, park kenasti pügatud/hooldatud… Aitäh Karlile aarde ja ülevaatliku kirjelduse eest ning tegelikult tervenisti selle hea eesmärgiga peitmispõhjuse juures kaasa löömast :).

Leitud.

Talvel sai libeduse tõttu vahele jäätud. Nüüd oli kõik lihtne ja loogiline, tänud.

Kunagi talvisemal ajal kõndisin siit lihtsalt mööda, kuna üle oja viiv sillake oli liiga jääs ning meil oli siit otse SPA-sse edasiminek. Ei hakanud oma väljanägemisega siin riskima. Nüüd olid muidugi sootuks teised olud. Saime muretult plätudes ja lühikestes pükstes aardeni. Karulauk on nii võimaust võtnud, et kõrvenõgestel ja ohakatel pole lootustki. Aitüma!

Kõndisime haljas karulaugulõhnas mööda sissetallatud rada aardeni ja otsimisele kaua aega ei kulutanud. Ilus!

Tänud! :)

Leitud ja logitud. Tänud!

Leitud

Algul kui kohale jõudsin olin veidi segaduses, et kuhu ma nüüd minema pean. Aga kui hakkasin loogiliselt mõtlema siis läks kõik sujuvalt kuni aardeni välja. Suured tänud :)

Selleks porriks olin ma halavasti ettevalmistunud.

Leitud

Natuke turnimist ja stiilne aare leitud. Porri ei näinud, aga aare oli omal kohal :) Suur tänu!

Mõnus jalutuskäik ilusas looduses. Tänud peitjatele.

See porr on selleks aastaks lõppenud. Aga aare on õnneks alles. Tänud!

Mõnus õhtune jalutuskäik. TFTC!

Porr, mis porr, mitte ei saanud esimese korraga ligi ja tuli autosse tagasi minna kummikute järgi. Aga porisemiseks tegelikult põhjust polnud, aare igati heas looduskaunis kohas.

Kiire leid enne järgmiseid saarekülastajaid, tänud peitjale!

Kõnnitud sai mõlemal pool jõge. Tore koht aardel. Aitäh!

 1 

Täitsa huvitav koht aardele leitud. Seal ei jää küll ükski röövel varju. Kaasa tuli rändur.

Leitud. Logitud

 1 

Jooksuaeg möödas ja plats puhas. Ainult kahtlus tekkis kas kõik geopeiturid on ikka saarelt tagasi tulnud, abitoigas purde kõrval oli saare pool. Minust jäi ka sinna, aga ma tulin tagasi. Tänud peitjale!

 1 

Tore park. Täna tundus ilm piisavalt nigel, et loota siit suurt ülerahvastatust eest mitte leida. Jalutasime aarde suunas, valmistusin juba hoovõtuks sooritamaks elu parim tulemus kaugushüppes. Õnneks mõistlik mina otsustas siiski veidi edasi jalutada ja ohoo, meeldiva üllatusena jõudsin varsti purdeni, mis ju lausa kirjelduses mustvalgelt kirjas, isegi asukoht..hahaa, hea, et vähemalt tagantjärgi loen.:) Aare korras, vahva koht. Tänud peitjale! Mis põnev lugu tõesti.

 3 

Üks kodutöö valmis nõudis pea õppimise vahele tuulutamist. Ilm oli küll vahepeal tatiseks läinud, kuid siiski tuli sellest Hennyga mõnus jalutuskäik. Selle suvega on siin pargis palju korrastus-, arendustöid tehtud. Just eelmine nädal kuulsin, et pimedal ajal pidi siin nüüd ka uhked valgustused olema, mida tasub vaatama tulla. Minu arust on siinne jõeäärne park ilma nendetagi üks mõnusamaid Eestis, meeldib selle liigestatud ja maastiku reljeefsus. Kes jalutas, kes jooksis, purde leidsime mõlemad. Veidi aitasin Hennyt, sest purre lõppeb takistusega. Mina läksin logisin aaarde, Henny jõudis selle ajaga tervele saarele tiiru peale teha.

 1 

Uued aarded piirkonnas on väga hea põhjus jalutuskäiguks. Nii saigi, mindud, leitud ja logitud. Aituma peitjale.

Leidsime, isadepäeva 1.

 1 

Jalutasime jõeni ja avastasime, et ohhh, päris sügav vesi. Ei tahaks nagu märja tossuga . . . Kõndisime autoni, panime kummikud. Hiljem selgus, et see oli väga vale tegu, miks, saad lugeda Vürst Volkonski aarde juures.

Tulime tagasi, supsti läbi vee ning aarde juures nimed kirja. Üks rohelise jopega sell jalutas ka selle saare peal aga me ei lasknud ennast temast segada. Teerajale naastes leidsime ka purde, polekski kummikuid vaja olnud. Aitäh aarde eest.

 2 

Õnneks ei sadanud, nii polnud aarde juurde pääsemisega probleemi. Enne mind olid aarde leidnud kalakaitsjad. Täna liikus pargis mitmeid lapsevankriga emasid ja mõned vene pered. Positiivse poole pealt võib viimaste kohta ütelda, et kisa jõudis enne kohale, kui pere vaatevälja, nii et lasin neil mööduda enne kui võimlema asusin.
Aare oli kenasti korras, siit sain omale Keila jõe puumündi. Aitäh!

 1 

Väike jalutuskäik ja kiire leid. Viimasest pargi külastusest on palju möödas ja hea on vaadata praegust arengut.

Ka ligipääs polnud probleem kuna c:geos on ju ka purre tähistatud.

Nägin palju jalutajaid ja mitte ühtegi kala.

 9 

Kui mina kohale jõudsin, siis jõe ääres elu käis. Esmalt tuvastasin kahtlase tüübi, kes liikus piki kallast ja siis jäi põõsasse passima. Onju kahtlane. Pidingi just sinnapoole minema ja läksin. Lähemalt vaadates õng puudus ja juhe oli kõrvast tolknemas. Ka mind uuriti, ilmselt ei kvalifitseerunud kahtlaste tegelaste hulka oma käekoti ja kummikutega. Esimesel kohtumisel me lihtsalt möödusime üksteisest. Etteruttavalt võib öelda, et see ei jäänud viimaseks kohtumiseks. Jalutasin edasi ja leidsin purde ja . . siis leidis üks koer mind. Ma ei oskagi täpsemalt kirjeldada, mis ta tegi. Ta lihtsalt tormas ummisjalu. Jooksis nagu koerte võiduajamisel, ainult et ümber minu ja vahepeal ka piki kallast. Omanik teatas, et ta ei tee midagi. Siiski arvasin targemaks tarduda paigale, tundus ohutum. Kes neid võõraid koeri teab, mis pähe tuleb. Et mu tähelepanu oli koeral, siis ei uurinud ma omanikku, kuni ta teatas, et pole röövpüüdja ja viskas oma näpuotsas olnud kala jõkke. See oli pirakas ja seejuures ilma peata. Isegi Selveri külmletis pole ma näinud nii suuri kalu (koos peaga). Nojah, ilmselt siis pole röövpüüdja, kui nii ütleb. Järgmiseks pobises koeraomanik, et ta juba teatas kuhu vaja ja jalutas koera edasi. Okei, nüüd vaja leida aare ehk tegelikult ligipääs. Purre leitud, aga et purded pole minu tugevam külg, siis palju rohkem meeldis mulle purde juures olnud kaigas. Otsisin sobiva koha ja jalutasin selle abil läbi vee. Siis saabus juba tuttav meesterahvas ning küsis, kas ma otsin varandust. Nii me siis paistame teistele :) jah ikka. Selgitas, et tema tuvastab varanduse otsijad kummikute järgi. Nii et meil on ka oma tunnusmärk, kui röövpüüdjatel on selleks õng või mõni muu püügiriist. Lisaks pidi meid reetma ka see, et need kummikutega tüübid kipuvad kõik ühes suunas minema ehk saarele. Ei teagi, kas ta tuli lihtsalt minu järel, et kontrollida oma arvamuse õigsust. Mina küsisin, kas tema patrullib röövpüüdjaid ja rääkisin sellest peata kalast. See oli meie teine kohtumine. Jalutasime mõlemad omas suunas oma asja ajama. Aare leitud, üllatavalt oli ees juba tänane logi, kuigi enda arvates olin varajane. Siis jalutasin patrullijale järele, sest nägin et ta läks seda kala otsima. Ta oli kala leidnud, kuid arvas, et pole röövpüüdjate töö, vaid hoopis mingi loom. Huvitav, mis loom paneb nahka kalapea ja jätab maiustamata suurepärase lihaga. Aga kõht terve, mari alles, siis pole röövpüük. Nii läks seekord ja hea teada, et kallas on praegu valvatud. Oli lõbus aardeotsing. Tänud peitjale, kes selle lõbu põhjustas! Mul oli kohe tunne, et kolm eraldi seiklust Keila jõe äärde on väärt mõte :) Ahjaa ja ka patrullijad olid päev varem aarde üles otsinud, et vaadata mida need otsijad otsivad.

pargis patrullimas

sügis

tee lõheporri

loss

Veidi enne südaööd aardele lähenedes õnnestus röövpüüdjate asemel näha hoopis ehtsaid kalakaitsepatrulle. Küsiti kohe muiates, kas oleme geopeiturid. Tänud!

 2 

Millegipärast jooksutas GPS mind aarde juures ning panin segava asja üldse taskusse ja keskendusin otsimisele. Loomulikult valest kohast. Siis piilusin uuesti, läksin 25m kaugusele õigesse kohta ja logisin - hea totu.

Leitud

Leitud

 3 

Kõigepealt külastasime enda aarde nullpunkti ja veendusime et kõik on leitav ja loetav, Siis jalutasime ja nautisime aja teismoodi kulgu siinkandis. Kui muidu kõik laguneb, siis siin aina muutub kaunimaks. Aardejuurde kulges Piia, mina kulgesin teel edasi tagasi ja otsisin veel mõnda ületuskohta. Kuna seljakott anti minu selga, siis hiljem selgus, et olin vabatahtliku vaatleja tähelepanu osaks sanud ja meid peeti alustuseks röövpüüdjateks

 3 

Rahva omakaitsjad ootasid ära, kui väljas oli juba pimedaks läinud. Sest kurilased ajavat end ju just siis välja, oma pahategusid tegema, marja pigistama ja sündimata kalapoegadega maiustama. Nii suundusime meiegi nende jahile õhtupimeduse varjus. Jalutasime läbi mõisapargi. Pimedas oli üpris ootamatu järsku jalge all munakiviteed tunda. Sellises kohas? Ja nii pikalt ka veel – uhkelt on ikka see pargi taastamine ette võetud. Lampe ei tahtnud esialgu eriti kasutada ja nii tuiasime mõnest infotahvlistki vaikselt mööda.
Kui olime õiges kohas, läitsime siiski lambid, et mitte kaladele ja marjadele peale astuda, s.t. neile pähe potsatada. Leidsime lubatud ligipääsutee hõlpsasti. Marje sai uhketes linnabeiberiietes hõlpsasti üle. Edasi on ka kõik nagu jalutuskäik (mõisa)pargis. Aare end ei varjanud. Logitud, taevast ja vetevoolu imetletud, kast sodist tühjaks valatud, kõik klaar. Püüdsime meiegi vees kalu märgata nagu Vääna astangul, aga ei paistnud siin ühti. Küllap seetõttu, et siit saavad nad ju hõlpsasti minema, mitte nagu Tugamanni veski astangul, mis minu meelest neile võimatult ületamatu tundus olevat. Seega tänane saak - ei kalu, ei kalamehi, ei legaalseid ega võõrleegionäridest pätte, isegi põlevaid kõrvitsaid ega kollide kompanii töötajaid ei jäänud silma.
Päeva leid jälle kirjas ja veel missuguses paigas – mina polnud enne siin saarel käinud. Ainult näinud olin eemalt. Aitüma Karlile vääriskoha ja vahva purdega aarde eest! Kõik parimas korras, evej. Tänane töö jälle tehtud, kalavalvuri amet peetud. Hau!

 4 

Pisikeste tegelaste tihedasse sünnipäevakavva tekkis just mugavasti pisikene auk. Otsustasime Silveriga kiirelt, et meil on värske õhu doosi tarvis :). Kuna kohaliku aarde juures läx kiirelt, siis ütlesin et tuleme käime vähemalt ühe juurest läbi mündi järgi. Umbestäpselt aasta tagasi käisime Krissuga siin ühte teist aaret öösel otsimas ja just siis sattusin ka kalavalvuritega kokku. Uuriti et mida me siin teeme. Kui ütlesin et geopeitust mängin, siis oli et aaa ok :) aga vaata siis kalu ka. Jõgi lausa vohas nendest sillerdavatest olevustest. Kes teab vbl siit hakkaski see geopeitus vs kalakaitse idee idanema ;). Alguses kratsisime kukalt et kas tõesti vesi nii palju tõusnud, et oleks kummikus tulema pidanud, kuid õnnex peale pisikest jalutust leidus ka tummine purre. Pärast mõõda jõekallast tagasi tulles märkasime juba kaugelt ühte kuju purde juures. Telo käes ja nagu üritaks tähelepanu vältida. Rõõvpüüdja jaoks oli päevavalguses see koht liigagi avalik ja kes sinna saarele niisama ikka satub. Jäi siis ainult üks tõenäosus sõelale - geopeitur. Silver hõikas ja kohe hõigati ka vastu. Sai rahulikult üle purde tulla ja tutvust teha. Ega puukoor võib salakavalalt libe olla ja igaühele ju seda libastumis silmarõõmu ka pakkuda ei taha ;D Tugev käepigistus ja üks tuttav nägu jälle juures Marguse näol ;). Tänud peitjale

 4 

Kui Vääna-jõesuu baaslaagrist Tarmoga lahkusime, sai lubatud, et käime siva lähima poe juures (loe suure kivi juures) ära. Miskipärast leidsime aga peagi ennast hoopis Keila-joalt lõheporri jälgimas. Ilmselt polnud me esimesed kes saarekesele ligipääsu leidmisega mures olid. Valmistusin juba ette, et tuleb vist varbad paljaks koorida. Õnneks jõudis purre enne silma jääda. Peokinga tallad olid küll looduses kohati õige libedad aga strateegiliselt hetkel suutsid need ikka korralikus haardes olla ja õnnestus kuivaks jääda. Nullile lähenedes pidi juba tormi jooksma hakkama. Seekord Tarmo lähenemisnurk oli parem ja vormistas leiu.

Olles nimed kirja saanud ja vaatlustorni juureski ära käinud, silmasime purde juures ühk kahtlaselt käituvat venda. Tundsin seal ära killuke iseennast ja tegin väikse pöördumise. Tuligi välja et geopeitur. Mulisesime paar sõna juttu ja sai päevakavaga edasi mindud. Tervitusi sitepro-le

Tänud.

 1 

Kulgesime mõnusalt kohale ja leid tuli ruttu. Hiljem nägime siin ka mingit kahtlast seljakoti isikut, loodetavasti oli tegu geopeituriga, mitte röövkalamehega... Aitäh aarde eest!

 1 

Väike jalutuskäik jõe ääres. Kalamehi ei kohanud aga mõned tuulega mahalangenud puid küll. Leid tuli kiirelt, tänan peitjat.

 8 

Tere Kahjuks peab tunnistama, et keegi on omale meeneks võtnud ikkagi selle eri pastaka mis on mõeldud sinna märkmikusse kribamiseks. Palun püüdke mõista, et kui nüüd keegi peale teid sinna kribab kas harlikuga(mis sinna jäetud asemele) või muu pastakaga, kaovad need hõõrumise ja niiskuse tagajärjel ära - teiste logid kaovad ära. Kui viitsid, mine vii palun tagasi ja võta omale üks puujunn veel meeneks või muud nodi mis seal pakutakse. Peiturid ikka peaks kokku hoidma ja aarete eest hoolitsema ju - vähemalt mul on selline arusaam olnud GP rahvast. Jüri - EKS kalakaitse

 4 

Teine koht, kuhu ma siinkandis elatud 9 aasta jooksul veel sattunud pole, kuigi uudishimuliku pilguga on sinnapoole piilutud korduvalt. Üle purde saada oli suht keeruline, kuna kogu aeg saalis rahvast ringi. Kusjuures kõik nad olid väga geopeiturite olekuga. Lõpuks ikka õnnestus. Peidukas on uhke! Tagasiteel jäin jälle ootama, et sündmuskoht tühjeneks, aga järsku hüüdsid kaks möödajalutavat noormeest lõbusalt: "Geopeitur?" No geopeitur ikke. :) Tarmo ja Silver olid ka jahile tulnud. Käed surutud ja esmane tutvus tehtud, läksime rõõmsalt eri suundades laiali. Tagasiteel järgmise aarde juurest oli purdel ukerdamas juba järgmised kaks huvilist. :) Tänud peitjale!

 2 

See, et tuleb saarele jõuda, oli kahe silma vahele jäänud. Seega oli kohapealne veetakistus üllatuseks. Siiski edasi jalutades üle vee viiv abiline silma jäi. Tagasitulek ei tundunud nii lihtne, kui minek, seega jätsin esialgu vahele ning käisin vaatlustorni juures. Sealt tagasi tulles otsustasin ikka saarel ka ära käia. Päris kobe purre oli ju. Ja otsitav oli taas kohas, mis tundus juba aastaid olevat aaret oodanud :) Tagasi mandrile saamine võttis natuke aega, sest pidi jalutajad piisavalt kaugele mööda laskma - võimalikule ebaõnnestumisele purdel ei oleks tahtnud pealtnägijaid :) Õnneks ei libastunud kusagil ja missioon sai täidetud kadudeta. Lahe koht! Tänud!

 4 

Tahtsime Keila-Joa aardeid juba eile otsima tulla, aga ilm mängis mäkra ning ootasime ilusamat ilma. Täna hommikul ärgates oligi ilus ilm ning pärast hommikusööki tulime Jasper kõhukotis jõe äärde kulgema. See osutus esimeseks aardeks ning leid tuli siin kiirelt. Peidukas oleks nagu aaret lausa oodanud :) Aitäh!

♡

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

Karl sai pandud vankrisse ja ette võetud hilisõhtune jalutuskäik. Tänud peitjale.

 1 

Autot parkides kohtusime Kaido perega ning tegime koos vaatlusi Keila-Joal.Lõheporri ei täheldanud.Küll aga märkasime pargipingil lesivat nooremapoolset naisterahvast keda noormees avalikult käperdas:) Aitüma peitmast

 2 

Siin tekkis küsimus, kuidas küll nulli saab. Õnneks üks koht veel polnud vee all ning saime üle. Selline koht vajabki aaret, mantlites jalutajad siia ei sattu ning kalameestel hea vaikne püüda. Kohapeal mingit lõheporri ei näinud, ainult kuusk oli lepa maha väänanud ja lamas nüüd seljas.

 1 

Suur. Lossi juures masinat parkides kohtusime teiste geopeituritega. Kuna neil oli sama plaan, siis ühendasime jõud ühisjalutuskäiguks. Lahe korrastatud park, kenad jalgrajad, super ilm. Mida veel tahta. Imestasime, et olime alles kolmandad logijad. Kohtasime meeletult slaavi jalutajaid kogu teel. Ei näinud kalapoegagi ega ühtegi kalameest. Aitäh!