Pommiaugu

4 august 2019 kommenteeris Miki ja geosõbrad [miki]

Vahel on mõni mitteleid lahedam, kui peotäis leide. Eriti, kui see aare on nagunii varem leitud. Ühesõnaga sattusime kuidagi karuonumaale tõrvatilkasid otsima ning siis kuidagi Valka ja siis Lätti (mina ässitasin) ühte purki õlut ostma ja kui lõpuks nina kodu poole keerasime oli vaja ikka Priitu ässitada, et Hummulis veel paar aaret ripakil, noppigu ära. Mu arust oli seal midagi veel, kiire otsing ütles, et haa, Pommiaugu, aga kättesaamatu :(. Ennegi leitud neid kättesaamatuid või arhiveeritud topse ning ega loll ei õpi, vaja ikka edaspidigi nuuskima minna. Nii ka seekord. Priit ja Ethel olid lahkesti nõus, varemleidja ju kaasas. Ethel jäi Patuga autosse, me Priiduga ragistasime läbi võssi ja ürgoru nulli suunas. Nullis olev pilt pani kukalt sügama. Kui me olime mingi 15 mintsa oksi teisaldanud ja aaret ei leidnud, siis ohkasime, vaatasin oma kõrvuni mullaseid ja kriibitud käsi ning otsustasime, et las teised kõplavad ka, laseme parem varvast. Aga ei läinud päris nii, kui plaanisime. Priit pomiseb mu kukla taga, et kuule, mingi karu on seal teisel pool ürgorgu. Irvitasin vaikselt, seal on ju auto, seal on mingid vennad, kes discgolfi ketast viskavad ja sa räägid karust, jajaaa, muidugi. Raudselt kellegi njuufa, keda sa karuks pead. Näitab mulle näpuga, et vaata sinna pika kuuse poole, seal taga on kask, kase taga on lepp, lepa taga võssis oli karu. Vahin - midagi pole, a siis natuke paremal, selline linnulendu 40m, assaperse (vabandust), vana ise lontsibki künkast alla, otse meie poole. Loomulikult täpselt meie ja auto vahel, kus siis veel, eksole :). Selja taga raiesmik, st ühtegi head puud pole ka võtta ja nagunii ronib karu kiiremini, kui kaks paksu geopeiturit. Ehk siis pääsu nagunii pole, parem filmin ja pildistan viimaseid hetki https://youtu.be/VR52rLFmPjE. Priit leidis mingid puud lagendiku teises servas ja tema kiirus oli hämmastav, karu ei oleks teda ühegi valemiga kätte saanud. Tal on ka naine ja järelkasv, kes tuleb üles kasvatada, arusaadav. Ma taandusin peale paari klõpsu jõe äärde ja panustasin sellele, et kui tõesti viimane häda käes, siis tuleb ikkagi ujuma minna - miks ta peaks mind vees hakkama murdma ja paarkümmend meetrit suudan ma sukeldudes läbida küll. Ja et suht raske on vee all inimest hammustada, vesi läheb ju ninna ja kurku - loogiline, eksole. Õnneks on ka telefon veekindel ja pildid ei lähe raisku. Kõlab nagu plaan, jeee! Istun siis jõe ääres palgil, sügan kukalt ja helistan Ethelile, et kuule, meil läheb aarde juures sips kauem, mingi karu lõi plaanid sassi ja vb me peame mingi ringiga tagasi tulema ja ühesõnaga selline värk. Ja ärgu autost välja ronigu, et võib-olla nuusib see karu juba seal auto juures ringi. Noh, igaks juhuks. Ta hakkas kilkama, et näee.. ongi, läheb jõe poole mööda suuremat teed, et seda need discgolfarid müdinal põgenesidki, et nüüd on selge. Mul oli jällegi selge, et vaevalt siin neid karusid nii palju korraga ripakil on, koondasime oma väed ja saimegi kõik õnnelikult autos kokku.

Miki oli jätkuvalt mullane nagu põrsas. Mu plaan oli selline, et lähme jõe äärde ja vaatame, kas saab selle Miki puhtaks pesta. Peale lühikest veenmist olid ka Ethel ja Priit nõus - auto on ju ümber, mis ikka juhtuda saab. Patul oli ükskõik, tema võttis asja kõige rahulikumalt. Teel jõe äärde tulid vastu juba autostunud discgolfarid nii, et mättaid lendas, vehivad käega. Jääme siis seisma, aken lahti, et mis nüüd siis? OHH, TEATE, ÄRGE MINGE, KARU ON SEAL!! Vastasin, et jajaa, teame teame, õpetasime teda just jalgrattaga sõitma, aga see tõbras viskas ratta põõsasse ja läks peole. Nüüd kutsun koju tagasi. Et ärge kartke, ta on sõbralik, pakkuge talle mesikäpa kommi ja ta sulab. Golfarid ei uskunud ja kadusid nii, et mättaid lendas.

Jõe ääres oli mõmmik paar prügikasti ümber löönud ja just lõpetas kosutava ujumise ning vahtis mulle turvaliselt teisel pool jõge otsa. See hetk oli mu jaoks üks võrratumaid hetki geopeituses. Lonkisin vee äärde, tegin paar klõpsu karust. Ta vaatab rahulikult otsa. Pesen oma käsi ja nägu mullast puhtaks. Vaikus, ta lihtsalt vaatab, mida ma teen, vahepeal võtab paar limpsu vett. Ma sain oma molu puhtaks, vaatame teineteist, tema sealpool nuusib õhku ja kõigutab pead küljelt küljele. Vahemaa on napp 15 meetrit, meie vahel on jõgi ja mu selja taga on auto. Tema selja taga turvaline võpsik. Pildistan veel mõned klõpsud ja ta lontsib rahulikult võpsikusse. Korraks näen teda veel eemal jõe ääres nuuskimas, käpaga muda patsutamas ja kadunud ta ongi. Lonkisin kuusikusse, et enne pikemat sõitu vesi välja lasta ja siis kuulen röökimist "Miki tule ruttu autosse, jõevesi lainetab, äkki ta tuleb tagasi"!! Oeh, iduüll saigi läbi.

Autos avastasin, et truu geopastakas jäi ilmselt sinna aarde nulli kanti, kui oksi ja mulda teisaldasime. Keegi ei olnud nõus tagasi minema :( Kui nüüd keegi järgmistest leiab, siis olen tänulik tagasi saades.

Kodutee.

24 juuni 2019 kommenteeris Janeck [kjaneck]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

19 november 2018 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".