Jõulutönk

TÄHELEPANU,AARDE LEIDMISEKS ON VAJA LAETUD AKUPANKA!

Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk on kõige tüüpilisem jõulutegelane, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea. Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust,lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.

Kihnu saarel kutsuti sokku töngiks(tönk) ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam: liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.

Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine.

Meie Tönk tuli välja palju sõbralikum, eks ise otsustate.

Nullis olles lugege kindlasti kasutusjuhendit! Midagi lõhkuda pole vaja, ega tarvis. Kui asi ei toimi, siis palun kindlasti kohe teada anda!

Aare on peidetud 2018. aasta detsembriseeria 7. detsembri aardena.

Aarde leidmiseks on vaja laetud akupanka.

Head Töngi jahtimist.