31 päevane harjumus [CHALLENGE]

 1 

No ma teadsin, et see 25+ päeva järjest tuleb ükskord kasuks ja seega oli see väljakutse tublisti ületatud ja ootas vaid kirja panekut. Kuigi riided olid juba märjad, siis lootsin siin täna enne nina kodu poole pööramist kiirelt skoorida.

1,3 km enne nulli oli aga teerist, mille keskel parkis kenasti üks maastur ning tema ümber olev teepind tundus väga kahtlane, liialt lumine. Variant oli, kas tagurdada ülipikk maa mäest üles tagasi peateeni või üritada siin ümber pöörata. Mõlemad variandid tundusid kehvad. Otsisin siis parima koha kuhu liikuda ja sinna ma jäin ka. Eemal kümmekonna meetri kaugusel ristmiku teises otsas oli ennast samuti kinni sõitnud üks teine auto ning tütarlaps selle juures olukorda mobiiliga jäädvustamas. Ega siin muud teha polnud kui maasturiomanik ära oodata või siis ise käised üles käärida.

Läksin uurima ning ühendasime jõud ja püüdsime mind kõigepealt välja saada. Kiigutasin, mis ma kiigutasin, kuid masin ei tahtnud oma kohalt kaugemale liikuda. Siis meenus, et mul on autos üks vana tekk. Toppisin selle ühe ratta alla ja see oli see viimane piisk, mis lõpuks koos tütarlapse lükkejõuga mind välja aitas. Nüüd oli opeli kord. Seal oli juba proovitud kuuseoksi ratta alla panna, nüüd proovisime teki trikki. Soovitasin samuti auto välja kõigutada, paluti mul seda ise teha aga kui selgus, et automaatkast, siis olin kõhkleval seisukohal ja proovides oleksin üsna kohe seal midagi läbi kärsatanud peaaegu, sest üks ratas jäigi kohapeal täiskiirusel pöörlema ja andsin ikka omanikule rooli üle ja targutasin juhiseid õuest. Ei tea, kui õiged need olid aga lõpuks me ta pärast mitmed liikuma saamisi ja taas kinni jäämisi sellistesse roobastesse manööverdada saime, kus pind oli kindlam. Aitäh elupõlisele autojuhist isale, kelle vaim vist küll oli täna minuga :)

Enam ei olnud tahtmist nulli rünnata, kuigi see auto just sealt poolt oli tulnud ja niiskete riietega jalutuskäiguks oli ka liialt kaugel. Soojemal ajal tagasi :)