5 

Ma ei tea, kas ainult minuga juhtub seda, et ei leia aaret, mida kõik teised leiavad? Igatahes mõtlesin, et sõidan siis täna vahelduseks teist teed pidi peale tööd rattaga koju ja nopin ühe aarde ka. Sõitsin mälupildi järgi kohale ja olen kenasti jõudnud aardele 100 meetri kaugusele. Nõgesed mind ei häiri ja lükkan ratta 50 meetrit teelt võssa ja pool teekonda läbin truu suksuta. Jõuan nulli ja hakkan otsima. Otsin ja otsin aga midagi ei leia. No kohe mitte midagi, mis meenutaks aaret. Togin siit, nügin sealt. Käin üles ja alla, ringiratast. Kuulen eemalt mingeid hääli. Ei teki tunnet, et peaks iga hinnaga selle siit täna leidma. Mõtlen, et las ta siis sunnik olla siin ja hakkan ära minema. Aga ei saa enam aru, mis suunas minema peaks. Proovin ühele poole, teisele poole, kõik kohad oleksid nagu võõrad. Tekib väike paanika. Nagu peata kana, mis sest, et kiiver on peas. Püüan maha rahuneda ja keskenduda, ajan end uuesti aarde nulli ja leian õige teeotsa. Mõnikümmend meetrit veel ja ratas juba paistab. Oeh, no miks ma seda teen? Väsinud ja näljane, ülekere tolmune, kodu kaugel. Kas on siis vaja kõike teiste järgi ahvida? Tegelikult juba eos teadsin, et see pole minu jaoks. Rikub mängu ilu ja võlu ära, kui PEAB igapäev ühe aarde leidma. No ei pea. Kui mul tekib elus mingi periood, kus aega juurde tekib, siis võibolla proovin uuesti. Aitäh, see aare oli hea koht, kus mõtted sirgu tõmmata.

Nii kui kohale jõudsime, kukkus päike kolksuga horisondi taha ja seisime seal pimikus. Herki silmad pilkusid pimedas punase tigedamapoolse kumaga, sest ta ütles, et nii läheb ja me ei näe midagi. Seega täna olen lihtsalt rõõmus, et metsast välja sain. Logimine jääb tulevikku.