Peidetud kirvega

 1 

Statistika nimel panen kirja mitteleiu, sest mitteleid on ka leid. Kui juba SUP-lauaga sai Männikule kohale tuldud, siis pidin nullis ikka ära käima. Isegi kui teada oli, et ma ei leia seda aaret vette minemata. Järveke oli selleks ajaks klaassile, päike hakkas vaikselt loojuma, õhk oli jahe, vesi oli soe.

Võib olla jõuan sel suvel veel seda aaret külastada. Kui keegi läheb, siis andke teada.

Lasime kanuu enne Janari öist piknikku vette ja asusime aardeid otsima. Me muidugi ei taibanud, et see on veealune aare. Naasesime abivägedega keset piknikku, kuid meist see leidmata jäigi.

 1 

Sulistasime seal ikka julgelt umbes tunni. Kahjuks edutult. Vahepeal liitus meiega veel üks geopeitur, kes kaua otsida ei viitsinud ja lisaks kaotas sinna oma abielusõrmuse. Ehket varandust on nüüd veelgi. Aga kammisin oma arust põhja ikka päris hoolega nulli ümbruses. Kahjuks nähtavus oli umbes 50cm nina ette, niiet kaugele ei näinud ja polnud vist kordagi siis õnne, et oleks õiges suunas liikunud. Eks tuleb vähem tuulise ilmaga tagasi minna, äkki siis pole vesi nii ära loksutatud. Muidu hetkel mõnus seal sulistada küll :)

 3 

Kaks ja pool tundi kammisime igatimoodi seda põhja .. Aaret ei silmanud. Ära minnes jäi silma üks sinine kastiga maastur, kes end liiva kaevanud oli , nii me siis oma benjiköiega appi tõttasimegi. Nad olla kaks tundi seal niimoodi. Raha pakkusid ka, me ei võtnud vastu. Saime veel 100 meetrit sõita , jäi teele järgmine. Madal rohelise lehega auto oli end ilusasti mäest alla libistanud ja keset liiva "ära parkinud". Ka nemad sikutasime välja. Päris põnev õhtu.

 3 

Oiii, oiii, meil oli kõik olemas: kummipaat, kajak, sup, erinevas suuruses prillid, lestad ja kindad paremaks ujumiseks. Ligi kaks tundi kammisime läbi nulli lähedal olevat piirkonda. Mina hupisin päästevestis ja prillidega kogu selle aja vees ja vahtisin veealust. Nägin isegi merekarpe põjhas, aga aaret kahujks mitte. Vähemalt oli ülimõnus soe vesi ja tore seltskond. Varsti jälle tagasi :) Pärast lahkumist päästsime veel kaks autot liivast välja, mis olid sinna ennast kinni sõitnud.

Otsisime kuid ei leidnud, samas päikest ka polnud mistõttu hakkas külm ja ei tahtnud vees pikemalt olla.

 1 

Olin eelmisel päeval õnneks vist piisavalt kõvasti kuulutanud, et tahaksin tänaseks geokaaslasi, et võetigi mind punti. Jee! Mina ei kujutanud üldse ette, mida siinne olustik pakkuda võiks, aga põnevil olin kindlasti. Krissu oli SUPiga ning Maret võttis mind lahkelt oma ujumadratsikaaslaseks. Kokkuvõttes oli kahekesi päris hea sõuda ning jõudsime täitsa normaalse ajaga kohale.
Siis aga alles tsirkus pihta. Tuul oli nii tugev, et aktiivselt sõudes püsisid sa heal juhul paigal :D Nojah, nii me kaotasime ja leidsime seda poid mitu-mitu korda, proovides maamärkide järgi asukohta meelde jätta. Maret küll proovis paar korda sukelduda, aga edutult. Tagantjärgi oleks võinud ju ise ka mõne korra proovida, aga kuna meie rehakatse samuti kuhugi ei viinud, siis ei uskunud, et oleksin suutnud midagi nägemata rehast edukam olla.
Igal juhul oli üks tore suplus ning pärast sulistasime ka natuke madalamas vees, kust ei tahtnud kohe üldse külma tuule kätte välja minna. Aitäh kaaslastele!

Ma ikka üldse pole sukeldujat tüüpi. Lihtsam oleks süüdistada tuult ja halba kuuseisu jne, aga tegelikult mu kaks sukeldumiskatset olid lihtsalt ebapiisavad.

Tund ja peale edutuid vaatlusi lähemal ja kaugemal.

Me tiirutasime nullis ja nulli ümber ja ka kolmkümmend meetrit eemal. Mitte midagi ei suutnud kuskilt tuvastada kahjuks

 1 

Ega päris tõsist plaani seda logima minna ei olnud. Aga ilm kannatas SUPi täis lasta ja nii ma Tammemäe järves õhtul lõpetasingi. Kui eelmine aasta sai selgeks, et SUPi pealt ja üksi on asi võimatu ja isegi kahekesti keeruline, siis oli mul vaja seda meeldetuletust ka see aasta. Erinevalt eelmisest korrast ei õnnestunud ka valget plastmassi silmata. Oma osa mängis selles ka tuul, mis mind aina edasi puhus.

Mõnus hommikune karastav suplus. Tükk aega solberdasin, aga nähtavus oli kehv ja seekord aare võitis. Aga vähemalt mõtlesin välja, mida järgmine kord teisiti teha ja kaasa võtta. Nii ma seda asja ei jäta!

 5 

Algul tundus küllaltki lootusetu ettevõtmine, ei teadnud ju kas Iiris hakkab sapsima või röökima. Aerutasime niisama ja jõudsime ikka kohale. Kripeldas ainult, et pastakas maha jäi. Käisime siis tagasi teisel kaldal ja võtsin varustuse kaasa - rätiku ja pastaka veekindlasse kotti. Lahkusin lauapealt saarel, et mitte väga plärtsu teha ja hakkasin siis objekti lähemalt uurima. Sai täitsa korralikult läbi uuritud ja ära mindud. :D Aitäh!

Iiris veel ei aeruta

 5 

Käisin rüüpasin paar lonksu mudavett :o)

 4 

Vesi on ujumiseks soe ja nii võtsin täna ette kirvega peidetud topsi otsimise. Kui vette mineku kohas oli nähtavus vees ligi 2 meetrit, siis jõudes nulli oli nähtavus ka sisuliselt null ja polnud võimalik midagi näha. Tuleb tulla tagasi siis kui on tuulevaikne ilm. Vaatamata mitteleiule oli mõnus õhtune ujumine mida võib korrata korduvalt ehk siis võite mulle soovida edukaid mitteleide.

 6 

Metsavahel anti mõista, et kajaliisil praam kaasas ning sellega saavad laisad, sandid ja muidu vaevatud suurema mureta selle aarde juures logid kirja panna. No võimalus paistis igatahes ahvatlev ning pool pealehakkamist on julge võit. Kui kohale jõudsin võttis praam juba vaikselt kuju. Algul startis female-ekipaaž ning kui minu silmad liival nuffi punnis rahakukrut märkasid, siis tärkas küll mõte, et lotovõit siin samas, mis ma selle lombi peale ronin. Jällegi sain kiusatusest võitu - nii võib must kunagi isegi korralik inimene saada. Miski aeg olid merelised aga tulutult tagasi ning mind kupatati ka alusele. Uhmerdasime Kristjani ja Mairega nulli ning jäime sinna mõneks ajaks. Vahepeal oli õnge otsas juba midagi lubavat, aga lahti rabeles kurivaim. Kokkuvõtteks meil vähemalt näkkas, aga esimesed jäid päris ilma. Ja Bruno päikseprillid olid ka muidugi täitsa toredad, miskil veidral põhjusel märkasin need ikkagi tagastada. Oleks rohkem selliseid mitteleide, siis ei paneks leide tähelegi. Aga väikese põnevuse see totsik minus esile kutsus ning kui kõik planeeritult läheb, siis mul vast õnnestub omal veidral moel oma krõnksud sinna märkmikusse saada. Aitüma kaasüritajatele ja kummardus peitjale ägeda väljakutse eest.

 2 

Suure geosündmuse järellainetus. Ette ruttavalt võib öelda, et tulemus jäi loodetust kasinamaks, kuid see ei omanud hetkel üldse tähtsust. Avasime navigatsioonihooaja ja puhusime praamile elu sisse. Kui esimene vahetus oli teele saadetud sai rahulikult geosõpradega kena päeva nauditud ja geojuttu puhutud. Vaatasime kuidas järvele ilusaid poognaid joonistati ning ootasime põnevusega häid uudiseid. Kui esimesed tühjade pihkudega tagasi tulid, siis täiendasime teise vahetuse varustust ning ankrumeheks sai kõigi püütud ja püüdmatute kalade hirm, Polekala. Pistsime talle polaroidid nina peale, et vee virvendust veidikenegi vähendada, Sportlane asus aerude kallale ja teele nad läksid. Kohale igatahes jõudsid nad loetud minutitega, kuid geopimedus sai neistki jagu. Vähemalt oleme jupi jagu targemad, et kirvega ei tasu niisama vehkima minna. Milline lahendus aga edu toob, näitab aeg. Üks mees tundis aga ennast võõraste prillidega lausa nii hästi, et oleks nendega kas või koju välja suusatanud. Napilt saime veel enne vehkat tegemist kätte :)

Mulle meeldivad aarded, kuhu saan kontorikleidikese ja kingakestega ja mille leian peitja poolt pakutud abivahenditega. Kui just ta kõrkjates nastikut silmas ei pidanud aa see rajakas ei läe teps mitte minu silmis arvesse. Hoopis lisandus, et ei tea mida otsid, ei tea kust otsid ja lõpuks ei teadnud ka mx otsid.

Varustus oli mu sõpradel viimase peal ja meil oli vaatamata sellele rajakale tore, seepärast ei jäänud seekord ka mitte-leid üldse kriipima aga tagasi niipea ka ei tule.