Varases lapsepõlves õnnestus mul hoolimata sellest, et linn oli “kinnine”, korduvalt Kundas käia, kuna seal elasid mu isapoolsed sugulased. Mällu on talletunud hirmsad pildid hallist linnast ning tehase korstendest välja paiskuvast tolmust.Tänaseks on aga see kõik õnneks möödanik ja Kunda on teinud läbi tohutu arengu paremuse suunas. Suvel järjekordselt seal ringi liikudes, leidsin üllatusega, et varem võsastunult räämas seisvad vana tsemenditehase varemed on külastuskõlblikuks tehtud ja ka infotahvlitega varustatud. Sellepärast sai nüüd sinna üks aare peidetud, kuna arvan, et see koht on väärt ka teistele näitamiseks ning ettevõtte kunagiste saavutuste üle uhkust tundmiseks.

Pikka aega kõhklesin aardele nime valimisel, aga siis otsustasin tehase rajaja John Girard de Soucantoni asemel rõhutada kompleksi unikaalsust - küll Suka Anton saab peagi ka endanimelise aarde.
Kahjuks ei leidnud ma internetist ühtegi asjalikku linki tsemenditehase ajaloo kohta ning sellepärast trükkisin ümber nullpunktist mõnikümmend meetrit põhja poole jääva autoparkla servas asuva eestikeelse infotahvli teksti, millise lõpuosast selgub ka aarde nimevalik. Kahjuks ei oska teksti autorile viidata!

“Jättes kõrvale roomlaste ehitusalased saavutused, võib tõdeda, et betooni taassünd juba uues kvaliteedis toimus 1750.a. ja on seotud inglase John Smeatoni nimega. 1824.a. patenteeriti esimene tsemenditootmine Inglismaal. Oli sündinud portselantsement, sideaine, mis sai nime sarnasuse tõttu Portlandis leiduva halli loodusliku kivimiga. 1856.a. rajati tehas Saksamaal, 1871.a. esimene tehas Ameerikas. Tollase tsaarivenemaa esimene tsemenditehas rajati Poolas1856, teine tehas ehitati Riiga 1867. aastal. Rahva seas levib tänaseni arvamus, et merglilademete avastamine tsemenditootmiseks Kundas, toimus tänu muttidele. Mutimullahunnikuid jälgides arutas kohalik mõisnik John Girard de Soucanton (rahvasuus Suka Anton) endamisi, miks mujal on mutimullahunnikud tumedad (huumusmulla värvi), Kundas aga heledad (mergli värvi). Katsetused, mida viis läbi keemik Viktor Lieven – hilisem tehase direktor, andis häid tulemusi ja 1869. aastal oli Kundasse Venemaa Kolmanda tsemenditehase ehitamise küsimus otsustatud. Põhiosa vajalikust algkapitalist panid kokku sama Soucantonide suguvõsa esindajad. 1870. a. 9. oktoobril asutati tsemenditootmiseks osaühing. 1. tsemenditehase rajamist juhtis Berliinis arhitekti-ehitusinseneri hariduse omandanud Friedrich Wilhelm Alisch. Tänaste liialt nappide allikate varal on võimatu täpselt määratleda osa, mida Alisch etendas nii tehasekompleksi kui ka sealse töölisasula rajamisel, kas tema käe all valmisid ka suuremad ehituskavad või juhtis ta kohapeal vaid nende realiseerimist. Kasutades ära paikkonna erakordselt soodsaid looduslikke tingimusi , rajati esialgselt kõrge kaldaveeruga Kunda jõe orgu piki nõlvakut kuus põletusahju. Viimaseid nimetati nende väliskuju järgi pudelahjudeks. Tooraineks kasutati muistse Kunda järve põhja ladestunud lubjamerglit ning kohapealset sinisavi. Esimesed tehnilised seadmed toodi Hamburgist. Esialgselt plaaniti tehase võimsuseks 3400 tonni (20 000 tünni aastas), mis ka 1875. aastaks saavutati. Peterburi ja Moskva kasvaval nõudmisel tsemendi järele, laiendati ja täiendati tehast pidevalt – pudelahjude arv tõusis juba kümnele. 1870- ndate lõpuks oli neid 17. 1876-77 rakendati lobrisõlmes aurujõudu – kasutati aurumasinat ja lokomotiivi. Plonnide kuivatamiseks ehitati juurde kahekordne sara. 1879 ehitati esimene telefoniliin Eestis, mis ühendas Kunda mõisa tsemendivabriku ja sadamaga (esimese telefoni ehitas A.G. Bell 1876.a.). 1882 omandas Kunda tsement Moskvas Ülevenemaalisel Tööstusnäitusel 1. auhinna, mis andis õiguse kasutada firma embleemil “riigikulli” kujutist. Algselt toimetati tsemenditünnid sadamasse hobuveokitel. 1886.a. ehitati kitsarööpmeline raudtee. 1885-1886.a. ehitati tünnivabrik, mille puit toodi Avinurmest. Tehase tööjõuks olid lähikonna valdade elanikud. Hooajatöölised elasid ajutistes barakkides. Teiselpool jõge oli töölisasula, kus igal töölisel oli kasutada käimla ja köögiga ühetoaline korter. Üht sellist elamut kutsuti “köievabrikuks”. Üheaegselt tehase ehitamisega, valmisid töölistele saun ja pesumaja. 1879.a. oli töölisi 300. 1884-1889 tõusis see arv 400-ni. Aastatel 1892-1898 ehitati teine vabrik, mis alustas uue, tehniliselt täiustatud tootmisega.

Tsemendi valmistamine vabrikus. Tsemendi valmistamiseks kasutati muistse Kunda järve põhja ladestunud lubjamerglit ja kohapealset sinisavi. Mergel puhastati juurikatest ja muudest segavatest lisanditest ning segati lobribasseinis saviga. Vajaliku hulga vee lisamisega, valmistati sellest plonnide vormimiseks sobiv ühtlane segu. Plonnid vormiti käsitsi ja kuivatati katusealustes. Õhkkuivuse saavutanud, põletati neid pudelahjudes, kuhu nad laoti vaheldumisi.koksikihiga. Kõrgel kaldaveerul asuvad ahjud täideti ülevalt kalda pealt ja valmis klinker lasti alt ahju suust välja. Põletusprotsess kestis 48 tundi. Edasi liikus klinker Kunda jõe vee jõul töötavasse veskisse, kus ta jahvatati suurtel veskikividel tsemendiks. Sel teel saadud tsement pakiti puutünnidesse. Ühte tünni mahtus 10 vene puuda, mis on umbes 164 kg. Tänaseks on enamvähem tervikliku väliskuju säilitanud vaid üks koonusekujuline ahi, ehitatud arvatavasti 1880-ndatel aastatel, olles teatavasti ainus omataoline Euroopas.”

Ei ole vaja minna sisse, turnida ega kive liigutada. Koordinaatide muutus 23.07.2014.