Uus tekst august 2012

Pikva mõis on eraldatud Alaverest 1849. aastal ja pärast seda algas ka mõisasüdame suurejoonelisem väljaehitamine. Sel perioodil oli mõis Ungern-Sternbergide perekonna käes. 19. sajandi lõpul läks see Turmannite perekonna valdusse. Mõisa peahoone, historitsistlik ühe-, osalt kahekorruseline ehitis, on püstitatud 19. sajandi II poolel. Alates 1998. aastast on mõis eravalduses ja hooneid on hoolikalt renoveeritud.

Üle saja aasta vanune puitkabel, mis 2004a uusehitusele ette jäi, teisaldati Pikva mõisaparki arhitektuurihuvilise soomlasest mõisaomaniku Mika Orava ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) koostöös ning Tallinna kultuuriväärtuste ameti ja muinsuskaitseameti loal.

1891 aastal Erwin von Bernhardti poolt projekteeritud kabel on eraomandis, kuid allub EELK-ile ning tegutseb Kose koguduse abikirikuna, kus toimuvad regulaarsed jumalateenistused, ristimised ja laulatused. Pickwa Miikaeli kabel on Anija valla ainus sakraalehitis. Kabel pühitseti hingedepäeval, 2. novembril 2005.

Algselt diakonisside kabeli nime kandnud ehitis saab pärast teisaldamist nimeks Pickwa Miikaeli kabel. Historitsistlikus stiilis neogootilise ilmega kabeli lahtivõtmine, kohaletoomine ja uuesti ülesehitamine kestis üle aasta ning maksis ligi miljon krooni, millest enamiku tasus Orava omast taskust. Veidi toetasid ka Tallinna linn ja erafirmad. Kabeli taastamise projekti tegi arhitekt Illar Kannelmäe ning hoone taastas ja demonteeris ennistuskoda Kuukaar. Diakonisside kabel ehitati algselt haigla töötajate palvepaigaks, hoone viimane otstarve oli ilmselt ladu. 1944. aasta pommitamisel sai kabel tõsiselt kannatada. Tegu on Eestis teise juhtumiga, kus vana kabel teisaldatakse samal kujul teise asukohta. Esimene oli Sutlepalt Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse teisaldatud eestirootslaste kabel.

„Sakraalehitise juures on kellatorn vajalik”. Ka diakooniahaigla juures oli kabelil kellatorn, kuid keegi ei tea, milline. Ühtki fotot ega joo­nist pole säilinud. Seetõttu on Pikva kellatorn päris uus ehitis, kuid arhitekt on sama, kes aitas kabeli restaureerimisel - Illar Kannelmäe. Kellatorni teine projekteerija on Velli Rajangu.

Kopp kellatorni vundamendi rajamiseks löödi maasse juuni keskel 2011.a. Novembris sai kellatorn enam-vähem valmis. Torni ehitas 99,9 protsenti üks mees, hiidlane Gert Murro.

Kui kolmekordse kellatorni seinad valmis, tõsteti oktoobri keskpaigas kraanaga oma kohale kell. Hinnanguliselt oma paarsada kilo kaaluv malmist kirikukell oli nagu leidlaps kunagi jäetud Märjamaa kiriku trepile ja täpsemalt ei teadnud tema sinnailmumisest rääkida ka eelmised pastorid. Arvatakse, et see on üks viimaseid Krulli tehases valatud kelli, mille pinnale kantud kiri ütles, et kell on valatud dr med Harald Strohmi mälestuseks, kes on surnud 14. augustil 1936. Märjamaa kirikus pole see kell kunagi kasutuses olnud.

Aare on väikses plastkarbis, koordinaatidel (dd mm.mmm) N +0,0354 / E -0,0456. Kasuta aardeotsimiseks ainult päevavalgust. NB! Maaomanik on aardest teadlik. Kabeli ja kellatorni külastus on lubatud päevavalges. Kett teepeale on paigaldatud autode tõkestamiseks, mis kasutasid mõisa läbivat teed otseühenduseks naaberkülaga. Mida rohkem pilte sakraalehitistest seda uhkem.