James

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

31 mai 2024 kommenteeris Kerli [kerlull]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

24 mai 2024 kommenteeris Kerli [kerlull]

Kuna kevadkoristus on ukse ees, siis lisan siia igaks juhuks märke, et aare saab taastatud vahemikus 27.05-02.06. Kerlulli ausõna.

30 märts 2024 kommenteeris Kerli [kerlull]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

24 juuli 2020 kommenteeris Kerli [kerlull]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

3 märts 2020 kommenteeris Kerli [kerlull]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

20 jaanuar 2020 kommenteeris Kerli [kerlull]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Käisin läbi ja pisar tahtis silma tulla. Eks iga mehhanism, nii pommikindel kui see ka pole, lakkab töötamast kui seda kogemata, poolkogemata, tahtlikult või tahtmatult vägistada. Mina sõrmega näitama ei hakka, juhtus siis juhtus, aga siiski, mulle võib ALATI igas kanalis teada anda kui tundub, et aardega on midagi pahasti, ükskõik milline neljast ülevalpool nimetatud viisist siis parasjagu paika peab. On pommikindlad ja kuulikindlad, aga kahjuks geopeiturikindlaid mehhanisme pole veel leiutatud. Siiski, töö käib, loodame parimat, senikaua asendan jonnakalt sellega, mida pakutakse :)

NB! Kes nüüd niigi lihtsale aardele veel lihtsama vaevaga ligi sai, soovitan ikka ja jälle siiralt uuesti külastada, muidu ei saagi selle punase vidina saladusele jälile ja kes siis nii öösel magada saab :) Muidu kõik endiselt ilus ja korras, aitäh et mu kullakesega õrnalt ümber käite! :)

20 jaanuar 2020 kommenteeris Kerli [kerlull]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

29 detsember 2019 kommenteeris Aimi [aimike]

Mitteleiu teadet ei taha panna, sest tegelikult ei plaaninud ma üldse seda aaret otsima minna ja tegelikult ma ju leidsin, pealegi ilma igasuguste kaasasolevate koordinaatideta. Oli vaid ähmane teadmine, et aare on peaaegu koduukse all ja avaldamispäeval oleks kiirreageerides kohale jõudnud sõbranna guugli järgi 9 minutiga. Kahju oli küll avaldamispäeva vastuvõtust ning toredast aardest ja seltskonnast ilma jääda, kuid sel hetkel polnud soovi maailma halvima tujuga rõõmsaid geopeitureid nakatama tulla. Täna jäi vaid üle peitja kätetööd imetleda ja tõdeda, et see mäng sunnib inimesi tõesti ennast ületama. Avamiseks siiski mõistus ilma kaasasoleva kirjelduseta peale ei hakanud ja see on just see valdkond ka, milles ma kuigi tugev pole. Mõnusa õhutuhämaruse jalutuskäigu sain hoopis ja et tulevikus on kaugemate aarete otsimine mul ilmselgelt piiratud, siis on tore, kui kodu lähedal midagi ootamas. Loodame vaid, et kestab kaua.

26 detsember 2019 kommenteeris Kerli [kerlull]

Juba teist aastat on just detsember olnud aasta kõige raskem kuu ja nagu kõigest muust jamast veel vähe oleks, siis, nagu mõni ka juba tähele pani, sai ka Tartu peaaegu kuulsast geo-duost lühikese ajaga üks õnnetu soolopeitja. Vahel lihtsalt on nii, et koos enam ei oska, aga küllap leiame me Hellekaga kunagi tee üksteise juurde tagasi. Mina loodan seda, ehk loodab ka tema, läheb selleks siis päev, kuu, aasta või kaks. Aga kuniks seda ei juhtu, tuli kogu peitmise kergem ja raskem koorem iseenda ja iseenda vahel ära jagada. Lubatud ju ometi sai ja rahvas ootab aaret. Long story short - veel vaevu paar nädalat tagasi polnud seda "luksuslikku kasti" veel õieti olemaski, oli vaid idee. Küsisin siit ja uurisin sealt, aga ei ole mul neid puuseppadest sõpru-tuttavaid kuskilt võtta ja üleüldse, kuidas sa seletad võõrale inimesele, et vaja oleks pesakasti, aga mitte päris, pigem nagu postkasti, aga üldse mitte postkasti?! Siis ütles Tiit need kuldsed sõnad - tee ise, saad täpselt sellise nagu tahad. Hakkasin siis kuskilt otsast ise tegema ja mõtlesin, et vähemalt üheksa sõrmega võiks uude aastasse minna küll. Ajasin isegi Miki tagajalgadele ja kupatasin ta oma kuurialust revideerima, aitäh talle veelkord selle eest! Käisin Espakis jalutamas ja ilmselt päris mitu meesterahvast muigas kui üks blond seal riiulite vahel tuias, ühes käes vineeritükk, teises käes ristpea-kruvikeeraja komplekt, hammaste vahel kruvikotike ja nägu peas nagu see combo oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja tegelt ju ongi, me, naised, oleme palju enamaks suutelised kui meile tihti krediiti antakse. Näide kohe lähedalt võtta, kasvõi meie enda Nuffi - kui siht ikka silme ees, siis teen-tassin-toimetan ja isegi kaks korda raskemad pingid liiguvad täpselt sinna kuhu vaja. Respekt talle! :) Espakis sain lõpuks käia vist lausa kolmel korral ja kui esimesel korral ei jaganud ööd ega mütsi, kus miski asub, siis lõpuks said need riiulivahed nii tuttavaks, et nüüd võiksin sinna vabalt tööle minna :D Teadsin täpselt, mida kuhu vaja on, aga veel mõned päevad tagasi oli projekt ikka väga poolik, no nii poolik, et tekkis üsna arvestatav hirm, et avaldumise hetkel pole teile midagi näidata. Ja kuhu teid üldse kutsuda? Viskasin kasti korraks nurka ja läksin jõe äärde jalutama. Päris kaugele jalutasin, aga kõik vähegi kuusesugused kuused olid kuidagi...meh. Pöörasin siia-sinna, ületasin mingi kraavi ja siis ta mu pilku köitis. Läksin lähemale ja isegi üks oks oli just sobival kõrgusel ära murdunud, võta ainult koordinaat ja tule pane aare paika. Omadega rahul, läksin koju, panin rõõmsalt aarde üles ja ma ei tea, mis vägi mind sundis sinna Maa-ametisse minema, aga sain nagu sellesama murdunud oksaga pähe, sest koordinaat oli...no ikka väga eravalduses. Tead seda tunnet kui oled täiesti kindel, et enam hullemaks minna ei saa ja IKKA läheb, aga selleks ajaks kehitad vaid õlgu, et...well, sure, whatever. Mis seal ikka, taskulamp kätte ja öö hakul uut kohta vaatama. Tegin kohapealsed mõõtmised, et kellelegi pähe ei peidaks ja tõenäosus, et mõni mugu mööda jalutaks-jookseks, oleks nullilähedane ja nii 48h enne avaldumist kõlas ding-ding-ding, we have a winner ja vähemalt teadsin kuhu teid kutsuda :) Carole ka siinkohal tänud kiire reageerimise ja mõistva suhtumise eest! Aga oh see kast... see "luksuslik kast" oli ikka täis pipar, no ikka piparde ema! Ei sobinud üks hing ega teine, kruvid liiga pikad ja tugevad et isegi rauasaag ega -viil neile peale ei hakanud, aga väiksemaid ei olegi olemas, vineer kohati liiga paks ja siis jälle liiga peenike, liim ei kinnitu, siit saab niiskus sisse, aasad pole täpselt ühel kõrgusel jnejnejne. Pärast lõputuna näivat õudust oli kast piisavalt kast, et see paika viia ja close-enough aare, et julgeks teile ise ka kohapeal silma vaadata :) Vaid 24h enne peitmist ta oma kohale läks, esialgu ilma sisuta. Öösel oli uni rahutu, äkki ei ole veekindel vineer ikka nii veekindel, äkki ei ole koht ikka nii mugukindel, äkki ei olegi homme enam kasti ja võid selle kogu sisu nüüd endale sisse istuda? Hommikul olin varakult ärkvel, võtsin suuna Dendroparki ja õnneks oli veel puu all kast, mida omakorda aardeks lihvida. Ja siis kui arvad, et kõik on olemas, tuli ikka üht-teist veel meelde ja nii ma siis istusin veel kella 18-19 vahel Dendropargi aarde kõrval muru peal ja andsin viimaste viimast lihvi. Ja kui siis kella 20:30 paiku täna juba kolmandat korda puu alla jõudsin ja mõtlesin, kuhu teile küünlaid panna, siis ühe jõudsin paika panna ja siis tärgatas...Kurat, mängujuhend on ikka puudu! Oh well, nüüd pean kindlasti teid puu all ootama ja geopeitust mängima õpetama :) Mõned minutid enne kella 21t käisin veel nullis edasi-tagasi nagu närvihaige rebane ja hakkasin mõtlema, et aga... äkki ei tulegi kedagi? Läksin närvide rahustamiseks eemale jalutama, ootusärev pilk Parkla 1 ja Parkla 2 suunas, aga ei paistnud sealt kedagi. Ohkasin, vaatasin kuuse suunas ja... möh... Mis tuluke seal kuuse all liigub? Pühkisin igaks juhuks silmi ja...näh, seal on ju keegi...Ja sealt tuleb veel keegi! Appi! No läks siis nii, et kuigi peitja oli sündmuskohal pool tundi enne aarde avaldumist, siis nulli jõudsin ikka üks minut pärast teisi :D Matu väitis pühalikult, et see aiaauk, kust nad läbi pugesid, oli seal enne tema tulekut. Aga samas ta ei olnud ju ka esimene tulija :D Puu all nägin kahte last ja kedagi veel, arvasin et äkki Aimike? Aga millal see Marie siis väikse õe-venna sai...? ...Vahepeal olin sunnitud kommenteerima, et James'id jagavad siiski ainult eesnime ja ei midagi muud :) Siis tundsin ära pimeduses läheneva Tunki, kes, nagu pärast käesurumist selgus, on täitsa lihast ja luust inimene. Väga hea, olin juba vahepeal logisid lugedes kahtlema hakanud :D Igaks juhuks siiski küsisin, et ega sa ka ometi lihtsalt "läbisõidul"? Õnneks mitte, oli täitsa mitu päeva juba siinkandis :) Üllatavalt kiirelt, isegi liiga kiirelt saadi logiraamatule ligi. Ja kui siis puu alt kostus see "niii iluus...", siis tekkis lõpuks tunne, et paar viimast rasket nädalat ja mõni magamata öö on end lõpuks ära tasunud :) Kingipakk välja teenitud, ilmus puu alt välja Britt lastega. Vaatasin korraks tee suunas ja pobisesin, et ei tea kas keegi veel tulemas on, äkki Matu või Rudolf või... Selle peale köhatas üks pealamp mu kõrval, oih, ongi Matu :D See oli küll kiire reageerimine nüüd, vähemalt oli Maailma-kera logist midagi kasu :D Britt seadis end üsna kiirelt minekule, aga poistel polnud vist kuskile kiiret ja nii jäid nad veel peitjaga juttu ajama, et ehk tuleb ikka keegi veel. Nii me siis rääkisime maast ja ilmast, aaretest ja kiirreageerimisest, Ajatapjast ja Ovetapjast, programmeerimisest ja genereerimisest, Tiksojast ja Kapuust, Piidest ja Peedest, Tanelist ja Motma'st, koodidest ja lukkudest, muukimiskomplektidest ja edukatest lõgistamistest ja kuna hoog oli sees, ütles Matu ühe pealtnäha lihtsa lause, mille peale hakkasin esimese hooga naerma hahahahaa...haa...ha...hhh, oot aga...kuidas sa siis...? Matu suunas silmad maha ja tunnistas üles, et...just sedasi :D Mida mu väiksed kõrvad nüüd kuulma peavad? Saan aru, et nii tehakse siis kui peitja istub 100km kaugel kodus või vähemalt kuskil ohutus kauguses autos, aga et nii vigurdatakse kui peitja seisab aardest kolme meetri kaugusel...? :D Ikka eriti ülbeks on need tartlased läinud :D Einoh, mis seal siis ikka, suunasin need paharetid siis uuesti peadpidi kuuse sisse ja andsin vihje, mida plaanisin vihjeks panna, aga arvasin et ehk ei lähegi vaja, no nüüd selgus, et ikka läheb vaja :D Pärast vihjet liigutas Martin üht detaili ja siis jagasid nad Tunkiga kahepeale need kuus A-d, neli O-d ja kaks U-d ära. Paar julgustavat sõna, pool minutit Tunki omas elemendis mmmmm-naana-nõnõõ-dadaa-mmm mõmisemist ja saidki need kolm salapärast X-i endale numbrid taha, jõuluime missugune :D Kuna ma hästi ei tahaks oma aarde all näha neid "kiire leid loogilisest kohast" ja "jälle targem ja parem inimene" stiilis logisid, siis kirjutasin ka Britile ja soovitasin uuesti külastada. Suht märkamatult oli pool tundi aarde avaldumisest möödunud ja Tunk arvas, et kiirreageerijaid vast ei ole enam tulemas. Tuletasin talle meelde, et ega see mingi Tallinn pole, Maailma-kera aardes anti tartlastele aega 13h kiirreageerida ja ikka keegi kohale ei tulnud, meil on siiski heade mõtete linn, tegutsemine on eraldi teema...võiii siis oleme lihtsalt nunnult uimased, AGA siiski täiesti normaalsed, sest eelistame pühapäeva hommikul välja magada, mitte FTFima tormata nagu...khmkhm, mõni siin? :P Nagu Matu juba ütles, iga led-kaelarihmaga kutsu paistis lõpuks olevat potentsiaalne Whippet (ja oligi!) ja iga kaugusest lähenev tuluke tundus geopeituri taskulamp (ei olnudki...), olgu see valitud lähenemistee siis nii ebareaalne kui tahes. Kella 22ni arvasin, et keegi ikka tuleb veel ja Tunk oli ka kindel, et keegi kindlasti tuleb veel, aga mitte sugugi nii kindel, et keegi kindlasti tuleb täna veel, mõned minutid pärast kella kümmet kustutasime küünlad ja tõdesin, et teid tuli isegi palju, rohkem kui oleks osanud oodata ja kaugemalt kui oleks osanud oodata :) Üle mitme päeva sain lõpuks rahulikult magada ja kui hommikul ärgates lugesin Matu etapiviisilist logi, siis sain sellest viimasest kivist südamel ka lahti. Oehhhh :))) Ja siis jõudsin selle epiloogi osani ja...pool tundi kõndisin hommikul mööda kodu ringi, vaatasin kardina taha, riidekappi ja voodi alla ja tahtsin juba Martinile kirjutada, et davai, tunnista üles kus see kaamera on :D Teiste eest ei oska rääkida, aga Matu pani küll lausa hirmuäratavalt täpselt Kerlulli eilse päevakava kirja, ei olegi nagu enam midagi lisada ega kommenteerida :D Ei olnud lihtne, no üldse ei olnud, aga kui iga aarde peitmine kulmineeruks samasuguse õhtuga nagu see siin, siis minu poolest võiks seda advendiseeriat tõesti jaanipäevani pikendada. Vähemalt :)

Aitäh kõigile, kes tulid, olid, jäid ja ühtlasi taastasid mu usu kohalikku kiirreageerimisse, olgugi et seekord kõrvaltvaatajana, aga küll kunagi saabub ka aeg, mil jooksen koos teiega kuskil rõõmsalt mäest alla nulli suunas :) AITÄH! OLI TORE!

26 detsember 2019 kommenteeris Reino [errvee]

Lähenevad koerad (ühed) olidki whippetid, paraku ei osanud kutsuvat küünlavalgust geopeitusega siduda. Jäi seekord geopeituse leht enne õueminekut üle kontrollimata

26 detsember 2019 kommenteeris Carolina [caro]
Aare automaatselt avaldatud.