Kivitagune (Öine)

Kuna muud aarded olid siinkandis leitud, Otepää poole ei viitsinud paariks tunniks minna, siis sai otsustatud ööaaret kirvetada - vähemalt saam sammukesi teha. Isegi taskulampi ei võtnud kaasa, sest no mida sellega keset päist päikselist päeva ikka teha. Püüdsime erinevate loogikate ja Lauri ähmase mälupildi alusel pimeda kanana ainsat tera leida. Proovisime siit ja proovisime sealt. Leidsime loogilistest kohtadest ikka mitu-setu piirikivi. Ühe juurest leidsin isegi suure punase helkuri, ent seegi polnud vist aardega seotud. Lõpuks küsisin isegi kohaliku talu proualt, kas ta on lähistel sellist kivi näinud, aga ei sellist kivi siin küll pole, saime teada ;-) Ühel hetkel leidsime isegi ühe valge helkuri. Ent seegi jäi ainsaks silmatuks. Kui aeg küpseks sai, õigemini kui ideed ja kohad otsa said, jalutasime sama targalt minema. Oli kena poolteist tund :-) Kunagi saab olema põnev teada, kui lähedal olime ja kas loogikaga oleks ka päeval leidnud.

Juba teise helkuri leidmine osutus katsumuseks, tuiutasime siia-sinnapoole ja saime raja peale - algus oli väga tore ja nauditav jooksutamine. Võssa jõudes tekkis skepsis, liikusime siiski mööda valgeid helkureid edasi, aga ühel hetkel rada lõpes ja edasi ei jõudnud. Tuju oli nullis ja motivatsioon kadunud, usk lahja ja nii ta pooleli jäi. Ehk teinekord jälle. Võibolla siis kui kõik on raagus?

 1 

Panen ajaloolise tõe säilitamise huvides kirja. Selle aarde otsimisele mõtlesin 2020 aasta jaanipäeva paiku esimest korda. Siis kui sai tõrvatilgakesi esimest korda ja kõige suurem kogus korraga korjatud. Aga oli päev ja ööaarde otsimise jätsime vahele.

Pärast seda on Tõrvast läbi sõites alati käinud see aare peast läbi. Teised on kõik saanud logitud, aga see on seisnud nagu ilmasammas minu sagedasti läbitud tee ääres. Umbes aasta tagasi (kas 2021 detsembris või 2022 jaanuaris, ei mäleta), sai käidud helkureid otsimas ühel varajasel õhtul. Nüüd tean, et lisaks meie lambikese viletsale toimimisele ja veidi liiga valgele päevale, otsisin ka valest kohast.

Seekord vedas natukene paremini, kuigi meie lambikese aku oli jällegi tühi, aga taskust leitud telefoni taskulambiga õnnestus üht-teist saada endale vastu läikima. Kaotasin küll õige raja ikkagi ära ja kirvetasin niisama siia ja sinnapoole, aga ühe koha kontrollimisel leidsin mõned harvad helkurid ja ... lõpuks ka mõned punased. Ilmake oli juba väga pime ja sealt helkurite juurest ma oma tühjeneva akuga telefoniga väga kaua otsida ei saanud, aga mul on igatahes koordinaat kirjas ja nüüd proovin Tõrvale valgel ajal pihta saada, ehk õnnestub mõne aasta jooksul logida ka :D

Aga öine seiklus oli väga vahva! Aitäh!

Tulin küll tugeva taskulambiga aga päeval ei osanud nullist kuhugile poole liikuda. Päevasel ajal pole siin taskulambiga üldse midagi teha, ükskõik kui võimas see ka on. Natuke edutult kirvetasin ka aga ei midagi. Tuleb mõnipäev pimedas tagasi tulla ja siis on ehk helkurid näha ja võimalus Kivitagune ka ära logida.

Käisin vaatamas, aga paistab, et minu pealamp jääb nõrgaks selle jaoks või mina lihtsalt koba ;) igatahes on põhjust Tõrva kanti sattumiseks ka tulevikus.

Mingil hetkel said helkurid otsa.

 1 

Pärast geojaanipäevalt lahkumist otsustain koduteel selle aarde üles otsida. Suve öödega on selline lugu, et nad ju nõnda üürikesed ja küsimus kas üldse taskulamp raja nähtavale toob. Esimene punkt jäi siiski juba autotulede valgusvihku. Edasine teekond kulges huvitavalt ja suhteliselt sujuvalt. Vahet tuli teha raja tähisel ja helendaval jaaniussil. Kuna vahepeal sain eksitavad helkurid avastatud, ju ma siis ikka õigel teel olin. Viimaks jõudsin siiski omadega tupikusse, sest korraga kadus tähistatud rada. Jäid vaid jaaniussid kes teed edasi valgustasid aga ei mingeid muid värvi tulukesi enamsilma ei hakanud silma. Lõpuks olin väljas juba varem käidud tuttavasse kohta ning kui ka külakoerad minu pärast terve Tõrva tahtsid üles äratada, loobusin edasi otsimast.

Lõpetasime tõrvatilgaraja ja proovisime soovitatud söögikohta minna. Kahjuks oli see mõni minut varem suletud. Päike oli veel kõrgel, aga Mikk lubas mind surnuaiale kolama minna, kui esimese punkti üles leian. Leidsin. Teise ja kolmanda ka, siis tuli Mikk appi labürinti pidi jooksma. Silma sirava päikese kiuste jõudsime päris kaugele ja ilmselt ka lõpu lähedale, aga taskulambiga vehkimisest kasu polnud ja niisama ringi käimisel sattusime juba käidud rajale tagasi. Pimedamates oludes peaks nüüd lõpp lõbusamalt tulema.

Peale paari päeva tagust ebaõnne tegin toas natuke kaarditööd ja tekkis arvamus, et see võib ka valges leitav olla. Ei olnud.

Ühes kohas sattusin kimbatusse ja kiire oli.