LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti looduskaitse 110. aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga. Eesmärk on tutvustada rahvusparkide põnevaid paiku ning geopeitust kui mängu.

Ajavahemikul 1912–1918 rajati Vene tsaaririigi poolt rannapatareide ja maismaakindlustuste vöönd ehk Peeter Suure merekindlus. Kindlustuste üheks osaks olid ka samal perioodil rajatud vesilennukite baasid (varasem nimetus merelennukitebaas). Vesilennukite baas otsustati Peterburis rajada Papisaarde rajada 1912. aastal ning samal aastal alustati ka ehitustöödega, mis lõpetati 1914. aasta suvel, mil Liepājast saadeti vastvalminud baasi 9 lennukit. Esimeseks ehituseks olid kaks vesilennukite angaarihoonet, siis hooned ohvitseride, meeskonna, bensiini jaoks, raadiojaam, laskemoona ladu, lõhkeainekelder, haigla jm. Lühikese ajaga valmis terve suur sõjaväeline keskus keset tühja saare rannikut. Meeskonnad asusid sinna elamu juba siis kui ehitus oli alles pooleli.

Vesilennukite angaarid on üle elanud kaks pommitamist ja põlengut (1917 ja 1941), kuid siiski osaliselt säilinud. Muud sadamas olnud militaarrajatised on aga hävinenud. 1917. aastal vallutasid Saaremaa sakslased, kes nii angaarid kui ka muud ehitised purustasid. Eesti Vabariigi algaastal läks kogu kompleks riigi valdusesse, jäädes sisuliselt peremeheta ja valveta, mistõttu mis vähegi kõlbulik oli, tassiti laiali. 1925. aastast kuulus hooned omavalitsusele, neid kasutati koolimajade (Taritu ja Karala) ehitusel. Ühte hoonet plaaniti kasutada haigemajana. Suurem osa varast läks kohaliku ärimehe ja laevaomaniku Jaen Teäri kätte. Kuni okupatsiooniaja alguseni 1940, ehitati sadamas puulaevu ja purjekaid, millega Kihelkonna mehed käsid maailmameresid vallutamas. Eelnevast järeldub, et peale põlengut allesjäänud hooned suure tõenäolisusega lammutati, kuid angaarid olid ilmselt kasutuses. Informatsioon teise maailmasõja ajal toimunud purustuste kohta momendil puudub.

Aastatel 1940–1960 oli Papisaare poolsaar suletud sõjaväeala. Seejärel olid vesilennukite angaarid „Saare Kaluri“ kasutuses. Taasiseseisvunud EV ajal erastatud, kasutusel töökodade ja ladudena. Seega on angaare vastavalt uutele funktsioonidele ümber ehitatud, kuid nende põhikonstruktsioone ja üldmahte ei ole muudetud.

Papisaare sadamal on väga oluline roll Kihelkonna aleviku kujunemisel – asustuse tekkimine tulenes 19. sajandi lõpus Papisaare sadamas alanud meresadama rajamine. Eesti ajal alanud hoogne laevaehitus andis olulise panuse Kihelkonna kui keskuse arenemisele. Siin ehitatud laevadega teenisid Kihelkonna kandi ettevõtlikud kaptenid ja laevaomanikud raha, millega püstitati elumajad ja pandi käima tulutoovad ettevõtted.

Aastatel 1881–1940 ehitasid kuulsad laevameistrid Papisaares 36 laeva. Algusaegade lihtsatele kalapaatidele lisaks hakati peale Krimmi sõda vette laskma ka suuremaid aluseid. Esimese teadaoleva laeva pani Papisaares purjede alla 1859. aastal Loonalaiu asunik Peeter All (1829-1898). Laeva nimi oli "Adler". Papisaares tahuti meresõidukeid ka kaugemalt pärit meestele. 1890. aastal ehitasid Lümanda jõukamad mehed Papisaares esimese ookeanipurjeka, kolmemastilise "Emma". Laeva peaosanikuks tõusis eesti purjelaevanduse suurkuju ja tuntud metsakapten Jaen Teär (1854-1925).

Papissaare sadamasse saab Kihelkonnast mööda munakiviteed. Papissaare sadamast on võimalik saada Vilsandile. Sadamas toimub ümberehitus ja kuurid kavatsetakse lammutada. Vesilennukite angaarid siiski peaksid kaitse all olema.