Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Keila jõe keskjooksul jõe vasakul kaldal olnud mõis oli suhteliselt tagasihoidlikult hoonestatud. Mõisa peahoone oli arvatavasti puitehitis. Peahoone lähedal oli hulk kõrvalhooneid, samuti väike park. Jõe ääres asus vesiveski ning tamm, mis oli ühtlasi ka Keila jõge ületavaks sillaks.
Mõisa peahoone on hävinud. Alles on mitmed tugevalt ümber ehitatud kõrvalhooned. Suure osa mõisasüdame jõeäärsest osast hõlmavad kaasajal uuemad tootmishooned. Ka vana sillakohta mõisdasüdame juures ei ole enam kasutusel, praegune sild asub paarsada meetrit allavoolu
Aardele läheneda Tallinna poolt jõge auto jätta tõkkepuu taha. Teiselt poolt ei pääse jõeni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC8Y3XT
Logiteadete statistika:
72 (94,7%)
4
2
1
1
0
0
Kokku: 80
Vahva kahe küüruga sild, aga ületamiseks kehvavõitu. Aitäh!
Plaan oli auto keelumärgi taha jätta, aga senikaua, kuni ma seal kohmitsesin, ilmus auto kõrvale üks suurem koer, kellega ma igaks juhuks lähemat tutvust ei teinud. Selle asemel sai veidi edasi sõidetud - kuna peremeest ei näinud, siis loodan et ta ei pahanda. Vaatamata nõgestele sai lühkaritega ära käidud. Ainult hein oli veel alles sadanud vihmast märg, nii et matkasaapad vettisid kohe läbi ja pidi päeva järgmisteks aareteks jalavarjud ära vahetama. Aitäh peitjale!
Siia sattusin ilmselt selle talve kõige lumerohkemal ajal. Sillal oli lume paksus kindlasti oma 40+cm. Kõigepealt oli tükk tegu et üldse nulli välja jõuda. Seejärel sild välja kaevata ja topsi otsima hakata. Aega läks jubedalt ja hakkasin juba mitteleiuga arvestama aga siis otsustasin veel viimast korda korraks kindaga kaapida. Rõõm oli suur kui tops peidikust siiski välja tuli. Tänud!
Alles tagantjärele kodus seda logi kirjutades tekib seos aarde nimega. Aitähh. Sattusime vist lähenema "õigelt" poolt Found it: 18.Nov.2023 Kaamli sild/ Camel bridge Täname
Täna on selliste aarete otsimise päev, mis on veidi teelt eemal ja kuhu kunagi pole sattunud. Jalutasime kohale ja imetlesime kaameliküüru ning jõge. Aitäh, siia poleks ilma geopeituseta osanud tulla.
Ühe teise multi juures ei hakanud me üle kraavi hüppama, küll aga otsustasime siinset silda kontrollida. Mirjami kandis see ilusti ära ja sai see aare ka logitud. Peidukas hea lihtne. Aitäh!
Auto jätsime suure hoone juurde ja läksime sealt eramaa silte eirates sillani. No oli see alles sild. Igaks juhuks ei hakanud Märteni kilosid peale viima, käisin ise vajalikus kohas kiirelt ära. Pikka iga sellele aardele ja sillale, muidu varsti tops natuke suurema maastiku raskustasemega :D Aitäh!
Tulin vaatasin ka, mis moodi kaamli sild välja näeb. Umbes nii ma seda ette kujutasin ka. Leid läks õnneks kiirelt. Tänan.
Sild on oma nime väärt. Väga metsik koht. Tänud peitjale.
Natuke kõhedust see sild tekitas, aga tegelikult töötasid need küürud küll. Tops ennast kohe ei ilmutanud, lõpuks sai leitud. Tänud peitjale!
Kui ma selle aarde tänaseks välja valisin, siis juba kujutasin ette, kuidas ma selle kökatsist silla peal kõhuli rooman, sest kui keskel, siis järelikult all. Kohale jõudes oli asi kordades leebem. Logimiseks sai lausa istet võtta. Tänud peitjale
Kuna oli võimalus ilma lasteta liikuda, siis kasutasin juhust ja tulin siia. Lähenesin põhjapoolt keelumärgi juurest jala. Praegu loodust vähe ja seega kerge jalutamine. Sild küll tegi jubedat häält, aga tundub, et kannab veel ilusti. Aitäh!
Mikil oli isu logiraamatut vahetada ja seltsiline kulus marjaks ära. Tänud.
Algul nagu polnud seda nimekirjas aga Preili kuts tahtis jalutamist. Tänud, vägagi kahtlane viis muidugist jõe ületamiseks!
Tegime aarde võtmise natuke põnevamaks ja läksime seda vallutama SUP-ga. Alustasime Pärnu mnt silla alt. Algus tundus põnev, liikusime keset rohelust väikest vahet mõõda. Liikumine oli üsna vaevaline aga mida edasi seda paremaks läks. Silla juures tegime peatuse ja panime nimed kirja. Aitäh.
Auto jäi keelumärgi taha ja siis väike jalutuskäik läbi puugipesa aardeni. Huvitav koht ja kiire leid. Aitäh!
Lähedasi aardeid tuleb hoida selleks, et nendega täita "kalendri aukusid". Seekord tuligi mõte, et tänase vajaliku tavalise aarde leiab Kaamli sillalt. Aitäh! Siia on alati huvitav tagasi tulla.
Täna oli nii selle aarde juurde sõita kui seda leida hoopis teine tera, teelt seekord ma kuskile valesti ära keeranud ja viisakalt peidetud konteinerit nägin ka juba enne, kui sellele järele küünitama hakkasin :). Aardeni minna samas oli jälle eelmine kord lihtsam, siis ju ei näinud paksu lume alt, millist vetruvat tallesaba mööda on vaja kohale ennast ubida… :D. Aitäh Adele ja Reikole omamoodi kohta vaatama toomast, sellist kaamlit siit eest oodata tõesti ei osanud :).
Tore kevadine jalutuskäik lõokese laulu ja veevulina saatel läbi poriraja :) Jätsime auto eratee sildi juurde ja jalutasime edasi mööda erateed jõeni. Kaamli küürud oli kumerad ;) Täname!
No ma ei tea, see lähenemissuunis oli küll selline, et hea küll, tulin tõesti Tallinna poolt. Aga vaat tõkkepuuni legaalselt kuidagi ei jõua. Peitjale soovitus lisada pigem soovitusliku parkla koordinaadid. Nt need: 59.27932, 24.509202
Aga tops lihtsalt leitav, koordinaadid küll möödas, aga kahe küüru vahelt saab kenasti kätte. Sild ise on selline kipakas, igaks juhuks astusin suht harkisjalgselt. Tänan kutsumast!
Olime sellest aardest juba mitu nädalat rääkinud. Nüüd lõpuks tulime ja käisime ära. Väike jalutuskäik ja leitud. Tänud
Polnud teadlik, et tõkkepuuni sõita võib ning seega jätsin erateemärgi juurde. Väike jalutus ja olin silla juures. Sild oli eriti kahtlane, päris pehme teine. Õnneks aarde otsimisega kaua ei läinud, mõni kord ka veab. Sild on küll selline, et ainult väga kohalikud on sellest teadlikud ja kunagi kasutanud.
Käisin ka seda silda vaatamas.Auto jätsin soovitatud tõkkepuust vähe eemale ja jalutasin kohale.
Aitüma näitamast,ilma geomänguta selliseid kohti muidu ei külastaks.
Kaamel ja mõne koha pealt nahk ka katki, karvades sobratud ja vajalik leitud. Tänud!
Kõige keerulisem oli selle aarde juurde sobiv lähenemistee leida. Proovisin mööda teed ikka nii ühelt- kui ka teiselt poolt, aga ikka jäi kahtlane hoov või kurjad märgid ette. Kui need auringid tehtud, siis taipasin lõpuks kirjeldust ka lugeda. Sellegipoolest jäi segaseks kuspoolt ma nüüd siis lähenema peaks. Aeg hakkas ka otsa saama aga uudishimu oli nii suur, et ei tahtnud katkestada ka. Lõpuks leidsin mingisuguse raja alguse (59 16.399 24 31.210) mida tasus proovida. Ja oh imet, mõnusalt lai rada viiski aardele aina lähemale kuni jõeni välja ja sealt polnud palju enam ka sillani. Veel väike närvikõdi libedal sillal kramplikult käsipuust kinni hoides ja kohal ma olingi. Õnneks tuli aare isegi paksu lumega päris kiirelt nähtavale.
Peitja võiks aardele mõne lähenemiskoha-vahepunkti ka kaardile panna. Koht ise ilus ja mõnus püänt ka lõpus. Tänud.
Tänase lumise päeva esimene leid. Natuke enne kohale jõudmist arutasime, miks selline nimi aardel? Kui silda nägime, siis oli vastus kohe käes.
Kõik oli kaetud ilusa lumevaibaga, ühtegi jälge kuskil polnud. Natuke kõhe oli algul sellele sillale astuda, eriti kui jalgealused plaadid painduma hakkasid, kuid käsipuust kinni hoides saime ikka keskele mindud.
Aarde leidsime kiirelt. Nägime, et konteineri küljes oli ka magnet, mis hetkel mingit funktsiooni ei omanud. Ei tea, kas aare on ise uue peidukoha endale leidnud? Lisaks veel selline tähelepanek, et ei konteineri peal ega sees pole ühtegi viidet geopeitusele, ega ka mitte aarde nimele. Omanik võiks natuke konteinerit markeerida ja juhendi lisada.
Aitäh sillale kutsumast!
Tegime pimedas väikse jalutuskäigu ja panime nimed kirja. Nüüd saan aru küll miks aardel selline nimi. :)
Aitäh!
Väga huvitav koht ja tore kirjeldus. Ainult see tõkkepuu jutt tekitas segadust, sest seda me nägime tunduvalt hiljem juba jalutades, sest auto jätsime keelava märgi taha. Ja aare pole väike vaid mikro :) Aga muidu suured tänud laheda silla ja koha tutvustamise eest!
Auto jätsime tõkkepuu taha ning jalutasime tootmishoonete vahelt sillani. Sild oli nagu tõeline kahe küüruga kaamel ja tema seljas püsimine oli nagu kaameli seljas ikka - päris raske. Aarde peidukoht vastas vihjele. Tänud!
Teate mina sinna keskele eriti ei himustanud minna ja ei olnud ka tarvidust. Minust hulga nooremad käisid, otsisid, leidsid, tõid logimiseks ja panid tagasi. Tänud peitjale aarde eest.
Kui mina oleks sinna peale astunud, poleks seda silda enam. Tänud peitjale
Nõgesed olid oma pead õlgade vahele tõmmanud ning pugenud sooja lumevaiba alla peitu. Lumega võib seal sillal lausa vastlaliugu lasta.
Maastik pigem 2,0.
Lähenemistee leidmine oli paras väljakutse, esimesest loobusime, aga õhtul tagasiteel proovisime uuesti ja juba edukamalt. Aitäh tutvastamast.
Siia jõudes hakkas väljas juba hämarduma. Vanade lautade vahel jalutades tundus paik veidi kahtlane, aga sillani jõudes oli pilt hoopis parem. Ah, selline sild siis. Aitäh näitamast!
Autoga lähenesime Tallinna poolt jõge, nagu kirjelduses öeldud. Küll aga ei paistnud seal tee ääres vanade hoonete (vist lauda) ühtegi tõkkepuud, vaid edasisõitmist keelavad märgid. Sinna saigi auto jäetud ja jõe poole jalutama hakatud. Veidi aja pärast tuligi tõepoolest avatud tõkkepuu, kuid hetkel ei või ju selle tõkkepuuni sõita kui maaomaniku luba ei ole. Õnneks on see selline lühike jalutuskäik ning ei võta kellelgi tükki küljest.
Kohapeal oli asi lihtne ja leid kiire. Peale logimist sai jalutatud veel silla teise otsa, et kogu sild üle vaadata. Eks mõned plekid seal lahti ole, aga konstruktsioon ise on tugev, pole karta midagi. Täname aarde eest!
Tänane mõnus sõit kaamli seljas ja oligi aare peos. Huvitav koht vaatamiseks. Tänud peitjale siia kutsumast ja aarde eest.
Ega ta jah kõige mugavam koht tulemiseks ja otsimiseks ei olnud, kuid silda tasus vaadata küll. Ühtegi inimest ei näinud, võibolla piilusid kardinate tagant, külll aga oli üks maru suur koer mind vaatluspostilt seiramas, õnneks oli vait ja rahulik. Otsisin kauem kui oleks pidanud. Esimese hooga jäi üks lihtsam koht vaatamata ja nii ma siis seal sillal ilmaasjata mõni aeg kõõlusin ja ütitasin pe... upakil miskit näha. Suurus on mikro!
Teadmine, et õhtul tõotab tulla järjekordne hästi tore geoõhtu, aitas päeval silma säravana hoida ning kui õhtul enda lemmikuid geokaaslasi nägin, siis lendasin esmalt ikka täie hooga neile kaela, et õhtune trip sisse õnnistada. Etteruttavalt võib öelda, et sellest oli kasu. Esimene peatus oli kaamli silla juures. Natuke nokkisin Miki kallal, et kas me Loonaga oleme talle praeguseks ühe küüru tekitanud või lausa kaks, a ega ma mingit pädevat vastust ei saanudki. Sillani viiv tee oli hmm...pimedas vast kõige paremini läbitav. Igatahes panin sirge seljaga mööda justkui eramaad pidi sillani. Natuke otsimist ja oligi aare käes. Minu lemmikosa oli selle aarde juures paar mõnusat hüpet silla peal. No mis sa, hingeke, ikka teed, kui igasugused batuudikad on koroona tõttu kinni, kuskil peab ju ristiinemine hüpata saama.
Lõpuks oli kätte jõudnud oodatud aeg - mitte üksi, vaid mitmekesi ringi tuuseldamine. Umbes pärast kümmet sõrmetõstmist saime Miki juurest starditud ning võtsime Liisi peale. Seekord otsustasime georetke siit alustada. Jätsime auto soovitatult tõkkepuu taha ning jalutasime hoonete vahelt silla poole. Iga nurga peal süttis uus lamp, nii et taskulampi polnudki kohe vaja. Liis läks kiiremal sammul ees, et teiste ees edumaa saada ja aare leida, kuid kõigepealt sattus vastamisi aiaga. Kaks pilku sinna, kaks tänna ning juba rühkiski ta teisel pool aeda. Ma olin täitsa segaduses, et oookei, kust ta nyyd sinna sai. Kui olin tee üles leidnud, oli Miki ka kohale jõudnud ning Liisil juba suu kõrvuni, tops näpus ja põhimõtteliselt juba logitud ka. Käisin ise ka ikka aarde juures ära ja katsusin koha üle. Sild oli küll selline kiiks-kääks, et kui Liis uljake seal ringi kargas, siis mul käisid seest judinad läbi. Olge ettevaatlikud! Lõpuks, kui kõik olid silla läbi kõndinud, liikusime tagasi auto poole. Aitäh!
Auto jätsime keelumärgi juurde ja hakkasime silla poole astuma. Hoov oli inimestest tühi ja õigepea olimegi juba nõgeste vahel. Kohale jõudes ootaski meid täitsa kaamli sild ees.
Ei saanud täpselt aru, et kust poolt nüüd kõikse õigem läheneda oleks. Geps otsustas meid navigeerida põhja poole silda ja seega järgisime neid juhiseid. Meie sujuva teekonna takistas aga eratee märk. Asusime logisid lugema ja avastasime, et peaaegu kõigil on segadus, kust läheneda. Suure ringiga teisele poole ei näinud mõtet sõita ja otsustasime siis sinna samasse ära parkida ja jala aardeni minna. Pühapäevasel päeval ühtegi maaomanikku ei kohanud ja kokkuvõttes oli lihtne jalutuskäik sillani. Sild oli tõesti omapärane ja meenutas kaamlit. Maire tutvustas pärast kiiret aardeleidu oma teadmisi erinevatest kaamli liikidest. Aitäh silda tutvustamast!
Exe jätsin koju diivanikaunistuseks. Parkisin üsna samasse kohta kus esimese katse ajal olin olnud ning asusin jalutama. Kui vasakult läheb eratee ja paremalt keelumärk, siis keelumärgi alt ju jalutada võib. Peagi tervitasid mind mitmekümned silmapaarid. Jalutasin neist kiirel sammul mööda, pelgur nagu ma olen. Aardeni jõudmisel käis paar metalliplaksu, mis veidi jahedaks võtsid aga tundub, et konstruktrsioon ikka kannatab. Leidsin aga kätte ei saanud, siis sain ka kätte. Tagasiteel märkasin, et lehmad või veised või kesasjad need seal on auravad, õues oli ka kuskil 3 kraadi. Kõik nad olid väga huvitatud minuga kaasa tulemast, üritasin neile seletada, et ma ei ole nende inimene ja nii nad jäidki mulle mõtlikult järgi vaatama. (558) Aitäh!
Õnneks sai täiesti kogemata aardeni 400 meetri kauguselt jalutama hakatud. Sest polnud kaarti vaadates ega kirjeldust mittelugenuna teadlik, et teiselt poolt ei saagi, lausa värav ees. Teadmatuses peitub ikka õnn. See õnn aga pöördus kohapeal, kus otsisime seda 1.5/1.5 aaret üle kümnekonna minuti. No lihtsalt ei leidnud ilmselgest kohast. Nagu tihtipeale välismaalgi on just need samad ülilihtsate raskustega aarded kõige aeganõudvamad. Ja ega seesinane aare ka just väike pole, mikro ikka. Lõpuks silmas silm ja haaras käsi. Logi sai kirja kellegi kohale, et ruumi säästa.
Aga sild oli kaamel, mis kaamel. Tore, et siia kutsuti. Väike nõgesepesu kulub ka alati lühikeste pükstega marjaks ära :-) Täname Adet ja Reikot! Topsik kombes.
Oma koeraga tõmbasime naaberkrundi koera tähelepanu ja selle peale tuli ka perenaine uurima, et kas meil on ikka kõik hästi, et seal sillal passime. Suutsime teda veenda, et kõik on korras ja et mängime siin üht mängu. Seejärel oli õhk puhas ja saime ka rahulikult logi kirja. Tänud!
Teades, et ligipääs sinna ei ole just kõige parem siis otsustasin sinna hoopiski jalgrattaga minna. Viimased sajad meetrid oli küll geomaantee ees aga lühikesed püksid ei olnud küll õige valik seal nõgeste vahel jalutamiseks. Leid ise oli kiire. Päris libe on seal metall sillal maanteratta jalatsitega liigelda.
Kui Eestis juba kaamelitele eraldi sildu rajatakse, siis on see vähemuste nunnutamine ikka küll üle igasuguse piiri läinud :P Aardenime põhjal otsustades on sild tehtud isegi kaamelile ning mitte mitmele isendile - ilmselt siinkandis soovib vaid üks neist kuiva jalaga üle jõe pääseda. Kusjuures nõgeseid ta kahjuks või õnneks ei söö. Ega muud kui manasin kaameli näo pähe ja läksin proovima. Poole peale kandis välja igatahes, kaugemale ei küürutanud. Säärane konteiner loetakse üldiselt mikroks, mitte väikeseks.
Korralik georada tõi kohale ja peale küüru ületust võiski logimisega tegelema hakata. Mõnusa veevulina saatel oli kena pisut päikesepaistes istuda ja kohta nautida. Tänan.
Jalutasin mööda rada kohale. Õnneks piisas ronimisest üle väikese küüru, suurest poleks küll tahtnud. Aitäh!
Kaameli sild külastatud. Õnneks oli tekkinud juba ilus georada ja sain lühikeste pükstega läbi ilma hullult kõrvetada saamata. Sild täiesti korralik veel, kaks inimest kannatab vabalt ära. Aitäh!
Päeva viimaseks aardeks jäi see, huvitav sild, kahju, et ka tee nii võssa kasvanud on. Tänud :)
Tallinna poolt on aardei jalutada 0,5km ja me eelistasime selle asemel läheneda aardele Pärnu poolselt jõe kaldalt. Siit sai jõeni igati mugavalt läbi mingi tootmisterritooriumi. Sild tundus eemalt vaadates veidi kipakas olevat aga tegelikult oli sillal päris turvaline kulgeda.
Meie lähenemissuund oli küll selline et ei pidanud kellegi hoovis kõndimises end kahtlustama, samas tule veidi nõgeseid tallata. Õhtu oli sulnis ja avastus sellise silla näol väga tugev. Ja et sillel ka veel nii iseloomustav nimi on. Et ikka veel suudab geopeitus suunata selliseid kohti avastama. favoriidipunkte väärt küll
Sellest omapärasest sillast olin isegi täitsa teadlik. Kõrgvee ajal on selle küürude alt kanuuga mõned korrad ikka mööda libisetud. Täna tulime siis poisiga maismaad pidi ka seda asja uudistama. Teederemondi tõttu sai paar korda ikka trajektoori korrigeeritud ja lõpuks jalastusime sealt Tallinna poolsemast küljest. Teekond oli päris huvitav. Kohati ulatusid nõgesed isegi poisile rinnuni. Hoolimata pisiasjast et ta istus mu kukil. Õnnex silla juures käis kõik siiski libedalt. Nautisime vulisevat vett ja maiustasime põldmarjadega mida oli siin nii et mustab ;) Peitjale tänud seda insenertehnilist asjandust vaatama meelitamast.
Paistab, et lähenemisteega läks meil siin hästi. Kuigi silla juurde pääsemiseks oli tunne, nagu astuks läbi kellegi hoovi. Sild oli põnev aga kindluse mõttes jäi Kairi tüdrukutega eemalt vaatama kuidas ma sillal liikusin ja aarde esimesest kohast välja võtsin. Põnev koht aga pisut ebamugav oli tulla siia. Aitäh!
Sild on ju tore ja omanäoline, aga tollele lähenemine pole just kiita eramaade teemaga. Tänud peitjale.
Sellele aardele tuleks panna soovitav parkimiskoht.
Parkisime auto väravasse, aga valel pool jõge. Soovisime õigele poole sõita, aga erateele ei julgenud pöörata. Aega ka palju polnud, sest Tallinnas juba oodati. Läksin ja küsisin luba jõeni minna ja silda vaadata. Loa ma sain, aga tore see ei tundunud ei mulle ega vist ka lubajale. Sild oli muidugi superlahe, paraku oli aeg teda parajalt kulutanud. Igaks juhuks olime ettevaatlikud ja sillale läks Krista, muidu seal vist enam silda poleks. Aitäh kutsumast!
Kuna koht tundus põnev ja Jõgisoo külaga polnud ma varem tutvust teinud, siis võtsin selle aarde jaoks rohkem aega ja jalutasin kõigepealt nii kaugele, kui Ääsmäe poolt lubati ja siis teiselt poolt aardeni. Ega sellest mõisa hiilgusest seal tõesti väga palju näha pole, mõned majad ja müürid ikka olid puude vahelt vaadeldavad, aga kuna nood kõik olid kellegi kodud või õued, siis lähemaid vaatluseid kahjuks teha ei saanud. Igatahes oli väga mõnus jalutuskäik, sild ise oli ka vaatamisväärsus omaette, sellist kaamlit polnudki varem kohanud. Tänud kohta tutvustamast.
Mõisa ajaloo kohta saab lähemalt lugeda siit.
Kohe peale avalikustamist hakkan pirn peas põlema, et see oleks vaja nüüd kiirest leida. Samas oli kell juba palju et hämaras minna tundmatusse. Ahh lähen hommikul st nagunii oli vaja kell 5:30 ärgata. Olin kell 7:01 kohal ja mis seal ikka olin teine. A tänud aarde eest, oli vahva.
Enne aarde avaldumist olin just mõned minutid tagasi katuselt alla roninud, kus lootsin näha ilusat päikeseloojangu järgset taevast. Nägingi veidi, aga see oli selline kehvemapoolne vaade aga mida paremat siin keset elurajooni kahekordse maja katuselt loota. Pesin hambad ja jõudsin paar sammu trepist üles astuda, kui avastasin, et sekund tagasi lisandus kaardile üks kollane täpp.
Mõned järgnevad sekundid kulusid ratsionaalsuse ja mõnusa väljasõidu vahelisele mõtlemisele ning kui Liis vastas mu küsimusele, kas ta on kodus, jaatavalt, jätsin ta magava lapsega ning kasutasin viimaseid võimalusi tormata enne teise lapse sündi.
Põnev koht üles leitud kuhu ilma aardeta poleks sattunud. Koordinaat on täpne ning esimeses katsutud kohas oligi tops käe all. Kerge ärevus logirulli avades, et kas keegi oli kiirem ning seejärel sain esimese logi kell 22:16 kirja panna.
Lahkudes tegin veel väikese tiiru ümbruskonnas ning märkasin ühe posti otsas toonekurge passimas. Hakkab liigutama ennast vaikselt, ei unele seal :D Aitäh peitjatele aarde eest, mõnus õhtune sutsakas.