Öömees

Siinkandis kooserdades vaatasin öömehe ka üle. Kaua ta ikka ootab.

Tänud aarde eest!

Mõned aastad tagasi sai vahepunktist info võetud,täna siis lõppu.Aitäh!

Sinine nägu vahtis igakord kaardilt vastu ja polnud lootustki seda kollaseks värvida. Kuniks oli kuulda, et täna võib see võimalus tulla. Seega tripp Saarde. Eilsed pikad rabamatkad ei heidutanud, öösel oli aega puhata küll. Seekord olid loomad kõik ilusti aia taga. Tänud kaaslastele ja peitjale

Sügisel aastal 2020 sai mitmekesi kivi juures pimedas käidud ja praamile kiirustatud. Täna karjaaia juurde parkisime neljarattalise ja algas kand ja varvas kulg Öömehe lõppu. Tormiga risti teele kukkunud üksikute pliiatsite juures olid metsloomad maiustamas käinud. Kiviaedade vahelt jõudsime peagi lagendikule. Veel natuke kadakate vahel kulgemist ja olime jääväljani jõudnud, mis eraldas meid omakorda kaugemal asuvaist kadakaist. Heldur astus julgelt praksuvale jääle ja peagi olid kõik veetakistuse ületanud. Tarekesed said üle vaadatud, paat ja otsitav leitud. Vaatlesime autode liiklemist tammil ja jätkasime teekonda merejääl, järgmisele meid huvitavale laiule. Tänud peitjale.

Praamil kohtusime Yksk6ikidega ja ysna yksmeelselt veeresime parklasse, kuhu meie autod läbi said. Seekord oli tarvis end sättida aarde lõppu minema, sest algus oli rahval erinevates kooslustes juba läbitud. Yksi oleks ma ilmselt lähenenud aardele teiselt poolt, aga auto esipingil istujail olid teised plaanid ja tagareas polnd meil nii ehk naa rooli, mida keerata, nii et lasime sel otsusel sündida. Siitpoolt sai muidugi ka tulla. Alguses mööda teed ja jäiseid rööpaid, siis sai üle puu ronida ja lõpuks testida erinevates olekutes jääd. Osa jääst käitus parketina, osa krõbises, osa murdus ja osa oli nagu batuut. Varbad jäid kõigil kuivadeks. Enne nulli jõudmist kaesime lahedaid majutusvõimalusi ning peagi oli leitud kõige tähtsam (õigesti arvavad need, kes pakuvad paat). Pärast seda jäi aare ka varsti ette. Nimed sisse ja edasi. Õigesti loete, edasi me suundusime. Mööda jääd uute väljakutsete poole. Aitäh!

Kunagi eelmine kord Muhus käies ei jõudnud selle aardeni. Täna oli see üks päeva põhiatraktsioone. Õues oleva 17 plusskraadiga tundus väga malbe septembrikuu lõpus läbi vee minna. Autoga oleks saanud ka 1.8 km peale, aga jätsime selle matkamise eesmärgil ikka teeserva. Tund heinamaad, veeserval ja läbi vee müttamist ning olimegi aarde juures. Ma tahtsin sealt otsejoones läbi vee tagasi minna, aga otsustasime tundmatu sügavuse tõttu siiski tuldud teekonna kasuks. Enne aaret ja veeületus oli üpris mudane, aga muus osas mõnus astumine. Laiul olevad majad on ka täitsa heas korras. Päris vahva laid ja elamus. Aaregi korras. Aitäh Leviale!

Korralik matk oli siia. Jätsime auto päris kaugele, raudselt oleks nullini saanud ära aga viisakust jätsime tee äärde. Siis Markoga andsime minna ja jalutasime kohale välja, ausalt öeldes suht ludinal läks, veetase ju mega madal ja pinnas kuiv, vaid ühes kohas enne lõppu tuli mädam mülgas vastu ja sai sussi korraks märjaks kah. Aga üldiselt väga meeldiv ja lihtne värk. Ega jah, kilomeetreid ikka tuli, selles mõttes päevas selliseid palju ei viitsi aga ilusate ilmadega üks päevas väga mõnus. Muidugi masohhistid ootavad novembri ära, kui täis saasta krae vahele sajab, on pime nagu mordoris ja tuul tahab sokid kummarite seest ära viia. Oodake veel paar kuud, see aare on teile!

Aitäh mõnusa matka eest!

No muidugi oli see aare lõpuks ikka seal, kus kartsin ta olevat. Kõigepealt aga tuli kivi korralikult üle vaadata ja täpsem sihtkoht paika seada. Kui selge siht paigas, siis minu jaoks suurimaks takistuseks said Suurlaiu külastusest väsinud jalad ja ohtralt teele jäävad küpsed põldmarjad. Kõikidest lõksudest hoolimata saime siiski nimed logiraamatusse kirja ja võisime sääski söötma siirduda.

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Kui peitja kohe üldse ei soovi, et tema aardeid leitakse, siis tuleb seda soovi austada.

Seda aaret meil polnud üldse plaanis täna külastada, aga kui Aljavas sai tsipsti käidud, siis ikka hakkas see täpp ka natuke ärritama.
Juba talvel olime käinud esimeses punktis ja lõpu asukoha teada saanud. Siis kuidagi ei kiskunud pimedas ja märjas pikemat matka ette võtma. Kuid kohe tekkis mõte, et suvel jalgratastega oleks täitsa mõnusalt tehtav asi.
Täna siis keerasime lenksud siiapoole ja väntasime niikaua kui maastik vähegi lubas. Valisime lähenemiseks metsavahe tee, mis kohati oli suurtesse roobastesse sõidetud ja isegi mudaseid ja lompidega kohti oli teel. Vaheldumisi sõites ja ratast käekõrval lükates jõudsime karjaaiani. Kõik see meenutas mulle vägagi seda, kuidas lapsena koos vanaisaga Ahendas käisime. Seal oli kogu küla ühine lambakarjamaa, kuhu terveks suveks kõikide talude lambad viidi ja siis külakorda käidi neid seal otsimas-vaatamas. Tihti jäidki lambad nägemata, sest tihedasse kadakavõssa polnud neid otsima võimalik minna.
Nüüd on siis veiste karjamaa ja loomad olid kaugemal metsa all ning me veendusime, et ratastega pole enam rohkem midagi teha. Jätsime need põõsasse ja hüplesime üle raiesmiku mere äärde. Siin oli nii rahulik ja mõnus õhtupäikeses jalutamine. Paremat aega vist selle koha külastamiseks polegi. Kõik oli kuiv ja mitte ühtegi tüütavat putukat.
Nulli jõudes saime ikka jupp aega tiirutada enne kui otsitavat märkasime. Aardega kõik korras. Katsusime ka merevett, kuid suplema ikka ei läinud. Aitäh vahva seikluse eest!

Lõpuni ei olnud mul siin mingit tahtmist jalgsi matkata, maastik lihtsalt ei kutsunud seda tegema. Vahepeal oli mõte ühe teise aarde juurest SUP lauaga lähemale sõita aga tundus liiga kauge sõit. Tagantjärgi tarkusena oleks see just olnud kõige kiirem kuna lõpuks sõitsin autoga hirmsa ringiga lähemale ja viimane kilomeeter oli võimalik sõita jalakäija kiirusel ning lõpuks jalutasin SUP-ga mitusada meetrit randa ja lähenesin aardele SUP-ga. See oli sel korral saare tuuri üks kõige aeganõudvamaid aardeid.

Sellega oli tegu, aga kindlasti oli täna kergem läheneda kui tavapäraselt ning seetõttu kasutasin võimalust ära. Aarde juures nägin ka kohalikke elanikke, neid häirima ei läinud ja mind nad ka ei häirinud.

Chekkasin kaarti ja mõtlesin kohe, et raudselt see on seal ...

Aga alustasin siiski algusest. Kunagi mingi Muhu orienteerumisega oleme seda Ukukivi varem külastanud ja tegelikult viskas kõikvõimas internet selle asukoha ka välja. Läksingi siis kivi vaatlema ja tõepoolest, isegi minu madalapõhjaline viis kivini. Edasi muidugi enam ei viinud, seega jätsin auto maha ning varustasin end veepudeliga ja hakkasin astuma. Algus polnud hullu midagi, kui 32 kraadist kuumust mitte arvestada. Vesi kahanes vaid hirmutava kiirusega. Siis kadus rada, mida mööda ma soovisin liikuda, olematusesse ning keerasin võssa. Õnneks polnud seda pikalt ja juba saingi taas kord lagedamal jalutada. Peab ikka neile veistele tänulik olema, nende söögimaad pidi on ikka palju lihtsam liikuda, kui kõrgeks kasvanud rohumaal.

Aarde leidsin kiirelt ning kaalusin korra ka ujumist, kuid kuna olen ka pisut lehmapelgur, siis mind heidutasid samas kohas mõnulevad veised. Tagasiteel hakkasin juba arvutama, kui palju vett tohib veel ära juua, et janusse ei jääks. Õnneks läks tagasitee palju kiiremini, sest leidsin palju vähema võsasema variandi teel jõudmiseks. Nagu ikka, tuled võsast, lähed mööda teed. Aitäh aarde ja jalutuskäigu eest!

Leitud.

Ei teadnud me Öömehest ööd ega mütsigi, asukohta veel vähem. Hakkasime siis aga mõistatust otsast lahendama nagu kord ette näeb. Algul ikka kivi ja siis juba edasi. Liikusime edasi sealt, kus kaart näitas, et rada on. Eks neid vaid satikaid oli küll omajagu segamas, aga me ei teinud neist välja hoolimata sellest, et nemad meist küll tegid. Loomulikult kohtasime ka meie oma teel eri suuruses veiseid. Siin tegime meie neist välja ja tahtsime nendega suhelda, aga nemad ei ilmutanud meie vastu mingit huvi ning pigem tõmbusid eemalegi. Seega, ei tasu peljata, need ei ole killer-lehmad :)

Igatahes - me retk oli edukas. Saime targemaks, saime liikuda, saime hulgaliselt kaloreid ja vett kulutada ja lõppeks ka aardeleiu kirja. Aitäh.

 1 

Raamat on läbimata ja ma kardan, et ka nii jääb. See eest läbisime maksimaalse pikkuse. Piirkond oli kuiv ja autoga oleks kokku mitu kilomeetrit kulgu vähendanud. Nagu lubatud olid kohe traataia juures uudishimulikud lehmad platsis. Kuna nende kari sisaldas ka vasikaid, siis ronisime võsasse, mida ka kirjelduses soovitati proovida. Tundsime end suht turvaliselt kuni olime neist mõrtsuklehmadest mööda saanud. (statistiliselt tapavad lehmad märksa rohkem inimesi kui haid, samas jäävad nad pikalt maha moskiitodest, ja loomulikult inimestest enestest) Nüüd tundus kõik juba jalutuskäik, leidsime aarde, värskendasime end meres ja asusime tagasiteele ja esimene asi mida näeme on kogu tagasitee blokeerinud lehmakari. Järjekordne lehmapelgur sai uue osa. Mina kiskusin jaladki paljaks, et äkki pääseb üle vee, aga ees terendus põlvini savi või noh selline plöga. Lõpuks leidsime pääsetee üle tümamaa, kuri lehmakari läheduses ähvardavalt põrnitsemas. Teinekord on ikka päris keeruline meie enda poolt loodud koosluste ja lojustega rahulik kooseksisteerimine. Samas kui mõelda, siis on meil ka raske teiste inimestega kooseksisteerimine. seega ikkagi 2:0 lehmade kasuks

Selle päeva esimene vähe pikem kulgemine.Marise geokulgur muidugi tiba vähendas jalavaeva,kuid suurem osa teekonnast tuli ikkagi oma "mootoriga" läbida. Aitüma juhatamast!

Ei jätnud autot tee veerde, vaid kasutasin eelist, et olin siin juba korra käinud ning teadsin, mis põllu peal ees ootamas. Seekord sõitsin üsna kivi juurde välja. Aja ja jalavaeva kokkuhoiu mõttes. Minu jaoks jätkus Öömehe seiklus sealt, kust eelmisel sügisel (31.okt) pooleli jäi. Teiste jaoks oli päris uus avastusretk. Otsisime kivi juurest vajaliku info ning jalgsimatk alaku. Nautisime kevadlõhnu ja värve. Raja ühes osas hakkas seda ilu varjutama mudaloikude rohkus. Tagasiteel ajasime selle rajaosa otseks ning pääsesime ka sellest piinast. Lõpust leidsime ühtteist üllatavat. Aitäh peitjale, oli tore matkl!

 5 

Mis siin salata et avaldumispäeval vötsin möistatuse kohe ette kuna pidin ju järgmisel päeval ise ka saaremaale tulema. Isegi täpp sai kaardile paikka ja höörusin juba röömsalt käsi kokku et tulen esimesena otsima. Kui aga ennem jöudis üks logi üles tulla siis läks esimene kiire mööda ja nii ta jäi. Tagantjärgi tarkusena poleks perega nagunii sealt mingit kiiret park and grab stiilis otsimist tulnud. Täna oli mul aga aega piisavalt ja otsustasin asja uurima asuda. Ja nagu aare nimigi ütleb siis mees läkski seda öösel pilkases pimeduses otsima. Ei hakanud ka mina oma vormeliga kuhugi trügima vaid jätsin heaga märgi taha. Vahepunktiga raskusi polnud ja tippisin sealt nüüd järgmise punkti telosse. Vaatasin siis kaarti ja kui nii siis nii. Retke oli ikka kogu raha eest ja kui olin "piisavalt" lähedale jöudnud, vaatasin lihtsalt kaardilt et mis see siis on et sipstik korraks läbi vee. Veel m6ni meeter ennem vett vaatsin kaarti ja meetreid... v6ttis ikka kulmu kergitama kll. Ega ma päris kindel polnud et suurema kaarega minnes ilma veetakistuseta saab. Nii lasingi siis linnulennult otse. Mingi hetk kui vesi poole reieni ulatuma hakkas, tuli lihtsalt hakata asju pyksitaskutest jope taskusse t6stma :D Veel möned meetrid ja kohal ma olingi pilkases pimeduses. Nimi raamatusse kirja ja tuldud teed tagasi. Selline korralik aare ma ütleks tükike pärimuskulttrist, terve päeva sammude norm vaid ühe aardega ja vastavalt valikutele ka "kiire" sulistamine. Minule igastahes täiega meeldis. Perega tulles oleksin arvatavasti pidanud nagunii korduvvisiidile tulema aga täna ja üksi sain sellise korraliku geopaketi hehehe. Tänud peitjale

Ahjaa ja ega minu seiklused siis sellega ju veel läbi ei saanud. Eks iga geopeitur teab mida tähendab üks veel no üks veel no see on ausalt viimane... nii saigi keskpäevast pilkane pime :D Liiva kandis m6tlesin nyyd esimest korda et vaatan mis kell praamid liiguvad et kas on ladnalt aega et veel yks peatus teha v6i tuleb vaikselt sadama poole suunduda. Nii järgmine laev läheb 22:50, kell on 22:44. Ei sinna ma kll ei j6ua. Järgmine peaks vist millalgi sydaöö paiku minema. Vaatan siis graafikut ja OH F%&#... järgmine läheb alles kell 5 hommikul. Maps näitab et olen sadamast 10 min kaugusel, oot mis see kell oligi... ja nyyd andsin kuuma. Aga loomulikult päästa polnud enam midagi ja nii ma seal inimtyhjas sadamas tödesin et olude sunnil tuleb nyyd oma geoplaane pikemaks venitada. Uni on ju nörkadele 8D

Lummavad öövaated

Airi on muidugi oma logis väga kujundlikult kirjeldanud siinset. Lisan vaid, et auto jäi kruusaka äärde ja läksime jala kivini. Tänase külmunud maapinnaga oleks saanud ka minu "vormeliga" kaugemale sõita, aga see lihtsalt ei tundunud ilus. Pealegi tundus pikem jalutuskäik ära kuluvat. Kivi juurest saime muidugi üllatuse osaliseks, kui uus asukoht kaardile kantud. Korraks tekkis tõesti kahtlus, et kas nüüd täna on see kõige õigem päev jalutuskäigu pikkust mitmekordistada. Tagantjärgi oli hea tunne, et tehtud sai, tänu pikemale vaheldusrikkale matkale tõstaks selle tänastest leidudest isegi esikohale. Läksime S- kujulist teed mööda ja tagasi tulekuks leidsime täitsa asjaliku otsetee. Aitäh, suvel oleks selle aarde juurde retk veel eriti mõnus.

Kivi asukoht oli meil mõlemal eelnevalt välja peilitud seega saime siia ilma pikema aruteluta tulla, et seegi mõistatusaare vallutada. Teel kivi poole tuli jutuks, et mida siis ohvriks tuua. Taskud olid meil tühjad, polnud metsa jalutamise tarbeks münte sinna pistnud. Peale väikest mõttepausi lisas Reix, et kui vaja, siis tuleb ta üksi tagasi. Esiti ei saanud kohe arugi, et mis ta sellega mõtles ja ma ei osanud liiati midagi karta. Ilmselt päästis mind siiski asjaolu, et teadaolevalt ma rase pole ja seda vereohverdust täna siin ja praegu ei toimunud. Oli, kuidas oli. Kivi juurest saime edasised juhised ja kuna teekond oli pisut pikem, kui kiviviskekaugus siis hetkeks ei saanudki aru, kas me viime selle missiooni täna lõpuni või jätame teiseks korraks. Ilmselt tuul puhus õigest suunast ja midagi homse varna me siiski ei lükanud. Läksime öömeest otsima. Leidsime põneva väljakutseid pakkuva teekonna oma jalge alt, kuid öömees end meile päevavalges ei ilmutanud. Nimed kirja saanud suundusime tagasiteele, mille mugavalt sirgemaks tõmbasime. Kurvastusest, et öömeest kohata ei õnnestunud püüdsin tuju tõsta klaasistunud lompide peal trampimisega ja sel hetkel, kui sain aru, et see tegevus on nakkav, oligi ta end õigustanud. Kokkuvötvalt, nii ilus ja mönus oli olla, et Reixil läks lausa silm märjaks. Kniks selle kõige eest!

Huvitav vinkadi ja vonkadi lähenemine oli meil kivini ja õigele teeotsale sattusime üsna pimedas. Matkasime taskulampide valgel, kui kostus teiselpool kadakaid astumist. Kas öömees? Teretasin, et kas kivi juuurest. Ei vastus tuli kahjuks kadakate tagant, igaüks jätkas tuldud teel. Kivi lähistelt leidsime vajaliku ja klõpsti pandi ühtäkki tuli põlema. Kuu valgustas me teekonda autoni. Otsustasime põnevat lõppu külastada kunagi järgmisel korral. Praamile minekuga oli täna meil kiire. Tänud tänase õhtuse seikluse eest.

Meil ka algus teahtud, eks vaatab seda kunagi edasi või sii ei vaata kah...

 3 

Siin suutsid naabersaare geopuugid jällegi korraliku käki kokku keerata. Loomulikult ei järginud me peitja juhiseid, sest kaardil vookles rada, mis tundus tunduvalt lähemale viivat. Ärge kartke, maastiku raskusastme saate sealt ka kätte.
Kasutasime siis sama rada, midamööda ka Tunk lähenes. Meie auto veeres sadakond meetrit kaugemale. Mis 4x4 meeste kõnekeeles tähendab, et mida võimekam masin, sellevõrra kaugemalt on traktori järgi minna. Kasulik nõuanne!
Marssisime siis läbi Lehmapelgurite paradiisi kohale ja siis algas esimene ikaldus. Millegipärast olid karbi peitmise suhtes veidi teistsugused eeldused ja lihtsalt ei suutnud oma geopimedusest üle olla. Kusjuures koordinaat on täpne. Tasub uskuda!
Nimed kirjas, marssisime siis tagasi ja juhtus sama mis eelmisel leidjal. Hakkas sadama! Mis tähendas, et libe tee muutus veelgi libedamaks. Keerasime siis kärmelt otsa ringi ja minekule! Loomulikult juhtus siis see, mis juhtuma pidi. Ühel hetkel ei liikunud auto enam meetritki ja kattis ennast ühtlase muda-kamoflaazi kattega. Juba käis läbi kompuutri kalkulatsioon, kui palju maad on esimese taluni? Kas me jääme siia ööseks? Kas peaks hakkama praamipileteid muutma? Siiski suksu kosus ennast hetke ja peale uut hoovõttu suundusime järgmise aarde poole. Uhh!

 13 

Öige öömees töttab ikke öösel :o) Ajasin enda köikse mustemad riided selga ja panin elektritörviku valmis. Kivi juurde kappasin oma lumivalgel truul obesel - ehkki tuleb tunnistada, et valget paistab porikihi alt üsna vähe välja praegu :D Poetasin kivile paar münti, et pälvida nähtamatute jõudude soosing eeleseisval jahil. Kuna ühtki rasedat naist polnud parasjagu käepärast, siis vahepunktist edasi tuli kaalumise koht. Valisin vist ikkagi vale kaalukausi ja sõitsin hoopis teist kaudu lõpp-punktile tsipake lähemale. Sain seal linnulennult 1.1 km peale, kusjuures märkimisväärse osa sellest traktoriteest kulgesin esimese käiguga pidurit poole peal hoides. Vaimusilmas nägin, kuidas teine mina auto kõrval lonkides suuremat keskmist kiirust suudab arendada. Aga lootus on lollide lohutus - ehk läheb tagapool tee paremaks... Nojah, ei läinud, kehvemaks läks :P

Õigema teadmiseta sain siis muidugi võsa kah forsseerida. Oma 50 m jagu küll. Pluss teist samapalju hiljem tagasi tulles, sest autoni oli ju vaja jõuda. Ka Maa-ameti kaardil leidub punktiirjooni, mis on sinna rohkem niisama kaunistuseks veetud :o) Lehmad jäid kottpimeduses nägemata, küll aga võis paar korda kuulda, kuidas raske kerega elukad, kelle öörahu ilmselt häirisin, lagedalt väljalt raginal kadakate vahele varitsusse tõmbusid. Minu kujutluse heas toitumuses metssigadest kummutas see, kui üks emis sordiini all hoopis "muu" hääle kuuldavale lasi :o)

Logiraamatusse märkisin kolmanda sissekanne parajasti siis kui kellakägu kuupäeva viimast tundi kuulutas. Sellega koos hakkas vihma tibama. Lisasin sammu, sest teades kuhu ja kuidas autoga välja sõitsin, võib säärase "sõidutee" niiskumine osutuda tõsiseks väljakutseks minu neljarattalisele sõbrale. Ühtlasi hakkas tõrvikuleek servast hääbumise märke näitama... Hirmudest ajendatuna kulges tagasitee pea poole kiiremini ja truu suksu kandis mu jälle küla peale enne veel kui kesköö kätte jõudis. Mõnus fantaasiat ergutav aardekontseptsioon, aitäh! Ja nimi on kindlasti parju parem kui tuim EK seeria kirjanik.

 1 

Näitasime mandrimeestele kuidas Muhus asjad käivad :) Tänud peitjale!

Paadiga saabusime. 16:17 logisime. Ja ikka need kohalike jutud kohale juurde teevad päevast päeva, leiust Leiu. Täname. Hurraa

Algus tehtud 12:44. Vötame paadi hiljem

 4 

FTF kell 12:05!

Parkisin siis viida juurde ja tõesti, ei saanudki aru, kuhu poole ta nüüd täpselt näitab. Kõndisin siis spetsiaalselt märgi kaugemast otsast veel natuke edasi ja vaatasin uuesti. Nüüd oli juba sihik kõvasti parem ja sai õige tee valida. Kivi juures koordinaadid leitud, sisestasin need seadmesse. Vaatasin siis erinevatel kaartidel lõpu asukohta, mõtlesin, et "How hard can it be?" ja hakkasin liikuma. Kaartidel oleva raja kohta võib öelda, et seda on looduses tihti üsna keeruline üles leida. Sai nii endast kõrgemast heinast läbi minna kui ka mudas sumada. Lehmad olid ka täiesti olemas, vähe kaugemal kambas koos. Lõpus oli veel veits otsimist ja põõsaste vahel tiirutamist ning saigi logima hakata. Vaatasin siis kus pool need viimased kanded on logiraamatus, et ilusti nendele järele kirjutada. Aga polnudki ühtegi kannet. Täiesti tühi. Mõlemalt poolt. Kiire kontroll internetist - ja ongi nii, hiljuti avaldatud ja netis pole ka ühtegi logi. Vat siis. FTF ja kui mälu ei peta, siis varem polegi mul seda juhtunud. Ei läinudki kaua - kõigest 614 aaret ja 11 aastat. Öömehe elupaiga vaatasin ka üle, samas kasutuskorda ei lednud ning sisse astuma ei hakanud. Tagasi läksin sama teed, vähemalt on teada, et on läbitav. Lehmad olid vahepeal end alale ühtlaselt laiali jaotanud, tuli vahelt läbi kõndida. Mõned võtsid mind sihikule ka, kuid sellega ka piirduti. Suur tänu peitjale huvitava matka ning ka esimese FTF eest!