Kiri administraatoritele
Harilaid
Peitis 24.10.20 [markosu]
| Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Harilaid (rootsi keeles Grasö 'rohusaar') on 15 hektari suurune piklik saar Hari kurgus 4 kilomeetrit Vormsist läänes. Laid jääb Lääne maakonna Vormsi valla Förby küla territooriumile. Aastatel 1840-1939 elasid saarel ainsate püsielanikena Kimbergide 5 põlvkonda, kelle majandada oli saarel asuv populaarne kõrts. Talvel läbis saart hiidlaste talvetee, jäävabal ajal külastasid laidu aga tuulevangi jäänud purjetajad.
Nõukogude ajal asus laiul NSV Liidu piirivalve merepiirivalve sideväeosa. Laiul asuvad tuletorn ja tulepaak, mis moodustavad sihi, mis näitab ohutut veeteed peamisel Muhu väina laevateel.
Allikas: Wikipedia
Aare on peidetud riigimaale. Hoonesse siseneda pole vaja.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC91TDP
Logiteadete statistika:
10 (90,9%) 
1
6
0
0
0
0
Kokku: 17
 |  |
21 veebruar 2021 ei leidnud [tunk]Meie jääkaart pole just hiiglama täpses mõõtkavas ja ega teda kuigi sageli uuendata kah. Harilaiu koha peal olev hallikas kribal oli Vormsi poolt ühendatud helelilla värviga, mille nimetuseks "jää algliigid". Hiiumaa poolt küll poole pikem maa astuda, kuid sellest 90% näitas kaart kinnisjääd, Hari kurgu sügavam tsoon jällegi lillakas. Kahtlane, eriti arvestades, et temperatuur keeras just väga järsult soojaks ja sadas juba vihmagi. Aga noh, oli ju vaja ikka vaatama minna.
Tulin laupäeva õhtul viimase praamiga Hiiumaale, sättisin end Tähva ninale magama ja hommikul võtsin sealt sihi otse Harilaule. Tähendab, kuhugi sinnapoole, gepsu joont usaldades - laiu siluett hakkas ähmaselt ilmuma alles pärast 3 km astumist :o) Siis võis aparaadi taskusse pista ning silmapiiril paistva torni järgi kurssi hoida. Nõnda, kuni aardeni jäi veel umbes 2.5 km - siis oli jama majas. Eemal paistis liiga tume merepind, kus linnukesed sulistasid. Lähemale jõudes veendusin - ei olnud jää peale sadanud vihm, täitsa meri mis meri. Jää, millel kõndisin, koosnes aina väiksematest pankadest ja neid hoidsid koos vaid traagelniidid, lõpuks mitte sedagi. Naginad, mis kõlasid nagu keegi niheleks kunstnahast diivanil, muutusid üha valjemaks. Kui jääkamakad peale astudes juba ebamugavalt palju kalduma hakkasid, siis loobusin. Umbes-täpselt kaks kilomeetrit veel kaldani ja vesi siin ilmselgelt liiga vedel - tuli alla vanduda ja hoopis Robinsonide maa sihikule võtta.
Järgatud jää ja vedel vesi