Paadimees 24

„Oma Maa“ kirjutas kolmapäeval, 23. juulil 1923: „Viljandi on terweni kurort: Mädalepik, Kitsaskael, Saarikualune — kõik on awatud ja Uueweskil wõid isegi poriwanne wõtta nii et pisarad Kuressaarde lendawad. Kõige selle juures ümbritseb sind neitsilik loodus, et taht mata tunned kuidas süda soojeneb ja sa annad wägise andeks oma wõlglastele.“ (Suwitaja ääremärkused.)

Juba siis hinnati Viljandi ja järve ilu ja puutumata loodust. Hinnakem seda ka meie ja hoiame selle puhtana. Aare on peidetud ühe „vägilase alusmüürile“, seega lumega võib leidmine olla raskendatud. Siit jätkub jalgrada edasi järgmise aarde poole. Koordinaatide määramine osutus millegi pärast raskeks ka käsi GPS-iga, kes saab täpsemad võib teada anda.