Päripäeva rajal liikudes muutus nüüd aarete otsimine joodiku liikumiseks. Ikka korra vasakule võssa, siis jälle paremale võssa. Kes rada vastupäeva läbivad, siis neile lohutuseks, et siit alates läheb mugavamaks. Meil aga jalad juba ümmargused all aga vaja võsas ragistada. (Disabled) Didn't find it: 03.Oct.2021 13:35 VAMM: KAITSEVÖÖND. Netu. Ei leidnud meiegi midagi.

Geocaching lehel on aare disabled, aga geopeituse järgi ei märganud midagi enne, kui koapeal nõutult logisid lugema hakkasin. Ei leidnud.

Kuna aare pesitseb ilusti kaardil, siis käisime meiegi seal jälgi tegemas.

Leidsime aarde tõenäolise asukoha, aga aaret ennast ei olnud kuskil.

Käisime igaks juhuks vaatamas, ei ole miskit tagasi ilmunud

Teadsime, et aaret tõenäoliselt oma kohal ei ole, aga tulime igaks juhuks ikkagi üle vaatama. Leidsime tõenäoliselt vaid selle varasema asukoha.

 1 

See hetk, kui oled seda aaret logide pinnalt oodanud aarde avaldumisest saati. Loendad mõttes aardeid, et millal selle täpini jõuad. Seejärel jõuad nulli, märkad midagi kahtlast ja mõtled, et aare on maa sees ja otsid ja tunned ennast väga rumalalat. Avad GC-lehe ja näed, et tänase kuupäevaga on neli logi juba ees. Neli logi. Otsid veel ja pakud välja, et teeks Sillule hädakõne, et ta näeb juba kodus diivani pealt ära, et kus see aare on. Lõpuks helistad varemleidjale ja siis selgub, et keegi on selle lihtsalt minema virutanud. Nagu päriselt või. Kes see teeb nii.

Iga kord, kui kuskil geopeitust tuvustatakse (olgu selleks raadio, ajakiri, kasvõi endal suusõnaliselt tuttavatele rääkimine), siis on mul kogu aeg nii kahetised tunded. Ühest küljest ju nii lahe tegevus, et muidugi tahaks jagada. Teisalt on just kartus nende eriti heade aarete säilimise osas, mille osas oleks nii kahju, kui mõni pahatahtlik tont need lihtsalt minema virutab.

Loodetavasti on nüüd siis täpp paigas ja saab logida, eks näis, mil ise sinna asja on.