Kaunissaare bussipeatus

Kaunissaaret on piiskopimõisana esmamainitud 1326. aastal (Kaunizaar). Tõenäoliselt tekkis mõis sinna varasemalt rajatud veskikohta, kuna sealne kärestikuline, kiire vooluga ning arvukate käärude ja soppidega jõgi oli selleks sobiv. Mõis ning vesiveski säilisid seal veel sajandeid, kuni 19. sajandil ehitati Kaunissaare veski ümber puupapivabrikuks ning seejärel 1950. aastal elektrijaamaks, mis omakorda 1970. aastal jäi seisma ning nüüdseks on rekonstrueeritud eramuks.

1980. aastate algul rajati sinna Kaunissaare veehoidla, mille eesmärk oli suunata Soodla ja Jägala jõe vett Pirita jõkke ja sealt edasi Ülemiste järve, varustamaks Tallinna joogiveega. Veehoidla ehitamisega kadus senine kääruline jõgi ja saared, mis nüüdseks on tasandatud ja üle ujutatud. Uus sild rajati ca kilomeeter allavoolu veehoidla suudme (tammi) juurde.

Veehoidla pindala kokku on 30.4 ha, millest 0.5 ha kuulub kahele saarele. Ühele neist on keegi paigutanud ka bussipeatuse, mille külastamise saab nüüdsest siduda geopeitusega. Aardeni pääseb ujudes, mõnda vee peal liikumiseks mõeldud vahendit kasutades ning korraliku talve korral ka üle jää tulles. Tegemist on küll mitteavaliku veekoguga, kuid lähenemist veele pole tõkestatud ning sanitaarkaitseala kaarti jälgides saab saarele ilusti läheneda. Maanteeäärses osas on ka ettenähtud ujumiskoht.

„Kehra lood“ MTÜ Kehra Raudteejaam, 2014.