PKT 19

Leitud, tänud!

Tänud aarde eest!

19 kuni 38 väga mõnus kulgemine oli,ühes kohas pidime ka kanuu korra veest välja võtma,tegime siis väikse pikniku ning usinamad korjasid seeni.Aitäh jõele kutsumast.

Pkt 19-38 tehtud, vett oli vähevõitu aga sai hakkama.

Leitud.

Martin räägib tõtt

Siin oli puidust topsihoidik tühi, asendasime logiraamatu ja hädapärase ümbrisega. Vajab filmitopsi taastamist! Pikem jutt PKT 1 juures. Aitäh!

Aitäh aarde eest! Päris mõnus kanuuretk oli.

Plaan siia rajale tulla oli juba 2 kuud tagasi, kuid pidevalt veeres takistusi teele ning retk lükkus korduvalt sujuvalt edasi. Nüüd lõpuks kõik klappis ja sai selle aasta esimene veele minek ära tehtud. Kasutasime peitja poolt väljapakutud mugavat Tauno teenust, mille kohta võib vaid kiitvaid sõnu öelda.. kanuu toodi algusesse kohale ja korjati pärast lõpust kokku koos reisijatega.

Aarete leidmisel kasutasime äpi helisignaali, mis eksimatult alati teada andis, millal peab hakkama hoolikamalt ringi vaatama. Kõik aarded said tänu sellel leitud enne möödumist. Tagantjärgi on ikka väga hea, et alles nüüd jõudsime rajale, sest peitja koos abilistega oli head tööd teinud jõe puhastamiselt ning tänu sellele oli kulgemine hulka lihtsam ja muretum.

Tänan peitmast.

Pikem logi PKT #1 juures. Aitäh!

Pikem jutt esimeses PKT aarde logis. Lahe ja meeldejääv elamus :) Aitäh peitjale!

Silla alt läbi ja olimegi jõudnud teise poolde. Selle aasta esimene leid. Aitäh peitjale.

Aitäh! Pikemalt PKT1 logis.

Eelmise suve lõpus sai kokku korjatud raja esimene pool ja kohe kui päike lubas pikalt paista ja jõgi lubas soe olla, haarasin vahepeal koolieelikuks hakanud noorpeituri julgestuseks kaasa ning sõitsime pooleli jäänud rada jätkama. Noorpeiturist on väga palju abi, kui oli vaja lauda voolus paigal hoida ja samal ajal logida. Rattad jällegi #38 topsiku juurde võssa, aerulaud #19 juures vette ja teele. Kuigi juhtus mitmeid kohmakaid-mõnusaid vettekukkumisi, oli see rada siiski taltsam kui esimene pool. Jõgi on siinpool palju sirgemates lõikudes ja peaaegu takistusteta. Kokku tuli lauda tõsta üle kolmest tüvest ja ühes kohas ronida tüvele ja lasta laud omaette alt läbi. Päriselt kinni ei jäänud kusagil, väikese kruusakärestiku peal kostus põhja alt kerge krigin, aga kivide vahel oli säng uimeta laua jaoks igati piisavalt sügav. Kardan, et süsta peaks siin ringi vedama. Topsikut #21 ei märganud õigeaegselt ja tuli tagasi pöörata. See 150 m vastuvoolu ilma uimeta lauaga oli üks tüütu tulemine. Ühes naljakas kohas oli nagu kokkuvajunud sild ja selle taga langus, mis laua seisulainesse püüdis, loksutas ja mind kenasti vette poetas. Siin selgus ka ainus hooletus. Märsid olid kinni seotud, laud rihmaga jala küljes, telefon veekindlas kotis kaelas, aga vot aer oli sidumata lahtiselt käes ja see kadus seal kus kurat. Järgi, järgi, järgi... ja sain üsna napilt kätte, enne kui oleks järgmise tüve alt läbi lipsanud ja sirgelt vooluga jalga lasknud. Kolm või neli logirulli olid niisked, ülejäänud väga heas korras. Ühel oli puudu sisemine topsik. Nende numbreid kahjuks üles ei kirjutanud ja ei mäleta. Aega läks jõel umbes 3 tundi, sinna otsa lahti- ja kokkupakkimised ning rattasõit lõpust tagasi auto juurde. Oleme väga tänulikud rajameistrile, kes andis tõuke veeta kaks mõnusat päeva Pedjal.

 5 

Olime oma mõtetes mõlgutanud võimalust siia logima tulla juba raja alguspäevist saati aga kuna endal pole veepeal suuremat varasemat kogemust, siis võttis kogu asja planeerimine ja sättimine natuke aega.

See nädalavahetus mängis aga kätte ideaalsed kaardid koos ideaalse ilmaga ja nii me rentisimegi kolm SUP lauda ja laupäeva hommikul peale mõningaid koduseid asjatoimetusi asusimegi raja poole teele. Esimese hooga käisime vaatasime päris raja algusesse. Seisime seal natuke aega nõutute nägudega, uurisime pealeminekuks üht ja teist varianti aga ükski ei tundunud algajatele lauatajatele kuigi hea ja ka hirmulood raja alguse floora tihedusest ei teinud asja kuidagi kergemaks. Nii siis sündis otsus sõita 18nda aardeni ja vaadata kuidas teisele raja poolele pealeminek võiks välja näha.

Sinna kohale jõudes oli vaatepilt juba märksa sõbralikum ja nii sündiski idee teha seekord läbi ainult raja lõpp - mis meie endi arvates osutus lõpuks kõige õigemaks valikuks, sest ainuüksi teise poole läbimiseks läks meil 4 tundi :D

Aga kogu ettevõtmine ise sai hilisemal arutelul ainult kestvaid ovotsioone - ilm oli ju super, rada kohati küll madal aga samas looduse poolest imekena. Ei tea kas oli teema liitrites peale pandud sääsetõrjes aga ka neid ega parme ei näinud me rajapeal ühtegi. Ja nii me seal siis kulgesime, suuremalt ise isegi mitte kaasa aidates. Jõevool kandis meid mõnusas tempos ja kui päris aus olla siis oleks minu pärast võinud ka neid topsikuid tiba vähem olla, oleks saanud sõitmist rohkem nautida :D nüüd aga pidin mina olema see meetrilugeja - tõsi, mingi ajaga tekkis tõesti juba vilumus enamvähem aimata kuhu järgmine topsik võis maanduda.

Eriti meeldisid raja peal need topsikud mis sundisid laual end püsti ajama, muidu olekski kõik kohad jube kangeks jäänud, kui vahepeal poleks end sirutada saanud. Pisikese kärestiku otsustasime ka maismaad mööda läbida - jagasime tiimi esialgu kaheks. Poisid valisid ühe kalda ja mina teise. Logimise töö jäi mulle aga kuna tundus, et minu kaldalt supiga läbi looduse rammimine on suhteliselt võimatu, siis panin nimed kirja ja sibasin tagasi laua juurde ning aerutasin üle, et saaks ka mööda märksa asjalikumat rada uuesti rahulikumasse vette.

Kogu rada oli pigem väga nauditav, vahepealsed pepukergitamised, et madalikelt lahti saada või pisikesed põrkumised vastu kive tegid asja ainult põnevamaks. Eriti põnevaks olid raja teinud mahalangenud puud ja kobraste kokkuveetud tammid - neist üle ja ümber laveerimine oli mõnus aju-ja keha gümnastika :) Igaljuhul meie täname selle super ägeda seikluse võimaluse eest ja eks me nüüd siis jääme plaanime, et kuidas need raja esimese poole aarded kätte saada:)

Ettevalmistused

Esimene logimine

Mõnus kulgemine

Seljasirutuspaus

Purde ületamise stiilinäide

 1 

Seda seerijat sai juba plaanima hakatud talvel, kui Juts ütles, et kui ta oma kooliga ühele poole saab, siis võtame selle seeria ette. Täna siis ongi see õige päev, kus saame selle toreda teekonna ette võtta. Paigutasime tsikid raja algusesse ja läksime viisime ühe auto lõppu. Seejärel tagasi ja supe pumpama. Nu ma suutsin jälle olla kõige aeglasem. Tüdrukud olid juba kaugele ära kadunud ja Juts ootas mind veel kalda ääres solidaarsusest. Lõpuks, kui supile sain oli ka Juts kadnud. Kui aga jõudsin esimese aardeni, oli mul au ainult tunnistada aarde olemasolu, Juts oli jõudnud nimed kirja panna. Mulle väga meeldis see taga sörkija olla. Mõnus oli vaadata, kuidas ees teised teevad ja sealt koorida enda jaoks see õige teostus ja puhtalt puu alt või vahelt läbi liuelda. Poolel maal ootasid meid tüdrukud järgi ja siis sai ka natuke koos kulgetud, aga seda aega kauaks ei olnud. Ekstreemses kohas nautisin teiste uperkuute ja targutasin, kuidas ikka tegema peaks. Lõpuks libisesin ise ka sealt alla. Kann natuke märjaks sai, aga see oli mõnus jahutus. Ja ega läinudki kaua, kui paistiski viimane aare. Nüüd jääb loota, et peremehel on valmis pandud uued topid ja varsti saab jälle jõele minna. Igatahes meile väga meeldis. Suured tänud toreda seeria eest.

 3 

Esimese aarderivi läbimine oli tehtud varem, nüüd tulime järgmist osa kaema. Ilm tõotas tulla ilus ning lootus kiirema ja sügavama jõeosa peal lõbusõitu teha meelitas täiega. Sedakorda kauplesime Janariga omale teenagerid kaasa ning kimasime kohale. SUPe jagus kõigile ning peale pisukest ettevalmistust panid noored ees minema. Meie Janariga kulgesime rahulikult nalja visates järgi, kusjuures tundsime Marttist puudust, sest just tema eelmine kord viitsis gepsu vahtida ja aaretest mitte mööda sõita. Nüüd pidime seda ise tegema.

Vahepeal tegime betoonsillal väikese šokolaadipausi ning chillisime sealt edasi juba koos noortega. Kuniks õudseks kisaks läks. Selgus, et väiksemat sorti kosk ootas jõe peal ees ning kiiremad olid juba sinna äärde jõudnud. Kiljumist ja appikarjeid oli ilmselt Väike-Maarjani kosta. Igal juhul alustasime kose läbimist nii, et Johanna kohe tagurpidi sealt alla sõitis ja üdini märjaks sai. Saskia pääses pisut kuivemalt ja samamoodi mina. Mia tuli üldse jala mööda kallast ning Janar sai samuti vaid alumise osa märjaks. No minul muidugi sellest ei piisanud, oli vaja ikka korra kose juurde tagasi sõuda, kuniks keeris endasse tõmbas, SUPi küliti lükkas ja ma ka rõõmsalt ujuda sain. Saskia ja Johanna nautisid aga olukorda niipalju, et vedasid oma SUPid uuesti ülesvett ning sõitsid teist korda veel alla. Ütleme nii, et meeleolukas oli see koseseiklus.

Edasi läks palju rahulikumalt ning ootamatult olimegi juba lõpus. Kõik aarded olid korras, nimed said kirja. Kui keegi peaks kunagi ujudes punast markerit märkama, siis see on minu oma, mis kose juures jalga lasi. Aitäh aarete eest, oli seiklusrikas päev. Lapsed nõuavad juba uut jõeretke minult :)

Seeria esimene jupp oli läbitud kaks aastat tagasi, nüüd oli teise poole kord. Karl alguses mõtles minna kolmekesti, mina ees, Klaara keskel ja tema taga. Mina aga laitsin selle mõtte maha, sest Klaara veel nii iseseisev ei ole ja nüüd tagantjärgi vaadata, siis ei oleks me kolmekesti kuigi kaugele jõudnud. Õnneks oli Laur nõus meiega kaasa tulema. Mehed istusid kanuuotses aerud käes ja mina põnniga keskel. Alguses oli mul väga ebakindel olek, kardsin muutkui, et läheme kanuuga ümber. Õnneks midagi sellist ei juhtunud ja terve jõel olek oli väga nauditav. Aitäh teistsuguse ja põneva seeria eest!

 3 

Eelmise lõigu läbimine oli üks lõbus päev ja seepärast tegi raja pikenemine mullegi rõõmu. Eelmisel aastal sai suvi liiga ruttu otsa ja siia ei jõudnud. Nüüd pikalt arutelu polnud, kõlas mõte, sobis hästi ja võtsimegi laupäevahommikul suuna PKT 19 poole. Seltskond küll pisut vähenes, aga kolm on ju ka piisav seltskond;) Ratas lõigu lõppu põõsasse ja algusse suppe pumpama. Kohale jõudes nägime vilksamisi eelmist seltskonda veel minemas, meil oli aga alles vaja oma ujuvvahendid ette valmistada. Kui PKT 1-18 oli osaliselt üsna korralik veetaimestikus rassimine ja ukerdamine, siis PKT 19-38 üllatas positiivselt, oli ju lausa lust siin liuelda. Ei mingit rohumassi, mõnede põnevate limbotamistega saime üsna edukalt hakkama, ümber ei kukkunud keegi. Umbes poolel teel jõudsime järgi viimasele kanuule ja varsti kohtasime ka ülejäänud kanuutajaid. Lõbusalt kulgesime kambaga lõpuni.

Mõnus seltskond, suurepärane ilm, nauditav jõgi - tore päev! Aitäh peitjatele! Aitäh kaaslastele.

 2 

Esimene osa PKT-st jättis väga hea elamuse, aga etteruttavalt olgu öeldud, et siin sai meel veelgi parem.

Kaups jäi küll kahjuks haigeks, aga mina olin terve kui purikas ja otsustasin, et seda SUP-i võimalust vahele ei jäta. Viisime ratta lõppu ja läksime seejärel algusesse. Ees paistis mitu ekipaaži kanuutajaid. Lasime neil silmist kaduda ja kui sõiduvahendid täis, asusime teele. Vool oli kiirem ja vesi puhtam kui raja esimeses osas. Umbes 30. aarde kandis saime kanuupundi kätte ja esikohti vahetades jõudsime kenasti lõpuni. Keegi ümber ei käinud ja ää ei uppunud, mõnevõrra sai takistuste puhul kujundsupitamist tehtud, mis sära veelgi rohkem silmadesse tõi. Kokkuvõttes üks ülimalt mõnus aarderetk ja hea meel, et SUP keldrinurka seisma pole jäänud, vaid ikka omajagu kasutust leiab.

 2 

Seekordne ühinemine PKT kanuutrailiga toimus minu jaoks viimasel hetkel.Kuna ühe paatkonna liige oli ootamatult haigestunud pakuti mulle võimalust ühinemiseks.Tegin siis oma plaanidesse väiksed korrektuurid ja laupäeva hommikul asusin Läänemaa asemel diametraalselt hoopis teisele poole Eestimaad teele.

Kohapeal olid juba tuttavad näod ees stardiks mööda Pedja jõge ning paatide vettelaskmise hetkel lisandusid veel kambajõmmid SUP idega.

Sõidu peale läks meil tubli 2 tundi,tagantpoolt startijad jõudsid ka meile ennem finisit järele. Taaskord vahva matk mis jääb meelde.

Aitüma peitjale ja teistele mõnusa seltskonna eest!

 4 

Alustuseks kopeerin viimase lõigu oma logist pkt esimese etappi kokkuvõttest:

“Selliste kõvade Eesti muttidega oli lausa lust seda rada läbida, tänud teile seltskonna eest. Ja suured tänud ka Laurile ja Kristelile, kes viitsisid sellise vahva raja luua. Jään põnevusega järge ootama, olen raudselt platsis.”

Loomulikult olin ma elevil kui pkt rada pikenes ja hüppasin rõõmust lakke paar auku juurde. Kuid paar asja panin ma esimese külastusega omale siiski kõrva taha. Siia tuleb tulla kevadel, kui satikaid pole veel nii palju ja taimestik ei lokka. Kuigi jah, sai ju ka eelmine suvi siia peaaegu jõutud, kuid tookord jäi tänu tõbisele kaaslasele see asi väga viimasel minutil katki. Kevad käes ja aeg oli uueks katseks. Taaskord kukkus tänu haigusele üks võitleja mängust välja ja jälle olid mul kaaslasteks ainult kanged Eesti mutid. Eestimaa teisest nurgast kohale jõudmine võttis omajagu aega, aga kohale jõudmise ajaks jõudis Päike õnneks ilma ilusti soojaks kütta. Jäi veel üks jalgratas lõppu maha poetada, millega üks meist saaks taas algusesse tagasi uhada, ja aeg oli stardi poole kobida. Seekordki oli meil plaan seda rada läbida SUPitades, kuid starti jõudes selgus, et just täna ja just nüüd olid 3 meeskonda just oma viimast kanuud vette heiskamas. Igati tore kokkusattumus. Kuid nendega ühinemist jäi nüüd lahutama veel meie ettevalmistus. Uhasime siis alused täis ja sikutasime sobivad mundrid selga ning aeg oligi teele asuda. Kui eelmine kord jäi esimesest lõigust meelde pidev taimestikus kinni istumine, siis seekord olid tunduvalt soodsamad olud. SUP-le võis rahulikult alla lükata ka uime, taimedesse kinni jäämise oht puudus ja jõe vool mõnusalt kiire. Leevendust pakkus ka esmakordselt kasutusele võetud SUPi-iste mis vanainimese seljale mõnusalt tuge pakkus. Kui eelmine kord olid naised just need, kes teel oleva takistuse ees selili viskasid ja mina kõhuli, siis seekord oli risti vastupidi. Taaskord toimisid mõlemad lahendused ja muhke ega kriime kellegi ei märganud. Poole tee peal märkasime takistuse taha kinni takerdunud esimest kanuud. Mõned sajad meetrid hiljem õnnestus ka kogu grupp üle vaadata. Liitusime siis seltskonnaga ja panime jõe läbilaske võimekuse korralikult proovile. Õnneks mahtusime kõik kenasti ära ja kadudeta olime ootamatult kiiresti juba finishis. Umbes 1h 40min võis lugeda meie raja läbimise ajaks. Boonuseks veel takkaotsa üks karastav sulps jões, mis sooja vee tõttu ei olnudki enam nii karastav ja võis sellele üritusele vaikselt joone alla tõmmata.

Kuigi kanuumees ütles, et siit edasi pole sarja jätkamine enam eriti mõistlik, siis tagantjärgi arvutiekraani piideldes nägin ma siiski potensiaali. Seega julgen vabalt ka seekord lisa küsida. Nii et palun veel. Kuigi saime informeeritud, et ka peitja isiklikult koos järgmise seltskonnaga tuli tunnike pärast meid rajale, siis teda näost näkku kohtama ja tänama ei jäänud. Põhjus väga lihtne, seda geoaega on viimasel ajal ikka kuidagi eriti väheks jäänud ja no ei raatsinud seda kvaliteetset geotuuri-aega minutitki ootamise peale kulutada ja põrutasime edasi uute aarete poole. Peitjale aga sügav kummardus ja tänud selle meeldiva raja eest. Tänud kindlasti ka kaaslastele ja kohmakate alustega geopeituritele, kellega sai poolel sõidul liitutud :D. Ja hannes ka igati tubli ja tänatud, kes vaevus kaltsmärja Silveri algusesse tagasi sõidutama, säästes mind ühest tüütust ja aeganõudvast rattasõidust.

Juhhuu.

 1 

Esimene jupp Pedja jõe seeriast sai läbitud 2 aastat tagasi koos Arvo ja Eneliga. Nüüd saabus kätte aeg järgmiseks jõesõiduks.

Täpselt ei teadnud kuidas kõige mõistlikum minna oleks. Nüüd meil ju ka pereliige Klaara näol. Aga raske oli ette kujutada, et kolmekesi kanuus olles võiks kogu protsess edukalt toimida. Kes sõuab ja kes valvab last? Kes samal ajal navigeerib ja aaret otsib? Kes kanuud paigal hoiab kui keegi aaret logib? Klaarat veel terveks pikaks päevaks ühele või teisele vanaemale ei saanud ka veel hoida jätta, ehk siis kaasa pidi ta igal juhul tulema. Õnneks pakkus Laur lahkelt välja, et ta võib koos meiega jõele tulla.

Valisime välja sobiva kuupäeva. Selgus, et sellel päeval on teisigi kanuutajaid rajale oodata. Stardi ajaks valisime tunnikese pärast esimesi. Halva ilmaennstuse tõttu olime valmis ka plaan B-ks, et minna päev hiljem. Päev päevalt läks aga ennustus aina paremaks ja jäime esialgse plaani jurude.

Saabusime kella 12-ks kokkulepitud sillale. Meile ulatati üks kanuu, 2 aeru ja 3 päästevesti. Klaara oli oma vanaemalt isikliku päästevesti saanud juba kui ta oli alles paari kuune. Rääkisime paar sõna Taunoga juttu ja oligi aeg teele asuda. Jõudes teisele poole silda tuli järsku ehmatus, et kas keegi pastaka ka võttis?!? Tauno oli lähedal ja kuulis meie muret. Aitas hädast välja ja tõi autost meile ühe pliiatsi, mis töötas hästi algusest lõpuni.

Päeva esimene aardeleid sai kirja kell 12:17.

 4 

Ootasime juba ammu veele saamist, aga kuidagi ei tahtnud see kevad soojaks minna. Nüüd aga oli ilm paljulubav ja meie rõõmsal meelel startimas. Jõgi juba natuke tuttav, seltskond peaaegu sama, kui eelmisel aastal, kanuude rentija nagu vana tuttav ja topsidki geopeituritele tuttavad. Kaasa saime ka kotitäie asenduskonteinereid, sest viimased uudised jõelt kõnelesid suurest hulgast kadunud aaretest. Meie strateegia logimisel oli jätkuvalt selline, et esimene tiim hakkab kirjatööd tegema ja järgmised vaikselt voolavad edasi ja niimoodi kanuurivi esikoht muudkui vahetub. Päris täpselt sellist süsteemi järgida ei õnnestunud, sest kadunukeste otsimise ja asendustopside paigutamisega läks tsipa rohkem aega. Jõgi ise oli hoopis teise olemusega, kui esimene osa. Kiirem vool, pikemad sirged ja palju "limbotamist" maha langenud puude alt. Väga lõbus kanuutamine ja ka raske kanuu tassimine. Kärestikust alla ei sõitnud, sest meid oli ette hoiatatud sellest takistusest. Kõik jäid peaaegu kuivaks, sest mingid põlvini märjad püksid ei ole ju veelõbude juures probleem. Umbes poolel teel või natuke peale seda jõudsid meile järgi kolmene supitajate seltskond ja lõpuni liikusime juba üheskoos. Kõik aarded said kontrollitud-asendatud-leitud. Umbes kahe tunniga olimegi topsi number viimane juures. Putukaid oli suhteliselt vähe, vesi kandis kanuusid ilusti ja kõik tiimid tegid mõnusat koostööd. Oli väga äge hommikupoolik. Aitäh kõigile!

Esimene logimispeatus

Rõõmsad kaaslased

Üks paljudest takistustest

Hetk nautimiseks

 7 

Oioi milline katastroof seekord sõita oli. Vaatasime et veetase on kõrgem ja vool kiirem ning tundus et tuleb lihtsam sõitmine. Kuid juba alguses suutis üks grupp kanuuga ümber kukkuda ning järgnes pikk vaatemäng selle kanuu kätte saamisega ja selle ümber pööramisega. Ühel hetkel saadi kanuu õiget pidi ja toodi kaldale ning voolasime vee välja. Pärast tuli meelde et üks aer jäi sinna kaldale püsti ning pärast seda enam ei leitud. Ei läinudki kaua aega kui teine kanuu ümber pööras, õnneks polnud olukord nii hull kui esimese kanuuga. Jälle tõime selle kaldale ja voolasime vee välja ning kuivatati riideid. Otsustasime ühe takistuse juures peatuse teha ja välja puhata. Kose juurde läksime jala ja edasi viisakalt veepeal sõites. Jälle ühel grupil pööras kanuu ümber paar korda. Kokku kanuud pöörasid ümber tänase päeva jooksul 5 korda. Olenemata sellest et paaril grupil läksid riided läbimärjaks mindi ikkagi lõpuni välja. Osad aarded olid kättesaamatud ja osad ei leidnud. Muidu oli suure vooluga ja vähene kogemus tüürimehena keeruline sõita aga see eest jõudsin kuivalt pinnale. Oli põnev päev, aitäh!

Ei hakka PKT 1 logi ümber kopeerima.

Aitäh. Seeria koondlogi siin.

Aitäh, et mul õnnestus osaleda õhtusel kanuusõidul Pedja jõel! Oli müstiline loodus peale vihmasadu ja tunne nagu asuks väljaspool Eestit. Oli mõnus kulgemine. Oli huvitavaid kohti. Oli parme ja sääski. Mulle meeldis vahepeal ise vees olles kanuud üle puude ja kivide tirida. Vahepeal mööda metsa kanuu vedamine ei olnud päris lust ja lillepidu, aga peale seda oskasin veelgi enam kanuusõitu vee peal nautida. Kogu teekond oli lummav ja nauditav! Jällegi üks retk, mida ka oma noortega ette võtta! Aitäh seltskonnale! Aitäh peitjale!

Kui lugesin et peidetud lauaga oli selge et süstaga tuleb siin ilmselt korduvalt kaldale tulla. Valisin siis mugavama variandi ja kasutasin peitja poolt reklaamitud teenust. Mõnus paaritunnine kulgemine aardest aardeni. Aitäh!

Peale vihmasadu mõnus õhtune kanuutamine müstilisel Pedja jõel. Tänud Raivole kutsumast ja Laurile peitmast.

 1 

Proovisin juba enne tänast jõele kaaslast leida, kuid keegi ei soovinud vedu võtta. Kuniks Siim arvas, et täna võib ju kah. Seda ei lasknud ma endale kaks korda ütelda, ruttu viskasime kola peale ja kütsime jõe äärde. Kuni Siim suppi pumpas, leidsin aarde üles. Tore! Aitäh! 32 kraadi sooja on vähemalt osadele lennuväe liikmetele (parmudele, sääskedele) hävitavalt mõjunud.

 1 

Dauno käis mitu korda peale, et minge tehke Maretiga kanuuga rada läbi. Maretil omad jaaniplaanid, arvasin, aga näe, plaanid samad ning kui Maret seda mainis, olime kohe nõus. Kiirelt korraldas ta meile kanuu ja peale tööd sõitsime kanuu järele. Samal hetkel kribasin ma Kristjaniga, kes arvas, et oleme hullud, et nüüd ja praegu rajale läheme ja veel telkima ka jääme. Ja siis äkki tahtsid nad sama hullud olla ja võtsid linnast teekonna ette. Teekond kanuuga aardest aardeni oli mõnus. Veidi pidi siin-seal olema tähelepanelik aga ei midagi hullu. Ühes kohas pidime kanuu veest välja tassima ja läbima kanuuga rinnuni rohu. Lõppkokkuvõtteks oli kõik chill. Tänan kanuu ninanaist ja peitjat.

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Oleme ammu tahtnud PKT-rajale hullama tulla, aga plaaniks see seni jäänud oligi. Eile õhtul Emumäe jalamile telkima jäädes oli see plaan aga vägagi teoks saamas. Loomulikult oli meil plaan läbida raja esimene osa vaid, aga suur oli me üllatus kui hommikukohvi kõrvale hakkasid saabuma teated selle raja uutest aaretest. Selgus, et saame siin jõel kohe kauem aega veeta ja oma lemmikhobiga tegeleda.

Riburadapidi algusest lõpu poole kulgedes, kuuma ilma trotsides, end aeg-ajalt kas kogemata või meelega märjaks kastes sai kogu rada kenasti läbitud. Nagu eespool öeldud, saime siin FTF-i, aga pean parandama, et see oli päeva teine, kuna esimese saime PKT #38 juures, mida esimesena külastasime. Aitäh kogu raja eest!

 1 

Seda jõe rada oleme ammu kiibitsenud. Küll on käinud mõtted kanuudest, isegi sellele kanuuteenuse pakkujale oleme helistanud. Samas jälle on kogu aeg teadmine, et paljudele on see rada ikka seni neitsilikult puutumata ja suurema seltskonnaga läbides on ikka nagu turvalisem, huvitavam ja kindlasti naljakam (et kui endaga miskit ei juhtu, siis mõni kaaslastest äpardub kindlasti) Küll on saanud ajastada nii ja naamoodi. Nüüdne nädalavahetus nagu sobis kõigile, vaid mina pidin tööandja nõudmisel laupäeva Tallinnas viibima, seega sai paika siis pühapäev. Samas jälle oi kui masendav oleks olnud pühapäeval geolehti avada, kui me oleks laupäeva valinud.

Hinge täitis rõõm kui laupäeva õhtul saime end Emumäe parkla poole liikuma sättida. Väike õhtune vestlus, grilli joogi ja sääskede peletamisega nagu ikka, hommikune valmistumine, rõõmus üllatus geoppeituse lehelt, väike logistika ja juba saimegi järjepanu enda lauad vette lükatud. Algus oli muidugi ja õnneks petlikult paljutõotav. See paks roheline orgaanika kust miski nagu läbi ei mahtunud, kuhu aergi kinni jäi ja mis rapsimise korral lahkelt ka lausa sülle kippus pugema ja lõhnas see minu jaoks nagu suvine mitu nädalat tühjendamata prügikast. Küll oli tore, kui see seljataha jäi. Edasi oli küll puhas rõõm kulgemisest jahedal veel. Paljud olid kindlad et just mina olen see, kes kipub kiirsukeldumisi tegema (küllap taheti mulle meenutada selle varakevadist kolmekordset riietega ujumaskäiku Suitsna rabas)Mingil imetabasel moel püsisin ma seekord siiski taeva ja vee vahel. Igavust tekkida ei saanud, ikka tuli kas laualt maha tulla et madalas vees lauda edasi liigutada, või end üle ettesattunud takistuse kiigutada, alailma käis tagumisku alt läbi mõni kivi pannes kahtlema kas kapitalistid ikka toodavad tänapäeval vastupidavaid tooteid. Kõvemad meist tegid seda Tõldu, Leigerit või Kalevipoega ja puhastasid jõge. Mingil ajal tekkis lausa selline rattagrupi karussellitamise rütm, kus teatud põhjusel pidevalt vahetub ees sõitja, aga ei see tuli muust põhjusest mitte kihutamisest. Lemmikuks oli küll raja teine, uus osa. Muidugi tekkis lõpuks tüdimus ja suutsin isegi hakata lõpetamist ootama. See mis põrgukatel tabas meid siis kui olime jõelt välja astunud...Palusime ja käskisme üksikuid pilveräbalaid taevas, et nad seisaksid päikese ees. Kuumus oli nii meeletu et isegi parmud olid jehhat teinud ja autost väljavõetud pudelit ei saanud nagu tulisuse tõttu peoski hoida ja sealt võetud lonks... noh las olla Suure tänu raja ehitajale ja loomulikult päevakaaslastele. Oli ilus aeg

 1 

Mõne aja eest tuli plaan, et tagumine aeg PKT rada ära teha. Enam ei saanud ka öelda, et SUPpi pole või ilm on külm ;) Kuna keegi pidi ka laupäeval tööl olema, sai plaan laupäevalt pühapäevale lükatud ja see sobis ideaalselt.
Imeilus õhtu Emumäel koos sõprade ja Anna sünnipäevatordiga! No mitte ei raatsinud seda lõpetada, et oleks ehk hommikul varem vee peale saanud.
Hommikuse ärkamise ajal oli kuulda, et ilmselt tuleb pikem sõit. Ja algsed plaanid veel mõnel Eestimaa kaunil veekogul SUPituur teha, tundus tulevikku lükkuvat.
Eks algul oli ikka väikseid kõhklusi, et mis seisus jõgi ja kas ikka saame oma sõidukitega selle läbitud. Mida aeg edasi, saime aga aru, et see rada oli sellise leitsakuga ainuõige valik. Nii kui palavus pääses üllatama, sai üle SUPiserva kohe jahutust. Oikuimõnusseeoli!!! Ei hakanud ka lootuses esmaleiud võtta, oma plaane muutma. Tuleb, mis tuleb. Nii, et võtsime kogu kulgu puhta naudinguga.
Üks lõbusamaid kohti oli peale 27.-ndat punkti kui kõik oma munad märjaks said :D. Kes vähem, kes rohkem ;) Veidi maad edasi aga avastas Anna, et tema Ray-Ban-id olid oma teed läinud :( Lauri logi juures on küll näha, et üks põder just sealkandis toimetab ja ilmselt Anna prille otsib. Meile on teadmata, kas ta ka leidis. Kallo enne neid igatahes ei leidnud. Nii, et kui keegi leiab siis... :)
Tunnid möödusid nii kiirelt, et juba paistiski viimane aardetops ja tuli jahutavast veest kõrvetava päikese kätte tulla.
Rivistasime oma SUPid üles, tegime kibekiirelt oma toimetused, et siis kiirelt oma konditsioneeridega autodesse põgeneda :)
Tõeline kvaliteetaeg heade sõpradega:) Suured tänud!
[FTF] 13.54

Ega meil küll kiiret kusagile polnud ;)

 2 

Ja siit see uus rada algas. Päev esimene esmaleid ja nii 20 korda järjest. Ei sääski, ei parme. {FTF}

 1 

Paar tundi peale kahepäevast kajakisõitu EST seeria aarete jahil tundus mõistlik enne kojusõitu veel kiire PKT rada läbida. Loomulikult ei olnud mul transporti kajakile tagasi alguspunkti ja plaanisin sõita esmalt raja läbi ülesvoolu ja siis pärast lustida tagasi allavoolu. See ülesvoolu minek oli paras ikaldus ja sääskede toitmise maraton. Enamus ajast läkski sääskede minemapeletamisele ja takistustustest ülesaamisele. Peitja oli topside kõrguse valikul enamusel juhtudel arvestanud kanuu- ja SUP laua sõitjatega ja kajakist istudes topsideni ei ulatunud ning seetõttu tuli pidevalt ka kajakist välja ronida. Vahepeal tuli mulle allavoolu vastu Lauri kes lõppu jõudes mulle helistas ja küsis kas soovin kajakile transporti tagasi algusesse ehk minu puhul siis PKT38 juurde. Kuna ma enam sääski toita ei soovinud, siis võtsin selle pakkumise lahkelt vastu. Allavoolu kiirem lustimine jäi seetõttu ära aga eks see jääb siis ootama PKT vol. 3-e.

Leitud tänan