Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Püha Hubert
Legend pajatab, et Suure Reede hommikul, kui kirikud täitusid usklikega, läks Hubertus hoopis jahile. Hetkel, kui ta sihtis suurt isahirve, pööras loom oma pea tema poole, ja Hubertus nägi hirve sarvede vahel krutsifiksi kujutist.
Keskajal oli Hubertus üks armastatumaid pühakuid ning teda austati kui jahimeeste kaitsepühakut. Püha Hubertuse poole pöördumine peaks aitama, kui koer, eriti jahikoer käitub halvasti või kui tegemist on näiteks marutõvega. Verekoer ehk Püha Hubertuse koer on oma nime saanud pühakult, kes loobus uskliku ellu pöördudes kogu oma maisest varast ja tiitlist, kuid võttis siiski kloostrisse kaasa oma jahikoerad (need ei olnud küll ilmselt veel verekoera tõugu koerad)
Püha Hubertus on ka matemaatika, optika ja metallitööde patroon.
Objekt, mille küljest logiraamatu leiad - on nende viimase kolme ilmselge tulemus/toodang.
Kui veab, siis leiad lähistel ka väikese teemakohase näituse, mille kuraator ei ole mina, kuid mis lisab kohale ja teemale pikantsust.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9G74X
Logiteadete statistika:
74 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 76
Mototripi tänane esimene. Kõrvalmaja koerad andsid endast haukumisega tihtilugu märku. Tänud juhatamast!
Teel Tapale #2. Panin muid tegevusi tehes aardest lausa 100m mööda, enne kui pidurite kiiksudes pidama sain. Õnneks ei andnud aare end kaua otsida, kui tehtud nagu kästud. Vastasmajast kostus jutukõminat, aga salajast geotegevust see ei takistanud. Tänan Christinet viisaka silla-aarde eest! Väga sulnis ja mahe vetevulin.
Mõtlesin, et ehk saab kuumaga siin ka Jõelähtme jõe voogudesse heita, aga polnud sobiv koht. Aare oli aga omas kohas küll. Aitäh!
Tagasiteel sai kinni peetud ja kohalike koerte kontserdi saatel aare logitud. Aitäh.
Kummardusin, ja määrisin puhta logiraamatu. Kummardus peitjale.
Vooselt tulles jäi tee peale, logisime selle ka ära. Alguses kummardasin kohe õiges kohas, aga liiga vähe kummardasin. Teise tiiruga kummardasin juba aupaklikumalt ja sain logi kirja:)
Mikk kribinal-krõbinal silla alla kummarduma, mina uskusin rohkem gepsu. Üks kummardustest viis sihile. Aitäh!
Hubertuse nimega meenus mulle esimese asjana kohe yks draakon kelle auks oli Suurupi liivapanga sisse ka aare peidetud. Elukoha oli vaeseke aga valinud nii kehvasti et iga sygisega viis meri selle minema. Siinne tegelane aga oli palju soliidsema ja konkreetsema peidukoha valinud. Seda meri ja muud loodusnähtused juba nii kergelt endaga kaasa ei vii ;) Tänud peitjale
Lugesin kirjelduse läbi, aga siis vajusin mõttesse, et mida ma nüüd lugesin. Tegin siis teise ringi ka peale. Kohapeal oli haugatuste saatel kiire leid.
Tänud.
Suured tänu Hubertusele peidukoha loomise eest :) . Koerte haukumise taustal oli pimedas kiire leid. Peatuseid on ikka vaja teha, sõit kestab küll kauem, aga möödub märkamatult.
No vahi patust - laseb suure reede hommikul kirikuaja üle ja seepeale kuulutatakse veel pühakuks. Ilmaeluke on tõesti krutskeid täis.
Mina ka sõitsin jalgrattaga Tallinna. Siin oli kena vaatega värskenduskoht. Tänud peatuse ja hariva hetke eest.
Leitud Lehtsest pärast jalgrattamatka Tallinnasse sõites. Lähenesin aardele altpoolt ja koerad ei pannud mind vist tähele :) Aitäh aarde eest kenas kohas. TB out
Kõigepealt kummardasin ma natuke vale koha peal, aga sealt nägin juba õiget ka. Uus kummardus, nüüd juba asja eest, logi kirja ja teeäärt mööda autoni tagasi. Tänud peitjale
Kas see ikka on sama aare nagu GC lehel (You found Traditional Cache Hubertus the Hunter) Vahva lugu aarde juures. Näitust ei näinud. Peatusime ja logisime. Aardesse mahtus ka pisike rändur (Donatello) alustama oma rännakuid.
Peatus ja nimed kirja, näitust ei näinud. Aitäh!
Eeltööd tehes valmistusin juba silla all roomama aga seda polnudki õnneks vaja. Esimese hooga otsisin ikka keerulisematest kohtadest aga kui sealt ei leidnud siis kummardasin õigesse kohta ka. Tänan.
Pärast pikka päikese käes praadimist, päeva lõpetuseks üks tavaline. Tänud peitjale aarde eest.
Legend lõi Marianni silmad särama - Suur reede - see sobib tänasesse päeva hästi. Aga lihtsat aaret saime päris pikalt otsida. Õnneks jäi lõpuks Marianni pilk õiges kohas pidama. Muidu tundus juba müstika logidest lugeda, et lihtsalt leitud. Ju siis see Hubertus meiega peitust mängis.
Jätsime auto veidi eemale teeotsa, kerge jalutus, kummardus ja nimed kirja. Aitäh! :)
Seekord läks lihtsa aarde kättesaamine keeruliselt kuna tuli seda labidaga lumehangest välja kaevata.
Pimedas ei olnud kõige parem seda Püha Hubertuse aardepaika külastada, aga saime hakkame. Kirjeldus on väga hariv ning avab veidi enam tausta. Tänu geopeitusele oleme taaskord veidi haritumad. Aitäh.
Täna oli tegelikult see ilm, millega oleks pidanud valima miski kodulähedasema linna-aarde, aga mina otsustasin siia sõita. Tuisk läks aina hullemaks, mida lähemale ma nullile jõudsin ja tagasitee Tartu mnt poole oli ikka juba päris halb. Pidi hoolega vaatama, et tuisuvalli ja vastu tuleva auto vahelt läbi saaks. Kosel oli ringtee nii halvas seisus, et palju ei puudunud kõhu peale kinni jäämisest. Aga Hubertusel sain külas käidud ja õnneks ta kiuslik polnud, näitas end päris kiirelt. Aitäh!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Tuubimast tagasi tulles sai aare logitud. Tänud peitjale.
Ka siin oli jäljerida lumel kenasti ees, muudkui astu. Tänud peitjale.
Polnud sellest tähtsast tegelasest kuulnud, nüüd saime tuttavaks. Mina tahtsin kangesti Hubertuse poole sirutada, aga õnneks saime enne nägijaks ja tegime siis ikkagi kummarduse. Aitäh.
Waze juhatas mu ilusasti kohale, pimedas sõites oli küll selline tunne, et siit ma pole küll kunagi Tartu mnt-lt vasakule pööranud. Kõik oli mega võõras. Aarde lähistel leidsin sobiva parkimise teeotsa ning haukumise saatel käisin ruttu aardel külas. (973) Aitäh!
Kahjuks oli altar tühjaks tehtud, aga see ei seganud teha pisikest kummardust Hubertuse auks. Jahimees võib olla täiesti maailma vanuselt teine elukutse. Aitäh!
Siinkohal saadan tervitusi Milwaukee Bucksi kossutiimile.Konteinerit nähes oli selline armas äratundmisrõõm :)
Suurel reedel ma jahile kindlasti ei lähe või kui, siis ainult aardejahile. Tänan.
Et tee viis siit mööda, siis tuli loomulikult ka peatuda ja nimi kirja panna. Mõnus lihtne aare.
Aitäh peitjale!
Eemal aias kostus vali tümps, aga see meid ei seganud. Karp jäi kiirelt silma ja nimed said kirja. Aitäh!
Nautisime päeva ning üks aare järgnes nagu muuseas teisele. Siin läks kiirelt, tänan juhatamast!
Kui abstraktsusega ühel pool, siis võtsime ka midgi konkreetsemat ette ja panime siiagi nime kirja. Aitäh peitjale.
Tänud kutsumast, leitud, logitud! Üks ilus ujumisrõngas hulpis jões, päästsin teise ära.
Ilmselt oli naabertalus pikem grillimine käsil, lõke ikka põles veel.
Kummardus sai tehtud ja oma nimi pühasse raamatusse sisse kantud. Aitäh!
Peale ilusat matkapäeva Kõrvemaal ja Aegviidus tegime koduteel väikse peatuse selle aaret peitva objekti juures. Karbileid oli kiire ja panime nimed kirja. Natuke segaseks jäi, kus ja millist näitust vaadata saaks. Nullist paistis vaid naabermaja hoovis põlev lõke, ilmselt grilliti jahisaaki ;) Aitäh!
Varasem kogemus Püha Hubertusega mul puudub. Seega ei teadnud kuidas see pöördumine täpselt välja näeb, et ta ennast meile näitaks. Kas peaksime tulema oma andidega või piisab vaid heast usust, et nimi kirja saada? Kuna juhtus see äpardus, et kirjeldust sai loetud alles nüüd virtuaalse logimise eelselt, siis puudusid ka peitjate poolt jagatud näpunäited. Esimese hooga kippusingi vist seetõttu näituse poole kummardama. Õiges kohas kummardades võivad tulla aga ka head mõtted ja üks sammuke õiges suunas tõigi aarde välja. Aitäh Püha Hubertuse loo eest!
Tulime Püha Hubertust vaatama. Oli teine täitsa nukralt seal vedelemas. Vaatasime teda veidi ja panime nimedki kirja. Aitäh Hubertust tutvustamast!
Näitus oli täitsa omal kohal ja tops niisamuti. Tänud aarde eest!
Kehras läks täna öösel nii kaua, et siia jõudes oli kell juba tiksunud uude päeva. Öösel Hubertus vaadata on natuke kõhe. Tegin siis sügava kummarduse Pühakule ja saingi logi kirja. Tänud tänud aarde eest.
Tänud peitjale ja ka Eskole. Nüüd vaatan Jägermeistri pudelile hoopis teise pilguga.
Ja need pole kindlasti seal Hubertuse jäänused. Need peaksid vist olema pigem kuskil Madalmaade kandis puhkamas juba ajast, mil siinmaal alles algas nö sõbralik suhtlemine viikingitega.
Hommikune ilm oli säärane, et väga välja jahile just ei kutsunud. Nokitsesin voodist ühe silmaga tööd teha ja teisega peaaegu magasin veel. Lõuna paiku ajasin ikka kargu alla ning siis hakkas ka päike pikkamisi oma pehmest pilvesängist pead tõstma. Kui kord Huberti jahipasun hüüdis, siis olin juba täitsa ärkvel ja enamvähem kohe hakkamas. Distantsi näitas pea terve tunni jagu - suhtkoht piiripeal. Kui päike poleks läinud, siis ma vist ka ei oleks. Aga noh, läksime mõlemad. Olin enam-vähem kindel, et login umbes-täpselt kolmandana kohalike järel, kuid nõnda ei läinud mitte. Peaaegu soovimatu esmaleid kell 14:56. Aga aitäh! Mininäituse vaatasin üle, langetasin hetkeks pea ning autos lõin hambad lihavõileiva sisse (ilma võita, liha topelt). Inimene on lõppude-lõpuks ikkagi omnivoor ning liha söömine soodustab ajutegevust, eksole!
Uus legend pajatab, et kirikupalvuselt viilinud ning hirve pea kohal krutsifiksi kujutist näinud Hubertus oli just eelmisel õhtul perfektse kombinatsiooniga metsaürtide leotise valmis suutnud timmida, mida kavatses hakata pudelisse villima ning teistele jäägritele külmetuse vastu jahiretkele kaasa pakkuda. Sealt alates toodi Hubertusele värsket liha ka päris kauge maa tagant, vastukaubaks küsiti aga alati tema imelist eliksiiri.