Foobia: Ommetafoobia

Aitäh aarde eest!

Leitud.

Nii, lugesin selle kirjelduse läbi ja jälle targem. Aga huvitav, kas teraapia alla läheb ka näiteks marineeritud silmade eksponaadist logiraamatu välja õngitsemine. Et kui pühendunud geopeitur tahab ikka väga väga logida, et kas saab hakkama. Tegelikult hakkas asi huvitama ja võtsin selle foobiate nimekirja ette ning kohe kerkis kamaluga küsimusi. Näiteks, et mis vahe on galeofoobial, felinofoobial ja ailurofoobial. Hmm, kui proovida aru saada, tuleb vägisi fobofoobia peale. Aga peitjale tänud jalutuskäigule kutsumast ja õnneks mul pole foobiat kadakate vastu (huvitav kuidas see teaduslikumalt öeldes ka kõlaks, võiks ju juniperofoobia näiteks olla), nii et sain kenasti kohale. Ofidiofoobiat omamata ootasin kuni selle kartuse peategelane minema vingerdas ja panin logigi kirja.

Käisin vaatasin ka need hirmsad silmad üle. Tänan.

Leitud

Tänud aarde eest!

Äge teostus. Tänan

Lahe teostus, meile meeldis!

Hommikul sai üks pikem jooks-matk tehtud ja õhtul andsid jalad märku, et võiks neid natuke liigutada. Pakkisin pere autosse ja asusime teele. Parkisime auto eemale ja matkasime taskulampide valguses aardeni. Aitäh aarde eest!

Leitud

Õhtul pimedas käisime ja seiklesime. Saime ka foobia ületatud. Aitäh.

Väga mõnus temaatiline aare. Auto jäi Kumna tee äärde ja nautisime krantsiga jalutuskäiku. Aitüma peitjale!

Tundus imelik asi, mida peljata. Kehitasin kohapeal õlgu ja logisin ära. Aa - selfi tegin ka ja saatsin emale koos teada-tuntud retrolaulusõnadega: ...need silmad, need silmad - ei iial unune...

Aga tuleme nüüd sinna hetke, kus sättisin ennast logima ja huvi pärast läksin ja guugeldasin seda foobiat. Sain teada, et üks variant sellest foobiast võib olla ka see, kui kardad paaniliselt silmavigastusi. Ja sel hetkel rändaski mu mõte tagasi aaret peitvasse võssa, mis oli krõbekuiv ja kus turritasid igast võimlikust suunast, igas võimalikus asendis, igasugused samblapudised oksad, okkad, varred, tüved - murdunud ja terved, jämedad ja siis sellised peenikesed ja teravad - no täpselt nagu ,,rusikas silmaauku,,. Siis ma saingi aru, et selle aarde logimiseks põdesin nii mina, kui ilmselt paljud teisedki kergekujulist ommetafoobiat ehk just nimelt seda varianti, kus kardad mingi floorajupiga otse silmaauku saada....

Noh - kuna seda siiski ei juhtunud, siis ma tänan elamuse eest ja muidugi meeldis mulle väga ka hoidisepurk. Aitäh!

Lindude puhul tundub selline foobia vägagi kasulik. Aitab kasside lähenedes elus püsida. Miks inimestel sellist foobiat esineb - ei tea. Tutvusringkonnas pole sellise probleemiga inimest. Aare oli vahva! Aitäh!

Minu ainus foobia on avatud kõrgused. Muus osas ma ei tea midagi muud, mis mind vaevaks. Igatahes autoga saime ca 100m kaugusele nullist. Ragistasime tiba võsas ja siis leidsime aarde. Väga huvitav teostus! Pastakas oli ka stiilipuhas. Kui aare logitud, siis sõime kohapeal veidi metsmaasikaid. Kauaks ei saanud jääda, sest satikad käisid pinda.

Aardele nime andnud hirmu meil kummalgi pole, aga ometi oli aare piisavalt vastik, et tõi judinad selga küll. Kirjapulk oli veel eriti vahva. Õnneks oli terve metsaalune metsmaasikaid täis, niiet aardele selja keerates sai kohe tagasi ilusasse suvepäeva astuda. Aitäh!

Hirmu õnneks silmade ees pole.

Novot mis huvitavaid foobiaid olemas on. Tundub kummaline, aga tegelikult võivad sellega maadlevad inimesed ikka väga hädas olla.

Piirkond on juba päris tuttav varasemate aarete otsimisest. Siiski nullis olev koht oli teadmata ja huvitav. Õnneks seda foobiat mul pole ja pole probleemi aarde logimisega, aga päris silmamuna puhul oleks vast teised lood.

Tänud peitjale aarde eest!
Silmad mulle meeldivad, aga noh, niimoodi purki pannes...

Hommikul oli plaanis ühendada meeldiva meeldivaga, Lotte tahtis jalutada ja mina aaret otsida. Neljarattalise jätsime suure tee äärde ja asusime teele. Väike jalutuskäik tehtud jõudsin nulli ja asusin otsima. Tundub, et silmad olid veel hommikul unerähmased, ei tulnud seda leidu nii kiirelt kui alguses arvasin. Lotte samal ajal tegeles küttepuude varumisega ja tuiskas erinevate toigastega põllal ringi. Lõpuks läks ka minu silm selgemaks ja leid tuligi. Tänud peitjale!

See on minu esimene Foobia aare, mille leian. Nii äge, et selline seeria kokku sai pandud ja omalgi suur rõõm selles osaleda.

Aarde juurde kulgesin oma geomobiiliga, jätsin siis selle parklalaadsele rohumaale ja lõpu jalutasin. Leid oli kiire ja vahva, hoidsin hoolega meeles, et boonuskoodi ei unustaks võtta. No ja siis imetlesin kõike ära, panin nime kirja, pakkisin kokku, ja ... no pakkisin lahti uuesti, sest kas ma võtsin boonuskoodi :)

Tagasi minnes otsustas koer, et temale meeldib vabalt joosta ja niikui autot nägi, enam lähemale ei tulnud. Pigem pages kaugemale, sest autoga peab ju sõitma aga tema tahab joosta. Istusin ja ootasin siis, millal penirajakas suvatseb lähemale tulla, sest nii printsess olen ma küll, et mingi koera pärast mööda põldu liduma ei hakka. Lõpuks tuli ja nii saime järgmise aarde juurde kulgeda. Aitäh!

On ikka igasuguseid hirme! Aarde eest tänud!

Õnneks antud foobiat meil kellelgi ei ole. Elu selle foobiaga hästi ette ei oska kujutada, on ju silmad igal pool. Aitäh aarde ja järjekordse foobia tutvustamise eest!

Ommetafoobiat õnneks ei ole. Kuidas siis teisele inimesele otsa vaadata või kasvõi ennast peeglist? Tundub õudne elu. Peaaegu sama õudne kui nullist leitud konteiner. Aitäh aarde eest!

Oh vaesed silmafoobikud, siia neil asja ei ole. Endalgi oli veidike kõhe, et kui kaant keerata, kas siis kõik vupsavad välja ja mis siis küll edasi saab. Aitäh peitjale! Oli tore toimetada.

Väike jalutuskäik. Nii kilomeetri kanti. Ja tore leid. Aitäh!

Õnneks kohapeal foobiat ei tuvastanud ja saime rahus logida.Aitäh!

Tore seeria. Leidub ikka omapäraseid ja huvitavaid foobiaid. Ei oleks arvanud, et keegi võiks siinse hirmu all kannatada, aga kohapeal ägedat teostust nähes - miks ka mitte :)

Aitäh.

Georondile sobis ka see tee, veeresime rahulikult nulli suunas. Päris drive-ini siiski ei teinud, viimased 90 meetrit ikka jalutasime. Aare oli igatahes väga äge taaskord. Selle foobia alla kannataja ei saaks küll Ahhaas silma lahkamise töötoas osaleda. Aitäh peitjale.

Väga väga vinge aare! Suur aitäh, meile kõigile väga meeldis!

 1 

Peale seda, kui olin auto eelmise aarde juures kraavist välja saanud, värisesid putked päris korralikult. Nüüd selle aarde juurde kulgedes ja suurelt teelt maha keeartes, hakkas süda jälle mitu korda kiiremini tööle, kuna tegu oli eriti klaasise teega. Kui esimestel meetritel sattusin veel sarnastele jägedel, nagu mul just eelmise aarde juurde maha jäid, siis jäin seisma, et kas on ikka mõtet edasi sõita. Õnneks võitis laiskus ja sõitsin ettevaatlikult edasi. Aarde juurde tegin ikka väikse jalutuskäigu. Kohapeal ootas ees täitsa äge lahendus. Peas hakkasid pöörlema mõtted logiraamatu kätte saamise kohta, aga õnneks osutusid need ainult minu fantaasiateks. Suured tänud ägeda aarde eest.

 1 

Ei suutnud valida, kellele silma vaadata....aga muidu ei pingutanud silmagi.... Silmatud, aitäh!

Käisin testimas kas ommetafoobia võiks olla teemaks.Õnneks mitte,aga saan täitsa aru neist kellel selline foobia eluga kaasas käib.

 1 

Tee nulli oli hetkel selline, et oleks võinud ikka sõita küll, siiski jätsime tõlla bussipeatusesse ja läksime jala. Silmad, silmad, silmad... Nendesse vaadates on vestluse ajal päris raske samas ka mõelda. Üks ilusamaid võrdluseid silmadest, mida olen lugenud, kõlas umbes nii - Su silmad on justkui varasügisesed Soome järved. Jah mõlemaid võibki vaatama jääda. Ei tunne õnneks seda foobiat.
Aitäh.

Kõrvalepõige pärast akrofoobia raviseanssi, kus oma silm ei saanudki kuningaks logiraamatu nägemisel. Siin käis see asi küllalt lihtsasti ja mingit foobiat välja ei löönud. Silmi ma üldiselt ei karda jah, isegi kannan pidevalt kahte kaasas ja eks neid näe pea iga päev :o) Ainult operatsioonistseen filmist Minority Report võttis kunagi kergelt nina kirtsutama... Aga silmi kinni ei pannud :D Laheda teostusega aare, aitäh!

Jätkame väikest jõulutraditsiooni ja teeme jõuluõhtul väikese matka, et praele ruumi tekitada. Arvestades lumeolusid, jätsime auto suure tee äärde ja sumpasime kohati kuni põlvini ulatuvas lumes kohale. Nulli jõudes olid suud ja SILMAD lund täis, kuid kolme SILMApaari eest ei jäänud aare peitu. Kuigi purk foobiat ei tekitanud, olen ikkagi arvamusel, et oftalmoloogia on üks hirmsamaid erialasid. Tänud aarde eest!

 1 

Mingit foobiat mul silmade vastu pole, seega sai aare silma pilgutamata logitud.

Mäletasime ämbri otsimisest väga hästi, milline tee siia tõi. Täna oli aga lausa lust siin sõita. Esimese hooga keerasime üks teeots liiga vara ära ja tegime ise oma elu keerulisemaks. Õigest kohast maantee jätkus ja vurasime uhkelt treppi. Algul tallasime sisse vale raja ja tagasi juba mööda georada. Öäk!

 1 

Väljas oli tõeline talv öösel maha sadanud suurema koguse lume tõttu ja seetõttu oli natuke kõrgema sõiduautoga lausa lust oma tänast geotuuri teha. Oleme siinkandis ühe viltuse posti otsas ronimas käinud, ning teadsime, et see tee ei ole kõige parem, kuid lumi ja jää olid selle kehvagi tee päris hästi ära silunud. Kui madala autoga viimast lõppu võtnud ei oleks, siis see kõrgem auto ainult lustis siin ja lumi tuiskas taeva poole. Jah, meil on ikka vaja nelja aastaaega, kus igal neist on omad võlud (ja mõned miinused). Viimased paarkend meetrit läbi lumise metsa polnud enam nii mõnus liikuda, aga ega me alla ka ei vandunud. Kohapealne üllatus oli täitsa tore. Nii võib tõesti ommetafoobikuks saada kui sellist vaatepilt näha. Õnneks meil mõlemal süda tugev ja midagi ei juhtunud. Meie täname mõnusa teostusega aarde eest!

 1 

Eks neid foobiaid ole ju igasuguseid ja kuigi ma ise end eriliseks foobikuks ei pea siis just teatud hirm/kohustus/foobia tabas ka mind. Seda ma olen nii endale kui ka teistele 6elnud et geopeitus on minu jaoks m6nus hobi mida r66muga teha. Kui aga r66must saab kohustus, siis see ei ole enam see mis kutsuks seda mängu mängima. Ja nii juhtuski teatud asjaoludel mida siia kirjutama ei hakka et läks igasugune geotamise isu ära ja oma poolteist kuud ei otsinud yhtegi aaret. Täna aga otsustasin et see hirm mis tuli väljast, elab tegelikult minu enda sees ja on aeg seda lahustama hakata. Lisaks oli värskelt mahasadanud lumi selgeks märgiks minna uue auto sümeetrilist veoskeemi katsetama :D Esimiese ristmiku peal pidurdama hakates avastasin aga et yldse grippi pole. Keerasin nina kodu poole tagasi ja vahetasin subaru vana ustava volvo vastu. Oli vaja kinnitust saada kas Subarul t6esti nii kehvad rehvid. Sama ristmiku peal samamoodi pidurdades tegi volvo aga täpselt samasuguseid libisemis harjutusi. Vähemasti sain kinnitust et asi ei ole rehvides vaid ongi t6esti sigalibe. Eks ta nende neliveoliste p6nimure ole et libedast saad alles siis aru kui on vaja hoogu maha v6tma hakata :D Kodus uuesti autod ringi ka kodule lähima leidmata aarde poole teele :) Täitsa draivinn aare teine. Eks foobilisi aaredid ole ju k6ige parem pimedas otsida ja nii ma 6htupimeduses siia kohale veeresingi. Nullis seda lahedat teostust vaadates ja katsudes foobilisi hirmulaineid ei tekkinud vaid hoopis minu sisemine antigeo hirm hakkas lahustuma. M6nujudinad käisid yle selja kui nägin seda ylilahedat teostust ja tuli kohe meelde miks yldse ma seda mängu sellise rõõmuga mänginud olin. Huuh selline m6nus kerguse ja tänutunne tunne valdas mind et olin otsustanud end tees metsa meelitada. Suured tänud peitjale ja sydantsoojendavat esimest adventi k6igile ;)

Tee oli küll üsna kehvake, aga saime peaagu drive in teha. Päris raske oli juba aarde sisuni jõuda, sest pael millega kinni seotud oli juba külmast kange ja andis teda sealt lahti väänata. Aare ise oli vahva, õnneks foobiat ei ole ja sain rahus nime kirja panna.

Kuna teeolud olid varasemast meeles, siis jätsime heaga auto suure tee äärde ja tegime väikse jalutuskäigu. Väga äge teostus, tänud aarde eest!

 1 

Naaberaarde kanti jäi auto, sest suurest lombist ei julgenud oma autoga enam läbi minna. Kummik jalga ja jala edasi. Kahjuks tegime üsna varsti vale pöörde ja peagi leidsime ennast korralikust võsast. No ikka kohe päris päris võsast. Õnneks on Kaspar mul väga vapper võsas ragistaja. Tihti on tema kasv talle eeliseks, aga siin oli võsa nii hull, et targem oli emme süles olla ja nägu varjata. Null ei tahtnud kuidagi läheneda, aga ümber polnud ka mõtet keerata enam. Lõpuks ikka murdsime aardeni välja. Kaspar uuris seda hoolega ja oleks tahtnud mängima hakata, aga kahjuks pidi pettuma. Auto poole liikusime juba kerget teed mööda. Aitäh!

Täitsa muhe aare oli, tänud :)

Kuidagi ei tihanud linnas istuda. Lõin C:Geo käima, et vaadata, kas Mustamäelt koduteele ka mõni aare on. On küll, lausa hulgi. Üle Eesti lausa 888 otsimata aaret. Suur oli mu üllatus kui avastasin kodukülast Lauri aarde, mis juba paar nädalat avaldatud. Ajasin Marje ka välja ja tegimegi mõnusa pooleteist tunnise matka aardeni ja teist kaudu tagasi. Tore tükk oli teine ka. Hirmu ega vastikust ei tekitanud, ju ma pole ommetafoog, aga samas -fiil ka just mitte.
Ühtlasi nägime maha niidetud looduskaitse all olevat maranit. Valla keskkonnaspets ütles, et nii uuendatakse seda liiki. No olgu siis, kui on vaja uuendada. Revonia maakeldrite juures sain tee ääres kolme hobust paitada, kes mind uudistama tulid. Lahe.
Aitäh, Laur, meid välja jalutama kutsumast! Nüüd tahaks teisedki foobiad ära näha. Tekitas isu küll.

Leitud, logitud, tänan!

Pööritasime seal metsas oma silmi kuniks logida saime. Tänud

 1 

Teel aarde poole hakkas taevast alla sadama ülisuuri raheteri. Päris silmamuna mõõtu vast välja ei andnud, aga paras hernekommisadu oli küll. Nullis ootas vahva potsik, ainult õige natukene vastik vaadata, aga veel rohkem huvitav uudistada. Foobiat meil pole ja hirmu ei tundnud, kihvte aardeid on ikka suur rõõm leida! Aitäh!

Aitäh!

 3 

Hämaras hiilisin metsa vahel ringi ja vahetult enne auku kukkumist silmasin aaret. Konteinerit kätte võttes käis väike vastikuse judin läbi, kuid siis tuli juba naeratus suule.. Meenus rebaste ristimine, kus sai seotud silmadega noored wc poti juurde viidud, kus ulpisid poolikud kooritud banaanid.. Üsna sarnase emotsiooniga võtsin kätte aardes oleva kirjapuga ja pead eemale keerates avasin aarde. Huh, tehtud.

Tänan peitmast.

 1 

Selline paras rattatiir. Leid kiire. Lahe konteiner. Jõudsin veel pimedaks Keilasse tagasi kah.

 1 

Tegime väikse pühapäevase hirmuväljasõidu ja pettuma ei pidanud. Hirmu saime tunda mitmes vallas, näiteks oli hirmsa aarde peale sättinud end üks hirmus valvur, keda nähes lõi Helenas välja hoopis arahnofoobia. Aare ise oli ka hirmus vahva ja temaatiline :) Täname peitjat!

 3 

Olin just minutike enne südaööd kaalunud võimalusi, kas teha veel pisut tööd või minna koju magama, kui minut peale seda foobiate nimekiri silme eest kirjuks võttis. Mõelda polnud enam suurt midagi. Helistasin Margusele, kes oli, nagu hiljem selgus, juba mitu tundi und nautinud, ega saanud mu jutust esiti midagi aru aga ometi ütles, jah lähme. Tegin siis veel pool tunnikest tööd, kuni Margus end sirgu tõmbas ja mulle järgi tuli ning suundusime läbi paksu udu siiapoole. Öö paistis kummituslik ja udu vahelt välja paistev kahvatu oranzikasroosa kuu lisas nõiduslikkust juurde. Vahetult enne auto parkimist nägin kedagi tuhatnelja kihutamas, nagu ajaks teda keegi taga aga järgi jooksmas ei näinud ma kedagi. Ei saanudki aru, kas oli hunt või suur rebane aga minu silmist võis lugeda hirmu ööpimeduse vastu. Kuidas iganes seda hirmu ka ei nimetata aga öösel üksi metsas ma pigem ei käiks. Rammisime kusagilt otse aarde poole ja hetk enne konteineri välja võtmist küsisin, et kas siin on.. ja just need samad meile otsa vaatasidki.

Kes iganes selle seeria idee peale tuli - väga äge ja suur suur aitäh nii selle aarde eest, kui ka juba kõigi järgnevate eest ka!

Esmaleid läks kirja 01:37