SP 11: Vabriku

SP ehk "Sindi pargid" seeria viib geohoolikud Tori valla keskuslinna, kus ühtedel andmetel on 23, teistel 25 ja kolmandatel 32 parki. Ametlikult laiuvad Sindi pargid kokku 47 hektaril. Haljasalade rajamist alustati siin 1834. aastal, kui pärast kalevivabriku valmimist asus siia elama mitmeid välismaiseid spetsialiste, sealhulgas aednik.

Vabriku park asub kunagise Sindi kalevivabriku esisel, 1830ndatel kerkinud vabrikust on järgi varemed, mis kuuluvad eraomandisse ja sinna niisama kolama ei saa.

Vabriku rajas Riia kaupmees, Lübeckist kaupmeeste suguvõsast pärit Johann Christoph Wöhrmann. 1833. aastal omandas Wöhrmann Sindi (Zintenhofi) kroonumõisa päritava rendiõiguse sinna kalevivabriku rajamiseks. Mehe eelmine kalevivabrik Poola alal Sieradzi linnas oli Poola Novembriülestõusu ajal maha põlenud, misjärel ta otsustas oma vabriku Liivimaale tuua.

Ehitamist alustati 1833, kalevit hakati tootma aasta hiljem. 1840-ndatel võeti kasutusele mehaanilised ketrusmasinad ning täiustati vanutamist ja viimistlust. Toodangumaht kasvas kiiresti. Sindi vabrik oli toona juhtivaid kalevitööstusi terves Vene impeeriumis.

Suur osa oskustööliste kaadrist toodi vabrikule järele Poolast Sieradzist ja teistest tööstuslinnadest, kus vabrikud olid suletud. Sinti saabus üle 70 väljaõppinud meistri. Töölisi toodi ka kõigist Eesti- ja Liivimaa linnadest, Riiast, Miitavist, Wolmarist. Vladimiri ja Moskva kubermangu mõisatest palgati pärisoriseid talupoegi kangruks tervete artellide kaupa. 1835. aasta algul oli ettevõttes 514 töölist.

1839 sai vabriku toodetele osaks esimene kõrge tunnustus: ülevenemaalise tööstusnäituse I järgu suur kuldmedal. Vabrikus valmistati erinevat kalevisorti. 19. sajandi keskel rajati vabriku juurde mehaanikaosakond, kus tehti ka malmivalu ja gaasivabrik. 1843–1848 täiustati vabriku sisseseadet, oluliseks uuenduseks oli uute mehaaniliste ketrusmasinate kasutusele võtmine. Vabrikus oli 16 täiskomplekti ketrusseadmeid, 150 kangastelge, 17 vanutus-, 10 pesemis-, 36 karvastus- ja 40 pügamismasinat. Jõuallikana kasutati masinate töölepanemiseks kaht vesiratast (150 hj) ja vajadusel ka kaht 100-hobujõulise koguvõimsusega aurumasinat.

Vabrik koosnes viiekorruselisest peahoonest, madalamatest tiibhoonetest, ühest värvimis-, kahest kuivatus- ja ühest pesemishoonest, aurumasinate ruumist, sepikojast ja puutöökojast. Töölisti oli vabrikus ligikaudu 1000, neist kolm neljandikku venelased. Vabriku juurde kuulus kivist elumaja vabrikuvalitsuse tarvis ning 54 puithoonet töölistele.

Selle vabriku ajalugu võiks rääkima jäädagi, vaata edasi lisatud lingilt. Vabriku töö peatus Eesti iseseisvumise järgselt, 11. oktoobril 1993 kuulutati välja vabriku pankrot.

Nulli pole sul vaja minna, õigemini sinna ei saagi. Aarde leidmiseks uuri natuke ajalugu:

19AB aastal sai ettevõtte uueks nimeks Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus.

Aastal 18CD ostis vabriku ära Moskva suurkaupmees W. Aue.

03.04.19EF kinnitati Sindi Kalevivabrikute Ühisuse põhikiri ja vabrik jätkas tööd aktsiaseltsina.

Vabrikul oli G tiibhoonet, igal H korrust.

58° 24' AB.CD-3" 24° 39' EF.GH"