Jalutuskäik merre

6 september 2025 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Ütleme kohe ära, et meie kasutasime seda Park&Grab versiooni.
Meie väljakutse algas sellest, et leida see koht, mis üldse peaks kuidagi vee alt välja paistma. Niiöelda nullis oli meri 1,6 meetrit sügav ja mingit maa juppi ka ei paistnud. Ruleerisime siis Kihnu poole tagasi, kui ühes kohas nägime linde keset merd peesitamas. Kupatasime siis kajakad minema ja parkisime ise endid sinna. See mätas oli seal ikka veidi vee all ja laine lõi üle varvaste. Aga uskumatult mure oli see pinnas seal. Arusaamatu, et miks laine seda sealt minema ei uhu.
Sellal kui me seal ilu pilte tegime, märkasime et Kihnu laev tuleb Manilaiu poolt. Kuna laevatee läheb sellest neemest suht lähedalt mööda, siis mõtlesime, et teeme väikse pikniku ja ehk õnnestub ka laeva taustal paar ilupilti teha. Aga kapten vana merikaru jagas matsu kohe lahti ja valis seekord hoopis teise raja. Hoidku veel selle eest, kui need hullud seal madalikul peaks hääletama hakkama! Ohh seda õnnetust! Samas, kogu oleskelu toimus Piirivalve laeva valvsa pilgu all. Ega nemadki vist iga päev ei näe, et tulevad mingid linna vurled kummikaga ja kukuvad keset merd piknikku pidama. Igatahes, kui sai selgeks, et me seekord kapteniga jutule ei saa, siis pakkisime oma piknikukorvi kokku, kangutasin paadi maa küljest lahti ja põristasime koju tagasi. Igatahes oli tore merereis. Täname merele kutsumast!

8 september 2024 leidis Yksk6ik [yksk6ik]

Veel hommikul ärgates olime kindlad, et siia me täna ei tule. Kuigi veetase on märgatavalt madalam kui tavaliselt, siis arvasime, et geopäev venib liialt pikale. Kuigi noh, see poleks miskit uut. Ootasime siis sadamas praami, et minna Manilaiule ja äkki tuli Dauno Kihnu piletitega tagasi. Oli rääkinud sadas istunud naistega ja need kinnitanud, et seal ribal tõesti võib saada vähe kerge vaevaga sumbates. Manijalt tagasi, nii me end tunnike ja veidi Kihnust leidsimegi. Esimesel veetakistusel vahetasime tavajalanõud veesusside vastu ja jätsime koti kivi peale maha. Vesi oli suht soe ja ilm täiega mõnus. Päris mitmes kohas oli vesi poolde säärde. Dauno väsis poolel teekonnal ära ja jäi maha mind tagasi ootama. Järjest väiksemaks ja väiksemaks jäi täpp temast. Kuniks kadus silmist. Kivikliburiba oli linde täis, kes kõik järjest ära lendasid minu lähenedes. Veetase hakkas pikapeale tõusma, lained läksid suuremaks. Tegin kähku pildid ära ja tagasiteel ulatus vesi juba põlvedeni, nii et püksid said märjaks. Korjasid omale mõned suled kogusse, helepruuni udusulekese üle oli eriti hea meel. Täitsa äge matk, soovitan. Aitähh. Pildid gc lehel

1 mai 2024 leidis Geosemud, Anna & [kallo]

Kaunil Kevadpühal sai ette võetud Kihnu külastamine ja mereteel sai tõdetud, et viimati väisasime saart 2018.a septembris. Nüüdseks oli kogunenud üksjagu uusi aardeid ning oligi sobiv saarele tiir peale teha. Kuna teiste leidudega läks suhteliselt kiirelt ja aega praamini veel palju, siis võtsimegi selle teekonna Kakra otsa ette. Veetasegi oli üsna sobiv, vast 4-5 kohas tuli läbi vee jalutada ja kõige sügavamas kohas oli vett vast 20cm jagu. Ei midagi hullu, matka jooksul jõudsid tossud ja varbad peaaegu et ära kuivada. Seega mõnus ilm, matk ja seltskond. Ühtlasi näib, et saime esmaleiu omale. [FTF]. Täname kutsumast.

Siinkohal sai otsa esmane logi, mille kribasin valmis kohe, kui sääre tipust tagasiteed alustasime. Kuna olukord oli vahepeal juba muutunud, siis pean vajalikuks kirjeldada veidi ka tagasitulemist. Selline tunne, nagu elaks kuskil Inglismaa rannikul, kus tõusud-mõõnad on täiesti tavaline nähtus. Igatahes ei olnud möödunud rohkem kui tund, mil tagasiteel taas veetakistuseni jõudsime, kuid tuli tõdeda, et olukord oli jõudnud juba vahepeal muutuda. Nii mõnigi koht, mis enne oli kuiv, oli nüüd vee all. Paigad, kus enne oli vett veidi üle pahkluu, oli nüüd tublisti rohkem, ka laine oli veidi kõrgem. Igatahes tekkis arutelu, et kui minnes ka selline vesine pilt oleks olnud, kas siis oleksime ikka retke ette võtnud. A küllap oleksime ikka! Oli mõnus retk, aitäh!

1 mai 2024 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Eelmise päeva õhtul vaatasime Kihnu kaarti ja veendumus oli täielik, et sinna me ei lähe ja kummikuid kaasa ei võta, et ei jõua ja liiga varakevad on ka. Ja siis oli meeletult soe volbripäev, kõik Kihnu aarded leitud ja praamini 4 tundi aega... No võiks ju õrritada, kuigi minna on 4.5 km ja tagasi siis samapalju ja jalas kõikidel vaid suvetossud.
Nii nagu meeste seltskonnas personaalne IQ tase langeb kivina, nii meil kasvatas meeskond julgust ja otsustuskindlust. Kohe alguses otsutasime, et jalgu paljaks ei kisu ja see oli ka õige otsusus. Praeguse merevee temepratuuriga oleks paljajalu kõndimine olnud väga rõve ja valus nii külma vee kui kõvade kivide tõttu. Ja nii juhtuski, et esimene veetakistus nägi meie poolt vaid õlakehitust, kahest esimesest proovisime jooksuga läbida, edasi tekkisid märksa sügavamad ja pikemad ja siis tegelesime lihtsalt kahlamise ja jalutamisega. Mõni veetakistus oli pikk ja jalgadel hakkas ikka külm ka ja pärast läks ikka aega, et külmatunne ära kaoks. Aga enamus teest oli ikka kuival maal. Jah, kohati üksjagu pehme pinnasega, tekitas kerge merehaiguse.
Isegi püksid suutsid korraks ära kuivada. Aga tegelikult tundsin ma kogu aeg et jess, see on jälle see AnnaKalloPiiaPeeter natukenegi ekstreemsem ettevõtmine, mida jääd mäletama.
Tagasi auto juures hakksid kõigil märjad tossud ja sokid jalast kaduma ja peagi oli moodustunud natuge koomiline seltskond - vanust nii 40 - 50 pluss/miinus eluaastat, juuksed ja habegi hall, aga miks nad poodides ja praamil paljajalu kõnnivad ja hare krisnat ei karjugi... (polnudki probleemi paljajalu kõndimisega kuni kilulinnani - siis muutusid tänavad ikka üsna rõvedaks ja graniitkillustikust valusaks).

Pekki küll, oli väga tore ettevõtmine taas! Aitäh Anna ja Kallo ja Piia.

12 aprill 2024 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".