Kükametsa

 11 

Seekord läks kuidagi nii, et jätsin Abruka üldse vahele ja maandusin Vahase põhjasadamas. Kahel põhjusel - et vältida ebamugavat lainet ja kiviprügi, mis saart ümbritseb ning et saaks koibi sirutada ja saart rohkem näha, kui lihtsalt nullis karpi otsida. Ikkagi järjekordne lahe tundmatu väikesaar, mida avastada. Kaarditöö oli tehtud, rajad teada, asusin saart vallutama. Teekond aardeni oli selline mõnus, jahe tuuleke ja niidetud rajad kadakametsas. Kiire leid ja tagasi otsustasin tulla mööda tähistatud matkarada. Kuigi kaart näitas, et see läheb Vahase talu hoovist läbi, siis usaldasin kaarti ja rajatähiseid. Muidugi juhtus nii, et sattusin keset kellegi elamist ja vaikselt läbi hiilimise võis ära unustada. Suured silmad vaatasid mind nagu kuu pealt kukkunut, et kus sa siia said? Ee.. rada läheb, et sorry, lipsan läbi ja ei sega. Sealt tuli vastu, et rada läheb läbi jah, me oleme lihtsalt üllatunud - pole 3 nädalat ühtegi inimest näinud ja nüüd järsku selline välk selgest taevast. Aga tule räägi, mis sa teed siin ja võta istet ning üleüldse kus sul kiiret. Nii ma hoovibaari maandusingi. Õlut? Ja viskab mulle 0,33 purgi näppu. Soolakala? Suitsukala? Ma ajal sõrad vastu, et eieiei.. ma olen autoga, Roomassaare sadamas seisab, et pärast on vaja edasi sõita. Sealt tuli noogutus vastu, ahjaaa, arusaadav, siis muidugi ja valas selle jutu peale mulle pokaali veini. Edasine oli selline mõnus sume istumine kusagil maailma lõpu kohvikus, kus rääkisime kõik maailma asjad sirgeks, kuni tuli aeg lahkuda, sest tuul tõusis, õhtu hakkas kätte jõudma ja kui seda minekut järjest edasi lükata, siis oleks ma ilmselgelt siiamaani seal saarel. Tagasitee kohta polegi midagi suurt lisada. Kahju oli lahkuda :)

Et kui sa õlut ei võta, siis valame veini.

 1 

Suvel on tore mööda saari konnata. Sai siis läbi mere jalutuskäik tehtud ja preemiaks ka aare leitud. Aitäh!