Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peeter Suure Merekindlus (tegelikult Imperaator Peeter Suure merekindlus) on rannapatareide ja maismaakindlustiste vöönd, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nendevahelistele saartele ajavahemikul 1912 kuni 1918.
Kindlus oli Peterburi mere poolt kaitseks rajatud suure kindluste, sadamate ja miiniväljade süsteemi osa. Suleti pääs Põhja, Soome ja Liivi lahte ning Väinamerre ning kaitsti Peterburi nendest kohtadest dessandi sooritamise eest. Kindlus moodustas selle süsteemi peapositsiooni Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal.
Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.
Aare asub Peeter Suure Merekindluse Suurupi rannakaitsepaterei nr. 2 helgiheitja varjendis. Aare on peidetud 0,5 liitrisesse plastkarpi. Kaasa võiks võtta taskulambi.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.minupildid.ee/main.php/users/mercher/Militaar/Suurupi/?g2_page=2,
http://www.suurupi.ee/EE/kulasta/merekindlus
Aarde sildid:
militaarobjekt (2), mahajäetud_ehitis (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1FNP4
Logiteadete statistika:
204 (95,8%)
9
1
6
2
0
0
Kokku: 222
Kas olin mina pime või on karp kadunud. Ühe ukseava kõrval oli midagi peidukalaadset ehitatud- no et kui oleks seal ka karp olnud, siis saanuks öelda "kiire leid", kuid seal haigutas vaid tühjus.
Sai vaadatud siia-sinna, üles-alla, turnitud üle prügi ja tundus nagu igast võimalikust kohast otsitud, aga vot aaret ei leidnud. Viimane leid pea 2 aastat tagasi tundus ka kahtlane.
Tee aardeni leidsime kenasti ja väga pikalt jalutama ei pidanudki, aga hoone oli niivõrd pime, rõske ja rämpsu täis, et üle 10 minuti me seal olla ei suutnud. Jube koht, otsimise isu kadus ära.
See aardeotsing läks jõuliselt pekki. Lähenesin rahulikult metsateed mööda, kui aardeni oli linnulennul mingi 300+ meetrit ja üsna õiges suunas läks metsatee. Navi tahtis ise juhatada kilomeeter+ ringiga, nii et mõeldud-tehtud. Mis sest, et seda teed minu kaardil ei eksisteerinud ja ega see eriti paljutõotav välja ei näinud.
Hiilisin mööda vallitippe edasi, aga ühel hetkel sai rehvimuster muda täis ja hakkasin järjest roobastesse sisse vajuma; rooliga võimlemine tõmbas ainult veel rohkem risti. Siis paistis ees seni sügavaim koht, nii et otsustasin auto hüljata. Igaks juhuks tahtsin ikkagi tee pealt ära saada ja siis jäin esimest korda kinni, esialgu küll kergelt.
Lasin jalgsi edasi, nullist 50 peal tuli veel kaks vene poissi vastu - selge, on mingi põnev koht. Esialgu sisse üldse ei tõmmanud, tegin väljast tiiru peale, aga ei see aidanud. Lamp jäi muidugi autosse, läksin siis telefoniga. Sees tuvastasin tõenäolise koha ja tegin paar katset, aga tõdesin, et triiksärgi ja puhtad püksid võib pärast logimist ilmselt küll maha kanda. Ei olnud see skoor seda väärt ja läksin tagasi autoga tegelema.
Esimene asi: kuna piisavalt täpne väljatagurdamine tundus lootusetu, tuli ikka kuidagi ümber pöörata. Roopasse ei tohtinud vajuda, samas tee kõrval oli vaevu auto pikkuse jagu ruumi. Tükk nikerdamist ja porilennutamist hiljem näitas nina õigesse suunda. Nüüd tuli väga täpselt läbi mõelda kõigi rataste trajektoorid, et sealt minema saada. Sain. Laks tuli kümmekond meetrit hiljem, kui valli pealt sujuva plärtsuga mutta sadasin. Ja kamm algas...
Õnneks polnud tegu siiski Lõuna-Eesti stiilis põhjatu mülkaga ja kordagi ei jäänud päris põhja peale kandma, nii et järjest hoovõturada pikendades murdsin lõpuks teise käigu ja põhjagaasiga ennast vabaks.
Auto oli omandanud katuseni 2.0 maskeeringu: "Autole on tehtud looduslik maskeering, mis ajab mugud segadusse, kuid kogenud geopeitur tunneb korrektselt kasutatud geomobiili ära." Tavaauto tipp oleks siis vast 4.0: "Auto maskeering on täielikult ümbritsevasse sulanduv, ukselinki on võimalik ära tunda vaid paljusid võimalikke objekte avada püüdes."
Edasi kõmmutasin meeleheitlikult lähima asfaldi suunas ja jõudsin mingi tõkkepuu taha. Õnneks tuli teiselt poolt luksusmaasturiga daam, kellega aretasin oma plöga tilkuva panni ees vestlust teemal, kas antud tõkkepuu eesmärk on minusuguseid hoida sees- või väljaspool. Selgus, et väljaspool, aga tegelikult polnud see lukus :D Huhh, tegin, et minema sain.
Seda aaret olin ammu plaaninud ette võtta, täna siis keerasin lõpuks päriselt otsima. Auto jätsin Piiblikooli lähedusse ja läksin edasi jala; koha leidsin vaevata ja julgust sisseminemiseks jätkus ka aga aare ise jäi leidmata. Õigemini kätte saamata, kuigi väga lähedale sellele sain. Vist. No vähemalt silma järgi tundus, et on seal, koordinaatide null näitas tegelikult teise kohta… Kui vahepeal uusi leiulogisid tekib ja oma mõttele kinnituse saan, tulen uuesti katsetama.