notification_importantAarde nägemine pole veel leid. Alles nimi logiraamatus on.
Kasutajanimi:

Parool:


Pole kontot? Registreeri!

Unustasin parooli


Toeta uue veebilehe valmimist!


Kiri administraatoritele


Turbahunt

Peitis 12.05.25 [raul59]

Tüüp: Tavaline aare
Maakond / linn: Järvamaa
Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0
Suurus: väike
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 mln ha ehk üle viiendiku maismaast, millest mahajäetud freesturbaväljad moodustavad vaid 1 protsendi. Turvas on Eestis oluline loodusvara ja kütusena on see olnud põlevkivi ja puidu järel tähtsuselt kolmandal kohal. “Esimesed kirjalikud andmed turba kasutamisest Eestis pärinevad juba 17. sajandist, kuid laiemalt hakati turvast kasutama sajand hiljem. Nimelt 1777. aastal välja antud raamatus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” mainis A. W. Hupel turvast kui küttematerjali, mida paljud mõisad kasutavad oma rehtedes ja viinaköökides. Samuti oli hakatud turvast kasutama talumajade kütmiseks ja loomade allapanuks. Turvast kaevati pikka aega käsitsi, milleks oli vaja piklikke, ristkülikukujulisi ja lühikese varrega labidaid. Selliste tööriistadega sai hõlpsamini lõigata turbaplokke, mis sätiti turbaakude lähedusse varju alla kuivama. Mida väiksem oli turba vee- ja tuhasisaldus ning suurem lagunemisaste ja tihedus, seda suurem oli turba kütteväärtus. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses olid turbakaevajateks mõisamoonakad, kes lõikasid turvast nii kütteks kui loomadele allapanuks.

Labidaturba kaevandamise keerukusest annab aimu 20. sajandi alguse “Postimehes” ilmunud kirjeldus: “Turwaste lõikamine algab pärast tõuwildja mahategemist. Turbalõikaja seisab hommikust õhtuni põlwini mudases wees. Tema särigkäised on küünarnukini üles kääritud ja halja labidaga tõstab ta turba turba järele kaldale, kust nasesed ja tüdrukud neid kuiwale maale kärutawad ja kikki kuiwama seawad. See on märg, must ja raske töö. Igaüks on rõõmus, kuirbahauale selga tohib pöörda. Seda tehakse siis, kui arwatakse, et aastane küti osa kikkis seisab. On kewadene päikene ja tuul turbastele koorukese ümber kuiwatanud, siis ei leota wihmahood mitte neid kergesti ära; aga kestab wihmasadu kaua, siis on inimestel küttega wilets lugu…” Turvast on ka mõttetult hävitatud. Viimase okupatsiooni ajal Ida-Virumaal uusi põlevkivi tootmiskarjääre rajades ei hoolitud karjääride alale jäävatest turbamaardlatest, sest Nõukogude Liidus ei hinnatud turvast erilise maavarana. Et turbalademete alt põlevkivi kätte saada, lükati turvas koos mineraalkihi ja võsametsaga lihtsalt aheraine hunnikutesse. Kui palju turvast sel moel hävitati, ei oska täpselt keegi öelda. Arvestades põlevkivikarjääride ulatust ja sealse turbakihi tüsedust, võib arvata, et tegu oli mitme miljoni tonniga, kui mitte veelgi rohkemaga. Kurioosum on seegi, et põlevkivi peal olnud turbakihi kütteväärtus ületas märksa turba all oleva põlevkivi oma.

Omal ajal oli praktiliselt igas talus olemas käsitsi käitatav agregaat mida nimetati turbahundiks.Sellega purustati need turbapätsid, mis peale kuivamist lõpuks rabast hobusetega välja veeti ja siis kodus või mõisas läbi turbahundi lasti.See agregaat kujutas endast sellist ümmargust puupakku kuhu olid kinnitatud kõverad metallist kihvad mis turba pätsi purustasid kui see üleval asuvasse kolusse sisse lükati..Algul oli see kõik inimjõul käsitsi ringi aetav, aga hiljem tulid juba aurumasina või mingil mingi muu kütusega süsteemid kasutusse.Minu vanavanemate mälestustest on läbi kumanud, et sellised agregaadid olid eriti ohtlikud ja alalõpmata juhtus õnnetusi.Üsna tavalised olid sellised teated nagu omaaegsetest lehtedest lugeda võis.

Järva Teataja nr. 142, 3 detsember 1937 Turbahunt purustas Käe. Eile õhtul toimetati Järwa maahaiglasse Paidesse 38aastane Hugo Puka Käru vallast Lungu talust. Mees oli töötanud turbahundi juures, kus temaga juhtunud kurb õnnetus, kuna parem käsi oli jäänud turbahundi wahele ja osutus küünarnukini purustatuks. Käsi amputeeriti samal õhtul.

Aare asub Põltsamaa jõe ääres kus kunagi mõisate ajal turvast lõigati ja nüüdseks on säilinud kuskil 40 turbapätsi kuhilat mis omal ajal nõrguma pandi ja mingil põhjusel sinna jäetigi. Samas on seal säilinud ka 7 aimatavat turba auku mille veed juhiti kaevatud kraavi abil otse Põltsamaa jõkke, et hiljem oleks kergem turvast lõigata.

Vihje: pole

Lingid: pole

Aarde sildid:

Geocaching.com kood: GCB7Y5C

Logiteadete statistika:   8 (100,0%)  0   1   0   0   0   0  Kokku: 9



23 juuli 2025 leidis Ove [ove]

Ilus ilm kutsus kajakiga sõitma. Ja Rebasekünkani kulgevad aarded sobisid selle plaaniga hästi kokku. Sõitsin esimese hooga kohe kaugeima aardeni ja hakkasin siis tagasivastuvoolu aerutades teele jäävaid aardeid logima. Kui jõel oli veel enam-vähem olla, siis kaldale minnes rüdnasid sääsed ja parmud hordidena ja enna igakordset maabumist riietasin end sääsekindlalt. Vastuvool oli üsna nõrk, aerutades sellest üldse aru ei saanud. Kokku tuli aerutamiskilomeetreid 20.

19 juuli 2025 leidis Supitajad k.a. [laur]

23 km supimatka teine punkt. Siin pidi juba natuke ka jalutama. Huvitav maastik lõpus. Tänud!

19 juuli 2025 leidis laur, satiire, zdrk, karuonu ja [caro]

Geojaanil sain suure üllatuse osaliseks, kui mulle tänutäheks suur supilaud kingiti. Täna oligi aeg seda esimest korda proovida. Laur oli väga optimistlik ja pakkus välja Rebasekünka aarete otsimise. Mina siis naiivse ja alles teist korda supi peal olevana mõtlesin, et mis see siis ära pole. Kena ilm, kena seltskond, kena kulgemine, teeme ära. No tegimegi, 6h20m ja 23 km hiljem tuli küll viimane piir ette. Kanuuga oleks olnud mõnus kulgemine, kaks inimest mõlavad ja istud mõnusalt. :D Aga vahel peabki end proovile panema.
Ühe auto jätsime Kalamehe aarde juurde, teisega liikusime 22km täiesti normaalse silla ja veeskamiskoha juurde. Kulgesimegi mööda jõge vahetevahel aardepeatusi tehes. Elurikkust peale parmude väga ei näinud, kuid kuulsime ilmselt põtra roostikus sumpamas ja puude ladvad vaid värisesid. Ühes lõkkekohas tegime väikese lõuna. Nava saare aare oli 400m kaugusel, kuid kohe kuidagi ei tahtnud läbi võssi murdma hakata. Rebasekünka raba peal sai isegi murakatega suu magusaks. Aitäh raul59, ka siin oli murakad ja mustikad juba valmis. :)
Tegelikult oli väga mõnus päev.

29 juuni 2025 leidis Aive,Merle,Piret,Heldur,Hugo,Krista [krista]

Sihtisime kanuud võimalikult kaldasse ja asusime hundi poole teele. Kaardil näidatud rada oli korralikult vee all. Esimesel kuivemal mättal leidus rästikupojuke päikest võtmas. Tegime mõned pikemad sammud üle vesise pinnase ja tutvusime turbavirnadega. Tänud peitjale.

29 juuni 2025 leidis Krista, Merle, Piret, Aive, Hugo, Heldur [heldur]

Tänud aarde eest!

29 juuni 2025 leidis virukad [meteta]

Muud tegevused on vōtnud suure osa vabast ajast ja mugustumise faas hakkaski juba veits hirmutama. Juba eile oli plaan end natuke georajale tagasi kallutada, aga viimasel hetkel läks hea kavatsus lörri ja mugulevel tõusis taas. Virukad andsid õnneks uue müksu, kanuuretk tuttaval jõel tundus see väga sobiv geotamisega taastutvumiseks, pole ainult topsi taga ajamine, vaid ka mõnus aeg looduses. Kõik oli tore ja vahvas seltskonnas kulges pikk aerutamine lõbusalt.

Aitäh virukatele kampa kutsumast ja peitjale põhjuse eest siin kanuust välja ronida ning väike jalutuskäik teha. Noorim geotaja oli veidi pettunud, et hunti polnud, aga üritasime "suvetarkuste kooliga" noormeest lõbustada, kõigil oli tore ;)

29 juuni 2025 leidis kanuumatkajad ja [sunflower]

Täna sai kohe pool päeva veedetud vee peal.Ilm oli ka super,päike paistis,kohati tuul oli tugev aga see just vürtsi lisas.Nii me neid aardeid aga noppisime,vahepeal raba põige ja taas veele.Super päev.Aitäh!

31 mai 2025 leidis Taavi [kuukala]

Turbahunt leitud, lahedad turbaaunad on jäänud metsa.

27 mai 2025 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".