Naeratusenurk

Uusna tee ääres on üks nurk, kus saepuru on põrandal umbes sama püsiv kui tolm raamatukogus. Selle koha minevik on näinud saiapätse, baariletti, saekaatrit ja nüüd astud siin Sina. Nõukogude ajal oli igas külas oma kolhoosipood. Uusna polnud erand. 2000ndatel muutusid mitmed sellised poed baarideks – nagu ka siin. Aga elu muutub ja rahvas rändab. Täna ei leia külast enam ühtki kauplust. See-eest leiab siit midagi muud. Mõni jõuab siia möödaminnes. Mõni tuleb sihiga. Mõni... tuleb uuesti, sest esimene kord jäi kulm kortsu ja aare leidmata. See pole paik, kus peab kraapima labidaga või ronima puu otsa. Siin peitub asi just seal, kuhu viimasena vaataks. Peidik asub eramaal omaniku nõusolekul. Juurdepääs on lihtne. Põhiline tööriist: silmad. Ja pisut fantaasiat.