Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tammed olid eestis kunagi tavalised puud. Aga juba viikingi laevad tehti tammedest. Ka Peterburi kalda kindlustused olid tehtud esialgu samast puust. Kuid tänapäeval enam metsades seda puud praktiliselt ei kasva. Tegelikult ka see tammik näeb rohkem pargi moodi välja. Kuid ikkagi on seal ilus koht. Ka RMK piknikukoht on sealsamas. Väike paisjärv, kus saab suvel ujuda koos ilusa liivase kaldaga.
Vihje: Väikemehed saavad paremini aarde kätte. Kuigi eelis ei ole enam nii suur.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1GPKG
Logiteadete statistika:
113 (95,8%)
5
5
1
2
0
0
Kokku: 126
Tanel ei viitsinud nulli kaasa jalutada ja soovis autosse jääda. Kuna oli aga palju mitteleide järjest, siis suutsin ta tänu sellele pehmeks rääkida. Tal võimalus kontrollida kas on alles või mitte. Pikka pidu aga polnud. Seal kus olevat kunagi olnud, valitses tühjus. Proovisime ka lähedusest otsida aga ei midagi. Karp läinud
Veeresime kohale. Oh mis ilus veekogu! Oih, surnud kalad rannal, parem sinna ujuma ei lähe. Läksime tammikusse. Orav! Kuna ta poseeris, siis me pildistasime. Liikusime edasi. Noorgeopeitur ajas gepsutavat nulli mööda tammikut taga. Laheda koorega kased! Null ikka silkab. Oot! Paigal! Seal see gepsutav null ongi, fotokas tasakesi välja ja mõned kiired pildid ning läinud ta oligi. Jätkasime nulli tabamist. Ühel hetkel null väsis ja meie hakkasime otsima. Ühe väga tõenäolise peiduka leidsime, kahjuks oli see tühi. Siis leidsime veel peidukaid, aga ka need olid tühjad. Viimaks ajasime otsinguala ikka päris suureks, aga ikka ei midagist. Tundub, et aare on gepsutama läinud või siis on tegemist väga kavala peidukaga. Võtan omanikuga ühendust ja saadan talle mõned pildid.
Tubli tund sai tammikus aega viidetud, kuid kahjuks positiivse tulemuseni seekord ei jõudnud.... Ehk on teine kord rohkem õnne....