Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lemmjõe keelemets kujutab endast vana lammimetsa Raudna ja Lemmjõe vahelisel alal. Mets võtab enda alla 60 hektarit. Peaaegu igal kevadel on mets kimpus jõgede üleujutusveega, mis kaugele metsa alla kipub.
Matk algab Raudna jõe kallast pidi, kuni jõuab niiduni kahe jõe ühinemiskohal. Seal ootabki teid vägev Lemmjõe tamm. Edasi kulgeb retk mööda Lemmjõe kallast. Matkarada möödub ka suurtest koprapesadest, mis on omaette vaatamisväärsus. Soovituslikud jalanõud raja läbimiseks on kummikud.
Aaret ärge otsige maa-alt vaid ikka kõrgemalt, sest Soomaa viies aastaaeg tegutseb ka selles piirkonnas.
Mõnusat matka ja meeldivat aardeleidu.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), pikem_matk(>1km) (2), gpsita_leitav (2), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC29TR0
Logiteadete statistika:
128 (100,0%)
0
6
1
0
0
0
Kokku: 135
Algajatele kanuutajatele oli peatustes välja-sisse käimine paras praktika. Eelmisest sai karulauku võileiva vahele noppida, siin tamme mõõta. Sujub hästi, aitäh peitjale põhjust andmast!
Värava juurest otse tamme juurde,see teekond oli juba vesine.Imetlesime tamme,nimed kirja ja mööda rada auto juurde tagasi.Aitäh!
Värava juurest tammeni viiv tee enam nii viisakas ei olnud, aga ei midagi hullu. Tamm nähtud, aare leitud, olime valiku ees, et kas katsetada matkarada, või minna tuldud teed tagasi. Valisime esimese variandi ja panime mööda jõekallast ajama. Hea oli, sest see lõik oli märksa vaheldusrikkam, kui tuldud tee, mulle see rada sobis hästi. Olles jõudnud tagasi lõkkekohale tegime väikese puhkepausi, vaatasime kuidas tõuks mööda tuhises ja jalutasime parklasse tagasi. Tänud aarde eest!
Enne rabamatka oli hea teha väike soojendus matkarajal. Tänud!
Henrikul oli see aare juba võetud. Sega läksime kahekesi otsingutele. Seekord oli Merilini pilk teravam. Aitäh.
Päev Soomaal. Üle pika, pika aja. Nii pika, et logiraamatust leidsin 2015.a. sissekande, mil lastega karulauku ja Lemmjõe tamme vaatamas käisime.
Vahepealne aeg on olnud halastamatu ja raja vasakpoolne osa on nii metsikuks muutunud. Väga palju ise maha langenud või kobraste langetatud puid.
Veeuputus on taandunud ja raja vasak osa tossudega edukalt läbitav. Teist poolt me täna ei läbinud, sest huvitavam on too osa iirise ja kullerkuppude õitsemise ajal...
Aare korras ja püsib nii kenasti ikka veel omal kohal alles.
Sääski polnud üldse veel, kuid üks jumala loom oli küll surmväsinud ja pikutas jões. Ilmselt varsti hakkab levitama pikantseid aroome. Huvitav, kas Heina Indrekul on mägiveis kaotsi läinud..
Oli niiii mõnus jalutuskäik..
Siin olen ma kunagi korduvalt kanuuga käinud, jalgsi oli esmakordne tripp. Väga mōnus rada ja mets, ka kobras näitas end ja lōi sabaga ähvarduslöögi vastu vett. Aitäh peitjale!
Korra suvel siinkandis olles seisin parklas ja lõpuks otsustasin, et selle matka jaoks on päev liiga kuum. Täna peale Viljandis peolauas istumist tundus mõistlik väike põige Soomaale teha ja päev jalutuskäiguga lõpetada. Õige otsus, ilm oli imeline, selleks matkaks igati sobiv, teekond just paraja pikkusega ja hoolimata RMK hoiatusest, et osa rajast on raskesti läbitav, oli jalutuskäik igati tore. Tamm oli vaatamist väärt ja aaregi sai leitud. Sellega oli muidugi väike seiklus. Alguses nullis otsides ei leidnud kohe mittekuimidagi., Selgus, et liiga lähedal olin, sammuke eemale ja seal ta end näitaski. Kättesaamiseks olin ka väheke lühike, nii et kombimeerisin olemasolevatest vahenditest väikese käepikenduse. Siis läks juba libedalt ja õnneks ei lõpetanud ei konteiner ega ka mina jões, mis oli tegelikult täiesti võimalik lõpplahendus. Tänud peitjale jalutamisele suuna andmise eest.
Olin selle aarde otsimisest mõelnud mitmeid kordi, kuid ikka ei olnud see matk siia teoks saanud. Täna parkisime auto Kuusekäära aarde juurde ja jalitasime Värav rappa aarde kaudu piki Lemmjõe kallast siia. Tõeliselt uhke puu vääris imetlemist. Leiuaga pikalt ei läinud. Tagasitee kulges mööda Raudnajõe kallast. Ene oli ka igaks juhuks väikese anuma seente jaoks kaasa võtnud. Tõele auandes peab mainima, et seeni ma siinses metsas küll ei näinud. Ainult mõned vanad püstised puutüved olid end dekoreerinud vahvalt puuseentega. Peab mainima, et ega Ene kaasatassitud anum ikka tühjaks ka ei jäänud. Ainult seente asemel täitus see pähklitega. Tagasiteel, mitte kaugel tammest, kohtasime võõramaalasest loodusfotograafi. Veidi ajapärast sumas Raudna jõel allavoolu kolm kanuutäit inimesi. Oli tore pühapäevane jalutuskäik. Tänan peitjat meid siia kutsumast.
Värava juurest tulles oli tee veidi mudane ja jõudsin juba kahetseda jalatsi valikut, aga see oli vaid korraks, rada oli siiski väga ok. Jällegi nulli ei vaadanud ja tirisin ennast tamme otsa :) Resultaati saamata vaatasin ka puuõõnde, milles oli üllataval kombel veel jääd. Siis vaatasin õigesse kohta ja oligi purgis. Kleeplint oli veel taskus, seega paikasin sellegi karbi mõrad ja augud ning nimi läks kirja. Vaatasin üle jõgede ühinemise koha ja tagasi tulles olid matkajad platsis. Kuna Eesti on nii väike, siis oli loomulikult tuttavad inimesed. Mõned sõnad juttu ja matkarada mööda tagasi või siis edasi. Loodus rõkkas ja pakkus kevadisi produkte ehk kohati maapind kaetud karulaugu vaibaga, mida oli veel paar patrulli tulnud vaatama. Alternatiivina kasvas ka piibelehte, aga sellest tehtud pesto ei pidavat väga tervislik olema. Jõe ääres sai loomulikult veised korduvalt pildile võetud ja nauditud hästi hooldatud luhavaadet.
Mõnus kevadine jalutuskäik Lemmjõe keelemetsa loodusrajal. Ja loomulikult vaatasime üle ka sealsed aarded. See siin oli täna meie teine leid :) Aitäh peitjale siia kutsumast!
Sõpradel oli selle tamme juures juba kunagi varem käidud, kuid neil polnud midagi selle vastu, et meiega koos veel see retk ette võtta. Kuna olime äsja käinud rabas, siis peale "värav rappa" silla ületamist keerasime saapaninad tamme poole. Kui teiste aastaaegade logidest oleme lugenud, et matkarada on kohati mudane olnud, siis seda muret täna üldse ei olnud. Ei mudapoegagi. See-eest oli kogu tee kuni tammeni välja ühtlaselt jääga kaetud. Jõgi oli äsja olnud üle kallaste, kogu metsaaluse ja ka heinamaa üle ujutanud ja muidugi oli see nüüd ära külmunud. Kuigi taas, meil polnud jäänaelu all ning seetõttu said päris palju erinevad lihased tööd, et end püsti hoida, siis oli mõnus matk. Kohale jõudes oli täitsa suur üllatus, milline nimitegelane meid siin ootas. Väga võimas ja väärikas tamm siin jõgede ristumispaigas. Näis, et siin on peatunud-puhanud ka paljud kanuutajad, kuna logiraamatus olid mõned logid just nende poolt kirjutatud ja lisatud, et leidsid aarde juhuslikult. Täname aarde eest!
Paar päeva varem sain kaaslased nõusse väikese jalutuskäigu jaoks Soomaa kaunil maastikul. Nüüd oligi matkapäev käes ja minu esimene täpp oli see siin. Teised nägid aarde juba eemalt ära, kuid mul läks tiba aega. Õnneks mitte liiga kaua ning selleks hetkeks, kui mul logitud sai, olid teised kindlaks teinud, et jää kannab ja saame lõigata.
Imeilus talveilm kutsus välja. Läksin. Lemmjõe matkarada on talvel täiesti läbitav, võib-olla tänu minu ees liikujaile kergem kui muidu olnuks. Tamm on vägev aarde leidsin kiiresti, kuid kättesaamiseks pidin veidi ponnistama, mis teha, käed lühikesed või siis jalad... aga kätte ma selle sain ja nimi logitud, aare korras. Mõnus metsaretk ja tore aare, aitäh peitjale!
Rabavärava juurest suundusime siia. Vägev tamm on küll. Aare lasi end pisut otsida, ei taibanud kohe õiges suunas vaadata. Hea peidukas - tänud peitjale!
Teekond jätkus värava juurest siia. Heinamaa oli vesine, muu oli täiesti normaalselt käidav. Tamm oli võimas tõesti. Tänud aarde eest
Siin tegime SUP retkel esimese peatuse. Ausalt, kuidagi ma olin unustanud selle, et suvistel kanuuretkedel soovitatakse pikki riideid. Eks ikka parmude pärast, mis muud. Päris õudsed elukad on siin Soomaal ikka. Aarde leidsin muidugi lahedalt - ronisin SUPi pealt maha, tegin tiiru ümber tutvustava teksti ja tamme ka ning alles siis võtsin aarde SUP laua kohalt välja. Aitäh aarde eest.
Aarde leidsime peaaegu täiesti kogemata, kodus oli mõte küll olnud, et vaataks, kas aardeid ka sealkandis on, aga see jäi tegemata. Kohapeal tundus aga miski kahtlane ja uurisime, vaatasime siis ka kaarti ja logisime teisegi aarde samas kandis. Vahva koht, tänud aarde eest!
Kuna Värav rappa aarde juurest kaugemale jâävad aarded seekord teiseks korraks jätsime, siis lasin mina selle aarde nime öeldes häälepaelad valla. Simonel oli see samuti leidmata ning tagasi pidime ju niikuinii minema.
Teekond aardeni kujunes mitmesuguseks. Saime nii poris mütata kui ka kummikuid ujutada. Eriti tore vaatepilt oli heinamaal, kus veele jalgu jäänud heinapallid justkui keset jõge istusid.
Tamm oli täpselt nii suur ja uhke kui lubati. Polnud midagi ette heita. Totsik jäi õige nurga alt vaadates juba kaugemalt silma ning kuni teised kas infotahvli, toidu või telefonikõnega aega sisustasid, panin mina nimed raamatusse.
Kui muidu olime mõelnud ikka edasi minna, et jõuda tagasi, siis pidime siiski otsa ümber pöörama. Vesi oli raja ära söönud. Väga tore koht, aitäh!
Teekond tammeni muutus märkimisväärselt vesiseks ja poriseks, võib lausa väita, et mudaseks. Mingi hetk leidsime vee ületuseks sobiva laudtee ja nägin esimest korda lahendust, kus laudtee on kaetud metallist võrguga. Täiesti geniaalne, kuigi veidi hiljem Koprarajal kõndides hakkas see mind häirima. Põrutas liialt jalgu, samas võibolla oli probleem lihtsalt mitte kõige ergonoomsemates jalanõude valikus. Igatahes siinkohal oli metallvõrk teretulnud nähtus, sest tee oli vildakas, libe ja muidu oleksime ilmselt mitmekesi vette potsatanud :D
Poolel teel olin isepäine ja otsustasin loobuda karja mentaliteedist, mis lõppes sügavasse mudasse vajumisega :) Tantsisin seal nagu elevant, kes oma mitmetuhande kiloga sügavasse sohu vajunud, aga mingi valemiga murdsin ikka tagasi tee peale. Hiljem pesin kummikuid üleujutanud jõevees ja lobisesin emaga telefonis. Naljakas on, et viimasel ajal kui ema nädalavahetuseti helistab, siis ta ei küsi „mis sa teed?“ vaid „noh, kas oled juba metsas?“ :P
Leid tuli kiirelt ja lahendus on ilmselgelt põhjusega nõnda nutikalt paigutatud. Täitsa meeldiks sobival aastaajal siia kordusleid drive-innina vormistada. Kokku tuli veidi üle 6km matk ja põsed said mõnusalt roosaks. Tänud peitjale!
Kuna sellel tervisekuul korjan lisaks sammudele ka tervise- ja matkaradasid, siis lisaks aarete leiule sain kirja ka Lemmjõe keelemetsa matkaraja aga enne kui ma raja algusesse jõudsin kohtusime Exega kaasgeopeituritega. Olid küll endale mugu maskid ette tõmmanud aga jutu sees tuli ka tõde välja. Selgus ka see, et kui mitte meie, siis vähemalt koerad olid geojaanil tantsu löönud või koeratempe teinud. Tervitused!
Arvati, et saan tossudes ka raja tehtud nii et ma väga ei muretsenud selle pärast, et nad kõik kummikutes olid. Ka Exe pole enam nii pirts vee, märja ja muda suhtes nii et andsime aga tuld. Jalge ette pidi ikka kogu aeg vaatama, et mõni üksik auk või juurikas 1:0 ei teeks. Mõnes kohas oli error, et kus see rada siis on, või millal rada uuesti tagasi tuleb (näiteks üle pea kasvavas heinas). Vahepeal sain hüpata üle takistuste aga tammeni me jõudsime. Ja veel kuiva jalaga, vähemalt mina. Tamm oli vägev ja kui aare leitud, seadsime sammud järgmise juurde.
(519) Aitäh! EVEJ
See rada pole kõige paremas korras. Kuidagi õnnestus see siiski läbida ja selle käigus ka aare leida. Aitäh!
Siia tuli rada, mis kohati oli kinni vajunud ülepea nõgestest ja risti-rästi kukkunud puudest. Kohale jõudes oli vägev tamm ootamas ja pilku püüdmas. Peale aarde logimist süvenes minus järjest enam veendumus, et jõe äärde jäävaid aardeid tuleb ikka veeteed mööda külastada. Tänan.
Täna ei kasutanud kummikuid, õnneks ei olnud vaja. Märjemal ajal oleks kindlasti. Täna oli natuke porine. Rabavärava juures kaalusin, kas tulla või mitte. Nagu näha võtsin teekonna ette. Tänan toredate Soomaa aarete eest. Mul on palju veel otsida. Täna olid kaks kohta ülerahvastatud, homme võib-olla uuesti.
Kummikud panime igaks juhuks jalga ja siirdusime rajale. Algus oli üsna üksluine ja tuuline, aga kui metsa vahele jõudsime, siis oli päris mõnus ja huvitav astumine. Uudistatud sai nii kopra tegevuse jälgi kui karulaugu kasvamist. Polnudki varem looduses seda haruldust näinud. Korjasime ka endale väikese kimbukese. Üsna huvitavad olid ka kahvatukollase õiega ülased, mis vist tekkinud valge ja kollase ülase sõbraliku ühinemise teel ;) Mõnus rada viis meid edasi suure tammeni ja üsna kiirelt oli ka aarde asukoht nähtud. Kui olime logimisega ametis, astus jõe äärest tamme poole üks ema mitme lapsega, kes olid otsustanud kanuutamise vahepausi just seal teha. Olime natuke plindris aga sokutasime aarde siiski omale kohale tagasi. Edasi liikusime mõõda matkarada, et mitte sama teed tagasi minna. Raja teisel poolel saime tunda ka rõõmu, et olime ikka otsustanud kummikud jalga panna. Väga tore matk oli ja just sellistes kohtades aarded pakuvad rõõmu sellega, et juhatavad radadele, kuhu muidu ehk ei viitsikski minna.
Mis saaks olla parem plaan, kui laupäev Soomaa metsade vahel. Lemmejõe tamme külastus sai tänase päeva esimeseks peatuspaigaks. 6km matkamist oli just see mida oli vaja, et ennast geopäevaks käima saada. Ilm oli võrratu, päike paistis soojalt ja peaaegu olematu tuuleiil paitas kõrvu. Teepeal kohtasime nii kanuutajaid, kui ka karulaugu korjajaid. Tamm oli tõeliselt võimas, tegime talle paar ringi peale ja pildistasime siit ja sealt ning lõpuks käisime panime nimed ka kirja. Tagasi auto juurde jõudes selgus, et vahepeal oli ilsemtl matkarajal kõvasti rahvarohkemaks läinud aga meie väga kedagi ei kohanud ja saime segamatult retke nautida :)
Mina ei jalutanud. Võtsin hoopis süsta katuselt ja lükkasin enne Karuskoset vette. Kena tunnikene sõudmist ja kohal ma olingi. Muidu tundus, et on selline inimtühi kant, kuid selle raja peal oli kõvasti rahvast, pidi niisama jõge pikalt vahtima, et saaks otsida. Üks neljane punt süstatajaid ja mitu väiksemat matkaliste gruppi jõudsin selle aja jooksul ära näha.
Millega ma üldse ei arvestanud, oli see, et Soomaal on levi 0. No täiesti null. Ma ei saanud mingit sidet internetiga, seega ka geopeituse kaardiga, kuna mängin telefoniga. Ja olin täiesti hädas, et kuidas edasi. Järgmised 3 päeva olin suuremas osas ilma levita, kui siinkandis tiirutasin. Lõpuks pidin helistama sõbrannale, telefoni jaoks levi õnneks oli ja temalt sain aarete koordinaate, et päev ikka edukaks osutuks.
Siin siis sai ikka otsida, no ei hakanud vajalik kohe silma. Aga lõpuks leid tuli ja sai veidi ülaseid piilutud ning hops süsta tagasi, et SUitsna tammiku poole edasi aerutada.
Tänan aarde eest ilusas kohas.
Mõnus jalutuskäik, ilusa ilmaga, soomaal- kus siis veel. Ei pea kodus istuma. Kui COVID hoogu võtab, jõuab kodus istuda küll. Kiire leid lihtsalt kohale tuleb tulla. Tänud
Mõnus matk ja maitsekas rada. Karulauku võta või vikatiga. Pliiatseid ka jõeäär täis. Super ilm ja hea seltskond. Aitäh peitjale Soomaa tammesid tutvustamast. Super!
Leitud! Tegin tammest panoraamfoto, kuna võra oli nii suur, et muudmoodi kaadrisse ei mahtunud.
Hommik oli raske, tervis ei olnud just parimas vormis. Pikale veninud õhtu koos õudusjuttude jutustaga oli ilmselgelt liiga pikale veninud. Ehk rahvasuus kutsutake mind vaevanud muret pohmelliks. Enda disiplineerimiseks võtsin ette ühe vaevalise jalutuskäigu mis siis pidi mind terveks ravima. Lemmjõe tamme külastamine tundus selleks parajalt sobima. Veepudel kaasa ja minek. Karjamaal käis hirmus mälumine. Ühel hetkel tundsin vajatust selja taha vaadata. Ja see oli õige hetk, sest nirk kalpsas jõe poolt rajale ja uudishimutses. Kui märkas, et mina teda ka näen, tegi kiirelt sääred. Ühtäkki keeras lai tee metsa kitsale rajale ja üsnagi ootamatult tuli ka läbi heinamaa murda. Loomulikult olid vihmapiiskadest raskuse all lössi vajunud nõgesed just raja poole kaldu ja loomulikult müttasin mina seal lühkades ja plätudes. Seega tuli vahepeal ka rada enda järgi kohendada. Ühel hetkel leidsin rajalt värske pori pealt jäljed. See tõmbas meeled kohe erksaks. Suur ekspert ei ole aga pakuks et need kuulusid hundile. Pirakad pika sammuga jäljed läbisid rada mingi 100m ulatuses. Ei läind palju aega mööda kui kuulsin ees ragitamist. Oh jeerum, süda hakkas kohe puperdama ja tegin hirmust paar plaksatust. Hetk hiljem karvasid põõsa tagant välja muigavate nägudega mugud. Üks giid oli paar sakslast metsa vedanud. Põhjendasin siis oma kahtlast käitumist ja giidil tekkis kohe huvi asja vastu. Mind rahustati aga maha, et isegi kui on hunt , ega ta nii naljalt ei ründa. Kes liikus edasi jälgi uurima, kes jätkas oma rada männi suunas. Tamm oli uhke, aga aarde otsimisega tekkisid väikesed probleemid. No ei ole ju ühtegi kohta kuhu peita. Ja kui õige asi lõpuks silma jäi, sain kõvasti ahhetatud ja ohhetatud. Täitsa pime ikka. Tagasiteel kohtasin taas sama gruppi, kes julges väita, et mul võib isegi õigus olla. Kodus googeldades ja pilte kõrvutades, ei ole ma muidugist enam millegis kindel. Tagasiteel hakkas kostuma ´ka kahte sorti helisid. Esiteks iga natukese aja tagant tuli vastu plätserdav kannumeeskond ja taevas hakkas müristama. See tegi mind juba äravaks. Vihmaks ma küll valmis polnud, tõstsin tempot ja lootsin parimat. Vahepeal tõusis vist hoog liigasi suureks kuna märjad plätud kippusid varba otsas tiire tegema või jalast sootusks kaduma. Metsatukast välja jõudes hakkas ka sabin pihta. Õnneks üsna leebelt ja sellest ma ennast häirida ei lasknud. Sain veel viimastele, vist viieteistkümnendatele, kanuutajatele lehvitada ning teekond hakkaski otsa saama. Enesepiitsutamine mõjus ning pohmakas oli peast pühitud. Sellest sai minu Soomaa käigu viimane leid, aeg oli taas perega liituda. Natuke ülerahvastatud oli see koht, aga mulle meeldis siin.
Tänud. Kuna aardeid ja ilusaid kohti jäi siiakanti veel, siis kunagi tulen kindlasti tagasi.
Raba peal oli lust käia, aga Sibulast edasi seda luksust meile rohkem ei antud. Olid mõned märjemad kohad, kus sai hüpelda. Peale logimist, kalameestega jutustamist ja kala uurimist, saime otse üle jõe autode poole suunduda, nii säästsime mitu head kilomeetrit. Tamm oli muidugi vägev. Tänud näitamast!
Sibulast tulles oli sihiks üle Raudna jõe viiv vana sild. Tänased kaardilugejad viisid meid kõigepealt aga ühe rabadevahelise ojani, mis polnud külmunud. Siin oli ka matka raskeim osa, turnisime veidi mätastel mööda ojakallast kuni kannatas kuiva jalaga ületada see vesine osa. Edasi sattusime metsapiiril vana kedrini ja sealt edasi läks puudel lindikestega tähistatud rada vana talukohani ja sillani. Metsas muutusid Henny jooksuringid koheselt pikemaks, eks siin oli jälgi ja lõhnu rohkem. Uudistasime vana maja ja edasi mööda jõekallast tammeni, oli küll võimas ja aukartustäratav. Aitäh!
Väike lõik Sibulast Lemmjõe tammi poole oli paras rühkimine.Kummikutega tegelastel oli kindlasti lihtsam liikuda,kuid ka saapaga oli võimalik kuiva sokiga pääseda.Endal jagus kummiku kõrgust täpselt parasjagu,ega ma proovisin ka võimalikult otse gepsu noole suunas liikuda :)
Tõime veel õnne kohalikule kalastajale ja saime kiita ,et oleme loodusesse matkama tulnud.Ühesõnaga ainult head emotsioonid.Aitüma
Tänane rabapäev möödus lausa lustlikult, väikesed väljakutsed ikka olid, eriti sibulatega, kuid matk oli ootuspärasest palju kergem. Ega me ei kurda, seltskond oli vahva, nalja visates saimegi jalutuskäiku mõnuga nautida, jaladki siiani kõigil kuivad.
Aardeni minnes tervitasime kalamehi, seejärel imetlesime väärikat puud ja tervitasime veel üht kalameest. Viimane onu oli väga tore ja valmis meiega ka juttu vestma. Henny terav silm märkas esimesena liikumist jääaugus, kohe olime kõik ninapidi selle ümber ja ootasime põnevusega, milline pirakas sealt välja tiritakse. Saime veel vanahärralt kiita, et tõime talle kalaõnne ja looduses liikuda armastame. Saime kaasa siirad soovitused gps sisse lülitada, et me ära ei eksiks..;)
Tänud peitjale ja kaaslastele mõnusa matka eest!
Matka 4 aare. Siin tundisn kuidas jalad liigestest valutavad ja iga samm mõlemal jalal tulitab, aga ei vingunud ma miskit, kuna eelmine rabamatk on veel liiga selgelt meeles. Nägime poolikut maja ja ületasime silla. Kõndisime mööda jõekallast aardeni. Jäätunud jõgi andis lootust, et seda ületades võidame 2km. Panime logiraamatusse nimed kirja ja hakkasime jõge ületama. Leidsime ühe kalamehe, kellel oli väga hea meel, et me õues viibime. 1kg haugi nägime ka.
Natuke enne aaret nägime kahte kalameest. Rääkisime paar sõna ning öeldi, et too kalamees seal võib teile pikemalt siinsetest oludest rääkida. Logisime algul aarde, vaatasime tamme üle ning läksime kolmanda kalamehe juurde. Seal küll jää kandis, aga edasi ei soovitanud minna, varsti kärestik ja jää kahtlane. Rääkisime veel juttu ja olime juba minemas, kui tal kala võtma hakkas. Ootas ära, kuni kala enam ei tõmba ning siis sikutas kilose haugi välja. Tal oli hea meel näha, et me käime looduses ringi. Kala sai pildistatud ning matkasime Vaatleja V parklasse tagasi. Seekord tuli 3h 15min jooksul 11.8km käimist. Kuna maastik oli üpriski kerge ja mingil määral harjunud käima, kui iga viies samm tuleb sissevajumine, siis tundus see tuur nii kerge. Kell oli veel vähe ning läksime edasi Oksa aita sööma.
Pole ammu nii rõõmus olnud tõesti märgade ja sopaste riietega :D. Väga mõnus matk oli, aitäh!
Tegelikult olen siin kord juba käinud aga kuna tegemist on vägeva matkarajaga ning kallil kaasal aare logimata siis täna peale Meiekoset tundus see aare hea mõttena. Jalad sai meeldivalt märjaks, lammastega tutvust tehtud, geokoer Lexye sopaseks ning mõtteisse taaskordne ilus mälestus. Mulle geokrahvi aarded meeldivad, aitäh! :)
Karuskoselt nüüd enam jääd mööda ei pääsenud, aga õnneks vajalikes kohtades kannatas ikka üle käia. Tagasi juba peaaegu pimedas, mis oli omaette tore elamus. Aitäh.
Karuskose peremees tegi meile matka. Üks peatus oli ka siin. Lähenesime Karuskoselt mööda külmunud jõge. Vägev tamm ja äge aardetopsik!
Selle aarde juurde kulges matkrada, mida mööda oli mõnus astuda. Lisaks loomajälgedele ja kopra tööle, oli meil lahe kohtumine naaritsaga. Ma pole kunagi varem looduses selle loomaga ninapidi kokku jooksnud. Väga julge tegelane oli. Vahva teekond lõppes tamme juures. On ikka võimas puu. Aitäh peitjale.
Väike kosutus parklas ja alustasime oma matka. Sissejuhatuseks külastasime tamme ja edasi juba Sibula aarde poole. Tänan.
Mina kui laisk peitur oleks tahtnud muidugi autoga kaugemale sõita, aga mälu ei petnud, tellis on tellis. Tammeni jõudmine võttis omajagu aega, aga poole tee peal esitles ennast meile kohalik naarits, roti näoga kass. Koha peal käis kõik kiirelt. Aitäh!
Autod jäid parklasse ja asusime matkarajale. Väga tore astumine oli. Sattusin kõige ees kõndima ja lobisesime Taneliga, kes minu taga kõndis. Ühel hetkel tundus, et nägin silmanurgast kerget liikumist ja kui pead keerasin siis vaatasin 1,5 m kauguselt pisikese naaritsaga tõtt. Esimene mõte oli, et kohe on ta lupsti kadunud. Naarits ei lasknud end meie kohalolekust häirida vaid asus end hoolikalt pesema. Tundus, et ta on inimestega harjunud. Jätsime pisikese päikese kätte end korda sättima ja astusime mööda matkarada edasi tamme juurde. Aitäh.
Tänud peitjale. Enne tõukekelgu matka sai väike jalgsimatk tehtud.
Transpordi jätsime parklasse ja võtsime matka ette. Mets lõhnas sügise järgi. Aare korras. Tänud.
Parklas nägin, et mingid auto jäljed viivad edasi. Veidi mõtteid heietatud ja tegin oma jäljed peale. Hiljem selgus, et kaluritel oma parkla jõe ääres. Sellega sai jalavaeva korralikult kokku hoitud, eriti allameetrisel geoõpilasel. Jalutuskäik piki jõekallast oli ilus, seda eriti ilusale päikeselisele ja tuuletule lumisele ilmale. Nullis jäi aare kaugelt silma. Sellises kõrvalises kohas ei juhtu aardega midagi nagu praktika näitab. Ilus vinge koht kuhu tahan ka suvel tulla. Aare heas seisus.
Astusime parklast mööda looklevat rada tammeni. Tasapisi hämardus, taskulambist oli abi ja nimed said raamatusse kirja. Tänud peitjale.
Meie pikale Soomaa matkale (Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa) lisaks otsustasime Kristaga ka Lemmjõe tamme juures ära käia. Auto jätsime Kuusekäära parklasse. Vaat see retk tundus uskumatult pika astumisena, eks neid matkakilomeetreid oli ju täna juba kogunenud ka tugevalt üle 20 km, jalg tulitas valutada... Aga mõnus ikkagi, sest tehtud, käidud ja nähtud. Aitäh!
Meie Soomaapäev. Olime tulnud siia läbi aarete - Mulgi heinamaa, Kuresoo, Suitsna raba ja Sibula. Kui rabas oli täna lihtne olnud, siis läbi metsa jõe äärde jõuda oli kohati üsna raske, sest metsa vahel oli mitmes kohas nõrga jääga kohti, kuhu sisse vajuda või kukkuda. Aga lõpuks väsinute, kuid õnnelikena me Lemmjõe tamme juurde jõudsime. Aga seda, kui pikk maa sealt veel autoni oli, ei tahtnud jalad küll enam kuulda võtta... Kuid siiski said need kilomeetrid kõnnitud ja armsate sõiduvahenditeni jõutud. Seal siis avanes tõsiasi, et läbi oli kõnnitud kokku 21,4 km.
Tagasiteel koju Lääne-Virumaale hüppas pimeduses meie autole ette kits ja viis endaga kaasa auto peegli. Nii kahju, kui see ka pole, siis tuli jahimehed välja kutsuda, sest peeglit himustanud loomake sai üsna palju haiget.
Aitäh vahvate Soomaa aarete eest nende peitjatele!
Tamme olime varem juba näinud, seda nii keelemetsas matkates kui ükskord kanuuga mööda jõge sõites. Täna tulime siia ainult ühel eesmärgil – leida aare. Leidsimegi! Puhastasime karbikest natuke rämpsust, mida ilmselt seltskond sünnipäevalisi olid sinna jätnud. Igatahes logiraamatusse olid pidulised oma nimede näol pika sissekande jätnud. Tegime oma kirjatöö ära, jätsime TB ja liikusime tagasi auto poole. Täname!
Viimane pingutus enne kojusõitu. Olime täna teised otsijad. Vahetasime rändureid. Aitäh!
Päeva esimene pikemat sorti matk sai ette võetud Lemmjõe tamme suunas. Parklas seisis juba üks Hollandi numbrimärgiga auto. Silla juures aga veel mitu virna vette laskmist ootavaid kanuusid. Igaks juhuks viskasin kotti ka kummikud ja asusin teele. Minek tundus kuidagi eriti pikk. Mitu korda viskasin pilgu gepsule ja nägin, et tuhkagi pole veel edasi liikunud. Peagi märkasin ka esimesi inimesi kanuudel ja süstadel. Kõik puhta välismaalased. Tee peal imestasin peamiselt kobraste üle. Päris palju suuri puid maha võtnud. Ühte kopra pesa uudistasin ka natukene. Pärast mitut kilomeetrit sain teenitud tasu ja jõudsin uhke tamme juurde. Mugud olid randunud seal samas aga minu saabudes lükkasid just kaldalt lahti. Kõigepealt otsisin ja logisin aarde. Viimaste lehekülgede leiud olid juhuslike möödujate poolt kirja pandud. Pärast enda logi nautisin tamme energiat. Kui olin energiat täis laetud asusin tagasiteele. See läks tulekuga võrreldes ülimalt kiiresti. Tegin endale meelelahutust jõel sõitvate aluste abil. Tegin nendega niiöelda võidusõitu, kõigist kihutasin oma jalutamiskiirusega mööda. Autosse jõudes hakkas sadama survepesu stiilis vihma. Nagu oleks olnud mul miski kokkulepe, et ennem sadama ei hakka. Aitäh!
Auto jäi parklasse ja edasi kand-ja-varvas stiilis. Kõigepealt teed mööda ja edasi mööda matkarada, mõnusalt kohale. Veidike otsimist ja oli ka aare peos. Tamm oli ka vägev. Aitäh peitjale.
Täielik nali! Mina arvasin, et tamm on koprate poolt tekitatud ehitis. Alles kohapeal sain aru, et tegemist on puuga, aaret seepärast mina ei leidnud kah, lahe. Rada oli korralik, mõnus matkarada, puu võimas. Koprad olid puid langetanud, kuid mitte jõe poole, täielikud kobakäpad ehitusalal! Tänud siia juhatamast!
Matkaraja alguseni läksime parklast jalgratastel. Lootsin sellega muuta laste jaoks teekonda kergemaks, sest tean varasemast kogemusest, et kogu raja läbimine parklast kuni alguspunkti tagasi on lastele üsna tüütu ja pikk. Parimate kavatsuste kiuste oli tänane teekond ütlemata vaevaline - vingumine ja torisemine porise tee ja rööbaste üle ning pikaldane lõputuna tunduv teekond pani neid jalgu lohistama ja tüdinult iga natukese aja tagant raja pikkuse kohta pärima. Aaret leida ei olnud endal raske, küll aga ei suutnud lapsed esiti oma tavapärasest vaateväljast avaramalt ringi vaadata. Nii tuli aarde leidmisel neile siiski vihjeid anda. Aare oli jälle väga nutikalt ja meisterlikult lahendatud! Lastel on juba arvamus, et kui just geokrahvi aare pole, siis väga geomatkale kaasa tulla ei taha. Mulle väga meeldib põhjalik teostus ja et logimiseks on väike märkmik - see on nii mugav ja kasutussõbralik. Aitäh taas uute avastuste eest!
Peale pikka päeva jäi lõppu siis üks korralik pikk jalutuskäik. Tasus ennast ära ja ühe ränduri krabasin ka kaasa. Oli veidi enne meid sinna jäetud.
Oli siin alles liikumist. Erinevalt rabaradadest kuulis siin siiski enamuses eesti keelt (rabades prevaleerus saksa keel sellel nädalavahetusel). Rasket maastiku lootes võtsin isegi saapad kaas, õnneks asjata. Täname toreda ja piisavalt pika matka eest. Jätsime ka ränduri uut reisikaaslast ootama
Selle aarde külastus viis päeva õhtusse, rännak oli meeldivalt pikk. Aitäh!
Meie geopäeva viimane aare. Kuna olime Oksa aida kiiresti üles leidnud, siis arvasime, et võiks boonuseks ühe matka teha. Päeva lõpuks oli see ikka päris väsitav, aga tehtud ta sai. Täname peitjat sportliku aarde eest!
Pärast Sibula aarde juures käimist oli vasak jalg väga märg ja mõlemad jalad väga väsinud, aga tundus siiski mõistlik ka siin ära käia, ainult kiiresti tuli teha.
Esialgu ilmnes kohe probleem, et oja(?) ületamiseks mõeldud purre on liiga raske maastikuastmega ja nii tuli sealt kõrvalt mööda jääd minna. Õnneks ei ragisenud ega midagi.
Edaspidi küll ragises, aga olin päeva jooksul selle suhtes juba suht tuimaks muutunud. Küll aga ei jätnud külmaks teist korda päeva jooksul paistev päike, mis jõeääred loojangukumaga roosaks värvis. Vaadet imetledes olingi peagi võimsa tamme juures ja väikse ringivaatamise järel saingi logida. Nüüd aga kiiresti tagasi, perspektiiv jääväljade vahel pimeduse kätte jäämisest ei tundunud ülearu vaimustav.
Auto juurde jõudes lohisesid mõlemad jalad järel ja selg ei tahtnud kuidagi sirge püsida, aga meel oli oi kui rahul :) Aitäh peitjale järjekordse kvaliteetaarde eest!
Matkaraja jääkaane alt oli vesi kadunud, seetõttu tundus vahepeal, et tegemist on suuremat sorti peretüliga, kus nõud klirisevad ja luud raksuvad.
Karulauk oli oma nina juba maast välja pistnud, tegime lõhnad juurde ;)
Aare korras, jätsime ilusaid kohti armastava ränduri. Aitäh!
Olles jõudnud elusalt ja oluliselt märjemana Suitsna talu tammikust Lemmjõge ületava sillakeseni, saime lõpuks teisele kaldale ja jätkasime kurssi. Siingi oli põnevust palju seoses pidevalt ragiseva ja vajuva jääga, mille all ootas kutsuvalt vesi. Vähemalt õnnestus sellel teelõigul vältida tõsisemaid sissevajumisi ja õigepea olimegi tamme juures. Kus on ikka uhke puu! Ilus vaadata kohe.
Siin tuli päeva jooksul esimest korda kurjaks ajada geps, kuna eelnevate aarete juures piisas meie tiimi inim-GPS Ukust, kelle kohati lausa hirmutava täpsusega orienteeumine viis meid alati täpselt nulli. Natuke vahtisime nõutute nägudega ringi, kuid lõpuks oli vaja astuda paar sammu tagasi, silmad lahti teha ja ennäe imet, oligi aare käes.
Siit edasi jäi ainult mööda Raudna jõe serva kulgevat matkarada ennast tee peale murda, mis võttis tänu meile juba armsaks saanud maastikule natuke kauem aega, kui oleks võinud arvata. Tee peal tuli isegi päike korraks pilve tagant välja, tuletades meelde, et ta ei olegi tegelikult jäädavalt ära kadunud mingi üksluise halli massi taha. Pärast seda tundus elu kohe palju ilusam ja vaatamata mõnele läbivajumisele olimegi varsti uuesti tee peal, kus meie hommikused jäljed meid ootavalt tervitasid.
Muideks matkarajal tegime me ühe huvitava tähelepaneku Soomaa fauna kohta – siinsed koprad on kas
a) idioodid
või siis
b) hauvad salajast plaani blokeerida Raudna jõgi maailma suurima kopratammi abiga ja muuta Soomaa veel mülkamaks, kui ta praegu on.
Nimelt kohati jääb mulje, et iga teine jõeäärne puu on osaliselt kobraste poolt puretud, aga mitte piisavalt, et kohe ümber kukkuda. Sealhulgas paljud nendest selgelt juba tükk aega tagasi, teised aga väga värskelt. Siin saab olla ainult kaks seletust, kas nad lihtsalt annavad poole peal alla ja surevad varsti nälga või siis plaanivad nad ühe suure aktsioonina koguda kokku kõik naabruskonna koprad, kõik pooleliolevad „projektid“ korraga langetada ja jõgi blokeerida. Elementaarne, kas pole! Nii et olge valvsad, kui see plaan neil korda läheb, siis on kellad ka...
Igatahes aitäh väga vahva aarde eest!
Aardeni jalutades lummas meid kaunis ning võrratu mets. Vaatamata ägedale äiksevihmale suutsime suhteliselt kuivaks jääda, kuna sarapuu põõsad pakkusid head varju. Kohale saabudes asusime kohe asja kallale. Mingi hetk avastasin et Tarvo lihtsalt seisis ning jälgis minu tegevust, loomulikult oli ta juba aarde tuvastanud. Sain siis natuke aega praadida ning lõpuks andsin alla ning lasin konteineri välja tuua. Nutikas värk teine. Kahjuks jäälindu meil näha ei õnnestunud, kuigi olen seda kaunist sulelist varem kohanud. J:Rändur
Kui hakkasime aarde suunas jalutama, siis lõi loodus meile päris korralikult äikese kujul saluuti. Raksatused tulid nii paremalt kui ka vasakult poolt. Kui esialgu oli olukord päris kuiv, siis poolel teel asi muutus. Paduvihm püüdis meid lõpuks kinni. Õnneks olime selleks ajaks ilusti metsa vahele jõudnud, kus puud toimisid loodusliku vihmavarjuna. Ideaalne ajastus. Aarde enda kohta veel nii palju, et meeldis, kuidas see peidetud on. Tänud!
Mõnus lõhnav matkarada ja natuke kõhedust tekitav mets. Üksinda vaikselt kulgedes hüppas pidevalt keegi kuskilt põõsastest lendu- sookurg, metsis ja veel mitmeid linde, keda ma ei tunne. Niiväga oleksin tahtnud jäälindu kohata, aga ei olnud õnne. (infotahvlil oli kiri, et kui näed registreeri, nii ma siis lootsingi) Tamm oli uhke ja väärikas. Aaret otsides tiirutasin päris mitu minutit nagu kass ümber palava pudru :D Aare korras ja vahetuskapupa ei teinud. Aitähh peitjale.
Jalutuskäik pargis pärast Sibula-Suitsna raba-Suitsna talu tammiku tiiru. Matkarada oli tiba jääs, ja erinevalt normaalselt maailmast ei ole Soomaa jää mitte sile, vaid kaldu, ja tavaliselt sinnapoole kaldu, kuhu sul mitte pole vaja sattuda. Jõkke, noh. Aga gravitatsioon ületatud, oli aeg aardetops välja sikutada (Estri võit, mina olin nii pime kui veel olla saab), nimed kirja anna ja tamme imetleda. Mõnus vana, Upsiga paras seltskond. No ja sis uuesti jää peale. Tänatud olgu see peitja!
Liikusime siia Suitsna talu tammiku juurest. Senise võsaga võrreldes polnud aardeni jõudmiseks üldse pingutust vaja. Aare ise paljastus ka võrdlemisi kiiresti. Pärast imetlesime veidi tamme ja jalutasime tagasi. Auto juurde naastes olime läbinud ca 10 km. Igal juhul suurepärane vaheldus kontorielule. Ja sugugi mitte nii ekstreemne kogemus, nagu alguses arvasin. Valel aastaajal mõne madalama maastiku raskusastmega aarde juurde suundumine on seni palju piinavamaks kujunenud.
Päeva viimane.Autoga sai mööda kalameeste jälgi jõeni välja.Pool teekonnast sai liigutud mööda jõge jalgsi,poole oleks saanud paadiga.Tänud peitjale.
Teeäärsest parklast edasiviiv tee ei kutsunud väga jalutama. Ettevaatlikult ukerdasin autoga matkaraja algusesse. Viimane torm polnudki väga rada padrikuks muutnud. Sügis on küll talvele teed andmas, aga ikka oli sompus ilmal oma võlu. Tõeliselt "kuulikindel" peidupaik.
Kui olla vantsinud maha 5+ kilomeetrit, maitsnud karulauku, näinud maailma kõige suuremat koprapesa, saanud põlvini mudaseks ja leidnud silla, kus polegi veel aaret, siis seda ei saa tõesti skoorimiseks nimetada. Skoorimine käib teistmoodi.
Käisin skoorimas.
Gk muidugi vaidleb jälle vastu, et ei skoorinud ma midagi, kõik oli aus värk.
Lähenesin tammele Sibula aarde poolt. Jõejää tundus kahtlane. Mõnes kohas paistsid kollakad veelaigud jääl. Võtsin siiski julguse kokku ja ületasin hinge kinni pidades jõe. Räätsajäljed tõmbusid niiskeks. Aare korras. Tänud peitjale. EV. J: smile
Õues oli super päev:päike paistis, soe ja sääski polnud.Peale Sandra ründamist käisin ujumas ja korraldasin pesupäeva ning lihtsalt puhkasin...hetkeni kui avastasin, et kaasas olnud varustus kala püüda ei luba ja õllevarud kahanevad enneolematu kiirusega.Uurisin igaks juhuks, et kas tamme juurde saab ka mõistlike jalavarjudega ning soovitati, et tossud peaks täitsa kõlbama.Olen õppinud häid nõuandeid kõrva taha panema ning nii ma peale mehist lõunasööki ning mõnusat uinakut suundusingi tamme suunas...kalamehe säärikutes(mis muideks kulusid täiega ära!)Tatsasin suure tee äärsest parklast ja minu vapper kaaslane ehk autonavi väitis pidevalt, et töllerdan nii jõe ühel kui teisel kaldal.Eks ta oli viimaste päevade rändamisest vähe väsinud ja nii ta taskusse puhkama läkski.Käies mõtisklesin viimaste aegade trendi üle GP lehel, et virisemine on in.Kas teistmoodi saaks ja muutmine algab iseendast(jube raske on, ma tean)Kui peitjad ei peidaks, siis poleks ju ka midagi otsida ning oi kui palju kohti jääks nägemata!Igaljuhul tamme ma leidsin ja aarde ka ...seega saab minu poolt kleepsu, et gepsuta leitav.Tagasi üritasin mööda teise jõe kallast ja seal oli kummik tõsine abimees mis päästis mind suuremast sopast.Pigem soovitan vasakpoolset jõe äärt kuna seal loodus ilusam.Tänud veel ühe toreda aarde ja koha eest!Selles parklas olen oma geokarjääri jooksul juba neljandat korda kuid esimene kord ööbin ning esimene kord ka lõpuks otsin.Aga ma tulen veel tagasi kuna soo...mõne karbiga...jääb ootama tuleviku!Niigi viimase kuu käimise kilometraaz(eile 13km, täna 18km) ületab minu tavalist autoga sõitmise kuu oma ja järgmine ost on kanuu, sest kahte aastaaega Soomaal olen nüüd kümneid kordi näinud nii geopeitusega kui ka ilma, talvel tahan ka mõnda sohu tulla ja siis need jõed...oi oi kuidas veel need kutsuvad :) Huh...viimase kuue aarde raskuste keskmine on 3.25...hea ise teada sest numbrid kedagi ju ei huvita :DMaastik siis :P Ja kahjuks on otsida kodumaal alla 100 aarde...kurb:(Kohti on ju veel ja veel...
Teekond oli meiesugustele amatööridele väsitav, kuid ääretult lõbus. Kõva kisa tehti ka, aga eskimopöördeid ega muid trikke siiski ei järgnenud. Mõni teine kord. ;-)
Aarde otsimine võttis mul kõigist kõige kauem, kuna vihjet ma ei teadnud ja ka väidetavalt Katrini märkus roosa konteineri kohta läks kõrvust mööda. :-P Aga lõpuks teostust nähes ma ei imesta - midagi sellist polnud ma siiani veel näinud.
Kokkuvõttes igati vinge aardeotsing, tänud kaaslastele ja peitjale!