Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Alatsi (Nava) järv asub Teringi soo kagupoolses osas, selle pindala ulatub 5,5 hektarini. Järv saab oma vee sademetest ning rabaveest, väljavool on idaküljelt Tündre oja kaudu. Alatsi järvest on leitud haruldast ujuriliiki Cybister lateralimarginalis.
Järve kaldal laudteel seistes paistab teisel pool vett suur umbes kahe meetri kõrgune kuhil. See on Eesti suurima närilise kopra töö.
Alatsi järve ujuma minekul tasuks arvestada sellega, et üpris ootamatult võib sattuda väga külma allikasoone kohale. Omal nahal järgi proovitud ;)
Aare on peidetud järvest veidi eemale puudekolmikusse (kuusk, kask ja mänd) ja on ka talvel leitav.
Parklas koordinaatidel N 57° 58,967´ E 25° 33,505´
on RMK lõkkekoht koos katusealusega, parklast edasi sõites jõuate Nava tallu, kus toimuvad Nava laval suvelavastused.
Mõnusat matka ja head otsimist ning leidmist!
Vihje: pole
Lingid: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1918_1901.html
Aarde sildid:
soovitan (8), ujumiskoht (4), marjad (2), ilus_vaade (2), telkimiskoht (1), maasturiga_huvitav (1), lumega_leitav (1), lõkkeplats (1), laudtee (1), kalastuskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2D4VT
Logiteadete statistika:
92 (100,0%)
0
3
2
1
0
0
Kokku: 98
15.08.2024 kirjutas mulle Carolina, et hooldas Alatsi aaret, lisades veekindlas topsis uue logiraamatu.
Parkisin tühja parklasse ja jalutasin rahulikult kohale nautides rabalõhnu ja keskkonda. Järve ääres pikutasin pisut ja värskendasin end mõnusalt siidise rabajärve veega.
Aarde leidsin maast läbimärjana.
Tänan peitmast.
Aare vesine. Logi sai kirja, aga vajab hooldust.
Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Täna oli iga leitud või leidmata aarde kohta ka üks veekogu külastus. Found it: 21.Jun.2023 09:45 Alatsi. Lähenesin parklast rattaga otse ujumiskohani. Sealt tipa-tapa aardeni ja tagasi. Võsakas, nii kaugel mitte kellestki. Aga muidu oli aardega kõik korras. Tänan.
Parklas oli vaid üks auto ja matkarajal ei kohanud me kedagi. Väga heas korras rada, mida mööda võib lausa sussides jalutada. Tänasel palaval päeval oli sellisel eurorajal täitsa nauditav kulgeda. Kuigi üldiselt meeldivad mulle natuke metsikumad rabaseiklused. Koht on imeline, aardegi juurde viib vana laudtee jäänus, seega ülilihtne jalutuskäik. Pärast istusime veel natuke järve ääres platvormil ja Salme tegi kiire supluse. Aitäh ilusasse kohta juhatamast!
Tuuri viimane leid. Kell tiksus ööpäeva viimast tundi, kui ma läbi rinnuni heina kohale end pressisin. Konteineri leidsin kiiresti, aga lihtsalt ei jõudnud kaant maha keerata. Helistasin Kaupo kohale, kes vantsis samuti läbi heina kohale ja keeras topsi lahti.
Parkisime auto parklasse ja jalutasime mööda matkarada kõigepealt järveni. Puhkasime jalga ja nautisime ilusat ilma ning seejärel suundusime aarde juurde. Tee oli kuiv ja jalgu märjaks ei saanud. Tänud peitjale huvitavat matkarada tutvustamast ning aarde eest!
Mõnus matk töönädala lõpus. Aarde ümbrus oli suhteliselt märg, hea, et lapsel kummikud jalas olid. Aitäh peitjatele!
Teine koroonakevad on hooga käimas, laps lasteaiast kodus ja mina distantsilt lapsi õpetamas. Kuna meil on nüüd pitsu ka ja oma vaimse tervise pärastki tahame palju õue saada, otsustasime täna teha matkakese siin. Alguses lähenesime Taagepera poolt: ärge teie seda tehke. See tee on läbimatu hetkel üle tee jooksva jõe ja veidi maad edasi ka metsalangetuse tõttu. Hiljem me muidugi märkasime, et teeotsas oli ka suunaviit maha saetud. Alguses otsustasime auto teetõkke (jõe) juurde jätta ja need 3km matkata kuni matkarajani, aga esiteks nägime väga värskeid karukäpajälgi ja siis tuli juba langetatud mets ka risti-rästi ette. Otsustasime, et varakevad pole parim aeg karuga kohtuda nagunii ja läksime autosse tagasi. Edasi lähenesime 20km eemalt Karksi-Nuia suunast ja võrreldes eelmise lähenemisteega oli siin puha maantee nulli. Rada ise oli väga mõnus, hiljuti korda tehtud ja vaheldusrikas. Mingid jupid on veel veidi jäised, aga täiesti mõnusalt matkasaapaga läbitav. Mõnus rabaleid, mis oli muuhulgas inimtühi. Aitäh! Aare on heas korras.
Teringi mõnusal rajal jõudsime Alatsi järve äärde ja peale mõningast lumes sumpamist leidsime ka aarde. Tore koht.Aitäh!
Väga mõnus ja korralik matkarada.Aare heas konditsioonis.Aitüma juhatamast
Millalgi siin rabas käidud, kuid pole siia kanti enam sattunud. Nüüd oli selge põhjus siia tulla ja nautida raba vaikust. Suurt ringi me ette ei võtnud ning suundusime otse aarde poole. Rätikud ja ujukad kaasas muidugi, kuidas sa jätad rabajärves ujumata, kui oled selle kõrval kohe. Esmalt otsisime aarde, milleni viis peaaegu rada ja jalad jäid isegi kuivaks. Aare kenasti kuiv ja korras tänu nutikale lahendusele. Rabavesi oli kohati soe ning mõnusad jahedad kohad ka sees, nii nagu aardepeitja hoiatas. Karastav oli kindlasti, eriti need mõnusad jahedad kohad. Tagasitee kulges ilusas päikeseloojangus ning plaanides veel minna Tündre aarde juurde... Aitäh peitjale meid siia kutsumast!
Täpselt nii nagu Marta ja Villem püüdsid Google abiga Tündre järve äärest otse siia aarde juurde pääseda, püüdsime seda meiegi. Me lihtsalt ei tahtnud uskuda, et tuleb nii pikk ring teha kui otsetee läheb ju siitsamast! Niisamuti läbisime meie need kaks probleemset kohta ning kolmanda puhul arvasime, et see on liiast. Vähemalt selle auto jaoks. Teist autot aga polnud siin, seega.. ümberpöörd! Erinevalt aga eelmistest seiklejatest, meie kinni ei jäänud ning saime ikka selle suure ringi ära teha, et selle aarde parklasse jõuda.
Siin see väike matk oli vaikne ja rahulik nagu jalutuskäik rabas. Ilus-kena multšist tee ning sekka ka veidi laudteed. Järv ja ujumiskoht samuti kenad, kahju et vesi külmavõitu veel, ujuma me ei läinud.
Aardega kõik hästi, täname aarde eest!
Alguses proovisime Nava talust paremale keerates paadisilla juurest. Hindasime ebareaalseks teekonnaks üle soise ala. Sõitsime autoga tagasi Teringi matkaraja alguspunkti suunas ja otsustasime parkida auto ja jalgsi minna üle heinamaade kuni jõudsime metsatukas aardeni. Jalatsid jäid kuivaks.
Pidime ka ikka Tündre järve poolt tuleva otsetee ära katsetama. Kui juba Google sinna suunab, siis peab ju õige asi olema. Julgust lisas ka RMK viit. Etteruttavalt võib öelda, et Google kaotas oma usaldusväärsust. Esimene lomp: suht norm põhi, sõitsime julgelt läbi. Teine lomp kohe nurga taga, natuke mudasem: võttis korraks kõhklema, aga proovisime ikka. Korraks jäime kinni, aga natuke lükkamist ja suurema vaevata väljas. Edasi sai lausa natuke pikemalt sõita kui paarsada meetrit, kuni tuli vastu uuest kaaluklassist takistus. Mitukümmend meetrit mudast tõusu tundus siiski miski, mis käiks üle jõu ning pöörasime otsa ringi. Aga kindla pääsemise ja meie vahele jäi taaskord seesama juba korra läbitud mudaauk. Natuke kõhklema võttis, aga ei hakanud väga oksi alla sättima seal ja sõitsime tuimalt peale. Järgmised kolm tundi saime igatahes päikest võtta ja "soosildade" ehitamist harjutada. Just siis kui olime umbes 20. katsetuse, mis meie hinnangul pidi ka edukaks osutuma, ettevalmistustega lõpule jõudmas, ilmus nurga tagant auto, milles tore labrador oma inimetega, kes lahkesti meid kohe liikuma tõmbasid. Ootamatult kiire lõpp asjale. Aga ei kurda! Nüüd pidi lausa põhimõtte pärast aarde juures ära käima, kuigi kerged rammestuseilmingud ja tühi kõht olid tekkima hakanud. Valisime tüütu pikema ringi ja jõudsime sündmustevaeselt kohale. Pool maad parklast aardeni loivasime mööda matkarada, kuni ATV jäljed meid kõrvale meelitasid. Selgus, et need viisid aardeni. Ühtlasi sai neid mööda kõndides saapad lõplikult mudast puhtaks. Viimaks saime nimed kirja panna ja tagasi parklasse otsustasime minna mööda põhjapoolset lagedat ja kruusateed. Väga lahe maastik. Aitäh peitjale!
Seiklesime enne siia jõudmist natuke kummalistel teedel aga lõpuks parklasse me jõudsime.Aardeni viis mõnus matkarada.Aitäh!
Pärast seiklusi suurte lompide ja teele langenud puudega, matkasime peagi valmival matkarajal järveni. Populaarne matkarada, kulgeti küll neljajalgse sõbraga, küll väikeste ja suurtega, lapsevankriga. Tänud peitjale.
See täpp oli veidike kiuslik. Kiusas meid kohalesõidutee valikul, jättis teele langetatud puujuraka taha, sokutas ligipääsuteedele põhjatuid lompe ja lõpuks üllatas suure avara parklaga. Millele lisandus äratundmisrõõm/segadus, et tegelikult olen ma siin juba olnud. Justkui eelmises elus, sest sellest elust küll mälestuskillukesi aarde külastuse kohta ma ei tuvastanud. Aga külatuslogi on olemas 2013 aasta detsembrist. Nii et minu jaoks korduvkülastus, kuigi tunne on selline esmakülastuse moodi :) Ah, need tunded, need ju petavad. Tänud kaaslatele, oli tore korduvkülastus :)
Siia sattusime kuidagi juhuse tahtel. Jäime laagrikoha otsingul hilja peale ja läheduses olid kõik RMK platsid täis. Vaikselt oli plaan lihtsalt suvalise koha peale laagrisse jääda, aga sattusime kuidagi selle raja algusesse. Kuigi renoveerimistööde tõttu oli tegu kergemat sorti ehitusplatsiga, siis WC otsustas kõik. Laager püsti ja kõik. Hommikul uurides kaarti, selgus, et rajal ka täitsa aare olemas. Ega midagist, hommikutoimingud, laager kokku ja rajale. Väsinud laudtee sai kiiresti otsa ja päris pikk maa tuli vantsida mööda üles kakutud laudtee aset, lõpu poole oli ka jupp uut rada olemas. Järve juures logisime aarde ära ja avastasime, et ka ujumiskoht on uus ja korralik, supper. Sai seal aadama ülikonnas ujutud, päikest võetud ja naudeldud päris pikalt. Väga ilus ja äge koht, tõeline üllatuskirss meie sellekordse seikluse lõpuks. Aitäh peitjale!
Kuigi matkarada vaheldub praegu mädanenud vana, mõnusalt lõhnava tuttuue ja täiesti puuduva laudteega, on aardeni ka praegu võimalik mõnusalt ja kuiva jalaga astuda. Tänan!
Lauudteest olid alles ainult räbalad rekonstruerimistööde pärast aga kahte armastavat geohunti kõrgem maastik ei peleta. Kuum suvepäev oli ja üle soo kõmpides õnnestus mõne koha peal ka jalg märjaks saada. Peale aarde logimist suundusime järve äärde ja see vaade ning veemõnud pühkisid väsimuse hetkega peast. Kuna olime vaid kahekesi siis nautisime ilma, üksteist ja mõnusat järvevett. Suur suur aitäh tutvustamast! Niii mõnus oli! :) Aitäh ja soovitan!
Kuna kirjeldust ei olnud lugenud, siis olin esimese hooga aardele startimas otsejoones üle mägede ja heinamaa. Viimasel hetkel märkasin, et matkarada, laudteed ja puha. Loomulikult valisin selle mõnusama variandi.
Auto juures leiutasin raadio antennile uue praktilise ülesande. Jalanõude kuivatustugi. Viskasin särgi ka seljast ja suundusin rajale. Infotahvli järgi rada renoveeritakse vahemikus 2018-2019 aga hetkel pole veel midagi tehtud. Mulle sellised amortiseerunud rajad meeldivad ka. Nautisin piirkonda kohe nii väga, et jäin pärast aarde leidu tunniks ajaks järve äärde päikest võtma ja jalgu kõõlutama. Jälgisin kuidas järve peal toimus luikede omavaheline võimuvõitlus. Kui üks paar oli teise minema peksnud, siis võeti mind ette. Läheneti nagu õudusfilmis. Aegluubis ujusid minu suunas ja kõridest kostus vahetpidamata hirmus valjusid kriiskeid. Kuna võitlus paistis ebaaus, kaks ühe vastu, siis panin riided selga ja asusin tagasiteele.
Aitäh peitjatele mõnusale matkarajale juhatamast!
Valisime küll nö lühema otsetee, aga künkast alla-üles ronimine, sumpamine läbi roostiku ja mätaste, ilmselt matka kergemaks ei teinud, pigem vastupidi. Aga ei kurda, mõnus matk lumes on ikka tore. Tänud peitjale.
Me olime täna piisavalt matkanud ja seetõttu tulime otse üle põllu. Ega seegi päris kerge asfalttee polnud ning kõrval haukuv koer asja paremaks ei teinud. Aare sai kergelt leitud. Üritasime ka otse Tundre poole sõita, aga tee läks liiga hulluks ning tuli 1,5km tagasi sõita.
Rabamatka käigus sai see aare leitud. Kohapeal läks natuke aega, tee sinna oli vesine, kuna laudteed põhimõtteliselt polnud.
Korra käisime siin ka eelmisel õhtul mõttega et äkki siin ööbida saab. Oleks saanud, aga valisime siiski Ruhijärve. Alustuseks nautisime teeristil pilti kus kurepesa oli täidetud 3 kurepojaga, nii et ema ja isa istusid lähedal asuvate korstende otsas. Aardematk oli taskord nauditav, sõime justvalminud mustikaid, ilm oli jahedavõitu ja seega ujumise jätsime vahele. Peale logimist suundusime ringile et ikka kogu matkarada mida vist tutvustada ka taheti läbida. Ring sai pikem, aga ka sellevõrra huvitavam
Aare sai omale uue topsi, logiraamat tuuldus pikniku ajal järve ääres. Ja kõik kraam sai aardesse tagasi. Matk aardeni ja tagasi muutub üha huvitavamaks. Laudtee on üpris mänglevas seisukorras. Kõigutab ja tahab endalt maha visata. Jalga ette panna ja võrguga püüda. ;) Seega, vaadake ikka, kuhu te astute!
Tähistasime tänast jüripäeva väikese matkaga Teringi rabalaugaste vahel. Isegi oma suure ja armsa koera võtsime rännakule kaasa. Siia tulekut oleme millegipärast pikalt edasi lükanud, kuid täna ei tekkinud meie vahel sihtkoha valikul mingit vaidlust. Mõned rajalõigud olid küll natuke kehvas seisus, kuid see ei takistanud meid sihtmärgi poole rühkimast. Kui laudtee ühel hetkel järsult paremale keeras, kuid meid gepsud sihikindlalt otsesuunda näitasid, otsustasime viimase valiku kasuks ja läksime edasi mööda suhteliselt korralikku metsarada. Ühel hetkel muutus maapind aga väga pehmeks ja kohta kuhu astuda, andis otsida. Kuna kellelgi kummikuid jalas ei olnud, siis aeg-ajalt vajusime pahkluuni pehmesse maapinda. Ainuke, kes olukorda nautis, oli meie neljajalgne sõber. Märgadest jalgadest hoolimata jõudsime lõpuks kohale ja logisime rahulolevalt. Tagasiteel olime juba targemad ning oskasime suuremaid vesiseid kohti vältida. Kui pärast parklas kogu raba kaarti vaatasime, ei suutnud me ennast ära kiruda, et enne rajale minekut õige tee valikul korralikku eeltööd ei teinud. Järveni saab tegelikult ju laudteed mööda ja sealt aardeni on meie tänase matkaga võrreldes juba väike maa minna. Täname seiklust pakkumast! Ja veel: Logiraamat oli märjavõitu. Seda on tinginud ilmselt konteineri katkine kaan.
Sai ühe kolmiku juurest teise juurde käidud kuni lõpuks õige asi silma hakkas. Tänud.
Ilmselge, et Tündrelt siia otse ei saa, aga proovima peab ju ikka. Ühest lombist saime isegi ilusti läbi, aga teise hindasime oma geomobiilile üle jõu käivaks ja sõitsime ikka korralikku teed mööda. Tegelikult oli mõte ka sinna ööbima jääda, aga millegipärast koht ei ahvatlenud ja sõitsime hoopis Ruhijärve äärde. Hommikul tulime siia tagasi, et päeva esimeseks aardeks mõnus rabajalutuskäik võtta. Mõnus ta oligi, kuigi suvesoe kevadpäike hakkas juba halastamatult lõõskama. Söödikuid õnneks metsas veel polnud. Aarde enda juures läks veidi aega, ju siis polnud georadar veel korralikult tööle hakanud, nii et silma jäid valed puukolmikuid ja vale tüüpi peidukad. Kui lõpuks nägijaks saime, oli ikka naljakas küll. Pärast käisime ka tiiru järve ääres, et varbaid leotada. Mõnus oli. Soovipuu lindikesi vaadates tuli meelde, kuidas järeltulija oma sünnipäevaküünalde puhumise ja soovimise peale sügavalt ohkas ja teatas, et tema küll ei oska midagi soovida, sest tal on kõik olemas, mis ühel lapsel olema peab. Samal põhjusel ei hakanud ka ise soovipuud koormama. Aitäh!
Emadepäeva tähistama ja samas ka võike loodusmatk seltskonnale. Niikaua kui osa rahvast käis järves ujumas käisime meie aaret noppimas. Kena koht. Tänud peitjale.
No, kuidas sa jätad selle ühe täpikese siia. Olgu auto kuitahes kõva aga kui ikka teed ei ole olemas sinna, siis ei aita siin miski kõva auto. No tegime siis ringi ja veel ringi. Jala minna jäi ka veel. Hakkasime astuma, äkki nägime põdraema oma lapsekesega. See oli kihvt vaatepilt. Ilus ehe loodus. No selle matkaga läks niihästi, et lund oli kõikjal ja ei saanud aru kus oled. Ühel hetkel olin ma igastahes kraavis külili. Tagantjärgi tore, tänud kehalise trenni eest!
Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Tündrest oleks nagu kiviga visata, aga teed ei eksisteeri. Seega tuli minna suuuuure ringiga. Parklast libisesime sujuvalt mööda, sest minu meelest oleks täiesti ebapraktiline teha mitmekilomeetrist jalutuskäiku, kui sa piirduda ka vähem kui kilomeetrisega.
Esimese asjana nägime kohe põtra ka kaht vasikat üle tee minemas. Ja kui tee pealt tuli maha keerata, kõndisime ka põdra jälgedes. Kohati oli päris märg ja tagasiteel suutis Anne ka ühte kraavi põlvini sisse vajuda. Aga muidu ilus koht. Aitäh!
Jalad sain märjaks ja külmaks, aga igati väärt. Väljas oli tohutult ilus ilm, lund küll polnud, kuid päike paistis ja väga-väga ilus oli. Polegi varem käinud. Nii tore, et suutsin Marti nakatada geopisikuga, sest tema selle aare just välja valis külastamiseks. :) Aitäh peitjale!
Kahjuks ei ole enam suvi ja suplus jäi tegemata. Aare korras. Tänud.
See aare oli mitmel põhjusel parajalt meeldejääv. Esiteks valisime lähenemistee, mis neljarattalisega ei oleks kohe kuidagi läbitav olnud, aga tsikliga...noh, tinglikult oli. Mina suutsin küll ühe korra külje maha panna ja harvesteri jälgedest moodustunud takistusi ületades üsna uhke koorma muda nii enda kui ratta peale koguda, aga jõudsime siiski õnnelikult parklasse kohale, kus lindikestega puu meid tervitas.
Edasi matkaraja peale ja mööda maalilist raba aarde poole. Miskipärast ei olnud ma endale kunagi teadvustanud, et siin raba võiks olla. Tee pealt ei oskaks pakkuda ka.
Kui matkaraja peal oli kõndida täitsa tore, siis niipea kui sealt maha pööras, ümbritsesid meid põdrakärbeste hordid, mis iga meetriga hullemaks läksid. Aarde enda juures oli olukord nii naeruväärne, et mina jooksin metsas gepsuga ringi, üritades nulli tabada ja Martin lihtslt vehkis kätega, üritades neid enda pealt maha saada. Eriti hulluks läks asi aga logides, sest seda sai teha ühe-kahe tähe haaval. Siis tuli jälle mõni põdrakärbes ninast, silmast või kõrvast eemaldada. Ei saa mina aru, miks heatahtlikke geopeitureid loodus vahel nõnda kristama peab...
Niipea kui aare tagasi paigas, jooksime tuhatnelja tagasi raja peale, kus olukord jälle paranes, kuid eks parklani välja tuli iga natukese aja tagant jälle mõni kärbes kuskilt juustest välja sikutada. Samas nagu mainitud, muudavad taolised seigad aarded just meeldejäävaks :)
Aitäh!
Miskipärast pelgasin väga seda aaret, kuna alguses tundus asi olevat järjekordse metsakana. Viimaks võtsin kirjelduse ette ja mida ma näen: jalutuskäik laudteel hoopis. Mida veel pühapäeval ette võtta kui väike rabamatk.
Saabudes oli parkla autosid täis ja saime viimase viisaka parkimiskoha. Kaardi pealt valisin lühema teekonna otsa järveni ja sama rada mööda tulime pärast tagasi. Henrikot pidin 3,67 km pikkuse matka jooksul ainult ligikaudu 500 m tassima, sest suurema osa eelistas kutt ise jala käia. Talle pakkus laudteel turnimine ja paterdamine suurt naudingut. Matka kaugemas punktis asuv järv oli imeilus. Leotasime järvevees omi varbaid, kuid kahjuks ujuma ei jõudnud. Seevastu järgmisena saabuv seltskond koos koerakesega tegid asja teoks. Jätsime nad ujuma ja suundusime aaret otsima. Õnneks oli null täpne ja seega leid kiire. Tänud.
Olen näinud siukse ja miukse mustriga, samas täiesti musti ja ilma mustrita üleni halle aga kõige ilusama värviga ahvenad elavad Alatsi järves. Lisasin aardele sildi "kalastuskoht"
Tänase päeva põhieesmärk oli kindlasti see matkarada läbi käia. Rõõm oli näha, et ilus, kuid veidi tuuline ilm, oli siia teisigi looduse nautijaid toonud. Järvevesi oli tõesti tuntavalt külmem, kui seal, kus ma ise öö veetsin. Aardekarp oli veits märg, kuivatasin ja tuulutasin selle sisu ja panin selle aasta esimese logi kirja. Rada soovitan. Lõpetates andis neiukene pihku RMK Sakala piirkonda puudutava põhjaliku küsitluslehe. Mul oli, mida kirjutada, olen ju selle aasta sees siin piirkonnas päris mitmeid nädalavahetusi juba veetnud. Saavad analüüsida.
Enne Läti vabariiki puude otsa turnima minekut sai siin väike hommikune matk tehtud.Ujumise jätsime seekord ära.Aare korras,tänud juhatamast!
Selle asjanduse juurde kohale saamisega oli ikka tükk tegemist. Lähenesime probleemile Taagepera poolt. Alguses oli tee enamvähem, mingi hetk aga läksid lombid järjest sügavamaks. Otsustasin, et seda on isegi tsikli jaoks liiga palju ka keerasin otsa ringi. GPS arvutas järgmise tee. Selle ga sama lugu - alguses mõistlik tee ja siis keeras metsa vahele poriteeks. Tänan, ei. Kolmas katse viis juba aardele lähemale. Nii 500 meetri kaugusele. Rinnuni rohus kahlates lugesin kirjeldust ja avastasin parkla koordinaadid. Kahlasime siis tagasi ja suundusime parklasse. Palju lihtsam oli mööda laudu kõndida :) Loll pea on ikka kerele nuhtluseks küll. Võiks juba ära õppida, et kirjeldusi tuleb aegsasti lugeda. Kohale jõudes oli juba üsna pime, aga tänu vihjele õnnestus üsna kiiresti karp tuvastada. Võtsime aardest kaasa viisnurga, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Kuna üks aardepeitjatest oli pundis- ja ta soojalt seda soovitas, siis otsustasime asja ette võtta. Alustuseks pisike rabamatk mööda võrdlemisi korralikku laudteed- ja siis põhiosa, ehk aarde juurde. Aare oli korras, hooldustöid polnud vaja teha. V.:GC. TFTC :)
Leitud, tore matk oli. "Lindipuu" õitses ja nägi eriti uhke välja. Aarde on leidnud lätlased ja sel aastal on korralikult külastusi. Jätsime ränduri. Aitäh!
Üks päeva kindlaid lemmikuid. Esmalt proovisin läheneda Suure Lossi poolt. GPS justkui lubas küll, aga tee läks järjest põnevamaks ja põnevamaks. Ühe veetakistuse suutsin forsseerida, aga teine oli juba selline, et madalapõhjalist välja kaevates oleks saanud siin vist ülejäänud päeva veeta. Ehk siis ümberpöörd ja suure ringiga.
Oi, aga see oli seda väärt! Esmalt Lillile suunduv kurviline ja suhteliselt hea nähtavusega asfalttee, kus sai pidevalt mõlemas suunas kangutamist nautida. Seda tahaks tsikliga ka proovida, meenutab Lahemaal kogetut. Külas hakkas esmalt silma üks aed, mis oli täidetud kõikvõimalike värviliste puukujudega. Üldse tundus hästi äge kohake.
Sõitsin aga edasi ja jõudsin RMK platsile. Vaatasin ringi ja leidsin moodsa pakukirve kasutusjuhendi, mida olen juba ammu igatsenud. Püstkoda ja lindipuu püüdsid samuti pilku. Aga rohkem ei mallanud vahtida, särk seljast ja sohu! Sooja oli kõvasti, nagu ka vaatamist-lugemist. Viimaks jõudsin järve äärde, mis paistis nagu minu isiklik salajärv keset sood, kuhu keegi teine kunagi pole sattunud. Mõnulesin veidi purde peal, solberdasin vees ja siis otsisin aarde ka üles. Tagasitee möödus rõõmsalt kepseldes. Päeva päikese- ja rõõmudoos igatahes käes. Super koht, kõik elemendid paigas. Suur aitäh siia juhatamast! Soovitan!
Üsna alguses sai kokku lepitud, et võtama aarde ning käime läbi terve matkaraja. Hästi tehtud, kuna uudistamist oli palju...rabajärv, ohvrikivi, püstkoda ja rääkimata siis veel väärt lugemist infotahvlitel. Mida hing veel oskab tahta. Konteiner hakkas ruttu silma, kuid selle avamisel osutas teine natuke vastupanu...on alles pujään. Lõpp hea, kõik hea. J:Kihv V:Kivike
Igati väärt aare. Koht ilus, laudtee korralik. Mõnus jalutamine :)
Nii suurepärane rabalaudtee ja natuke unustusse vajunud aare (enne meid vaid 1 leid aastas 2013). Väga tore oli siin viibida, jalutada ja logida. Täname!
Täna oli väike geotuur plaanis, mis koostati nii, et sõidame kõigepealt kaugema aarde juurde ja siis hakkame sealt vaikselt tagasi liikuma. Üsna tüütu oli kolm tundi järjest sõita. Õnneks oli aarde juurde kulgev väike matk seda kõike väärt. Tegemist oli lausa kiirteega. Väga mugav oli sellel kulgeda. Järve juurest natuke mööda looduslikku teed pidi aardeni, mis sai ka leitud, kui saapapael sai kinni pandud. Uudistasime natuke järve ääres ja naasesime samuti mööda kiirteed parklani. Väga tore koht. Siia tuleks meeleldi teinekordki, kui aega rohkem. Täna aga kiirustasime teisi aardeid külastama. Suur tänu aarde eest! Jätsin paar rändurit. Head vana lõppu!
Sinna kanti sattudes, käisime ja külastasime ka seda aaret. Mõnus jalutuskäik.
J:TB
Jooksime Priiduga mööda laudteed suveseikluse punkti kontrollima ja tegime väikese põike ka aarde juurde. Aare korras. Aitäh tutvustamast vahvat matkarada!