Rooraja

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Sellega on nüüd kahjuks sedamoodi, et rada enam pole ega tule. Aitähh kõigile kes käisid ja siirad kaastundeavaldused neile kes ei käinud. Järgmistele jäävad vaid linnutornid raja mõlemas otsas mis taastatakse suve lõpuks. Rajaga on kahjuks kõik.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Matkarada oli suletud, kuid otsustasime ikkagi proovida. Esimene punkt tuli kiiresti, aga teiseni me ei jõudnudki. Matkarada on üles võetud ja asemel oli paras vettinud mülgas. Otsustasime kuivemal või eriti külmal ajal tagasi tulla.

Auto jäi mõisa puhkekohta ning rattaga oli OK esimesse punkti jõuda. Pidin libeda laudtee peaaegu seenele saatma aga geotung sai minust võitu ja hakkasin nagu vanur ratas käekõrval mööda ligaseid laudu komberdama. Vahepeal komistasin väljatulnud naelte otsa ja paar parti tegeleid veel minu ehmatamisega ka. Luban, et järgmine kord rattaga laudteele minnes võtan vähemalt pedaalivõtme kaasa ja keeran segava pedaali küljest ära. Suure surmaga jõudsin lõpuks tee lõppu, kus selgus et vahepeal oleks kasulik ka aparaati uurida. Ratas maha jäätud läksingi tagasi. Ilma rattata oli seal juba täitsa kena jalutada. Lõpuks liikusin jupp maad ka käpuli - täitsa turvaline oli igatahes. Salalik miniallveelaev sai ka leitud ja ilusti ankrusse pandud. Pärast ekslesin veel kohalikel põldudel, kuna minu kaart näitas olematut teeotsa. Tänud hea teostuse ja koha tutvustamise eest.

Otsustasime oma sünnipäevi (nimelt on meil need mõlemal ühel päeval) tähistada veidi ebatraditsiooniliselt - läksime aardeid otsima. Alustasime Tallinnast vaadatuna kõige kaugemast - kuivõrd ühel meist oli ajalimiit -, et siis vaadata, palju jõuame. Rooraja oli seega esimene. Rääkisin Kristile, kuidas ma seal kaks aastat tagasi viibisin ning millised olid emotsioonid, nii et Kristil läks seest juba veidi kõhedaks. Tookord oli väljas sooja 30 kraadi, väga kõva tuul, nii et terve rooraja läbimise järel käis mul pea hullult ringi ja tundus, nagu oleksin merehaige. Kui terve eesolev tee tundub roostiku tugeva liikumise tõttu oma kohal mitte seisvat, vaid ringi liuglevat ning laudtee kõigub nagu rippsild, siis pole ka ime, eriti kui päike kõrvetab lagipähe. Kuid seekord polnudki nii hull, ehkki tuul oli ka täna päris tugev. Samas kergelt merehaige tunne oli mul lõpuks ikkagi. Veider, laevasõitu talun ma jällegi väga hästi. Aare oli kenasti korras, kuigi mingid putukad sibasid konteineris, aga kuna nad pugesid peitu, siis ilmselt ei tahtnudki nad välja saada. Aitäh taas rajale juhatamast.

Tee tuleb siia ikka ilmatuma suure ringiga. Enne seda käisime veel Järvekivis, et Liis ikka ka aasta aarde ära näeks. Rattad jätsime põllu serva ja sammusime nulli. Kahju, et torn suletud oli. Nullis leidsime vajaliku kiiresti ja sammusime edasi. Mõnus rada, ilusti hooldatud. Oleks muidugi tahtnud vaadet veele ka, aga see selleks. Konteiner oli lahe. Aitäh!

Siin hakkas väsimus minust juba natuke võitu saama, seega nautisime lõpus natuke lootust ja lugesime logiraamatut- selgus, et päris mitmed on aaret juhuslikult leidnud. Aitäh!

Ilus ilm, ilus matkarada, hästi teostatud aare. Pilliroog oli natuke kõrgeks kasvanud ja piiras vaatevälja.

CMIX. Seiklus jätkub Roorajal. Kilomeeter enne parklat möödusin ühest statiiviga tegelasest, kellel sama suund. Seega arvestasin, et mul on umbes 10 minutit aega nullis tegutseda enne kui ta torni ronib. Läks minut ja edasine plaan tuli välja neljandana vaadatud kohast ;) Lõpus ka kiire leid, viimane kirje juhuslikult leidnud paarikeselt. Kehv oli see, et roog nii pikk, et essugi ei näinud, torni ka ju ei saanud.:(

PS Kui keegi vaatab, et miks ma osad kohad vahele jätan, siis nende rannikuäärsetega on üks vähe ekstreemsem seiklusretk millalgi plaanis;)

Kuna oli ligiduses asjaajamist, otsustasin lõunapausi asemel selle aarde koordinaadid kolmandal katsel üles leida. Torn oli külasusteks suletud mõningase lagunemise tõttu. Eirasin keeldu, hoidsin igaks juhuks hammastega käsipuudest kinni, sõrmede ja silmadega otsisin, aga leidmata nad jäid, seekord.

Tänasel vihmasel ja kaunil teadmistepäeval sai muude tähtsate toimetuste vahepealt siia tuldud ja aare kiirkorras leitud. Selle kiirkorras ettevõtmise jaoks oli aega pisut alla kuuekümne minuti, mil tuli autoga parklasse sõita, aare vastavalt juhendile üles otsida, logi kirja panna, tagasi kõndida ja Pürksi tagasi sõita. Aeg kadus märkamatult. Tagasiteel aarde juurest hakkas vihma sadama ja kui helistas murelik laps küsimusega kas ma ikka aktusele õigeks ajaks jõuan, siis sai mööda libedat laudteed üritatud veelgi tempot tõsta ja samas hoidsin end pingsalt teel, sest kelle laps ikka tahaks, et tema emme katkise ja porisena aula uksest end sisse veab ja seda mõni minut peale aktuse algust. Õnneks läks kõik sujuvalt ja ma olin vaid vihmast ja higist märja peaga ja ilmselt ka pisut ähmis näoga, kuna ma üldse ei teadnudki, kus see aula asub aga leidsin selle üle ootuste kiirelt - otsimine ilmselt käpas. Piinlik aga õnneks keegi mulle etteheiteid ei teinud.

Ilusat, meeldejäävat, elamusterikast ja teadmistejanulist kooliaastat kõikidele vahvatele õppuritele!

Suur tänu aarde eest!

Tegelikult oli plaan täna hoopiski Osmussaarele minna mõistatust lahendama, kuid kapten oli natukene vastu rääkides miskit meretuulest. Seejärel kui teada sai, et lähedal mõni aare veel võtmata ütles "hull peast, mööda maad ikka palju kergem liikuda" ja nii me suund saigi siiakanti. Vahepunkt ning lõppaare tulid kätte küllaltki kergelt. Aarde nimi küllaltki hea, ikkagist rada keset rood :) Taavile meeldis eriti konteiner. Ei võtnud, Jätsime Krokodilli (tundus sobilik) Aitäh!

Peale keskpäeva sai võetud suund selle aarde poole. Kuna kell palju, kõhud tühjad, jäi silma silt, et seal lähedal kohe Mõisa kohvik. Selguski, et Saare mõisas tegutseb kohvik. Maru vaikne oli seal muidugi, algul polnud isegi kedagi, kes meid teenindaks ja meile midagi pakuks. Siiski saabus mõisaproua, olla ta olnud just muuseumis. Võtsime sealt omale söögiks soolaseid ja magusaid pannkooke ning pelmeene. Peab ütlema, et väga maitsvad ja lausa hädavajalikud tol hetkel. Nii võisimegi minna edasi Silma looduskaitsealale, Rooraja matkarajale, et aare üles otsida. Algpunktis olid koordinaadid olemas ning ka matk mööda rada ja laudteid möödus viperusteta. Aardeleid ise ka ei valmistanud raskusi, kuna raske on mööda panna kui oled keset laudteed ja mõlemal pool ääres on vesi ja pilliroog. Seega, aare leitud ja logitud. V: draakonipoeg; J: mõõk. Tänud kena paiga aarde eest.

Rajal käidud ja hooldus ka tehtud.

Augusti jooksul vaatame üle. Seniks on ta "kõhutundega" leitav ja tegelikult üsna lihtsalt. Sellepärast aaret kättesaamatuks ei muuda.

Esimene punkt on raudselt kadunud.

Läksin rajale kindla teadmisega, et peab hakkama helistama. Nii ka oli ainuke koht kuhu midagi peita sai oli tühi ja ka peale helistamist sai veendutud, et see on õige koht. Edaspidiseks sain ka kerge kirvetamise vihje ja siis sai rajale mindud. Oleks ma üksi olnud siis oleks vist õigest kohast täiega mööda pannud ja ei tea kuhu välja jõudnud aga selja taga kõndiv Kristo märkas õiget asja. Hea konteiner see püsib seal küll kaua.

No läksime meiegi kirvega rookurge püüdma ehk siis ilma nullis midagi leidmata otse rajale. Võtsime julguse ennast ka mitte rumalamateks pidada kui teisi eelnevaid seda teinud, mis iseenesest päris suur julgus ja kõva enesehinnang. Polnud ju midagi parata, sest no ei leidnud me seal nullis midagi, vihje ju küll suht lihtne nagu ja üheselt mõitetav, kuid ei paljastanud meile ennast see vihje. Aga kae imet, minnes rajale, aarde me leidsimegi, loogikaga polnud küll pistmist, sest mõtlesin ma rajal hoopis teisiti kui tegelikult oli aga oluline on ju tulemus. Tuleb olla tähelepanelik ning jälgida kõike enda ümber. Pärast jalutasime terve matkaraja läbi ja nautisime ilusat ilma. Aardega kõik korras, tänud peitjale! EVEJ

Geojaani järgsel hommikul kurtsin Kadrile, et käisime koos Ruthi ja Vaimariga Rooraja esimest punkti otsimas aga ei leidnud. Temalt sain vihje kust otsida ning ka õpetussõnad, et kui ei leia, siis mine aga rõõmsalt rajale. Olin seda kuuldes pisut pessimistlik, aga proovima pidi. Ka teisel katsel ja vihjega ei õnnestunud esimest punkti leida. Tegin siis nii nagu õpetatud ja läksin rajale. Ja oh imet – logi läks kirja. Tänan peitjaid!

Kuna sealkandis oli tarvis vidi asju ajada, tegime lisaks ka ühe katse GP punkti leida. Vaatetorni (mis küll lagunenud ja mille iga trepiaste enam 100-kilost meest ei kanna) leidsime üsna lihtsalt. Torni juurde peidetud koordinaate aga ka ei suutnud leida ka pikema otsimise peale mitte. Laudtee lõppes ootamatult mudas, kuhu oma vurlekingadega me seekord ei kippunud. Ilm väljas oli pisut vihmane. Kuna kärss oli kah vist kärnas, maa külmand ning aeg sai otsa, jäi edasine tuhnimine seekord katki. Teine kord siis uuesti ja sobivama varustusega.

Järvekivi juures ütles [muhujan], et läheb enne jaani veel sealt läbi. Otsustasime rõõmsalt kaasa minna. Selle mitteleiu logi panen just selle pärast, et näidata kui pime ma olen, või täpsemalt öeldes kui hästi on peidetud, nagu õhtul lauas selgus.

Üks meist oli sel rajal juba kolmandat korda, seega otsustasime kohe lõpp-punkti poole minema hakata. Pärast logimist vaatasime ikka nullpunktis ka ringi, aga sealt me midagi ei leidnudki.

Käisime seda aaret otsimas ka siis, kui see veel vanasse kohta oli peidetud, aga jõudsime kohale siis, kui aare oli juba lõhutud. Järgmine kord oli see talvine pärastlõuna, millest Eleri pajatab. Seekord siis leidsime nullist kenasti koordinaadid ja edasi! Katsetasime nutitelefoniga aardeotsimist. Tehtav, aga krõbedas talves pidas telefon vastu napilt aardeni jõudmiseni.

Eelmine nädalavahetus jõudsime selle aarde alguspunktini - peaaegu... Kuna oli tohutu tuul ja tuisk, siis me ei riskinud edasi minna ja ka pimedaks hakkas minema (praegusel aastaajal päris varakult). Seega võtsime täna selle plaani päris varakult. Ka talvisel ajal oli kõik leitav :) ära me tühjade kätega ei tulnud. Aitäh peitjal väga looduskaunis koht on seal :)

Esimest korda veeti mind kaasa geopeituse aaret otsima. Tundus kohe selline põnev tegevus olevat, et mida me siis otsime...
Tänane ilm oli super jalutuskäiguks, mis viis meid maagiliselt ilusasse paika.Aitäh seltskonnale, kes mind kaasa vedas ja aitäh peitjale. Kindlasti otsin aardeid ka edaspidi. :)

Vastus eelmiste küsimusele. Jah, nullis on koordinaat olemas. Iseasi kas geopeitur seda leiab :) Meil oli kaasas mugu ja siis ta ühel hetkel küsis, et miks me valedest kohtadest otsime, kui peidetud koordinaat on hoopis mujal. Nojah tuli nõustuda oligi otsitav koordinaat. Ja siis puistas meie mugu igasugust geotarkust nagu varrukast. No alates sellest, et kui otsida õigest kohast, siis on lihtsam leida jne. Ja roorada oli fantastiline, pole varem sellisele rajale sattunud. Õnneks on laudteele teine korrus peale ehitatud, siis ei pea varbad vees sulberdama. Eks libe on ikkagi, aga see ei seganud. Käisime raja lõpuni. Muidugi on meil kahju, et me ei saanud seda aaret otsida varem, tema eelmisest peidukast. Aga ka täna oli väga tore siin käia. Täname!

Algkoordinaatidelt ei õnnestunud loppkoordinaate leide, seega juhindusime edasises vihjest ja eelnevate leidjate logiteadetest. V: lelu J: lepatriinu

Seekord siis leitud. Paraku kirvega, nullis ei hakanud isegi enam koordinaatide otsimisele palju aega raiskama, sest eelmisel korral sai selle peale piisavalt asjatult aega kulutatud. Logide lugemine ja eelmine jalutuskäik andsid siiski aimduse aarde asukohast ja seal ta oligi. Aga paraku tahaks jätkuvalt teada kas nullis on üldse lisavihje või on selle asukoht tõesti keerulisem, kui aardel endal?

Luurasime torni all koordinaate ja samal ajal uuris üleval keegi tundamtu linde või midagi... Lõpuks lõime käega ja läksime rajale ilma koordinaatideta, kirved õlal, lausa paar kilomeetrit raiusime, tulemuseks oli metsast välja lõhutud vana peldik ja siis kohe varsti ka aardekarp. Tore tükk selline, tänud!