Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Koordinaadid viivad teid kõrgele pangaservale kust avaneb suurepärane vaade merele. Vanasti jälgisid siit nn kallaspapid kalaparvede liikumist ja andsid kaluritele juhiseid. Siit algas järsk Kalamehe tee, siitkaudu käisid mere äärde kalamehed, kalaostjad ja lihtsalt suplejad. Kala käidi ostmas Tursa Jüri käest kelle osmik asus kalda all. Tursa Jüri oli ümbruskonnas tuntud kalur, suurem saagikala oli tursk, sellest ka hüüdnimi.
Aare koosneb kahest punktist. Koordinaatidelt leiate ühe haralise puu ja selle küljest juhised edasiliikumiseks. Kuna teine punkt ei ole kaugel on juhistes ainult sekundid. Aardekarp asub Tursa Jüri kunagise eluaseme lähedal ja on leitav aastaringselt.
Kunagine Kalamehe tee ei ole enam 40 aastat kasutatav. Turvaline abivahend pangalt laskumiseks asub 650 meetri kaugusel. Randa saab minna ka Kalvi mõisa juurest mööda kollaste märkidega tähistatud RMK rada. Peale aardeleidu on võimalus puhata 200 meetri kaugusel RMK lõkkekohas.
Vihje: pole
Lingid: http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/puhkealad/peipsi-pohjaranniku-puhkeala/1332
Aarde sildid:
soovitan (16), ilus_vaade (8), ujumiskoht (3), piknikukoht (2), lõkkeplats (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2TYZ6
Logiteadete statistika:
76 (91,6%)
7
2
2
1
0
0
Kokku: 88
See olevat anonüümsete vihjete järgi üks kõige hullemaid leidmata aardeid meil.
Ammustel aegadel tegime naaberaardega mitteleiu ja keeldusime selle aarde nimel uuesti ennast liigutamast. Nüüd olime aastaid jõudu kogunud ja end treeninud ning otsustasime, et vaatame Jürka siis üle.
Trepp ja kogu maastik olid jätkuvalt väga võimsad. Teist sellist kohta Eestis ei meenugi. Kui trepist alla olime jõudnud, siis jalutasime aardeni ja jalutuskäik oli mööda täiesti adekvaatset maastikku.
Leiu osas vanajumal halastas ja väga kaua meil otsida ei lasknud. Küll aga võtsime hetke ja vaatasime võimast loodust, mis ümberringi lokkas. Edasi ootas see kõige hullem osa ehk trepist ülesminek. Et seda valutumaks teha, siis pani telefonist mängima Kaupo lemmiklaulu ja kui olime seda mingi 4 korda kuulanud, siis olimegi üleval.
Jess, tehtud! Jürikenegi heas korras. Aitäh!
Küll seda aaret on palju vaadatud ja plaane tehtud. Ühel korral isegi olime õige lähedal, aga kaks korda järjest ei soovinud redelit läbida. Läks hulk aega mööda, aga täna oli see plaanis ja tehtud sai. Juba ainult see redel on aaret vääriv, aga ka maastik lõpus on väga omapärane. Aitäh peitmast.
Lõpu asukoht oli eelmisel korral paika saanud aga siis ei hakanud pimedas enam minema. Oli ikka hea küll, vaadates seda redeltreppi. Alla polnud väga vigagi minna, üles tulla oli palju raskem. Redeli asukoha saime teada tänu kolmele noorukestele naistrkatoristidele. Tänud aarde eest
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et nägin Instagramis ühte väga vinget pilti. Juures kiri “kuskil Ida-Virumaal”. Pärimise peale öeldi, et no hakkad Kalvi mõisast mööda rada minema ja seal “kuskil roheala keskel, kui kaarti vaadata”. Osa kaks algab sellest, et kallis mees pidi minema Purtsesse sukelduma ja minul hakkas idanema idee kõndida ära jupike metsa matkarajast. Ehk siis Kalvi mõisast Purtseni. No ja siis jääb see salapärane objekt ka ju tee peale. Kolmandaks hakkasin ma vaatama, millised E11 aarded mulle kättesaadavaks osutuvad. Aga siis jäi silma hoopis Tursa Jüri ja kui kirjeldusest lugesin “abivahend”, siis oli üsna selge, et seesama abivahend ongi minu otsitav objekt. Esimese hooga leidsin abivahendi ja ronisin alla pikniku pidama. Siis leidsin punkti koordinaadid. Siis matkasin 20km. Siis tulin koos mehega tagasi abivahendi juurde, ronisin alla, tõlgendasin koordinaadid ja leidsime aarde. Nüüd suren kodus.
Oi jeerum, mis redel-trepp. Kahtlane tundus, kuid tegelikult ju kindlalt paigas ja tugev. Pakkus põnevust nii turnimine redelil, kui lahedalt rohelistel pehmesamblalistel kividel ja muidugi tuuline meri oma uljaste jänestega püüdis pilku ja pakkus mõnusat kohinat.
Tänan peitmast.
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et auto kraad näitab 34 kraadi ja mul ei ole Geomobiil. Mis tähendab, et kogu teekond tuli läbida tald ja varvas. Aga see tasus ennast ära. Aitäh peitjale. Ulme!
Käisime oma 2 korda turnimas, lõpuks leidsime. Ilus loodus kah. Aga aare vajab kuivatamist.
Margus oli siin mõned aastad tagasi käinud ja omad elamused saanud. Tema soov oli meilegi midagi põnevat pakkuda. Algatuseks lõppes autoga edasi sõitmise võimalus, kuna lumevallid olid tee peal reas, samal ajal, kui kõrval olev põld juba täiesti lumevaba. Astusime nagu kord ja kohus nulli suunas, päike paitas põski ja mõnus tuuleke sasis juukseid. Helbegi tõdes, et siin looduse rüpes jalutamine on ikka hoopis teine tera, kui linnas majade vahel. Algusest sai otsitav muretult leitud ja edasi juba trepi otsingutele. Mis tegelikult nägi välja nii, et Margus marssis ees, sest tema teadis ja meie läksime järgi. Isegi kirjeldust ei hakanud vaatama, sest nii mõnus oli nautida kevadist õhku ja muda lirtsumist saapa all. Trepi juures jutustas Helbe nägu mulle pika loo sellest, et appi, mis segastega ta nüüd ma ei tea kuhu on sattunud ja tema ei kavatse küll sealt alla tulla. Võib ka vabalt olla, et mulle ainult tundus nii. Igatahes järgnes ta meile. Margusel oli labidas kaasas, millega siis kaevas ja lõhkus lume all peidus olevaid astmeid välja. Aarde juurde jõudnuna tõdes Margus, et suvel oli see koht ikka hoopis midagi muud ja hakkas lund kühveldama. Järjekordne aare sarjast, et seda me küll Marguseta leidnud poleks. Kuna esiteks oli seal veel lademetes lund, teiseks miljon potentsiaalset peidikut, kolmandaks oli aare kusagil jää vangis. Margus mässas nii, et higi lendas, kuniks kusagilt see logiraamat mu kätte lõpuks rändas. Karp oli kindlameelselt oma pesas kinni ja jäi jääaja lõppu ootama. Tatsasime auto juurde tagasi ja teel sinna kargasin ja hüppasin kivikõva lumekuhja otsas. Ei õnnestunud mul sinna auku sisse hüpata. Oli vahva retk. Aitäh!
Tegime siinkandis Airi ja Margusega mõnusa geopäeva. Selle aarde juurde jalutades saime nautida mõnusat sooja päikselist ilma. Trepp oli küll lumine, kuid ronitav. Margus puhastas seda kaasavõetud labidaga. Aare ise oli pealt jääs ja seest niiske, kuid saime ikka nimed kirja. Tänan!
Kuna ma olen seda treppi mööda ka ennem käinud siis teadsin ma mis mind ees ootab,aga olin unustanud,et ta ikka niiiiii pikk on.Täna kasutasin teist tehnikat ja päris hästi sain alla.Rannas jalutatud ja nimigi kirja pandud ,pidi hakkama ju tagasi ülesse suunduma.No võttis ikka võhmale küll aga ilus oli,ikka väga ilus.Nii,et vaev tasus ära.Aitäh!
Sellest sai minu tänavuse idaviru geotripikese viimane ja võib isegi öelda, et ägedaim elamus. Kindlasti kolme meeldejäävaima aarde ja koha seas kui mitte lausa esimene.
Igatahes, sõitsin nulli poole, korra ka põhjaga teed kraapides, ups, tagasi tulles olin juba targem. Ja seal viimase otsa kaheroopalisel teel tuleb vastu auto. Kuni praeguse hetkeni kahtlustasin, et äkki olid samuti geopeiturid, aga tegelikult, võisid ka rannast ju tulla. Abivahendit mööda. Igatahes üksteisest mööda me saime ja kivi juurest sain mina ka numbrid kätte. Abivahendi asukoha märke kohta olin enne märganud ja mõelnud, et no miks see sodi ka igale poole jõuab. Nüüd aga oli see heaks orientiiriks, et pisikest rada märgata. Ega ma väga aarde kirjelduse piltidesse ei olnud süüvinud, tegelikult üldse mitte ja olin täiesti kindel, et ega seal mingit laia treppi ju ei ole, kindlasti mingi kõis või midagi ja küllap ma sealt ei lähe ja ringiga tundub ka jube kaua minevat ja jääb vist lõpp saamata. Aga uudishimu ikkagi oli. Ütlen ausalt, et jättis suu lahti küll esialgu :D Et mis, ongi selline asi reaalselt olemas või?? Alla saamisega ei olnudki tegelikult muret, pigem pelgasin natuke seda üles tulemist. Et kui kõrgele lakke see pulsi lõpuks lööb.. Ja läksin autosse tagasi. Istusin maha. Ja läksin tagasi servale, ei andnud ikka rahu.
Ja siis nägin allpool osas üht meest. Alla minemas. Kuidas see on võimalik?? Kui üleval olin ainult mina. Kust ta tuli? Kohapeal oli see ikka väga sürreaalne. Ainuke võimalus, mida ma praegu suudan mõelda oli see, et ta oli juba üles tulemas aga unustas midagi maha.. aga miks ta üles oleks pidanud tulema kui siin üleval ühtegi masinat pole ja teeni ikkagi suhteliselt pikk maa? Imelik koht ma ütlen.
Igatahes tema oma allaliikumise tehnikaga andis mulle tuge juurde ja tema liikumisest nägin ära ka, et kus abivahend lõppeb, ülevalt vaadates ei saanud muidu hästi arugi. Ja asusin siis teele.
Alla jõudsin kenasti ja randa ka ja siis hakkas tõeline ikaldus pihta. Ronisin siis nulli poole, otsin ja otsin ja no ei ole midagi. Kohti kuhu peita mustmiljon. Lõpuks siis proovisin uuesti, olin midagi valesti trükkinud, õnneks oli vahe vaid mõned meetrid ida poole. Läksin sinna, kah ei midagi. Tuju hakkas ikka julmalt langema. Et kogu asja lõpetuseks siis ilma saagita jääda. Proovisin Maa-ameti kaardiga, proovisin googli kaardiga, igaüks näitab nulli isekohta. Ja see koht liigub. Lõpuks kui olin juba poole mäe peal ära käinud, koperdasin täiesti korraliku "majaka" otsa, kuhu oleks kohe pidanud lihtsalt silmadega vaadates minema. Aga see minu GPS näitas lihtsalt liiga eemale temast ja sealt see segadus tekkis. Aga lõpp hea, kõik hea. Kõik kondid terved. Rannas imestasin, et oli päris mitu inimest suve nautimas. Peale mäe otsas müttamist oli kahju, et ujumisasjad olin autosse jätnud. Järele ka nagu ei viitsinud minna :D Lahkudes oli minugi masina kõrval üks uus auto tekkinud. Seega ikka popp koht paistab olevat.
Tänan seikluse eest. See abikas seal on ikka ebamaine, ma soovitan kõigil, kes veel pole jõudnud, see Tursa Jüri üle vaadata :)
Aarde esimesse punkti jõudmine kõrgel kaldal mööda märga ja pehmet teed sõites ei olnud kõige meeldivam elamus. Õnneks ei jäänud ei kinni ega sõitnud ka alla. Teise punkti poole liikudes oli ka kohati libe, aga ka siin suuremaid viperusi ei juhtunud. Päris huvitav asi valmis tehtud. Aitäh!
Eks see oli ju ette arvata, mis siin ees ootama hakkab ja nii oligi. Nullis sai vajalik info kiiresti leitud, abivahendist õnnestus esimese hooga mööda uhada, aga see viga sai ka parandatud ja jäigi mõnus jalutamine lõppu. Väga kenad kohad, nii algus kui lõpp ja see vahend on muidugi ka omaette vaatamisväärsus. Tänud aarde eest!
Hommikune vihm oli tee nulli korralikult läbi leotanud, aga geopeitur trügib ju ikka edasi. Minu üllatuseks jõudsin mingil hetkel järgi noormugudele, kes olid ka siia seiklema sattunud. Nüüd oli vaja leida koht kus saaks vangerdada. Õnneks mõnikümmend meetrit edasi oligi väike heinamaa serv kuhu kannatas peale sõita. Mugupoeg, aga millegipärast ei julgenud heinamaale väga sisse sõita ja üritas südikalt poris oma tagaveolisega ringi pöörata. No lõpuks sai ta siiski sellega hakkama kuigi vahepeal käis kets all korralikult ringi. Nii saime lõpuks vahetust teha ja mina heinamaal ringi pöörata ning sinna ma oma auto jätsingi. Takkajärgi tarkusena oligi see ainuke koht, kus oli võimalik ringi pöörata ja lisaks jäi see täpselt nulli ja trepi vahele, niiet igati sobiv koht.
Nüüd siis jala edasi ja nullist info leitud võis trepi otsingutele minna. No ja see trepp on ikka vaatamisväärsus ning isegi kõlbas kasutada. :D All ootas mind ees tohutu karulaugu uputus. Ma pole iial nii palju karulauku näinud! Kahjuks oli korjamise aeg ammu möödas, seega astusin edasi. Ja see rand siin... mitte ühtegi jalajälge liival... vaikus rahu ja mere kohin. Imeline. No ja aardesse andis ikka ragistada. Üles tagasi jõudes olin ise ka paras porikäkk tänu hommikusele äikesevihmale. Aga mulle meeldis. Suur tänu seikluse eest!
Paras juurikas. Aega võttis, aga asja sai. Kui tööd enne teha ei viitsi, läheb 2 tundi aardeni. :)
Kalvi aarde juurest tagasi üles tulin ilusasti redelt mööda ning sõitsin madalapõhjalisega Tursa Jüri nulli, püüdes vältida sügavamaid mudaste roobastega kohti. Kohale sain edukalt, mõne minuti ahmisin endasse sealt avanevaid võimsaid vaateid, seejärel otsisin üles juhised edasiliikumiseks ja ... lasin kuuldavale paar leebemat vandesõna :P Korra kaalusin juba Kalamehe tee kasutamist, aga jätsin selle plaani siiski katki, otsustades juba tuttava redeli kasuks. Tagantjärele targalt, praegu netis logides ühe valusa kogemuse võrra rikkamana - ilmselt mõistlik valik. Väike matk Tursa Jüri valdustesse oli täitsa nauditav, tagasitee venitasin mereäärsetel liivaluidetel veel pikemakski. Kolmandat korda redelit mööda ronides panin endale lisaülesandeks käte abita üles saada. Päriselt ei õnnestunud - kahel korral pidin ikkagi tasakaalu korrigeerima :o) Aitäh huvitavasse kohta kutsumast ja võimsaid vaateid näitamast!
Sel ajal kui normaalsed inimesed laupäeva õhtul baaris istuvad, käisime meie Tursa Jüril külas. Enne seda külastasime veel Kalvit. Alguspunktis oli pimedas kõhe, kallas oli suhteliselt lähedal... Edasi otsisime seda abivahendit. Pimedas oleks me vist seda otsima jäänudki, kui keegi hea inimene poleks teeotsa märgistanud. No ja see abivahend..... see oli nagu mingi redel, mis trepi mõõtu välja ei andnud. Saades alla, tuli jalutuskäik mööda randa ja karulauku. Logi läks kirja kell 23.15. Aitäh peitjale
On ka saadud seda aaret paar korda edasi lükata, aga täna oli see külastuspäev käes. Õige teeots leitud, auto pargitud, hakkasime kuulsat treppi otsima. Polnudki nii lihtne kui olin arvanud. Kingu logist oli silma jäänud, et on midagi erilist. Nagu tavaliselt polnud ma rohkem logidega tutvust teinud, nüüd tagantjärgi huvitav lugeda, et kes kuidas trepiga tutvust sobitanud on. Ülearu kaua meil aega ei läinud, trepiots käes. Wau mida vaadet, mis trepp. Lisaks muidugi tänane möllav meri, mis mere ääres veel vaatemängu juurde lisas. Alla laskusin ettevaatlikult. Nii äge, silm läks särama ja raudselt viimaste aegade ägedaim aardeseiklus. Mul oli nii hea meel, et Margus kaasa tuli. Nägin et Marguselegi meeldis siin turnida ja avastada. Allpool see tumeroheline värvus ja sametine loodus. Aaret sain otsida üsna ilma koordinaadita, sest Margus suundus gpsuga kuskile pangaalust avastama ja viipas umbes, et vaata sinna suunda need meetrid :) Tänud peitjale! Nagu öeldud üks ägedamaid avastusretki viimasel ajal. Trepist üles läksin juba palju julgemalt, aga üks omapärane vidin on ta ikka.
Hea asupaik. Vaated olid tõesti ilusad. Algusega läks lihtsalt. Edasi läks põnevaks. No ei leidnud möödasõidul seda palju kiidetud rada. C:geo poolt näidatud raja alguses polnud miskit (hiljem selgus, et see oma 40 meetrit mujal). Peale mõningast piidlemist leidsin aga koha, mida pidasin endale ohutuks ja julgesin pangalt laskuda. Väga ekstreemne ei olnudki, õnneks oli ilm kuiv. Alla jõudes käisin kõigepealt mõnusas liivarannas, logisin kõrval asuva aarde ja seejärel juba siinse lõppu. Tagasi sain õiget rada ja redelit mööda. Oli meeldejääv seiklus, aitäh!
Otsisime ja otsisime ning kui aru saime, et koordinaatide ümberkirjutamisel väike viga oli tekkinud oli aardeleid kiire. TFTC!
Sai kottpimeduses ära võetud! Aitäh ja pikka iga sellele naaberaardele!
Peaaegu aasta ei olnud keegi teda külastanud. Välimine karp oli vett täis, valasin tühjaks ja kuivatasin. Sisemises ka natuke niiskust, aga logiraamat õnneks korras.
Treppidest tahaks küll nüüd natuke aega puhata :D
Aitäh peitjale!
Ohsaaa, mis teed mooda gps meid sealkandis juhatas. See oli lausa sõidetav läbi lamba aedade. Alguse saime kätte aga nagu ka Kalvi puhul ei leidnud seda va õiget legaalset kohta lähenemiseks lõpule. Täname vaadete eest!
Teel aardeni oli mere ääres võimalik kohata üleni valget haigrut (tõenäoliselt hõbehaigur). Tursa Jüri eluase sai looduses kenasti ka kaardi abil leitud. Aga aarde leidmiseks oli ikkagi ka autonavi tarvis, seetõttu oli mul väga hea meel, et ma oma algsest mõttest, nullis käimata kohe aarde juurde tulla, loobusin. Abivahend oli mõnusalt ekstreemne selles paduvihmas, kui vesi mööda panga nõlva alla voolas :) Aitäh!
Esimesel korral oli aardekarp kenasti jää sees ja kätte me teda kuidagi ei saanud. Nüüd oli jää oma olekut muutnud ja saime oma nimed kirja panna. Seejärel suundusime Kristaga alguspunkti, kus temal veel käimata :)
Tänud, äge koht, meile meeldis!
Mõnus jalutamine, minul siis tagurpidi variandis. Enne sai lõppu külastada, Piiale ja Peetrile tuttavas kohas. Mulle esmakordne külastus sünges ja põnevas, mõnusalt mürkrohelisel maastikul musta taustal. Abivahend redel, selle arvasin olema risti maapinnaga ja raskesti kasutatav, oli hoopis lihtsam. Lõpus külmkapp oli sulanud ja karbi ümbrus vesine. Pärast käisime alguse punktis ja leidsin vajalikud numbrid. Tore jalutuskäik oli. Tänud Raivole.
Seekordne külastus pakkus koh palju emotsioone. parkisime end Kalvi mõisa kõrval olevasse parklasse nagu eelmisel korralgi. Ja soovisime kulgeda aardeni, kuskilt putkast hüppas välja noorsand kes keelas liikuda läbi varemetes tarastamata ala, alul lõime käega ja kulgesime ringiga, tagasiteel olime aga rohkem äge täis ja kulgesime just sealt läbi. Ainus keelumärk oli telliskivi. Järgne pikk vestlus eramaa ja teede tähistamisest ja liikumise keelamisest. Meil oli kindlasti õigus seal kõndida (polnud ei tara, rääkimata ermaa siltidest) Lubati meile politseigi kaela kutsuda, ütlesime et kutsu, enne aga ütle oma nimi ja firma keda esindada. Siis oli suu lukus. No on ajad: Peterburi ärimehed arvavad et koos mõisa ostuga võivad ka kaasa võtta Venemaa seadused. Nii ikka ei ole küll. Vaatame mida kohalk omavalitsus sellise omavoli kohta kostab Aaret olime otsimas teist korda. Redel oli endiselt kindel abimees, Meie liikusime mälu järgi aarde suunas ja ikka leidis pealuu järgi koha Krista , kes siin esmakordselt oli. Sügavkülm oli sulanud ja aardekarp oli ilusasti kättesaadav. Kaljualune piirkond oli aga väga kaunis oma sügavrohelistes värvides. Kaljupealsed vaated olid varakevadel kaunimad kui suveseeenvihmas
Tegelikult lihtne multiaare. Nõuab natuke rohkem tööd jalgadelt ja südamelt. Väga-väga ilus metsaalune ja mõnus rand ka. Tänud peitjale siia juhatamast.
Nullist võtsime sekundid ja hakkasime teed alla otsima. See peenikeste pulkadega ja madalate käsipuudega trepp oli päris ekstreemne. Aga mere ääres oli mõnus. Tursa Jüri elukoht sai võpsikust ka leitud. Tänud juhatamast!
Kui esimest korda aaret käisime otsimas, olime liiga tormakad ja lendasime trepist kohe alla. All selgus, et ikka liiga tormakas ka ei tasu olla... Esimesel korral jäigi aare leidmata, sest väljas läks pimedaks ning eurovisiooni finaali tahtsime ka näha. Olime siiralt pettunud, kuid veendunud, et selle aarde me siiski ära lähipäevadel võtame. No ja 2 päeva hiljem tegime kõik nii nagu pidime ja leidsimegi aarde. Järgmisel korral aaret uuesti otsima minnes polnud Berit just eriti innukas, sest eelmisest korrast oli teravalt karulaugu lõhn veel ninas, kuna see jäi väga tugevalt riietele külge. Teistkordse aardeleiu peale kulus kokku maksimaalselt 40 minutit (üleval+all). Lugesime ära ka trepiastmed... Kokku saime 182 trepiastet.
Aare on küll kahe karbi sees, kuid siiski olid karbid seest niisked. Berit kuivatas need salvrätiga ära, seega, kes veel seda aaret plaanib otsima minna, siis salvrätt võiks kaasas olla. Aardevalvur oli ka omas kohas ja hakkas vaikselt loodusega üheks sulanduma. Sellised mereäärsed/lähedased aarded on Beriti ühed lemmikud. Tal on merega oma teema...
Kõik oli vaid nauditav ja imeline. Auto tuli jätta Kalvi mõisa juurde. Siit vesteldes, targutades, trallitades ja ennekõike vaateid ja seltskonda nautides kulgesime Balti klindi serva mööda nullini. Koordinaadid tuvastas muidugi Piia. Lubatud redelit suundusime muidugi idapoole otsima, ei leidnud, aga huvitav oli ikkagi ja seda edasitagasi teekonda ei kahetse küll. Siis teisest suunast leidsime ka abivahendi, kuna oli sellel ka lund ja jääd, siis noh kõhe ikka oli ka. Lõpppunktis aga konteinerit me ei leidnud. Leidsime loodusliku sügavkülmkapi teadmata koguse jääga ja arvestades varasemiad logisid siis tundub et Jüri on ka seekord konteineri sügavkülma peitnud ja meie selleni ei küündinud. Natu nukraks tegi, aga kuna tegemist on mänguga siis mängus on omaosa ka õnnel. Sellest saime aru ka siis kui Piia avastas et üks tema kahest lemmikkindast on hulkuma läinud. Kinnast tagahüüdes tormas Piia siis taaskord trepikesest ülesse, ahastades jooksis kaldapealsel kuni rõõmsa taaskohtumiseni oma lemmikuga , et siis taaskord (kolmandat) redelit kasutada, sest meil oli plaanis uurida järele ka milline on teekonda kalda all. Kuni eramaa ja kurjakoera siltideni oli siingi vaid naudingut ja ilu täis. Teekonna saime kokku 8 km pikkuse. Suvepoole proovime siis milline on tunne mööda vesist liivaranda tulla.
Parajalt mõnus teekond kulges aardeni. Abivahendist oli palju kasu, kuid pulsi sai siiski päris kiiresti lööma korraks. Väga ilus koht ja tänud aarde eest!
Talvel tundus tee madalapõhjalisele liig ja nii ta jäi. Nüüd uuele katsele. Sõitsime ilusti nulli, saime edasised juhised ja suundusime lõpu poole. Aardele lähimas punktis teel tuvastasime, et otse lähenemine võib mõjuda halvasti logimisvõimele ja tuli abivahend leida. Õnneks selle leidsime ja kasutasime sihipäraselt. Väga lahe abivahend ja aare ka ilusas kohas. Aitäh peitjale.
Leitud. Väga huvitav koht. Redel-trepp muidugi omaette tase.
Leitud.Suured tänud peitjale,siiani kõige ilusam aare.Koht oli imeline,ilma geopeituseta poleks iial vist sinna sattunud.
Muinasjutumets :) Minu jaoks on tegu kvaliteetaardega, just oma koha poolest, tänud juhatamast.
Kunagi väga ammu olin alguspunktist koordinaadid võtnud, kuid miskipärast jäi tookord lõppu minemata. Nüüd siis päikeseloojangu aegu olin valmis selle tee ette võtma. Jõudsin redelini ja ... ohjeerumküll. Lõputu, põhjatu raudkolakas võttis vastu, mida mööda siis veidras poosis laskuma hakkasin. Loomulikult ikka näoga allamineku suunas, et kukkumine võimalikult nauditav oleks. Tundus, et igasugused variandid redelitest on sinna kokku pandud ning ka käsipuude tekitamisega oli fantaasial vabalt lennata lastud. Kui maapinda jalge all tundsin, lippasin kohe värisevate jalgadega mere äärde esmalt pildistama, siis juba aaret otsima. Aardeni läks samasugune tee nagu Blücheri juures - kohutavalt libe, salapärane ja ohtlik. Vähemalt logimine oli lihtsne, aga tagasitee oli sama hull - siis olin muidugi unustanud, kust ma tulin ja läksin suht otse, nii et ämblikud rippusid metsast välja tulles näo ees ja süda puperdas rinnus. Jalutasin vaikselt redelini ja alustasin tõusu. Dziisas, tahavad vana inimese ära tappa. Pidin mitu korda puhkama, kuid siiski kui lõpuks autosse jõudsin, mõtlesin, et kõngen kohe - veri kohises kõrvus, süda tagus rinnus ja veresooned tahtsid kuklas lõhkeda. Tükk aega istusin ja toibusin, neelasin vett ja mõtlesin, et rohkem ma täna enam ei roni. Aga juba järgmise aarde juures pidin sõnu sööma. Aga tänud aarde eest, väga mõnus kant, kui see hull põrguredel välja arvata.
Jalutuskäik trepist alla, karulauguga kaetud metsas. Tänud peitjale.
VAU,milline redel,jalad tudisevad veel praegugi.Ja millised lõhnad,alguses karulauk,siis männid ja lõpuks rand.Tore jalutuskäik oli.
Jürikuu viimasel päeval jälle võimalus Tursa Jürile külla minna. Nagu omad inimesed juba – aardevalvur kattis rikkaliku laua karulaugu vitamiinirohkete lehtedega ja peremees tõi vahepeal sügavkülmutatud karbi nüüd päikese kätte. Leitud aardekillud panime uude pisut väiksemasse karpi, kuivatasime läbiligunenud logiraamatu esimesi lehti ning lisasime minigripi sees uue märkmiku. V: kalanäoga munakeetja J: Kunda linna vapiga märk. Uus karp mahtus vana karbi sisse ja kogu kama uuesti peitu. Jüri ootab nüüd vahelduseks uusi nägusid.
Tahtsime Jürile uue karbi viia, aga vastuvõtt oli ülimalt jäine. Kalda all on lund küll vähemaks jäänud, kuid aarde karp on oma peidikus uppunud ja paksu jääkamaka sees! POLE ÜLDSE TUVASTATAV NING ON VEEL TÜKK AEGA KÄTTESAAMATU.
Ekspeditsiooni sai tugevdatud noore terava silmapaari ja Garmini gepsuga. Auto ikka mõisa juurde lumevalli taha ja jalgsi edasi koordinaate vaatama. No nullis ei olnud üldse lõbus kõva ja libeda lumekooriku peal järsaku serval tugeva lõunatuulega ukerdada. Aga nüüd, kui teadsime kustkohast ja mida otsida, läks libedalt kuni sinnamaani, et karp välja võtta. Tursa Jüri oli aardekarbi sügavkülma torganud nii, et jää seest paistis ainult karbi serv. Karp kõvasti oma pesas kinni jäätunud. Sõrmotstega saime kaane kuidagi pisut irvakile ning logiraamatu kätte ka, aga pärast kaant enam korralikult peale ei saanud. Vajab hooldust palju soojemal ajal! Ei soovita talvel! Redelist uuesti üles ja tuult trotsides autoni. Mõnus matk kokku 5,2 km.
Tore talveilm kutsus välja. Suusahullud rühkisid Tartu maratonil finiši poole, aga et ka meil mingi sihtpunkt oleks, otsustasime Tursa Jürile külla minna. Autoaknast paistsid lumevabad põllud ja karjamaad, kevad pole vist kaugel. Väike tõrge tekkis mõisa juures - Ilma Taat oli väikese vingerpussiga hakkama saanud. Jätsime 4-rattalise sõbra siis peesitama ja jalgsi mööda kaldaserva edasi. Et reklaamitud abivahendi leidsime enne nulli, siis ronisime kohe alla. Siin oli lund palju, tegime oma jäljed ja kõmpisime ilma leiuta piki randa mõisa poole tagasi, sattudes ootamatult teel eravalduse hoovi. Suur koer jooksis vabalt ja haukus ähvardavalt. Hea et eluga tulema saime!
Ilus ilm, mõnusalt lahenduv multikas, kordaläinud otsing. Kena koht aardele. Aitäh. Jätsime Iraanist toodud TB...
Kui selle aarde enda nimistusse võtsin, siis oli väike hirm. Ei teadnud mida täpselt oodata. Kohale jõudes avanes väga mõnus vaade. Silm kohe puhkas. Ükskõik mis rada sealt alla ka läks, olid need kalavennad hullud. Andis sealt saaki ikka üles tassida. Kaua aga nautida ei saanud, sest kaugelt lähenesid äikesepilved. Sain koordinaadid kätte. Mõtlesin kui tee pealt lähenemisteed ei leia, siis lähen Kalvi ranna kaudu.
Õnneks sissekäidud teeots oli hästi näha. Tegin kiired kalkulatsioonid. Aega 20 minutit, et minna alla aarde juurde, jõuda üles ja siis Kalvisse tormi eest varju. Abivahendist ei osanud kohe kuidagi alla minna. Kas tagurpidi või mitte. Otsustasin minna nagu normaalne inimene läheb trepist alla. Aga lühikest kasvu, nii umbes alla meetri mees. Alla jõudes oli meel hea, et tervena kohal. Rand oli jällegist supper. Minu kohal paistis päike kuid 360 kraadi ümberringi oli taevas tumesinine ja vihmatriibud mereni/maani. Jalutasin mööda liiva umbkaudse Tursa Jüri endise maja teeotsani ja läksin külla. Aardevalvur tõmbas mind magnetina enda poole. Uurisin teda natukene ning siis kui tal silmad olid eemal, logisin ka aarde. Kiirel sammul tagasi trepini. Üles oli küll mugavam minna kuid palju väsitavam. Vaja läks lausa kahte hingetõmbe pausi.
Üles jõudes vaatasin, et peaksin olema graafikus. Tuul oli küll tõusnud märgatavalt aga tunne, et vihma kätte ei jää oli hea. Kihutasin Kalvisse ja otsisin varjualust. Arvasin juba, et ei leiagi ühtegi, kuid siis silmasin perfektset kohta. Räästa all pink ja puha. Istusin maha ja ootasin tormi möödumist. Lehti lendas ja oksad murdusid aga vihma ei piiskagi. Ajaks mil olin pool tundi parajaks teinud oma koti sisu tühjendades, olid tumedad pilved üle läinud ja päike hakkas paistma. Ning siis otsustas ei kusagilt selgest taevast vihma sadama hakata. Pilve vihmasõela tekkis vist mingi ummistus kui pilved üle läksid. Pidin siis veel 20 minutit ootama ja seejärel sõitu jätkata.
Tänud huvitava koha tutvustamise eest!
Nullis nautisime kõhuli maailma veerekese peal avanevat vaadet. Abivahendini viis sissetallatud rada, fotosid polnud enne vaadanud, nii et avastus oli üllatav. Mõni meist tegi lausa mitu tiiru üles-alla ;) Väga vahva jalutuskäik muinasjutumetsas ja mererannas, aitäh!
Ilm oli endiselt nigel, paranemismärke vähe. Mõtlesime, et võtame esimese punkti ära, teisega siis otsustame jooksvalt, mis saab. Esimesega kaua ei läinudki. Aga et kus see abivahend siis on, kas paremal või vasakul. Esimene tundus vähetõenäoline, siis mõõtsime vajaliku arvu meetreid tagasi ja tõepoolest, sealt läkski rada puude vahele. Vihm oli veidi vaiksemaks jäänud, tegime kiire plaani, et minek. Ja siis oligi minek, allakäigutrepist alla. Ja see minek oli ikka pikk, isegi väga, aga lõpp ei olnudki nii õudne. Lisaks oli lootus, et see allakäik oli ajutine ja varsti oleme jälle üleval tagasi. Kui kestev laussadu välja arvata ei olnud aarde leidmisega probleeme. Harva siin käiakse, ent siiski. Meie logi nüüd teiste järel kirjas. Tänud aarde eest.
Oi, selle aardega sai palju nalja. Paar nädalat tagasi käisin esimest punkti otsimas. Korralikult aarde infot ei lugenud ja lähenesime punktile rannast, mässasime pikalt metsas ja imetlesime pankrannikut aga punktini ei jõudnud. Nüüd sai siis uuesti otsima mindud ja ka aare leitud. Tursa Jüri valvur oli endiselt omal kohal. Tänud peitjale, väga tore aare on.
Torkiva küljest oli koordinaadid eelmisel korral kätte saadud, nüüd oli füüsiliste harjutuste kord. Õnneks oli kuiv ja trepp lihtsalt ronitav. Kohapeal segasin lisaks aardevalvurile (õigemini mis temast pika valvamisega järgi oli jäänud) ka temaga liitunud karbivalvurit. Too viimane ei lasknud enaast segada, et ma korra tal keldris käisin. EVEJ. All oli ikka väga ürgmets.
Viru-Nigula poes sisseostud tehtud, hakkasin siiapoole sõtkuma. Üks põhjus, miks ma seda aaret otsida tahtsin, oli see, et ikka Ida-Virumaal ka esimene leid kirja saada, tuleb ikka laiahaardeline olla :) Kalvi mõisale ei pööranud algul erilist tähelepanu ning sõitsin ikka nulli poole. Umbes 600m enne nulli nägin ühte autot seismas tee ääres. Mõtlesin, et huvitav, mis ta seisab siin, ahhhaa, äkki siis on see abivahend? :) Kohe vaadama ei hakanud ja läksin nulli. See vaade, mis nullist avanes oli täiesti vapustav, jättis väga sügava mulje. Ja veel. Esimest korda oma matka jooksul olin ma jõudnud mere äärde! Siis otsisin vajaliku info kah üles. Okkaline oli see asi seal, aga tehtud ta sai. Siis uurisin veel kivi ja nautisin vaadet ja tunnet, et oledki maailma lõpus, tõsiselt mõnus koht, sinna läheks veel tagasigi. Läksin selle kahtlase auto juurde ning avastasin sealt juurest ka lubatud abivahendi. Ratta jätsin raske südamega üles ning hakkasin aga ronima. Ma ei arvanud, et nii pikk ronimine tuleb :) Kõndisin siis aarde poole ja kadusin üks hetk kõrkjatesse mingit masinat vahtides ja mõtliku näoga ja järgmine hetk tulin natuke teisest kohast välja, nägu naerul, see võis rannalistele küll päris pull vaatepilt olla. Aarde leidsin kähku. Rand oli ilus, aga pikemalt sinna ei jäänud, sest süda valutas üksi jäetud ratta pärast. Ronisin kähku tagasi ja õnneks oli ta seal veel ilusti alles. Küll aga kompenseerisin selle sellega, et läksin Kalvi randa. Mõisa juurest läks sinna pikalt allamäge kruusakas ning autod sõitsid ka mööda ja keerutasid tolmu üles, nii et meeldiv see polnud, aga rand oli see-eest super. Inimesi oli küll palju, kuid siiski. Ratta jätsin kõrjate juurde ja läksin vette, isegi ujumisprillid olin ma kaasa pakkinud, no seda parem. Vesi oli tõesti supersoe, nagu Hannes kuskil logis mainis. Pärast parandasin ära veel katki läinud koormarihma ja läksin edasi. Väga-väga mõnus koht! Aitäh!
Väga hariv õppekäik tutvumaks pankrannikuga nii pealt kui alt poolt. Meile väga meeldis. V: võtmehoidja J: magnet
Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde