Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 4.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare juhatab Teid väikesele jalutuskäigule Öördi raba laugastikus.
Teises punktis otsige rabasse mittekuuluvat taime. Talvel ärge otsige midagi, sest siis on lumi peremees.
Palun kasutage sellel retkel räätsasid, sest raba on nagu ilus noor naine-salapärane ja ettearvamatu.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (10), rabamatk (4), ujumiskoht (2), soovitan (2), lumega_raske (2), räätsad (1), pikem_matk(>1km) (1), marjad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2ZBT7
Logiteadete statistika:
60 (98,4%)
1
2
2
3
0
0
Kokku: 68
Karpi peitev topsik on poolenisti vett täis, lisaks ohtralt jääd, ühe tüki sain lahti murda ja eemaldada. Peal olev lauajupp on läbi vettinud ja siis pääsebki vesi sisse ilmselt. Karpi pole veel vesi tunginud.
Järveni sai mööda laudteed, ülejäänud maapind oli ka päris kõva, nii et lihtne jalutus oli täna selles rabas. Tänud
Aitäh aarde eest! Pärast järve äärde naasmist sai kaunist kuldset loojangueelset taevast nautida.
Kui järveäärne rajake otsa sai ja oli aeg raba peale suund võtta, panime ka räätsad alla. Kaardi järgi tundus rohkete veesilmastega põnev rabamaastik. Tegelikult oli ikka vaja päris pikalt mööda krõbekuiva raba tatsata enne kui esimest laugast märkasime. Raba oli nii kuiv ja veevaene, et räätsadega sai muretult igalt poolt otse läbi jalutada ilma, et isegi kummiku varvas mingit niiskust näeks. Laugaste vahel oli muidugi põnevam jalutada ja eemalt märkasime juba nullis olevat puukest ja selle küljes olevat otsitavat. Peale pisukest puhkepausi võtsime suuna järgmisele punktile. Nüüd nägime juba rohkem laukaid ja nautisime ilusaid vaateid. Kuna rabas puhus mõnus tuuleke, siis putukaid polnud ja sai aeglaselt ja ilma kätega vehkimata jalutada. Aarde leidsime kiirelt ja siin võtsime kohe pikema pausi istumiseks ja puhkamiseks. Laotasime ka kogu konteineri sisu päikese kätte kuivama ja tuulutasime logiraamatust ka selle vähese niiskuse välja. Mõnus oli siin laugaste vahel lihtsalt vedeleda. Mingil hetkel tuli ikka aare taas kokku pakkida ja tagasitee ette võtta. Nüüd läksime otse läbi metsatuka ja ühel hetkel võtsin ka räätsad jalast, et kõrges taimestikus lihtsam liikuda. Järve juures tegime taas väikese istumispausi ja saigi Öördi raba seikluse lõppenuks lugeda. Aitäh kutsumast!
Peale metsamatku võtsime päeva lõpetuseks ette jalutuskäigu laugaste vahele. Kõigepealt järve äärde, aga mugude rohkuse tõttu me minnes peatust ei teinud, vaid suundusime kohe edasi. Ilm oli küll palav, aga õnneks tuuline, nii et suurt saatjaskonda parmude näol meil polnud. Oli väga mõnus astumine imeilusas keskkonnas. Nii koordinaadid kui aarde leidsime kiirelt. Konteineri kaas hakkab veidi juba väsima, aga sees olev karp ja logiraamat on heas korras. Tagasiteel sai hamba alla pista mõned mustikad ja paar murakatki. Järgmisena oli plaanis minna igal juhul ujuma, olgu neid mugusid järve ääres või murdu. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Aferist, nagu ma olen, siis see aare ammu kummitanud. Ja muidugi kui oled ennast juba lõppu kohale venitanud ja ei leia mitte aaret, hakkad lugema, et mida siis aardekirjeldus viitab. Ja "talvel mitte otsida, sest siis on lumi kuningas", jõudis kohapeal kohale ja tahtis nutt peale tulla. Sest kõik maa külmunud ja lumi kattis maapinda. Mida sa siis siin tegema peaksid. Aga ega nii lihtsasti ei tahtnud ka alla anda. Sai ringi tatsatud, kuniks jala all midagi vähe teistmoodi kõmises. Ettevaatlikult puhastades olingi salapeidikule serva peale astunud ja voilaa! Õnneks midagi halba aardele ei teinud ka, samas sain aru, miks ta selline raske ja tüngakas on :) Huh, maastik oli ilus ja äge, ilm ka. leitud hundijäljed ka rõõmustasid. Talv oli küll kuningas, kuid tore oli siia just talvel sattuda. SAmas tõesti - pigem võib siit leiuta jääda, kui mitte, kui talvel tulla.
Parkisin auto ära ja üllatusega avastasin, et ilus rada kulgeb täpselt mulle sobivas suunas. Eks hakkasin siis astuma, pea pool teed aardeni õnnestus niimoodi kulgeda. Järve ääres võtsime kursi aardele. Mingi aeg panin räätsad ka jalga kui nad juba kaasa said võetud. Oleks vabalt ka ilma saanud, aga jalas oli neid tiba mugavam tassida kui käe otsas ja vajus ka veidi vähem, sai energiat kokku hoida. Üsna varsti oligi esimene punkt leitud. Koordinaat kirja, väike puhkus ja edasi. Teises punktis jäi ka mainitud taim kiirelt silma, eks sai siis ka sellesse harvakülastatavasse raamatusse oma konksud kritseldatud. Tagasiteel kohtasime järve ääres kalameest, kes oli just kaks pirakat kala kätte saanud. Aitäh peitjale.
Rappa läinud päev on eriti kordaläinud päev! Tõeline nauding oli hea seltsilisega laugastikuga tutvust teha. Sedakorda pidin räätsadeta toime tulema. Kuna olen juba lapsest peale ühe sellise ilusa noore naise kõrval suved veetnud, siis polnud ta mulle nii ettearvamatu, aga pisut salapära jätkus mullegi ;). Esimese punkti leidmist tähistasin karastava sulpsatusega laukasse - mida paremat veel tahta! Rabaromantika
Suured tänud peitjale seiklema kutsumast!
Mulle kohe meeletult meeldivad need rabamatkad. Nendel naudid iga ilmaga iga hetke (noh talvel mitte, siis rabast aardeid otsida on sulaselge raiskamine). Kahjuks hakkavad geopeituse kaardil need otsimata rabaarded otsa lõppema nagu vesi Hooveri tammi tagant. Siiamaani pildistan neid laugaste kokkupuute piirkondasid turbapinna ja puudega või siis pilvede peegeldust seal tumedas laukapinnas või siis neid müstilisi laukasaari või sügiseselt kuldavat ja värvilist ümbrust kui rabas kõnnid. Ometi on neid pilte kuskil kõvaketastel või telefonides juba tuhandeid aga ei, igakord pildistan uuesti, sest just see hetk on ju taas parim ja kordumatu. Kui siis veel kaugusest kostub ka sookurgede hingeläbistav hüüd, saad aru küll, et elu on inimese parim aeg.
Aitäh siia aaret peitmast ja aitäh kaaslastele kaaskulgemise eest.
Kui Öördi raba järve äärde pääsesime üsna lihtsalt ning sealt mööda järvekallast veidi edasigi sai veel kummikuga hakkama, siis peagi panime ikka räätsad alla ning nendega oli väga mugav siin liikuda. Ilusa ilmaga oli mõnus siin seigelda ning peagi leidsime end lõpust, aarde juurest. Aare tundis end siin üksikuna, ammu polnud keegi seda külastanud. Veetsime siis selle juures veidi kauem aega ja hoolitsesime selle eest. Sai parem, puhtam ja kuivem. Täname aarde peitjat toreda seikluse pakkumise eest!
Jälle üks aardepaik, mille külastamist ikka ja jälle sai edasi lükatud. No küll oli tuul vastu ja siis veel hulk põhjuseid ;)
Täna tundus kõik ideaalne. Anna ja Kallo tegid juba laupäeval soojendust, et kõik viperusteta sujuks. Kuna meil Peetriga oli kahest aardest pool leitud siis saime päeva võrra lühema ettevalmistusaja. Kuigi jah, järve veerel olles kohe kuidagi ei meenunud, kus see Kadri oma aarde küll peitnud oli. Viis ja pool aastat olid ikka täiesti kustutanud selle meie mälust. Sai ikka nina päris aardesse pistetud ja siis ka ei näinud :D Aga õnneks on olemas Kallo, kes olukorra päästis. Siis muidugi meenus, et jah, seal see vist oli küll :)
Ja saimegi sammud seada meie päeva põhieesmärgi poole. Mingi maani oli tee isegi tuttav. Kuna aga räätsasid polnud ja lumelörts oli maa suht märjaks teinud, jäi meie üritus tol korral katki.
Edasi oli puhas nauding. Aeg-ajalt sai ka mõni jõhvikas põske pistetud ja peagi olimegi esimeses punktis. Koordinaadid on küll nii kvaliteetselt jäädvustatud, et ei tuul ega päike saa seda kuidagi loetamatuks muuta.
Kui ümbritsevat ilu oli juba piisavalt telefoni jäädvustatud, sai sammud etteantud suunda võetud. Kui viimased sihtkohta jõudsid, imetlesid esimesed juba aardelaekasse jäetud autoparki. Leidsin kotist ka kuivatamiseks paberit ja Kallo sai kogu karbi sisu ära kuivatada. Viimasest külastusest oli ju ikkagi üle aasta möödas... Ka poetasin ma kõik seljakotis leidunud donatiidid laekasse, et need viimase niiskuse kokku koguks.
Hooldus sai tehtud ja meie matkaring võttiski suuna koha poole, kus olime juba korra olnud. No natuke läks kiireks ka, sest Anett hakkas kohe varsti kullamängu mängima ja sellest ei saanud ilma jääda.
Tagasiteel tuli jutuks, et aardepeitmised käivad ka nagu hooti. Mu arust viimasel ajal on moes puude latvadesse peita. Meie aga ootame seda aega kui rabadesse peitmine taas moodi läheb ;)
Järve veerel, kus ennist aaret otsisime, sai veel peatus tehtud ja viimased õunad konsümeeritud.
Viimasel sirgel olime rõõmsad, et ikka kummik jalga sai jalga pandud ja läbi see seiklus saigi.
Suured tänud! Meile väga meeldis :)
Öördi ööbimiskoht oli mul selgelt parmude rohkeim kogu sel suvel. Võibolla seisnes asi tiivuliste mutukate jaoks eriti soodsates ilmaoludes (tuulevaikus ja kuumus), võibolla sooelupaikade taastamise programmiga laienevas märgalas, võibolla kõiges kokku. Igatahes kui tavaliselt kaovad parmud päikeseloojangul ning jäävad ainult sääsed, siis täna käis siin ohjeldamatu verejoomine küll poole ööni :o)
Hommikul (loe: umbes lõuna paiku) kui matkale seadsin, siis parmud põdesid ilmselt pohmelli veel ega tüüdanud pooltki nii hullusti kui õhtul. Raba peal juba üldsegi mitte. Palavus tahtis küll maha niita, kuid esiteks polnud siin väga pikk astumine ja teiseks - laugastiku plussiks on võimalus vajadusel end aeg-ajalt vette tsusata.
Juba mitusada meetrit enne nulli nägin seal madala männi varjus puhkavaid inimesi. Ilmselt geopeiturid! Lähemale jõudes selgus, et nad olid siiski nullist kümmekond meetrit eemal. Pärast tervitusi sain teada, et poisse ei toonudki rappa mitte geopeitus vaid hoopis mitmepäevane matk kohati mööda teid, täna aga otse üle soo, sihiks Hüpassaare. Kiitsin nende head plaani, selgitasin lühidalt enda orienteerumismängulist eesmärki, soovisin jaksu ning sain oma uue sihi kätte. Noored jäid mättale konservi sööma, paistis maitsev :o)
Pärast veel üht kerget kastmist panin lõppaarde juures nime karpi. Geokrahvi kvaliteet - kõik peale rabasse mittekuuluva taime on väga hästi säilinud. Aitäh!
Rabamatk. Kui esimeses punktis uued koordinaadid sisse sai toksitud, avastasin, et olen teisest punktist mööda kõndinud. Mõtlesin siis, kas minna tuldud teed tagasi, kuna on teada, et see on kindlasti läbitav, või minna vähe teist kaudu. Valisin huvitavama variandi, ehk siis vähe teist kaudu. Aare leitud, võtsin suuna tagasi laudteede poole - Öördi ootas veel otsimist.
Päike paitas soojalt ja räätsad ühes kulgesime Öördi järve ääres. Peredega matkajad jäid meist laudteele ja meie lähenesime peagi laugastele. Vahepunkti lähistel oli punapõsksete jõhvikate vaip, muudkui maiusta. Järgmises, st meie arvates vahepunktis oligi hoopis juba lõpp, natuke vett sai välja valatud ja nimed sisse kirjutatud. Mõnus astumine vahvate kaaslastega ja peitjagi läheduses, kui supiga toimetasime, lahe. Tänud peitjale Öördi rabasse kutsumast.
Raba kohe kutsub sügisel. Suvel ka, talvel ka mõnikord, aga sügisel kohe eriti. Kuigi ilm hommikul ei olnud just paljulubav ja suurema osa teest tuli sõita tihedas udus, oli Soomaal matkapäeva alustades pilt juba palju rõõmsam. Tagasiteel isegi arutlesime, et oleksime pidanud ju uskuma, sest Kristal on ilmselt mingid salatutvused ilmataadiga.
Nautides kaunist raba, ilusat ilma ning mõnusalt muljetades tatsasime räätsasammu harjutades (minul teist korda elus räätsad all, Nätsi rabas sai esimene praktika kuu aega tagasi läbitud). Mõnuga jalutasime, isegi kaardi jälgimine jäi mitmel korral tahaplaanile, tänu millele oma meeldivat matka ilmselt pisut pikemakski venitasime. Vahepunktile lähenedes leidsime ka lõpuks maitsvad jõhvikad, nüüd oli taas aega küll, tõdesime ühiselt, et sellisel matkal saadav rahuolu ja energia on ikka esmatähtsad, siin leiduv aare on muidugi ka lisaboonuseks, kuid põhiline emotsioon tuleb ikka looduses viibimisest.
Veidi kahjugi oli juba lõppu jõuda, aga matkapäev ei ole õnneks ju veel läbi. Nii kulgesimegi tagasi Öördi järveni toova matkaraja algusesse, kus keetsime matkasupi ning maiustasime Külli küpsetistega, et varsti jätkata tänase järgmise matkalõiguga.
Oli mõnus matk toredate kaaslastega. Aitäh peitjale nauditava aarde eest!
Nii kuldsel sügispäeval nii heas seltskonnas oli kohe nii uhke räätsadega jalutada, et läksime esimese punktini väikese kaarega - ikka pöidlasuuruste jõhvikate ning ilu ja mõnu pärast:) Kui oma pikale elule hästi järele mõelda, siis see on vist mul üldse esimene PÄRIS räätsa matk. Niisama on Endlas proovitud ja lumel aaret otsimas, aga nõndamoodi sihipäraselt ja päris pikalt - no ei vist iial enne... aga kes seda mälu ka teab. Tore oli igal juhul!
Teine punkt üllatas meid konteineriga, sest olime hoopis valmis sealt järgmise punkti koordinaadid saama ja edasi seiklema. Ülimalt mõnus matk - aitäh peitjale ja kaaslastele!
Hommikul ärgates vihma ei sadanud. Kui oli aeg startida, siis oli juba laussadu ja nii pool sõiduaega. Veidi tekkis kõhklusi, kas tõesti terve päeva sajab. Edasi hakkas juba helgemaid hetki ka tulema nende tumedate vihmapilvede vahele ning aarde parklasse jõudes õnneks vaid õrnalt tibutas. Seega matka alguses veel paar piiska tuli. Matka edenedes piilus päikegi pilve tagant. Edasine oli juba väga mõnus. Hinge kosutav. Sügisene aeg rabas on ikka väga veetlev. Minu esimene matk räätsadel. Jääb meelde. Ootan juba järgmist.
Aitäh peitjale sellisesse ilusasse kohta juhatamast!
Aitäh kaaslasele, tänu kellele see matk toimuda sai!
Ilus lumeta talvine rabamatk, peaaegu nagu sügisene, aga maapind oli vähe kõvem astumiseks, erinev taimestik ka hästi nähtav. Ja jõhvikaid jagus kõigile. Mõnus oli, tänud.
Sulailm oli raba praktiliselt lumevabaks teinud, raba ise ja laukad siiski veel külmunud. Seegi kord läks lihtsalt - kiirelt leidsime koordinaadid ja ka "rabataime" kogu tema ilus ja juurdekuuluvaga. Tänud peitjale
Kaua kahtlesime, kas minna või mitte minna. Pärast Allikaraba võtsime siiski kavasse ja ei kahetse. Pärast Põlenud särgi ebaõnnestunud katset olin oma märja kummiku saabaste vastu vahetanud. Kui teised läksid igast madalast loigust läbi siis mina pidin hoolega mättaid valima. Õnneks saabaste lubatud veekindlus pidas paika ja jalad jäid kuivaks. Raba kandis kenasti ja peagi olime esimese punkti juures ja siis teise juures. Lumeta ajal oli lõpus ainult kohale minemise ja logimise vaev. Päris hästi tehtud multi aare, mis pani laugastikus rohkem seiklema kui vaid edasi ja tagasi. Aitäh.
Sõime jõhvikaid ja kõndisime nagu pargiteel :) Aarde juurde oli keski keerukuju poetanud, vist karu. Hea, et aardele pihta ei saanud!
Ei mingeid tõrkeid sel teekonnal.Vahepunkt ja aare hästi leitavad.
Paar päeva tagasi peetud plaani järgi jäi Öördi välja, sest paks lumi sadas maha ja maapind külmunud. Nüüd aga oli kõik lumi sulanud ja aare jäi 3m eemalt silma. Paras matk, pärast sai onnis väike eine tehtud.
Tee aardeni kuki-muki. Raba kandis, vaated ilusad, seltskond tore, mis veel tahta.
Ma ei kust need eelmised leidjad lund kühveldasid aga seal kus aare asus polnud lumepoegagi. Aarde teostus oli tuttav st lahedalt tehtud, aitäh!
Kuna Allikraba andis meile kinnitust, et raba kannab, siis võtsime ka selle aarde plaani. Pealegi oli lumi sulanud ja lootus rabataime leida suurem. Me ei pidanud pettuma, raba endiselt imeline ja rabataim ootas külastajaid avasüli. Tänan.
Rabas on hetkel parim aeg kondamiseks. Mätas kõva ning laukad kaane all. Lund peaaegu ei ole, seega julgesime ikka otsima minna. Esimene punkt tuli lihtsalt. Saime teise punkti koordinaadid ning suundusime sinna. Teise punkti nullis mitte midagi silma ei hakanud. No on lootust, et rabasse mittekuuluv taim siiski jäi selle kirme lume alla, kuigi otsitud sai põhjalikult. Jooksin tagasi esimesse punkti koordinaate üle kontrollima, kahjuks oli asukoht siiski õige. Üritasin ka aardeomanikuga ühendust võtta, aga numbrit ei leidnud ning kirjale kohe vastust loomulikult ei saanud. Seega jään uute arengute ootele.
Öördi aare logitud otsustasime ka laugastikku suunduda. Distants ei tundunudki väga suur ja esialgu tundus ka valget aega jaguvat. Aga mis puutub raba ja soo asjadesse siis nagu õeldakse virvatuled ja laukahaldjad eksitavad. Nii juhtus ka meiega. Jõudnud nulli ei olnud seal midagi. Asukohta kontrollides selgus, et olime 400 meetriga mööda pannud. Ega ei jäänud ju miskit üle kui liikusime uude nulli. See paistis kaugelt silma ja saime lõpu koordinaadid. Edasi hakkas aga asi kuidagi närviliseks muutuma. Väsimus võttis võimust ja ka valget aega hakkas nappima. Siiski, kuna lõpppunkt jäi enam-vähem tagasiteele siis liikusime edasi. Rabasse mittekuuluv taim oli täitsa olemas ja logi kirjas aga ei mingit kergendustunnet. Tagasi veel a 870 meetrit. Kui vaid jõuaks enne pimedat.... Oma energiavarusid kokku võttes ja peaaegu autopiloodil saime rabast rajale. 10 minuti pärast oli kottpime. Lõpp hea kõik hea. Hetkel ei taha rabaaaretest midagi kuulda, kohe nii kole tundus see tagasitee. Aga GEOPEITUS ON MÄNG JA VABATAHTLIK. Tänud peitjale.
Kust alustada? Lõpust - väsinud, aga õnnelik, esimene märja maastikuga raba üksi vallutatud. :) Algus. Öördi järve ääres 2011 aastal aaret otsides viskasime pilgu ka laugaste suunas, kuid tookord polnud soovi sinna raba peale seiklema minna, polnud kaasas ka räätsasid. Nüüd olen juba mitmeid nädalavahetusi valinud, et millal sobiks see laugastik päevaplaani võtta. Peale maisilabürindi üritust tundus sobiv aeg. ja siis hommikul raadio teatab, et Soomaal algas viies aastaaeg ning vesi kõrgel :) Mõtlesin, et huvitav, mis see minu rabaplaani jaoks tähendab. Sõitsin kohale, parkisin seeneliste auto kõrvale, haarasin räätsad näppu ja hakkasin mööda rada minema. Algus kuni järveni oli tuttav. Metsaalune lainetas veest, jalgtee oli veidi kõrgem ja kuiv. Kuid jah vett oli rohkesti ja vee piir kõrgel. Raba peale jõudes tähendas see aga lihtsalt märga raba. Räätsaga astudes üsna muretu. Minu jaoks vist siiski üks märjemaid raba külastusi, lihtsalt viimasel ajal olen sattunud tuhkkuivale krabisevale rabapinnale. Imeilusa sügisilmaga oli siin ilus. Klõpsisin pilte ja nautisin raba. Geokrahvi multikas on nii hästi tehtud, et tutvustab laugastikku kogu tema hiilguses :) Mõnus. Suured tänud peitjale minu poolt!
Järve äärest hakkasin räätsadel minema. Selleks korraks olin seadnud endale ka ühe eesmärgi - saada murakate isu täis söödud. Koheselt nägin lõputult mind huvipakkuvaid lehti aga mitte ühtki marja ei kohanud. Poolel maal nulli ühe pisikese rabasaare pealt leidsin üheainsa valmis muraka. Raba ise oli küll üsna lihtsa läbitavuse astmega aga viimaste päevade ja eriti öösel 10 tundi järjest sadanud paduvihm andis tunda. Kohad kust muidu läheks silmad kinni üle, oli nüüd kaetud ühtlase veekihiga. Eks kui mul oleks tenniste asemel kummikud jalas olnud, siis oleks saanud sealt läbi minna aga seadsin muraka eesmärgi kõrvale ka soovi jõuda kuivade jalgadega tagasi autoni. Sai siis kasutatud seda liikumistaktikat ja marsruuti kui käidud rabas kummikutega ja ilma räätsadeta. Toimis ilusti. Vahepunkt oli ilusas kohas ja ennem kaarti piilununa juba arvasin eos kuhu mind edasi suunatakse. Täpselt nii oligi. See laugaste, älveste ja üleujutatud raba paistis küll korralik lõpuboss. Mõtlesin kas minna suure ringiga või otse läbi. Tegin elu põnevamaks ja valisin tee otse läbi. Ühtegi üleliigset lollust ei teinud, vaid kõik takistused said ületatud läbimõeldult ning mis peamine, kuivade jalgadega jõudsin lõppu. Laugastikus sain enamvähem täidetud ka oma eesmärgi. Ühe väikese territooriumi pealt sain paar peotäit murakaid. Ei saa aru kuhu kõik kadunud on. Sellises kohas ometi keegi hull korjamas ei käi ja linnud ka päris kõiki ära ei suuda süüa. Selle peale mõeldes jõudsin üks hetk ka lõppu. Nullis oleva objekti sisse oli keegi teinud endale pesa. Kedagi aga kodus ei olnud, seega tegin väikese koristusaktsiooni. Tagasi minekuks kaarti ei vaadanud ja päike juhatas mind täpselt järveni. Esimene õige rabakas sai sellega tehtud. Kui veel mõni nädal tagasi arvasin, et selle aastanumbri sees ma juunikuise õnnetuse tõttu ühtegi rabamatka ei tee, siis endalegi üllatuseks sain juba räätsad alla. Õhtuks on küll jalg paistes kuid loodetavasti ööga taastub piisavalt, et olla valmis järgmiste päevade katsumusteks. Aitäh peitjale siia rappa kutsumast!
Päike sillerdas taevavõlvil. Lumest pole jälgegi. Raba kena ja värviline, Mõni soojakraad püüdis külmunud rabapinnast veidigi niiskemaks teha. Mis nii viga rabal jalutada ja sealseid erinevaid maastike vaateid nautida. TBin pani ees suurema kiirendusega aarde poole, mina nautisin rohkem jalutuskäiku ja loodust. Sellise ilma ja tingimustega meeldib mulgi rabas käia. Räätsad oleks vaid seganud. Jälgi pinnasesse ka kindlalt 7 aastaks ei jää. Tänan rabailu näitamast.
Eelmiste otsijate jäljed veel alles,need leidsime alles aarde juures. Praegu lund peaaegu pole, nii et leidmine on lihtne. Aitäh.
Peale hommikust Allikaraba oli suur soov veel rabas kõndida. Valisime Öördi,siin kaks aaret ja üks nendest lausa multikas. Väga suurepärane valik oli sest lihtsalt väga väga ilus loodus oli ning ülimõnus matkamine! Aitäh!
See aare potsatas nüüd kauem leidmata aarete tabeli 26. kohalt 411 leidudevaba päevaga tabelist välja. Kuigi Sven kirjutab, et talvel valitseb rabas lumi, siis selle aasta 4. veebruaril tal õigus ei olnud. Öördi rabas valitses jää. Mõtlesime, et lähme ikka. Kui leiame, siis leiame, kui ei leia, siis võib siia alati tagasi tulla. Olgu etteruttavalt öeldud, et siia tasub kindlasti kaunil suveõhtul või mõnel muul ajal tagasi tulla. Mis sellest, et tänu ilmataadile aarde leitud saime. Minul olid kohusetundlikult räätsad kaasas, aga maa oli nii läbi külmunud, et nende tarvitamisvajadust ma ei näinud. Laukad olid jääs ja vaated võimsad. Kui eelmistel retkedel nägime huntide, rebaste ja mäkrade jälgi, siis siin olid mingi suurema linnu jäljed. Kumbki meist ei osanud neid täpselt ära tunda. Võibolla mingi kull või metsis. Sannule need huvi ei pakkunud. Jalutasime edasi ja nautisime ilusat ilma. Alguses tulid leiud juba kaugelt, lõpus pidime väga lähedale minema, et õiget objekti märgata. Kõik oli kena ja korras ja töötas laitmatult. Aitäh, Öördi raba on väga ilus! Paksu lumega ei soovita siin otsida!
Siia vahele jäid mõned aarded, mis minul eelnevalt leitud ja Rudolfil veel leidmata. Lisaks sai murtud kahe punkti suunas, kus pidime nädalatepikkuse saju ja esiveo kombinatsiooni tõttu sihtmärgist kaugel alla andma. Viimaks tekkiski dilemma: kõik on näkane, ise oleme märjad, kuhugi ligi ei pääse, umbes tund valget on veel. Prooviks äkki Öördit? Läksime!
Parklasse jõudes oli näha, et siingi käib mingi... aastaaeg. Kõik oli pruun ja ujus. Kummikud kõrvuni ja minek. Rappa jõudes läks veidi paremaks; lirtsus, aga enam ei pidanud läbi vee kahlama. Naljakas oli mõelda, et poolteist aastat tagasi sai siin algajana koos härra Trummiga käidud ja täpselt samamoodi kaduva päevavalguse tõttu tagasi pööratud. Geopeitus on rabatunnetust õpetanud küll. Rudolf muidugi väitis, et raba on nii lebo jalutamiskoht, et jääb arusaamatuks, kuidas seal üldse kuhugi läbi vajuda saab. Kahjurõõm on ikka see kõige magusam - päris lõbus oli, kui bravuurikas maadeavastaja mõni aeg hiljem oma tundla märga mättasse vajutas.
Aga üldiselt oli supermõnus jalutamine - muidu pole õige Soomaal käimine, kui ei saa ühte pikemat rabatiiru tehtud ja pärast märgi sokke väänata. Aitäh seda rõõmu pakkumast!
Öördi aarde juurest võtsime suuna siia ja kuigi vihma ladistas, oli meil vaatamata kõigele hea meel, et üle pika aja sai valges raba peale jalutama. Veest rabas puudu ei jäänud ja lirtsus teine üsna korralikult.
Ilma eriliste vahejuhtumiteta saime kätte esimese punkti ja panime teise poole ajama. Märg ja kohati õõtsuv rabapind muutis aga natuke liiga lohakaks trajektoori valimisega, nii et ühel hetkel sattusingi koha peale, mis isegi mind otsustas mitte pinnal hoida. Nõnda õnnestuski mõlema jalaga korralikult läbi õõtsiku pinna vajuda, ühega põlvini, teisega oluliselt sügavamale. Pidin siis alandlikult kolleegi abikätt paluma, et ennast välja tõmmata. Vähemalt jäid kummikud jalga. Nii palju siis sellest, et vahetult enne olin mõelnud, kui hea on ikka see, et vähemalt jalad kuivad ja soojad on.
Jätkasime sellele vaatamata vapralt oma teed ja õigepea saimegi nimed logiraamatusse kirja. Tagasiteel läks juba päris pimedaks, kuid ajastus oli selles suhtes väga täpne, et lambid tuli lõpuks põlema panna täpselt siis, kui auto juba paistis.
Aitäh tõhusa retke ja väga ilusasse kohta peidetud aarde eest!
Vääga mõõnus! Pärast paari nädala tagust Punahundi skoorimist hakkas Sass uuesti rappa kippuma ja arvasin, et see siin võiks jõukohane harjutus olla. Vaatasime kaardi peal mingi tee valmis, skoorisime naaberaarde ära ja hakkasime liikuma. Esimesed 400 m pole viga miskit, sihuke metsane minek, saab rahus astuda. Rabarinnakust üles metsaservas riputas Sass soojendusdressi puu otsa ootele ja panime räätsad alla. Pidi hoopis teistmoodi olema, kostus :) Aga noored on kiired õppima, ja hoolimata mõnedest uljavõitu katsetest sisse vajuda ei õnnestunud kohe kuidagi. Piirid proovitud, lükkasime rahuliku käigu sisse ja seiklesime seal laugaste vahel, vahtisime ja uurisime ja jõudsime nii punkti a kui b. Beest päästsime ühe rändurlamba - no mida sihuke elukas küll rappa ära kaotas. Tundub, et see rabasse mittekuuluv taim on ka mõned pisikesed jupid küljest kaotanud, igatahes üks selline vedeles aardest hea mitukend meetrit eemal. Aga muidu kõik asjad kenasti jonksus, jäid meist ka sellisena maha. Kui logi kirjas, otsisime veel Sassi soojendusdressid puu otsast üles, leidsime järve, istusime, arutasime, matkasime autoni. Kus sinna oli jahimehi kogunenud! Mõtlesime küll korra, et peaks vist need "MA POLE PÕDER!" sildid välja panema, aga mine tea millised sõnad sel juhul oksa varju jäävad. Paraku oli jaht tänaseks läbi ja mehed kogunesid koju minema. Aga näe, ka ses seltskonnas leidub keegi, kes on kunagi kuskil loengus kuulamas käinud - ikka on seda staaži kogunenud ;) Anyways, eesmärk täidetud, rabas käidud, Sass räätsadele pandud, logi kah kirjas - aitüma kutsumast!
Rabas on mulle kogu aeg matkata meeldinud ja see aare pakkus selleks taasa võimaluse.
Öördi aare oli mul juba ammu võetud. Kuid koht on nii võrd kaunis ning külastamist väärt. Seega sai ette võetud suund laugaste pääle. Selline hea päev oli kohe, kus sai tutvustatud, Maaritile mida kujutab endast geopeitus ning kuidas on kulgeda mööda raba räätsadega. No ja ega see polnud veel kõik, ka minu jaoks, kuna sellise tuulega viibisin rabas esimest korda. Purje olemasolul oleksin kindlasti kiiremini kohale jõudnud :) Vahepunkt heas seisus, ning konteiner samuti. Küll oli aarde pesast lahkunud tema peakate. Korjasime sulepuru kokku ning müts tagasi pähe. Loodan, et omanik mõistab minu logiteadet ning loeb läbi ridade. Seega kõik vinks-vonks. Ööbimine toimus Öördi metsaonnis ning peale hommikust kehakinnitust Riisa matkarajale. Ilus oled SOOMAA :) Aitähh, taas toreda seikluse eest! J:Rändur
Kui meenutada Kuresoo ja Toonoja retke, siisesialgu tundus see matk olevat, kui kukepea- teist korda räätsadel jne... Aga ilmselt suht- suurest magamatusest olin vähemasti mina omadega üpris läbi... Päälekauba pidin pidevalt kontrollima gepsust Mentori valitud rada... Miskipärast suundus tema trass alatasa vasakule- ei tea, kas akud tühjad või muu mure silme ees... No lühidalt me siiski kohale jõudsime punkti A- ja ka punkti B, kus panime üpris rahulolevatena logid kirja ;) Umbes kella 8 paiku jõudsime oma hommikuselt rännakult tagasi laagripaika, kus lasime veel mõne tunni unel hää maitsta... TFTC :)
No oli see vast rännak. Öördi järv jäi meist järjest kaugemale ja kaugemale, ümberringi olid ainult jäätunud laukad ja ebatasane pinnas. Suutsin mingil imelikul maa-alal päris hullusti libiseda ja kukkuda, aga mis ei tapa, pidavat ju ainult tugevamaks tegema. Nii see esimene ja peagi ka teine punkt meil leitud saigi. Aare oli väga vahva, valasime välimisest konteinerist natuke vett välja, logisime, nänni ei vahetanud … ja siis jälle need laukad, konarlik maapind, samas aga kohutavalt ilus ümbrus ja muidugi see imeline vaikus … Suur tänu, tore oli!
Lõpuks üks tõeline rabamaastik! Raba salakavalus oli veel viimaseid päevi jäävangis, aga lumi oli juba sulanud ja pind vesine. Kummik oleks hädasti ära kulunud, matkasaabas hakkas lõpuks vett läbi laskma. Aare korras, tupsutasime karbist ka kondensvee ära. Koos Öördi aardega kulus autost autoni 1,5 tundi. Aitäh!
Kui ma juba end siia rappa vedasin siis otsustasin suhteliselt lumeta rabas edasi sumbata ja nii ma jõudsingi ilusasti ühest kohast teise ja lõpuks ka aardeni. Sain hoopis teistsuguse kogemuse vähese lumega rabas suusatamisel ;) Tänud aarde eest, oli vaffa... P.S. Tagasi tulles avastasin mingid suure looma jäljed ka, minu kui totaalse loomajälgede amatööri hinnangul olid need karu omad :P Krt, aga karud peaks talvel ju magama? Ju ma olen lihtsalt loll ja ei tea neid asju, samas olen õnnelik, et nende jälgede omanikuga ei kohanud :)
Öördi järve äärest suund sellele aardele.Kirjelduses küll öeldud et talvel pole seal miskit teha,aga proovima peab.Maastik super ilus ja liikumine lihtne,sai ka räätsad kaasa võetud,aga vaja polnud.Kuna lund vähe on aare täiesti leitav ja hea tervise juures.Tänud juhatamast kenasse kohta.
Ilm soosis mōnusat räätsarallit mööda laukaid. Ainsad kes vaikust häirisid, olid paarsada kriiskavat hane, kes seal ringi paterdasid ja muru tallasid. Aardesse jätsime ühe isesorti ränduri. Täname mōnusa matka eest!
Rita ei viitsinud järve äärest kaugemale minna. Meie Heleniga käisime ära. Helen polnud varem räätsaga kõndinud. Oleks ilma kah saanud aga siis oleks natuke kauem aega läinud. Vahepeal hakkas isegi palav. Raba ise oli aga nii kuiv, et sai täiesti otse minna. Ainult täiesti lauka juurest pidi ringi minema. Tagasiteel käisime ka Öördi aarde juures ja kuna see konteiner oli päikese käes otsa lõppemas siis arvas omanik, et tooge see sealt ära. Aitäh.
Viimaste päevade matkaväsimus küll veel alles jalgades aga suundudes Öördi aarde poole said räätsad igaks juhuks ühes võetud kuigi oli kindel otsus, et kui maastik sarnaneb Laadamännikuga, siis jääb järgmiseks korraks.Ja nii ma kükitasin Öördi aarde juures ja pidasin endaga aru.Eemal paistis küll metsa moodi moodustis aga navi pilt lubas nagu mööda minna ja lagedamaid kohti otsida.Ja siis ma läksin nagu pisike aurupaat veesammas taga...täitsa lahe oli kuni laugasteni kuna siis olin sunnitud juba ka tiba teed valima.Siiski õnnestus 30m kaugusel esimesest punktist ehmuda päkkade alt kostuvast visinast ja nii ma siis tagurdasingi:räätsad paigal ja tagumik mättale mis kiirelt vee alla kadus.No krt...oli seda nüüd vaja!Edasi olin kõvasti ettevaatlikum ja valisin ka rada rohkem.Uued numbrid navis jäi vaid orienteeruda laugaste järgi ja otsida mättaid mis minu raskuse all ei vajunud.Kokkuvõttes tuli päris hästi välja ja varsti võis logi kirja panna.Aardeni kulus 1.35 ja autost-autoni 2japool tundi.Tagasitee enam nii hästi ei läinud kuna seljakoti olin vahepeal maha poetanud ja selle kätte saamiseks tuli ka metsatukk läbida...räätsades.Aare heas korras, aitäh!