Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Selli-Sillaotsa õpperajale. Läbi käia tasub kogu rada, vaatada on palju. Sügisel tasub astuda ka sohu ja korjata jõhvikaid. Paistab tulevat hea aasta:)
Aare asub küll kaitsealal, kuid liikumispiirangut selles kohas pole.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), laudtee (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC301H2
Logiteadete statistika:
143 (97,3%)
4
4
3
4
0
0
Kokku: 158
Enne pikemat sõiduotsa koju oli tahmist ilusas kohas natuke jalutada ja see oli just selleks sobiv. Paari aasta tagune mitteleid vajas ka leiuks muutmist. Kohale jõudes pidin natuke ootama, et üks mugupere eemalduks ja siis lihtsalt noppisin geokuhja otsas lõsutava aardekarbi. Tagasi panin karbi ikka maskeerimismatrejali alla. Aitäh!
Ei läinud otsima, aga lapsed leidsid aarde kogemata.
Kaaslasel tekkis tahtmine omadega rappa minna. Kuna siinsetel aaretel oli ammu pilk peal, siis saigi suund siia seatud. Jätsime ühe "mõõtva näo". Aitäh peitjatele ja taastajatele!
Kohale jõudes läksin kõige kutsuvama objekti juurde ja panin nime kirja. Siis jalutasin pisut veel edasi, et vahitornist ümbrusele pilk peale visata. Pärast tagasi parklasse jõudes oli seal üks pisike T-Roc suutnud teelt välja vajuda ning selle rajale tagasi aitamisega ühele poole saades, oligi lõpuks päev kergelt hämarduma hakanud. Üsna täpselt sai kaugelt kohale sõidetud ja valge ajaga piirkonna kõik 5 aaret üles leitud.
Tänan peitmast.
Veetsime karge kuid ägeda nädalavahetuse Palupõhjal Reeda sünnipäeva tähistades ja peojärgse laisa päeva matkakese raames otsisime ka aarde üles. Äge kant.
Aare vajaks paremat peidukohta, see peidukas on liiga avalik. Logiraamat sisaldab hulgaliselt sissekandeid stiilis "disko forever".
Hommikul siit möödudes ja päikesetõusu imetledes oli siin veel täielik vaikus. Nüüd aga tuli leida võimalus, et kuhu auto parkida saaks. Teerada oli jälgi täis tipitud, seega astumine väga kerge. Ja Ove ei eksinud, me suundusime aaret otsima vastavalt koordinaadile aga meiega kaasas olev mugust Tiinal hakkas geonina tööle ja leidis aarde eemalt ja üsnagi kutsuvast kohast. Lahe! Peale leidu külastasime ka torni ja tegime matkarajale tiiru peale. Aitäh!
Tänase päeva viimane aare. Kui hommikune Karusaare aare oli võrreldav jalutuskäiguda pargis ja sellele järgnes võsaralli Reku juurde, siis selle aarde lähenemine meenutas jalutamist asfalteeritud linnatänaval. Siin oleks nagu toimunud kohalik laulupidu. Kui Reku juurde minekuks auto matkaraja algusesse sai pargitud, siis saabus kohe veel 3 autot. Reku juurest naastes oli parklas aga juba 11 autot. Aarde enda leid kiire kuigi koordinat lubatust veidi rohkem möödas ja seetõttu vaatasin algul ka valesse kohta kuhu lumel olevate jälgede järgi olid täna ilmselt ka Airi ja Margus piilunud.
Kui hommikul ärgates paistis pilvitus taevas päike, siis vaatamata ilmateatele, mis pealelõunast lausa suurematsorti sadu lubas, panin autole hääled sisse ja suundusin ikkagi kodust kaugele aardejahile. See sai siis esimeseks. Üks seeneline poolenisti täis kukeseenekorviga tuligi vastu, rohkem siinkandis kedagi ei kohanud. Aare sai kohe leitud ja kuna plaanid olid teised, siis kogu matkarada läbi ei käinud vaid keerasime otsa ringi ja astusime auto juurde tagasi. Tänud peitjale aarde eest.
Soo oli jõhvikatest ja jõhvikakorjajatest pungil ka sel aastal. Aare oli raja ääres täiesti nähtavalt, kuigi minu GPS näitas veel 20m aardeni, ei olnud otsida üldse vaja. Panin natuke rohkem peitu, aga tundub, et maskeering ei pruugi seal peal eriti püsida, eriti nt tuulega vms. Karp muidu korras, logiraamat kuiv.
Aitäh peitmast!
Mingil põhjusel oleme seda Laeva raba ning siinseid aardeid vältinud, kuna need pole kuidagi teele jäänud ja spetsiaalselt pole me ka siia tulnud. Täna võtsime need 4 aaret siin ette, matkasime ning otsisime üles. Täname aarde eest!
Aare on nullist pigem 15 meetri kaugusel .. ning täna vaatas ta seal täitsa alasti otsa. Panin nime kirja ning ehitasin geokuhja veidi suuremaks, nüüd vast iga mööduja seda enam uudistama ei satu.
Ahjaa ... kõik maailma sääsed on vist jälle korraga väljas. Igatahes peale selle ühe aarde logimist ma rohkem täna metsas viibida ei tahtnud ja kihutasin koju tagasi :D
Tänud!
Nüüd aare jälle leitav ja käisime jalutamas ning nime kirja panemas.
Tänud
Kuna täpselt nullis on pirakas sipelgapesa, taastasime kõrvaloleva (ca 1m) objekti külge. Peaks nüüd olema ka lumega leitav. Maskeerime mõistlikult! :)
Võimalikke peidukohtasid oli päris mitmeid, kuid me ei suutnud märke aardest leida. Oleksin tahtnud veelgi kauem otsida, aga sääsed sundisid meid edasi liikuma.
Aimasime natuke ette, et Selli-Sillaotsa matkarada on kevadisel nädalavahetusel populaarne koht, kuid kui meie parklasse jõudsime, polnud sel veel ühtegi autot. Mõnus liuglemine oli rajal, mis kaetud eriti libeda jääga. Saime nii hea hoo sisse, et põrutasime lausa nullist mööda. Natuke tagasi tulles leidsime ka potentsiaalse peidukoha, mida uurisime nii süviti kui võimalik, aga vot aaret sealt leida ei õnnestunud. Võttis meeleolu natuke alla küll, et päeva kohe mitteleiuga alustasime, kuid otsustasime ikka vähemalt tornini jalutada. Ja vot see oli küll äge koht. Tagasiteel hakkasid meile vastu jalutama ka esimesed mugupered ja parklasse jõudes nägime, et kõik võimalikud kohad olid ka autosid täis pargitud. Tore hommikune jalutuskäik, aga kahjuks seekord ilma aardeleiuta.
Jäljed olid üsna ilmselged ja aarde info jooksis ka justkui asukohaga kokku, kuid aaret ennast polnud :(
Laeva aarde juurest sõitsime siia. Matkaraja alguses oli tee äär autosid täis. Lugesime umbes 15 autot. Asusime siis teele ja väga mõnus oli jalutada. Kohe näha, et populaarne rada, kuna saime kogu tee kõrvuti käia. Aarde peidukohas läks kenasti ja logi sai kirja. Kuna plaan oli veel järgmised aarded kindlasti üles leida, siis ei hakanud õpperajale jalutama minema. Siia peab kindlasti ka teisel aastaajal tulema. Täname!
Selli-Sillaotsa oli täna matkamiseks maru ilus. Aarde lähedusse sattudes oli suht ilmne, et siin ta kuskil kohe on, värsked jalajäljed ümberringi. Õnneks sattus ka muguvaba periood mil skoorida. Soovitame kindlasti kogu raja läbi käia. Aga popp koht on küll, ringilt tagasi jõudes oli esimesse parklasse ja teeäärde juba 19 autot end sisse sättinud. Tänud!:) EVEJ
Rada oli täna libe, aga igati tore oli sellegipoolest seda läbida. Ja no ilm oli super ja seltskond mõnus niiet mida veel tahta. Tänud peitjatele.
Kerge hooldus, kirjad peale ja pliiats karpi. Uus kott ka ümber. Koerad said üle hulga aja jälle päris männimetsa.
Aare seest niiske, pliiats puudu, aare tähistamata ja ümbriskott katki.
Väga mõnus matkarada.Polegi nende Tartumaa matkaradadega eriti tutvust teinud,õnneks geopeitus juhatab sinna kuhu hing just ihkab.Aitüma peitmast
Selli-Sillaotsa matkaraja parkla oli autosid täis ning jätsime enda oma mõnikümmend meetrit kaugemale. Korilasi vooris tõesti igas suunas. Alguses ei võtnud enda karbikesi autost kaasa, aga juba mõnesaja meetri pärast saime aru, et on vaja kummikuid, karp, nuga, korvi ja kilekat ka, et tiba soojem oleks. Ümber pöörd, asjad kaasa ja teisele katsele. Nii oli juba täitsa tore tatsata. Leidsime kohe algusest paar kukeseent (millega meie too päevane seenesaak piirdus :D) ning astusimegi laudteele. Tõesti kõik väga korralikult tehtud ja rada hooldatud. Natuke niiske oli, aga kummikuga mitte midagi. Aare sai logitud nagu muuseas. Vaatasin, et tuleb nii umbes saja meetri pärast ning täitsa õigel hetkel vaatasin õigesse kohta. Pärast aaret saime suure karbitäie pohli ja veerand korvitäit jõhvikaid. Oleks saanud mõlemat lõpmatu arv karpe ja mu ema vist oleks võimalusel korjanud ka, aga seekord polnud päeva eesmärgiks hiiglaslik marjasaak ning piirdusime eelnevalt mainituga. Väga tore rabamatk oli. Aitäh!
Alguses uudistasime seda kohta täitsa niisama ja siis mõned meetrid hiljem vaatasime GPSi ka ja siis pöörasime uuesti ümber. Lahe matkarada, aitäh!
Minu kanne läks juba logiraamatu viimasele kaanele. Mõnus pime ja sirge rada aarde juures. Aitähh!
Käidud, leitud. Rajal leidsid aset ka huvitavad kohtumised, tänu millele ütles järelkasv, et tema minuga enam loodusesse ei tule :)
Algul veidi tehnilisi probleeme aga loogika tööle ja nopitud sai.
Mõnusalt tuulevaikne õhtu. Tornist avanes ilus vaade, alla tulles oli juba järgmine seltskond ootamas. Andsime siis neile võimaluse. Aitäh kutsumast!
Tegime nii, nagu ülejäänud Tartu linn, tulime Selli-Sillaotsa matkarajale vabariigi sünnipäeva tähistama. Uhh, kui palju siin rahvast oli. Et aaret kätte saada, pidime ikka mitu satsi inimesi ära ootama, enne kui õhk piisavalt muguvaba. Kahjuks hooldusvajadust maha ei saa võtta, sest kaasas olnud logiraamat osutus liiga suureks. Pigem sellist A7 või A8 mõõtu asja vaja. Aga kuna vana hakkab täis saama, siis lisasin lihtsalt paar lehte juurde, et päris ilma poleks. Head vabariigi sünnipäeva!
Mind paneb ikka imestama, kus kõikjal on kunagi talukohti olnud. Täna oli kiire ja kogu rada polnud aega läbida, aga vähemalt midagigi. Uskumatult palju inimesi oli siinkandis. Antud parklas oli vähemalt 10 autot ning ka kõigi teiste aarete juures oli mitmeid autosid.
Mu onu tahtis ka teel Tallinnasse jalga sirutada ja tuli meiega kaasa. Tema tuvastas kiiresti ka aarde
Päeva kolmas aare. Jätsime selle jalutuskäigu kõige viimaseks, sest korraks tundus, et kiiret pole kuskile. Läks aga nii, et Helle-Mari jäi meist tükk maad tahapoole ja meie Tomiga jooksime käest-kinni mööda metsarada nulli suunas. Väga tore oli! Kui siin vedasin mina Tomi järel, sii kahtlase väärtusega laudteeni jõudes kartsin mina vist rohkem kui Tom ise - Helle-Mari ei andestaks mulle seda kunagi kui ta laps siin nüüd teelt kõrvale porisse astuks. Aga kui Tom oma väikeste sammudega ees julgelt tempot tegi, ei jäänud minulgi midagi muud üle kui lasta nüüd end kaasa vedada :) Nullis tegime sipelgatele pai, logisime aarde ja tulime tuldud teed tagasi. Selle aardega jäi nii mind kui Helle-Marit M-klubist lahutama veel ainult neli aaret. Aitäh! :)
Torn on üks ilusamaid, mida siinmail nähtud. Kiidusõnad hea käe ja hea maitsega meistri(te)le.
Kuna Peakas on siia juba edasise osas fotosüüdistused lisanud, mis mulgi enam salata. Sai jah see päevinäinud geomobiil uppi aetud. Läksime nagu aegluubis, tasa ja targu, kindlalt otse ninaga kraavipõhja. 45 kraadi all. Ju siis oli tolle jääraja jaoks kiirus ikka liiga suur. "Uljas kihutamine", nagu traktorimees mu 27-kilomeetrist tunnikiirust hiljem muigega kommenteeris.
Ning loomulikult tänud kõigile kohalikele, traktori- ja muu tehnika meestele ning naistele, kes omakasupüüdmatut abivalmidust au sees hoiavad!
Kuna eelmise aarde parklas sai veidi kaarti tudeeritud ja tuvastatud vaatetorn, siis hakkasime mööda rada selle poole astuma. Mingi hetk, täitsa ilma kaarti vaatamata, jäi üks koht silma ja nii see aare ilma igasuguse otsimiseta leitud saigi. Käisime vaatasime vaatetorni üle, istusime masinasse ja võtsime suuna Madisemäe poole. Paraku see plaan lõppes meil umbes täpselt 350 meetri pärast jäärajast veidi paremal. See oli hetkega selge, et juhuslikult mööduva ratastranspordi peale seal lootma ei saa jääda, sest tee oli selline, et seal ei seisnud jalgsigi püsti. Õnneks oli nii kilomeetrikese kaugusel täiesti asustatud talu olemas ja sealt saime ühe kohaliku traktorimehe numbri. Traktorimees oli parajasti oma kraavi sõidetud auto koju sikutamisega, nii et saime mõnda aega ilusat ilma nautida ja möödujatele lehvitada kuniks päästev traktor saabus. See õnn oli muidugi üürike, sest esimese viie minutiga sai selgeks, et selle vahendiga üksi ei tee seal midagi, traktoril oli tükk tegemist et ise tee peal püsida ja mingist jõutõmbamisest ei olnud seal juttugi. Õnneks oli traktorimehel tuttav vintsiga offroadimees ja nii me siis ootasime mõnda aega seal tema saabumist. Saabudes ta küll alguses veidi muretses, et vintsil on jõudu küll, aga äkki tõmbab auto raami ribadeks, aga noh kui ei proovi, siis teada ka ei saa. Läks veel mõnikümmend minutit erinevate tehnoloogiate katsetamist ja lõpuks olimegi mõlema masina koostöös jälle teele upitatud. Kuna selleks hetkeks olime seal meeleolukalt veetnud umbes paar tundi, siis otsustasime kohalikke teeolusid rohkem mitte katsetama minna. Viskasime esistange salongi ja võtsime suuna Põltsamaa peale. Tänud peitjale ja päästemeeskonnale!
Ilm oli pahur, sadas ja kruusateed täiesti jääs. See aga ei takistanud võtmast ette ja seda rada läbimast. Jah, polnud just kõige lihtsam, oleks peaaegu kergema vastupanu teed ja laudraja alguses tagasi keeranud sest laudtee räbal ja kiilasjääga kaetud. Aga parema idee puudumisel ja minu jonnakusel me selle raja ka läbisime. Esimesest korrast Maaülikooli tudengina väga palju aega möödas. Aga logitud ta sai. Aitäh. Logisime kolmekesi - Arvo, Kairi ja viimasena Otto koerlaste esindajana.
Olime pärastlõunaks kutsutud sõbranna soolaleivapeole ning mõtlesin enne karges talveilmas väikese jalutuskäigu teha. Enne aga kulus närviajavalt pikk aeg, et ülispetsiifiliste parameetritega induktsioonpott sõbranna soovile vastavalt kingiks leida. Iga poe järel mu potitus ja ärritus kasvas, seega lõpuks sobiva leides olin üliõnnelik, et saan kaubandusrägastikust ilusasse loodusesse. Rada on siiani remontimata, aga jõudsime kenasti sihini ja nautisime ka mõnusat sooja teed termosest. Tagasiteel sai kogu rada ja parkla täis oranživestilisi jahimehi, kes midagi otsisid. Aare on heas korras, aitäh!
Pärast suhteliselt kehva päeva sai kastetud varvad sügisese raba jõhvikapõõsasse. 10/10 Aitäh matkarada tutvustamast! Vaatetornis olev infotahvel on kõige mõnusam asi, mida viimasel ajal lugenud olen.
Selline rahulik jalutamine metsarajal, mille käigus jäi kogemata ka aare näppu. Logiraamatul jõuab kohe kätte viimane lehekülg.
Sõitsin matkaraja parklasse. Vaatasin silti, et rada on suletud ja tööde silti, et valmimise tähtaeg on juuni 2018. No siis peaks ju valmis olema. Rajal oli täiesti võimatu olla. Palun lageraiet! Või vähemalt harvesteriga kõik mustikapõõsad palun sodiks sõita! Tempoks oli mul 30 mustikat minutis ja 1 meeter aarde poole. Õnneks olin ennem seda aaret käinud just väljas praadi söömas aga siiski mahtus neid lillakaid marju loendamatu hulk mulle makku. Proovisin ära minna aga siis nägin suuremaid ja veel suuremaid marju mida sai korjata lausa teeraja kõrvalt. Pool tundi kulutasin vähemalt ära. Süda oli lõpuks paha ja sain hakata jalutama. Panin nullis nime kirja aga matkasin edasi. Vaatasin lahedalt robustse vaatetorni ka üle. Tegin mõned sammud ka laudteele aga see oli küll väga kiipakas. Ei olnud isu jalga ära murda ja jalutasin tagasi. Matkarajal ei oldud suurt midagi veel ära tehtud. Ainult vaatetornil oli katus ära vahetatud. Hea seegi, pikka iga sellele tornile! Piirkond oli väga ilus ja kui kunagi see uuenduskuur tõesti läbi saab, siis võiks isegi laudtee ka läbi käia. Aitäh aarde eest!
<_Eelmine |1.päev| |2.päev| Järgmine_>
Öine jalutuskäik. Matkarada on remondiks suletud aga remondist ei ole küll mingeid jälgi näha. Aardekarp oli lahtise kaanega maas, sisu siiski korras. Pakkisin kõik kokku ja maskeerisin paari pilpaga. Aardes olnud kommi ja küpsise võtsin kaasa. Aitäh!
Toreda matka lõpus ilus leid. Üllatuseks oli keegi sel päeval meist logimisega ette jõudnud.
Laudtee aardeni oli üsna korras, kuigi raja alguses oli halva läbitavuse hoiatus. Aitäh!
Sipelgad on vist sihiks võtnud selle koha okupeerimise. Veel õnnestus ära logida.
Tänud!
Vaatetornis on ilus, eriti loojangu ajal. Üksiti said nimed ka kirja pandud
Kõndisime esimese hooga mööda, siis logisime ja lõpuks läksime käisime vaatetornis ka ära. Tasus ära - nägime kahte kitse.
Enne pika püha algust ei olnud kiiret kuhugile ning lõpuks õnnestus autonina Laeval ka nende aarete poole suunata. Olime kärsitud ning parkisime auto kõhutunde peale natukene vara ja eks korrektuuride tegemine võttis oma aja. Taavi võttis aarde pesast välja samal ajal kui ma eemal GPSi taaskäivitasin. Jalutasime edasi ka laudteeni ning tundus nagu hästi vahva koht, kus pikemalt päev veeta kui kõht ei korise. (33. päev) Aitäh! EVEJ
Küll on kaua see Alam-Pedja looduskaitseala silmas ja kuklas olnud, et peaks ometi kord ta üle vaatama. Ja kui ilusa ilma puhul oli tuli isu Eestimaa erinevast suunast sõites kuskil looduses "keskpõrandal" kokku saada, siis sobis see koht ideaalselt. Seda enam (või isegi eelkõige), et seal neli aaret ootamas.
Mõnus matk, rahvas oli vast varapäeval ära käinud, aarde leidsime kergelt, mitte küll kõiki siltidel kirjeldatud liike ning tornist avanes ka kaunis vaade. Polnud sel laudrajal ka hullu midagi - vahepeal pidi vaid distantsi ja tasakaalu hoidma.
Aitäh, peitja, meid siia "meelitamast"!
Ilus ilm ja varajane tund soosisid muguvaba õpperaja läbimise. Möödudes logi kirja. Aare heas seisus. Tänud siia juhatamast!
Ilusa ilmaga oli omajagu rahvast matkama tulnud. Peale logimist sai torn ka üle vaadatud. Tänud peitjale.
Siin olime ülimalt üllatunud, kui palju rahvast oli loodusesse tulnud, isegi autot ei olnud kuhugi parkida. Peale aarde logimist käisime ka torni juures. Arutasime ka kolme naaberaarde külastamist üle raba ringmatkana aga kelleaeg oli juba küllatki palju ja valisime ikkagi tee, auto ja lühikesed jalutuskäigud aarete juurde. Aitäh peitjale!
Mõnus lihtne leid ilusas kohas. RMK leht ütles küll, et laudteed on halvas seisus, aga külmunud ilmaga ei olnud midagi aru saada. Rahvast oli seal erakordselt palju ma ütleks, tore on näha, et inimesed omadega rappa on läinud! :)
Väikese metsaspordi lõpetuseks ka üks aardeleid.
Leidsime, paljulubav algus rabamatkale. Tänud peitjatele!
Tornis tegime piknikku ja siis kiire aardeotsing.
Peale tornis "jõululauas" istumist jäi tagasi teele veel 1 aare. Loomulikult pidi selle ka logima, leid oli väga lihtne. Aitäh!
Vaatasin alguses kaardilt et hea neli aaret järjest nii pool drivein teha. Siis aga lugesin õnneks reixi logi. Sellest sündis kiire idee teha veidi pikem matk ja läbida kõik neli jalgsi. Kuna konteineri vihmamantlis olid augud suuremad kui kandev materjal siis riietasime selle uude kuube. Edasi oli vaid nauding - päike, pilved, raba, mustikad, sääsed, Piia, Suuretüki rand ja torn. Uh imetore aeg.
Leidsime! Panime vanade kotiräbalate asemele uue koti ja suundusime oma puhkuse teise aarde poole.
Täname :)
Mina ja Mariheleen tegime enda elu alguses raskemaks kui oleks pidanud, Anna lähenes asjale lihtsamalt ja loogilisemalt ning leidis aarde esimesena. Pärast logimist aga kõndisime kogu raja läbi, tegime tornis väikese pikniku, lugesime harivaid silte ja korjasime mustikaid, mida seal kohati oli väga rikkalikult. Aitäh toreda matka eest!
Mõnda aega olime mõlgutanud mõtet, et võiks ühel mõnusal päeval ära noppida neli Palupõhja tee äärde jäävat aaret koos väikse rabamatkaga. Täna oli see hea päev, korrektsem vist oleks öelda õhtu. Pakkisime seljakotti väikse piknikueine kaasa ja sõitsime kohale. Kiire sammuga tõttasime rajale ja peaaegu tormasime aardest mööda. Suuretüki talukohta tutvustava sildi juures käis peast läbi mõte, et oot, kas aare mitte sama nimega polnud. Geps välja ja see ütles, et aardeni on mõned meetrid jäänud. Natuke kulus otsimise peale aega, sest abivahend näitas rohkem võsa poole kui vaja. Kui nimed raamtusse kirja olid saanud jalutasime edasi. Vaatetornis istudes ja vaikselt nosides avastasime, et me oleme haudvaikuses. Tükk aega teritasime kõrvu, et kuulda tuuleiilikest või laulvat lindu, ei midagi. Isegi sääsk ei pinisenud kuskil. Väga huvitav kogemus oli :)
Kell kolm hommikul sai päikesetõusu vaatama mindud. Hea, et tuli meelde ka mõni aare tee pealt üles korjata :D. Väga ilus jalutuskäik. Tänan!
Mõtuseid ei näinud. Minu maakonna esindajad polnud kaasas ja kohalikud püsisid peidus. Küll aga nägin imelist loojangut, kuulsin metsikult lindude hääli. Esimest korda sel aastal ka käo kukkumist. Aare oli olemas. Kilekott oli täiesti räbaldunud, aga ega midagi muud olegi oodata, kui aardes on kommid. Uut kotti mul kaasas polnud, aga kommi eemaldasin. Aitäh! Täielikus inimüksinduses oli veidi kõhegi autoni astuda, aga ajasin mõtted mujale ja oli taas imeline.
"Issi, mis elukas see on?" kostis eemalt Pauli hääl just hetkel, kui olin aardekonteineri kaane kinni pannud. "Eks see on aardevalvur:)", mõtlesin. Kui pilgu tõstsin olin ise ka veidi hämmeldunud. Igatahes algas meie seiklusrikas päev üsna meeleolukalt. Hiljem kuulsime matkarajal kohatud ornitoloogilt, et see elukas oli tõenäoliselt segaduses ja siin neid nii vabalt tavaliselt ei kohta.
Tänud peitjatele! Aare oli korras, ei võtnud midagi ega jätnud.
Jõudsime enne mugude möödumist aarde ära logida. Tänud.
Kuna tänases päevas olid kõik juhtumid ekstreemsed, siis siin ei saanud enam midagi juhtuda. Matkarada ei läbinud, sest polnud süüa ja see tähendab minu puhul, et siis pole ka rohkem kaloreid, mida põletada. Käisime ja logisime ja punkt. Tänud!
Tohutu ja tundmatu Alam-Pedja LKA. Mulle üks väheseid käimata piirkondi Eestimaal. Kuna siin ohtralt liikumispiiranguid pole siia sattunud ka ühtegi seiklusspordi võistlust. Seega oli enam kui piisav põhjus nüüd geopeitusega selle piirkonna serva väisata. Kristel oli ka kohe nõus kaasa tulema, tal ju vahet pole kuhu ja kellega, peaasi, et aardeid näeks. ;)
Parkisime esimeses parklas, kus enne meidki mõned autod ja seadsime sammud rajale. Sellist plaani just polnud, et kõik siinsed aarded jalgsi võtame ja auto juurde alles mitme tunni pärast tagasi jõuame, kuid nii läks. Ja hea oli! Enne esimest leidu veidi uimerdasime rajal, et meie ees liikunud inimesed kaugemale jõuaks ja seejärel panime logi kirja. Kuna ilus matakarada läks edasi ja parklas kaarti uurides nägime, et see viib meid kaarega ka teise aarde juurde, ei olnud pikka arupidamist - loomulikult jalgsi! Aitäh!
Käisime läbi kogu raja. Mõnus jalutuskäik. :) See oli esimene aare, mis teele jäi. Kohe aga ei saanud otsima hakata, kuna mugud jalutasid meie ees ja jäid just õiges kohas seisma ja uudistama. Pidime natuke ootama, kuni nad edasi liiguvad ja siis saime otsima hakata. Leid tuli kiirelt. Tänud peitjale!
Suuretüki pidi olema tegelikult tänase Palupõhja külastuse esimene punkt. Plaanid olid suured ehk terve matkarada läbi käia. Muidugi ma tean, et see on üks populaarsemaid ümbruskonna matkaradu, mis ka seletab seda, miks ma seal ca 10 aastat käinud polnud. No ei meeldi mugukarjadega metsas ega rabas olla. Samas karges detsembripäevas ei osanud küll arvata, et siin NII ülerahvastatud on. Otsustasime siis esialgu kaugemad aarded ära korjata ja tagasiteel siin uuesti üritada. No veel hullem! Ohke saatel sai auto pargitud ja metsa kõndima suundutud. Jalutuskäik oli muidu täita tore, ainult metsavaikusest ei maksnud siin unistada, sest enamik seltskondi sisalda ka pisimugusid. Peagi saime ka aimu, miks aardel on just see nimi nagu on. Kui meetreid oli jäänud vaid mõnikümmend, sukeldusin mina gepsu, sest avastasin, et olin sisestanud nii originaal kui ka kellegi poolt korrigeeritud koordinaadid. Juurdlesin parajasti, kuhupoole suunduma hakata, kui noorgeopeiturid läksid lähimat loogilist peidukohta inspekteerima. Pomisesin veel, et ega seal ei ole, aga võite ju vaadata kui tahate. No muidugi ta tegelikult oligi seal. Nii et ei saanud ka seda aaret otsida. Nii lihtsat aardepäeva pole vist olnudki. Pärast käisime veel tiiru tornis, jõime seal kuuma glögi ja sõime võileibu. Raba laudtee sillerdas kutsuvalt kaugusesse, aga see pidi teiseks korraks jääma. Peab ju ometi korraliku musta prügikoti aardele ka ümber tooma, seekord läks see muidugi jälle meelest ära (vihje järgmistele). Tagasi jõudes oli parkla veel rohkem mugudega ummistunud, nii et põgenesime sealt. Tartu poole sõites tuli ka vastu nii palju autosid, nagu oleksid nemadki kellegi või millegi eest põgenenud. Mõnus päev oli igatahes, aga ega sellises kohas ei saakski mitte mõnus olla. Aitäh!
Üle pika aja vaba nädalavahetus, kus muid kohustusi polnud. Ilm tõotas tulla kuiv ning päikseline. Mida muud ikka ette võtta, kui suunduda rappa, et lõpuks suht kodulähedased aarded noppida ja sügisloodust nautida. Tehtud-mõeldud. Matkaraja algusesse jõudes tabasime tõelise autouputuse. Ega ma arvanudki, et me ainsad oleme, kes rabamõtte hea leiavad olevat, kuid täna jõudsime küll "Keskea rõõmude" lõpustseeni (Mina pean Niguli juurde saama!)... Kuid kui juba kohal olime, lasime noorpaari koerakesega enda ees teele ja ootasime, et nad kaoksid vaateväljast, et veidigi looduses viibimise tunnet tekiks, ja suundusime matkarajale. Aarde leidsime loogilisest kohast, tagasipanekuks tuli järgmine paarike mööda lasta. Tegime kogu matkaraja läbi ja tegelikult oli väga tore. Õnnestus enamik aega siiski isekeskis olla, ehkki selliseid vastutulevaid ja möödaminevaid rahvahorde pole ma kunagi rabas kohanud.
Alguses läksime täiesti valet rada pidi ja ei pääsenud sealt aarde juurde, soo oli vahel. Pärast läksime mööda õiget rada ja oli nagu lust jalutada. Tornis käisime ka. Kunagi võiks isegi kogu raja läbi teha. Aare oli korras. Aitäh!
Leid kiire. Aitäh! Kilekott oli ümber tõesti räbal aga karbi sisu täiesti kuiv.
Uskumatu, kus ikka kunagi inimesed elasid, see(ga) on üpris mõtlemapanev koht. Aare tuli loogilisest kohast ja oli korras, EVEJ. Kilemott küll räbaldunud, aga ega selelst suuremat lugu ole kah. Aitäh jalutuskäigule kutsumast!
Käisime murakaid ostimas, neid leidsime ainult kaks ja sõime mõlemad ära. Aarde leidsin mööda minnes ja kogemata. Väga ilus koht tulen sügisel kindlasti tagasi jõhvikale. EVEJ
Leitud ja logitud. Muidugi ma ei uurinud, et seal kõrval on kena matkatee ja pressisin jala läbi muljetavaldava soo. No kõige otsemat teed muidugi. Jalad põlvini märjad ja keha higist märg. Tagantjärgi tarkus: loe enne punkti kirjeldus läbi, kui hakkad otse läbi soo pressima.
GPS juhatas meid millegipärast ringiga läbi metsa. Aarde läheduses sai taaskord ära nähtud eesti suurim metsakanaline :)
Sipelgaid oli kõvasti. Logisin veidi eemal. Kirjutamise ajal avastasin, et seisan teise sipelgapesa otsas.
Siia aarde juurde olin plaaninud tulla juba pikemat aega, aga kuidagi es saanud siia. Täna oli siis võimalus ka see matkarada läbi jalutada. Puugist väljudes sain Alexilt imestava pilgu , sest käimadeks olin valinud taas kummikud :P, aga noh vähemalt polnud hirmu, et sipelgad varvaste vahele poevad. Meie ees jalutas üks perekond, nii kulgesime nende tempos, sest tundus, et nemad ei ole teps mitte geopeiturid, vaid lihtsalt looduse nautlejad, samas õiges kohas uuriti ka meid huvitanud objekti. Suur oli minu üllatus, kui karpi avades ei leidnud ma sellest seal olema pidanud omaenese esimest geomünti. Kes võttis geomündi kaasa võiks selle siiski gc-s ära regada !!!!!!! Antud juhul jäi selle mündi teekond küll lühikeseks, sest vaid mõnda aaret saigi ta külastada, enne tema rändamist kuhugi tundmatusse. Ja peale aarde tagasipeitmist ja maskeerimist oli mul tükk tegemist, et endaga liitunud sõbrad maha raputada, neid oli nii käe küljes kui peas. Suur tänu vahvale matkarajale kutsumast!
Esimene hilisõhtuse sõidu käigus nopitud aare- matkarada me seekord läbi ei kõndinud, kogenumad sõbrad ning gps juhatasid mind vaid rabapiirini, kust karbike musta kilekotti seest ka kähku leitud sai. Aitüma!
Imbi ja Kaisa sünna puhul toimus rabamatk mille käigus oli suurepärane võimalus tegeleda ka geopeitusega. Ilm oli suurepärane ja päikseline ja aare jäi ka kenasti "tee peale".
Aitäh sinna juhatamast, kui väike autosõit välja arvata, siis aare oli täpselt mõnusa pühapäevase jalutuskäigu kaugusel.
Nagu eelnevalt öeldud: see rada on sama hästi kui pähe kulunud, eriti tee vaatetornini. Siin kordus sarnane lugu, mis Oikose juures, kus Rudolf ühel hetkel seisma jäi, küsis järelejäänud meetrite arvu ja liikus kohe õiges suunas. Aga võta näpust, seekord märkasin mina esimesena aarde ümbrise väljapiiluvat serva. Mõnus klassikaline peidukas ja koht, mis väärib alati külastamist. EVEJ, aitäh!
Seda matkarada on nii palju kordi läbi kõnnitud, et kokku ei jaksa vist lugedagi - valges, pimedas, öösel-päeval, kõigil neljal aastaajal... Tuleb välja, et jälle üks aare, millest on süstemaatiliselt mööda mindud meetri kauguselt. Käisin ka sellel sügisel sealsamas metsas seenel ja ilmselt korjasin mõne kena riisika või puraviku üles aardest käeulatuse kaugusel, aga võta näpust, ei teadnud, et palju suurem varandus sealsamas ootamas. Igatahes väga tore koht, aitäh peitjale ja kõigele lisaks õnnestus sellel korral Alam-Pedjal ära käia ilma, et oleks vaja läinud puksiiriteenust :D
Sai märjal laudteel jalgu lohistatud ja aardeni kõnnitud. Algul tundus tegemist olema tavalise olukorraga, aga pärast jätkuvat mitteleidu tekkis juba kahtlus, et kas lollid on jälle aarde metsa maha matnud. Kui aardeotsingu ala laindatud sai ja aare lõpuks välja tuli, siis osutus et õnneks seekord pole midagi maa alla kaevatud.
Alguses sai harjumusest ikka maapinda ja oksakuhilaid sondeerima hakatud, tekkisid esimesed frustratsioonialged, et äkki on maa sisse aare peidetud, aga siiski tasus vaadata pisut eemalt. Sain oma GPS-i järgi koordinaatideks N58°26'21.96" ja E26°17'33.69" Ei pretendeeri erilisele täpsusele, kuid ehk aitab kellelgi kergemini leida.
Olime just Enigma ära loginud kui GPSi vaadates avastasin, et vaid mõne kilomeetri kaugusel veel üks aare. Ega's midagi, ots sinnapoole ja kohale. Leid tuli üsna kiirelt. Koht ka muidugi ilus. Aardest võtsime kaasa rohelise mehikese ja asemele jätsime kondeka. Aitäh peitjatele.
Kuna Lätti jõudsin ma üle ootuste vara ja keskööd ei viitsinud ootama hakata, et uude päeva aare kah kirja saada, siis tulin ära tagasi kodumaale. "Juhuse" tahtel tuli õnneks Tartu poole asja ja nii sai ka siin ära käidud. Pean tunnistama, et otsimisega läks ikka päris mitu minutit. Kuigi aare ise on kenasti loogilises kohas millest möödavaatamine on meie keeles kergeltöeldes patt.
Ehkki alguses otsisime pisut eemal, peab tunnistama, et aare oli väga loogilises kohas.
Tartu-aegadel olen seda rada ikka hea mitu korda trampinud, ikka koos selle sõlmes männiga, mis nüüdseks lännu. Ja neid nelja aaret olen silmanurgast ka kogu geopeituseaja piilunud. Aga kord on teeremont, kord ajapuudus, ja nii nad venisid. Täna võtsime ette, aga siiski mitte kogu raja. Suuretükiga saime kiiresti hakkama. Noh, eks need karbi ümber sibavad sipelgad aitasid ka kaasa. Ja miks nad ei peakski sibama - üks juulikuine seltskond oli aardesse kommi jätnud. Need võtsime kohe kaasa - täitsa töökorras kommid olid ;) Mõni ime siis, et sipedel karbi suunas neelud käisid. Igatahes nüüd on karp jälle geopeituse, mitte toiduainete päralt. Aga aitüma tagasi kutsumast!
Selle paiga rabaretk ja ümbrusega põhjalikum tutvumine jääb veel veidikeseks ootama. Seniks, kuni kevad oma täies jõus jääajast läbi murrab ja viimsegi lumekübeme raba pealt ära sulatab, et kõike seda ilu ja uhkust täiega esitleda. Täna piirdusime lihtsalt ühe väikese aarderetkega.
Läks lihtsalt, aare kenasti korras ja tundus päris sobiv paik olema, et sinna koos täringuga ka üks GC poetada.
Aitäh peitjatele aarde eest!
Aardele lähenesime valest suunast ning sattusime sohu, mis aastat arvestades oli väga vesine. Laveerimist mätaste vahel oli kõvasti, et õigesse kohta jõuda. Õnnestus isegi kõhuli laukasse sukelduda ... ! Aardeotsimiseks kulus ka kõvasti aega. Olin juba mitu korda täiesti kindla peidiku üle vaadanud, aga mitte piisavalt hoolikalt! Liidia aga vaatas veelkord ning aare oligi käes! EVEJ. Tänud meeldiva rabasupluse eest! Tagasi jalutasime juba mööda turvalist matkarada!