Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui püüda aarde nimi ja tema asukoht pimesi kokku viia, võib kogu asi tunduda küll pisut kummalisena. Aga sellest saab ruttu üle, kui kohapeal pisut ringi vaadata ja paiga ajalooga infotahvlite kaudu tutvust teha. Alusta parklast ning jälgi kohalikke juhiseid. Ära torma ummisjalu aarde poole, vaid tee rõõmus ring Petseri Lõunalaagri matkarajal ja kõik loksub ise paika. Aare ise asub ühe matkaraja tähistatud punkti läheduses. Matkarada pakub võimalust piknikuks, supluseks ja ka telkimine on lubatud.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/9398
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 57° 50.6966' 27° 38.3583' |
Aarde sildid:
soovitan (3), ujumiskoht (1), telkimiskoht (1), seened (1), piknikukoht (1), omanikuta (1), matkarada (1), lõkkeplats (1), adopteerimiseks (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC30PQ3
Logiteadete statistika:
152 (99,3%)
1
2
4
4
0
0
Kokku: 163
Nukker koht ju tegelikult, sest ega ilma selle matkaraja ja infotahvliteta ei oskaks aimatagi, et siin kunagi midagi sellist asunud on. Aitäh siia juhatamast!
Kahjuks seekord matkaraja läbimiseks aega polnud aga tundus vägagi põnev kant. Loodan, et siia (näiteks naaberaarde juurde) on veel põhjust tagasi tulla ja siis pikemalt ka metsas jalutada ning infotahvleid lugeda :) Aare sai peale väikest sik-sakitamist leitud, karbiga kõik korras.
Käbikunni vahele, tulime käisime ka kasiinost läbi. Eks ta lumega veits raske oli aga hakkama saime.
Tänud.
Käisime Lõunalaagri matkarajal uitamas. Ise saime targemaks ning aare sai ka logitud. Aitäh peitjale!
Leitud! Vihje oli põnev, lootsime isegi rohkem maja leida ????
Sättisin auto parklasse ja lootsin, et pärast ikka minema saan. Ronisin väikse ringiga nulli. Tuuseldasin natuke lumes ja saingi logida. Tagasi parklasse jõudes tegid piirivalvurid autonumbrile kiiret taustakontrolli, aga küsima midagi ei tuldud. Nii lähedale Venemaa piirile polegi ma vist enne sattunud. Aitäh!
Aare asus täpselt koordinaatidel ja logi sai kirja. Täname!
Milline vägev ajalugu ja teadmine jälle. Ikka teadsin, et siinkandis olid sõjaväe harjutusväljad ja ratsarügemendid tegutsesid siin. nüüd need liivikud kasvavad täis, keegi liiva ei sega ja jälle mingid ohustatud liigid on veel ohustatumad, sest just vajavad sellist segamist. Ei saa see loodus ikka ilma inimeseta päris ka.
Aga jaa, kui võimas siin võis kõik olla kunagi. Mis hooned ja kompleksid ja nüüd vaid ahervaremed. Nukker ja kurb.
Kuna vana oli väga väsinud siis komplekteerisin uue. Head leidmist
Õhtul pakkisime ennast lõunalaagrisse lahti ja ei hakanud siis siia kiirustama. Tegelikult hea oligi, muidu oleks järjekordne kiire draivinn olnud ilma taustaloota. Hommikul läks kuue paiķu uni ära ja otsustasin väikese jalutuskäigu teha. Mööda matkarada minnes oli iga natukese aja tagant mõni huvitav infotahvel kust pusletükk pusletükk haaval sain aimdust mis draagiline koht siin tegelikult kunagi pea sadakond aastat tagasi oli. Puitehitistest olid kohati alles vaid kaitsevallid kuid raudbetoon kõneles veel enda eest. Karp ise oli aga triiki vett täis ja kogu sisu oli suht pudrustunud. Kuna aega mul oli siis võtsin karbi laagriplatsile kaasa. Ega sellest väga midagi päästa polnud ja otsustasin täielikult uue karbi komplekteerida. Tänud peitjale ajalootunni eest
Tee lõppu oli selline võpsikus ragistamine ning kui jäi mulje, et suhteliselt OK matkarada viib parklasse tagasi, siis peale paarisadat meetrit enam nii kindel selles ei olnud ning tulime tuldud teed tagasi. Vihjest oli palju abi, aaret valvasid 2 sisalikku, algne logiraamat vaikselt kõduneb, kuid keegi on mingil hetkel sinna ka seda "rite-in-the-rain" paberit toonud, seega nimed said kirja. Peitjale tänud kohta näitamast, päris lahedaid ehitisi on siin!
Sisu lägane, minigripi pole, logiraamat märg nagu kalts, karp katki.
Meie leidsime eest üsna lägase karbi, kuhu sipelgad olid ennast elama asutanud. Logiraamat oli märg nagu kalts ning kirjutamine pea võimatu. Nüüd loen logist, et olla kuskile uus logiraamat jäetud aga karpi ei leitud. Hämming-hämming. Igatahes seda kuiva logiraamatut poln'd kuskilt võtta ja pidime kaltsu peale kuidagi oma tähised graveerima. Kogu hallitava ja mädaneva sodi koos juurdekuuluva sipelgate populatsiooniga viisime endaga kaasa lähimasse prügikasti. Vajab intensiivset hooldust!
Aardele lähenedes ei saanud jätta kasutamata võimalust, et esmalt piiluda, missugune näeb välja Koidula piiripunkt. Petserisse siiski minema ei hakanud. Ega oleks pääsenudki. Pärast ots ringi ja kasiinosse.
Suht uskumatu kuidas loodus on võtnud oma. Kunagisest hiilgusest on järel vaid metsa mattunud varemed. Aare ise oli väga nutuses seisus. Logiraamatust on saanud märg plönn. Logiraamatut sai täita ühe triibu kaupa. Seejärel pidi märga pastakat taaselustama taskus oleva salfakaga.
Kui pilti poleks näinud, siis küll ei usuks, et siin nõnda suur hoone kunagi olnud on. Alles ei ole kahjuks enam midagi jäänud. Karp on tõesti halvas seisus, kahjuks ei olnud meil uut karpi kaasas.
Siin sai ajapuudusel rada pisut optimeeritud. Koht ise kena ja vääriks pikemat jalutuskäiku küll. Tänan.
Ööbisime Lõunalaagri lõkkeplatsil ja jalutasime hommikul oma selle päeva esimese aarde juurde,tänane hommik on nii mõnus ja soe, tõotab tulla imeline päev. Aarde juures oli ainult mõni sipelgas, õnneks ja see logimist ei seganud. Tänud
Nagu ikka, mööda otsemat ja võserikumat teed aardeni ja pärast kena niidetud rada pidi tagasi. Aitäh, lugesin infotahvli läbi, muidu oleks küll kohapeal korralikku kujutlusvõimet vaja läinud.
Minu vanaema on pärit Rääptsova külast. Tema õde abiellus mehega naaberkülast ehk Voropi külast. Kaitsevägi võõrandas nende maad seda laagrit rajades. Pärast seda nad läksid Brasiiliasse ja kõik nende järeltulijad elavad hetkel seal. Vot selline lugu. Aitäh!
Sipelgad on aardekarpi pesa teinud ja logiraamat on niiske.
Võrumaa on ikka ilus kant, sealsetes metsades võiks lõputult ringi käia. Nulli jõudes jäi karp ka üllatavalt ruttu silma, tänud.
Aardekarp oli seest niiske. Kallasin vee välja, aga tundub, et vajaks paremat ümbrist. Praegune minigripp ka väga ei aidanud.
Lähenesime alguses läbi hõreda metsa, kust paar metsmaasikatki suhu sai pandud. Täitsa juhuslikult sattusime kirjelduses mainitud matkarajale, mis meid ilusti karbini juhatas. Aitäh!
Oo jaa, kõik, mis eelpoolkirjutajad on üles tähendanud, vastab tõele - linn on ja ei ole ka - selline fantoomvaatamisväärsus. Ning toda piiritagust möginat kuulsin minagi - kaardilt sai tuvastatud, et seal on Petseri raudteejaam ning tolle teadaandeid siis siia nii hästi kuulda oligi. Muide - mul oli vist teine kord koos oma emaga aardeotsingule sattuda ja tema just majakese õige kase alt üles leidiski.
PS suurem osa sõjaväelinnaku territooriumist oli tänavu üsna kole värske raiesmik, aga see-eest sai ilusat käpalist vaadeldud: tegu oli vist ühe enimlevinud orhideeliigi - kahelehise käokeelega.
PPS Paha ei teeks aardekarp välja vahetada - korralik suuremat sorti toidukarp ajab asja ära - vanal kaas praguline.
Tänase päeva teine matkaring. Siin olin ka varem juba käinud. Siis ei lubanud töökohustused mul aaret otsida. Täna läbisime raja uuesti. Rada ise suurt midagi ei paku, aga lugu on võimas. Sellises huvitava looga paigas võiks midagi enamat olla. Pinnamood on ka väga vaheldusrikas. Maa-ameti reljeefikaart on põnev. Tänud!
Aarde poole jalutades kuulsime piiri äärest mingit kõva möginat mis tuli läbi valjuhääldi. Aru küll ei saanud millest jutt oli...kas mõni üritas piiri ületada keset metsa või kes teab mis veel. Igatahes tutvusime infotahvlitega ja logisime aarde. Siin ikka kõik täiesti maatasa tehtud ja hoonetest alles vaid natuke betooni. Ju siis oli vaja...tänud juhatamast!
Päris üllatav, et kasiino kunagist olemasolu meenutavad siin ainult infotahvel ja üksikud telliskivid, oleks võinud eeldada rohkemat ehitusvaret… Aitäh ajalugu tutvustamast :).
Uskumatu, mis siin kõik vanasti oli!Käisime ka teiste stendide juures , lugesime ja imestasime! Aitäh!
Uus päev, Tondijuttude kummituslik kadumine selja taha jäetud, läksin juba tuttavatelt kodustelt radadelt noppimata aardeid korjama. See paik oli isegi mõnevõrra südamelähedasem, sest väiksena räägiti tihti, kuidas mu vanavanaisa ka lõunalaagris oli. Juttude kohaselt oli ta ka parim laskur olnud (see anne läheb siis nimekirja geenidest/oskustest, mis kolm põlve hilisemalt edasi pole kandunud). Tänaseks päevaks on kasiino ise kahjuks vaid aimatav, aga teisalt on rõõm, et paik on ära tähistatud ja vähemalt geotuurid toovad siia.
Puhkuse esimese osa seitsmekümnes aare. Esimene kord mu idabloki geotuuril, kus Megafon'i võrku sattusin. Jätsin auto teeristmikule ja sain vist pea kogu matkaraja läbi jalutatud - on siin aga vägev elu olnud ja need pildid jutustasid hästi palju. Karbi leidmisega enam raskusi ei olnud, oli jah tõeline majake ehitatud talle.
Leitud ja logitud. Pärast jalutasime raja ka läbi. Võimas ajalugu sellel kohal.
Aare oli märg, kuivatasime, puhastasime ja lisasime juurde värsket nänni. Olime sunnitud võtma kaasa läbimärja logiraamatu, sest meil ei olnud kahjuks aega seda päikse käes mitut tundi kuivatada, kuid selle tagasipanek oleks kogu aarde sisu jälle niiskeks teinud. Vormistasime uue logiraamatu. Peitja, palun kirjuta, kui soovid, et Sulle vana logiraamatu postiga tagasi saadaksin. See on nüüd ära kuivatatud ja saaksin soovi korral saata. Ideaalis vajaks ka aardekarp vahetust, sest tundub, et see ei ole enam veekindel. Karpi meil kahjuks kaasas ei olnud.
Väga huvitava looga koht, täname siia juhatamast! Ühtlasi meie Lõuna-Eesti miniretke viimane ja kaheksas aare, mille järel läksime Võrtsjärve lähedale Mustlasse vanaema juurde eilse jaaniõhtu grill-liha maitsma, Holstre järve ujuma ja siis lõpuks koju Tallinna. Lõuna-Eestis on tore!
Tegime telklaagrisse suundudes väikese kõrvalepõike ja piilusime Venemaa suunas. Infotahvliga tutvutud, matkatee uuritud, kivimajake ei tahtnud kohe silma jääda, aga kolmanda kase all see siiski oligi, sipelgad olid karbi peale juba korraliku pesamaterjali kokku kandnud, logiraamatuni jõudmiseks tuli nende munade kuhi kahjuks kõrvale raputada. Tänud kohta tutvustamast.
Kuidas küll leitakse selliseid kohti. Ma arvasin, et aarde nimi võetud lambist või naljaga aga kohapeal infotahvlit lugedes sain targemaks. Ei kujutanud ette, et sellises kohas selline asi olnud.
Mida kõrgemale mäkke tõusin, seda rohkem oli kuulda Koidula piiripunkti kaudu liiklevate rekkade müra. Minu jaoks siiani täiesti võõras kant ja ajalugu tegelikult samuti. Peaks kunagi päevavalgel uuesti tulema ning põhjalikumalt pühenduma. Aitäh juhatamast!
Leitud Suveseikluse käigus. Vahva matkarada! Aitäh peitjatele!
Suveseikluse viimasel päeval seiklesime Võrumaa idaosas, seetõttu sattusime ka siinse Lõunalaagri matkarajale. Korjasime muud vajalikku infot ning kuna see aare jäi meil täpselt rajale, siis otsisime ka selle üles. Täname!
Aardekarp meeldib sipelgatele. Kõndisime matkaraja ka läbi ja saime metsmaasikaid suhu pista. Aitäh!
Tegime metsarajal väikese tiiru ja möödusime ka aardekarbist, mille olid sipelgad vallutanud. Maasikad olid seal head. Tänud juhatamast.
Kui olime hotellis oma kodinad kokku pakkinud, siis oli aeg minna jälle aardejahile. Suundusime siis veelgi lõuna poole, et paar täppi roheliseks värvida. Täitsa huvitav koht oli aga kunagise elutegevuse märgid olid ikka nii hävinenud kui hävinenud. Tänud!
Saatse aare seljataga suundusime uurima Petseri lõunalaagrit. Sellest jalutuskäigus aarde juurde ja hiljem ka matkarajal kujunes lisaks aarde võtmisele ka väga huvitav ja hariv ajalootund. Tänud piirkonda tutvustamast.
Hämarduvas lumises metsas pikka matka ette ei võtnud. Küll aga olid teel aardeni jäävad infotahvlid nii huvitavad, et on suur soov siia tagasi tulla. Seda enam, et siinkandis on nii palju veel avastada... ka aardeid. Leid tuli keskmiselt kergelt. Aitäh kutsumast, tasus tulla!
Selle paiga valisime otsimiseks, kuna Aare oli Lõunalaagri kohta lugenud. Mina olin kunagi aarde kirjeldust lugenud, aga ega ei kujutanud ette küll, kuidas paik välja võiks näha. Kui kohale jõudsime, seisis kaardi juures üks kohalik papi, kellega sai pisut juttu puhutud. Keegi hull kihutaja oli kruusateel talle mitu kivi autoklaasidesse saatnud :(
Metsas lasime ennast kõigepealt pisut marjuliste radadest eksitada, siis aga võtsime õige matkaraja ette ja saime kena ekskursiooni, mis andis aimu kunagistest hoonetest. Hea, et niigipalju alles on, mille põhjal olnut ette kujutada.
Laagriplats on ka mõnusa koha peal, seal tahaks kunagi telkida. Peale rohkete mustikate leidus mõni pisike kukekas ka, aga liiga väikesed veel kaasa võtmiseks.
Aardekarp "higistas" seestpoolt ja logiraamat kipub kopitama minema. Oli liiga rõske, et lühiajaline tuulutamine aitaks. Kui keegi lähiajal sinna laagrisse jääb, siis veekindlam karp ja väheke värsket õhku logile tuleksid kindlasti kasuks.
Peitjale suured tänud huvitavasse kohta juhatamast!
Olin Lõunalaagrist varem kuulnud aga siia kanti pole varem väga asja olnud.
Tänud aarde ja ajalugu tutvustava jalutuskäigu eest!
Väga sürr käik. Olime õpilastega Obinitsas väljasõidul ning viisin kolleegi kella kuueks Koidulasse rongi peale. Vaatasin, et võtan selle aarde lähedalt ära. Kiire leid ajalooliselt väga huvitavas kohas. Nendest laagritest on siin meile giidid ka mitmel korral rääkinud, täpsemalt küll Põhjalaagrist. Logitud enne kukke, päris tõsiselt. Kui tagasi Obinitsa edasi magama jõudsin, hakkas naabri kukk kirema.
Ma olin suutnud oma kaardil kuidagi selle punkti valesse kohta liigutada ja telefon suunas täiesti vales suunas. Samas võibolla tahtsingi pikemat jalutuskäiku looduses meeldivas seltskonnas. Janar sai igastahes mu salakavalale plaanile jälile ja suunas meid õiges suunas. Siis väike matk ja aare leitud oligi. Mina muidugi vaatasin valesid kohti ja Janar tõmbas aarde täpselt õigest kohast jälle välja. Keegi oli vahetuskaubaks kommid pannud, koristasime need aardest ära. Tänan peitjat sellise ajaloolise koha tutvustamise eest. Uskumatu kuidas sellise lühikese ajaga on pea kõik jäljed inimtegevusest kadunud.
Parkisime auto parklasse ja hakkasime aarde poole liikuma. Kuna ma ei viitsinud oma telefoni välja kookida, siis liikusime Karini juhendamise järgi. Need juhised, aga tahtsid meid juhatada kuhugi teisele poole järve. Nüüd tekkis mul kuri kahtlus, et siin on midagi valesti. Imelikul kombel näitas minu telefon hoopis aaret teises suunas. Karin tegi uue laadise ja saime tema telefonis ka aarde samasse kohta kus minul. Aarde poole liikudes ja silte lugedes hakkas vaimusilmis kujunema välja pilt, mis kõik siin kunagi on olnud. Mõtle. Möödunud on 70 aastat ja sellel kohal, kus toimetasid vaprad Eesti mehed, kasvab nüüd mets. Endist hiilgust on jäänud veel mäletama üksikud kivihunnikud ja sildid. Tänud seda huvitavat kohta tutvustamast.
Algul tundus aarde nimi kuidagi kummaline ja paigaga mittesobiv kuid kohapeal selgines kõik. Oligi vahva ette kujutada kuidas see laager oli sinna mändide vahele paigutatud ning elu käis. Matkaraja mõtlesime järgmiseks korraks jätta. Tänan
Natuke planeerimata ta ju tuli , aga kuna ühe töökaaslase megalahe maamaja asub aardest ca. 3km kaugusel.... muidugi tuli ekskurseerida. See oli ikka vägev mis oli kunagi - kasiino ,elektrijaam, kõlakoda. ...ja kui palju hakkajaid inimesi.Nüüd on võsa igal pool. Ja boonusena käisime ka kõrvalasuval polügoonil kus käis kuuldavasti harjutamas kurikuulus Pihkva spetsnaz ja proovisime piirini murda :) sellest ka paar pilti lisatud. Aitähh, oli hariv ja tore.
Vanaema viskasime Obinitsa kiriku juurde, ema Lindora teele seenemetsa ja ise panime kasiino poole punuma, et aega sisustada mõne aarde otsimisega. Seekord polnud aega loodust ja matkarada nautida, seega sai kiire käik tehtud. Alguses üritasime mööda rada (tavaliselt otse võssa), siis saime aru, et olime vale raja valinud ning ikka mäest üles läbi võsa. Aarde juurest taaskord tagasi alguses mööda rada, aga siis hakkas auto liiga kaugele jääma ning võtsime suuna otse autole (rada ei olnud, aga õnneks nüpeldavat võsa ka mitte). Täname peitjat, väga viisakas aare kaunis kohas!
Peale kosutavat puhkust Värska tervisevetel sai ka mõned aarded üles otsitud.
Väga huvitava ajalooga asupaik.Peale aardeleidu korjasime kukeseeni,sekka veel haava ja kasepuravikke.Tänud tutvustamast!
Tõsiselt mõnus maastik!!, nii Lõunalaagri matkaraja lõik aarde ümber, kui ka üldiselt see rmk matkatee IX lõik Kiidjärve-Piusa. Lõunalaagri lõkkekohas meenus, et läheduses peab aare olema, ning leitud ta saigi. Aare ok, veidi niiske oli karbisisu aga logiraamat täitsa kuiv. Tänud kihvti kohta juhatamast! :)
Eelnevalt öeldi meile aaret ei ole kerge leida. Kohale jõudes ei saanud üldse aru miks meile nii öeldi, sest aarde leid tuli siin ikka väga kiirelt.
Väike rada viis otse aardeni. Leid tuli kiirelt. Tänud juhatamast :)
Ammu oli plaanis tulla seda kanti avastama, lõpuks sai auto siia kanti suunatud. Kurb on, et nii ilusate hoonetega ajaloolisest kohast nii vähe järgi on. Loodus on ilus ja kindlasti võiks siin veel mitmeid matkapäevi veeta.
Oi kuidas mulle siinne kant meeldib. Siiasõit Jaaniussikese juurest oli lahe, vähemalt teine pool teest, esimene pool meenutas rohkem jäärada. Gepsu keeldus jälle koostööst. Panin siis geomobiili parkimiskoha järgi suuna paika, jalutasin õige vundamendi juurde ja võtsin probleemideta tuvastatud geokuhja alt aarde. Aarde sisu endiselt niiske, ka minigripis logiraamat. Millegipärast kujutasin ette, et kasiino on ikka püsti veel, aga täitsa pärapõrgus. Kohapeal aga tegelikult infotahvlid ja puha. Kuna matkarada siin ka toredasti keerutas, siis küllap satun veel, ehk suvisemal ajal ja teen pikema tiiru. Aitäh.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Veidi aega läks, aga lõpuks kaevasime õige asja välja. Tänud peitjale!
Alguses otsisime natuke valest kohast, kuid peale vihje vaatamist oli asi selge. Tänud peitjale!
Juhhuu! Minu vanaduselt neljas Eesti otsimata-leidmata aare. Sest alati on see kõigest nii palju eemale jäänud ja mujal nii palju muid otsida. Täna, pärast Orajõge, oli selge siht see enne Vasteliina töökohtumist üles otsida.
Ossapoiss, kus on ajalugu ja toredad lood seal infotahvleil. Kasiinost pole enam küll isegi vundamenti alles, ent võis vaid aimata, mis borduelu seal kunagi käis. Eks muidugi tahtsivad vanemleegionärid nooremate kasiinos käia, küllap olla seal ka nooremad ja kenamad näitsikud.
Aarde leidsime üsna omapärase peidiku alt. Nüüd loen, et see peaks vist rohkem maja/kasiino moodi olema. Igatahes meeldiv, et nii avalikult on alles püsinud, ilmselt sellistes kohtades lollakad mugud ei käigi. Kuivatasime aarde ja komponendid seest ära. Avastasime ka kurja juurde - aardekarbi põhjas on pragu. Seda saab esialgu kahelt poolt teibigagi parandada, kui järgmised oleksid nii kenad. Aitäh!
Aare praegu üsna heas korras, kuid nii säilimiseks enne mussoonvihmaperioodi vajab teipi või uut konteinerit. Vahetust ei teinud, pastaka vist jätsin. Aitümad Nipnipile siia kutsumast, kena koht ja tore ajalugu. Hea, et nüüdseks siiski ajalugu.
Lõunalaagrist olime kuulnud. Nüüd nägime paika ka kohapeal. Aitäh.
Lahe koht ja äge rada. Sammusin korralikku niidetud teed pidi nulli ja hakkasin kaski läbi otsima. Iga vähegi suurema puu juurde viis rada, isegi ühe männi juurde läks rada. Aarde leidsin lõpuks nullist kõige kaugemal oleva kase alt. Tänud paika tutvustamast.
Kui meie siia maailmanurka jõudsime, siis oli kasiino igaveseks suletud, maatasa tehtud ja mälestuski haihtumas. Laulud lauldud, suurte meeste mängud mängitud. Vaid tuul sahistamas puude ladvus ja loojuv päike kuldamas teeradu. Gepsu soovitusel jõudsime muidugi sellisesse paika autot parkima, kust tundus kõige loogilisem. Ja lihtne. Mida vaid ei olnud, see oli gepsu enda koostöövalmidus. Viskas siia, loopis sinna ja ajas sõna otseses mõttes jura. Lõpuks läksime panime kummikud jalga, sest logidest lubatud ussid ei ahvatlenud enam paljaste varvastega seal kooserdama. Nüüd said gepsud uue hingamisegi ja soostusid meid enam-vähem uude paika juhatama, kus oli isegi aare olemas. Uhhhh... Lõpuks. Nimed kirja, hakkasime uurima, mida siin siis ikkagi meile näidatakse. Kuna sama teed tagasi minna ei tahtnud, siis saimegi enesele ootamatult terve raja läbi käia. Ja lõpuks auto juurde jõudes nentida, et Lõunalaager on läinud taevasse. Kuidagi kummaline on sellistes ajalooga paikades olla... Korraks satuks nagu ajaauku.
Aitäh sellistesse kohtadesse juhatamise eest!
Mõtlesime ka hetkeks sinna laagrisse jäämise üle, kuid puudega paistis olevat seis väga napp ja üldse kuidagi veidi kõhe oli. Seega, läksime edasi, otsima OMA kohta siin loojuva päikese all..
Siin tegime oma elu ilmselgelt raskemaks, usaldades gepsu- ja mitte lugedes põhjalikult aarde kirjeldust. Aga nuh- vanasõnagi ütleb:" Loll saab kirikuski peksa"- seega pidime leppima olukorraga. OK, tehtud- tehtud- projekte peab kah teostama- milleks mõelda ;) Asusime siis otsinguile- ja taas kõrgendikud, mida ületada ja orud, mida läbida... Jalad olid juba kui vatitombud all... Lõpuks leidsime õige raja ja uskumatu, aga tõsi- valisimeka õige suuna- ja sai ka see üritus endale õnneliku lõpu. Tagasiteele asudes mõtlesime jupp aega, kummale poole minna, sest "oma rada" ei tahtnud enam valida. Üksmeelne otsus oli asuda teele märgistele vastupidises suunas- ja õigesti tegime- nägime seda, mis oleks vastasel juhul nägemata jäänud.
Georadade tallajad olid seal oma tööd korralikult teinud. Langesime meiegi ohvriteks ja tallasime rajad sügavamaks. Leid tuli siiski ruttu. Aare oli seest üsna niiske, aga kuivatamiseks sobivaid pabereid enam meil polnud. EVEJ.
Nulli lähedal oleksin napilt rästikule peale astunud. Aare ise heas seisus.
Tegime väikse jalutuskäigu. Ühe kase all peesitas rästik, õnneks mitte meie kase all.
Tänu kaaslaste korralikule dokumenteerimisele polnud mingeid probleeme. Aitäh näitamast!
Väga hea aare! Ei ole mõtet siia Eestimaa otsa ainult aaret otsima tulla. Tuleb võtta nii palju kui pakutakse. Nii me ka tiiru ära tegime ja vast rohkemgi veel.
Aardest valasin tiba vett välja ja kuivatasin kogu sisu. Miks eelmised tänased leidjad seda ei teinud?
Koht ja lugu on suurepärane! Täname aarde eest!
Leitud,ei takista lumi ega jää.head vana lõppu ja uue algust. Piret ja Taivo.
Kui mina sündmuskohale jõudsin, oli kasiino juba suletud. Kohe päris ammu juba suletud. Vaatasin siis veidi ringi ja hakkaski geokuhi ka silma, ei jõudnud vee vihjet vaatamagi hakata. Karbist valasin veidi vett välja, aga logiraamat tänu minigripile üsna heas seisukorras. Võtsin aardest kaasa lõvi ja lisasin omalt poolt mikroskeemi. Aitäh peitjatele.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Tänud õue kutsumast!
Tegime korrektselt suunaviitade järgi ringi ära. õnneks oli matkarada just puhtaksniidetud. Niimoodi saimegi nautida koha ilu ja lugeda ennast targemaks. Kasiino juures oli koordinaat küll suunamas mujale, Vihjeabil saime aga ka aarde leitud
Ähijärve-Aegviidu matka kolmas ööbimiskoht. Jõudsime laagripaika õhtuhämaruses. Hommikul enne priimuse süütamist vaatasime veidi laagris ringi ja möödaminnes panime end ka logiraamatusse kirja. Aitäh!
Algul ei saanud aru, miks selline nimi aardel on, sest paras võpsik igalpool ja vaja oli otse minna. Hiljem silmasime korralikke radu ja silte 100 aastatagusest asulast, avaldas muljet. Suured tänud, et siia sattusin aardejahile, ei teadnud sellest enne midagi!
Pärast Saatses käiku suundusime siia. Kuidas kõik sajandiga muutuda võib. Vaatad infotahvlil olevat pilti ja püüad asja loodusega kooskõlla viia. Tänud.
Petseri Lõunalaagri matkarada on mulle juba ammu silma jäänud kui üks erakordselt põnev valge täpp minu läbitud rännuteede kaardil. Seetõttu jäi hingele väga kripeldama tõik, et taevast kallava vee ja pimeneva taeva tõttu pühendusime ainult aarde otsimisele. Mõni elamuslik vaatamisväärsus teele siiski jäi- ohvitseride maja varemed, kelder lipuväljaku ees ja suur metsaveok koos appitulnud traktoriga sügavalt maapinnas kinni. Aare ise oli kerge leid- suur tänu aga järjekordse Eestimaa päramise nulga tutvustamise eest!
Huvitav koht, kindlasti tuleb kunagi selle matkarajaga põhjalikult tutvust teha. Loodetavasti küll parema ilmaga kui täna, sest siin jõudis kätte see päeva hetk, kus kõik pidid tunnistama, et jalad on läbimärjad ja pool päeva on veel ees.
Aga ega siis sellisest väiksest asjast ei saa lasta end heidutada, nii et hiilisime kinnijäänud metsaveokist mööda, korjasime aarde loogilisest kohast üles ja harisime ennast infotahvlite abiga. Aardest tuli küll natuke vett välja valada, aga logiraamatu ümber olev minigrip oli õnneks hea ja raamati ise kenasi kuiv.
Aitäh kutsumas ja uut kohta tutvutamast!
Vihma ladistas mõnuga, nii jäi matkarada seekord läbimata. See viga saab kunagi parandatud, sest nähtu põhjal on seda kindlasti väärt.
Esmalt metsa vahele pöörates leidsime kinni jäänud metsaveoki ja appi tulnud traktori, aga ei ühtegi hingelist. Jätsime siis geomobiili sinnasamma ja jalgsi edasi. Nulli ümbruses jäime rajatiste jäänuseid vahtima ja ei pannudki tähele, kui õigest kohast mööda jalutasime. Üks hetk leidis Rudolf, et peaks siiski aarde ka ilmselgest kohast välja võtma. Tagasiteel sattusime veel ühe põneva maa-aluse asja otsa, mida uurisime nii seest- kui väljastpoolt. On aga asju ehitatud.
Aitäh, siia tuleme veel!
Aarde läheduses olid metsamehed metsa tegemas, kuid piisavalt kaugel, et see aaret ohustaks. Põnev oli seal kolada. Tänud!
See tee on uus - mäletan, kui ca 15 aastat tagasi oma vana Sierraga pisikesi kruusateid mööda umbes sama marsruuti roomasin ja Matsurisse välja jõudes õnnelik olin. Matsuri on mingi visuaalne piir ka - siit edasi paistvad avarad orustatud lavad ei ole vist enam see päris Eesti maastik, andku setud mulle andeks. Aga Lõunalaager oli huvitav vaadata ka seekord, nüüd viidastatud ja rajastatud ja nii tsiviliseertud kui saab. Kurb paik. Ja nagu Kõrvemaalgi - kunagine militaaride treeningplats on nüüd looduskaitseala, kus me puutumatut hoiame... Igatahes suurim tänu selle aarde eest, seda on sinna kohta tarvis!
Karbi leidsin kuid kätte ei saanud, kivimajake oli jäes ja kirvest kaasas ei olnud.