Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud maa-alusesse punkrisse, kus töötasid "kurttummad". Keegi ei tea täpselt, kes nad olid. Leidmiseks läheb vaja taskulampi. Vaatame, kuidas sa orienteerud ilma GPS-ita maa all. Leia 50 m ümbruses sissepääs maa alla (korralik trepp, mitte mingid luugid või augud), ja mine maa all tagasi kohta, kuhu viivad koordinaadid. Otsi plastikkarpi suurusega umbes 12x9x4 cm.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), mahajäetud_ehitis (2), lumega_leitav (1), eramaa (1), taskulamp (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2REXC
Logiteadete statistika:
172 (95,0%)
9
2
0
0
0
0
Kokku: 183
Peasissepääs ikka korralik prügimägi. Eeldasin miskipärast täiesti pimedat ruumi, aga valgus sattus ka ikka aegajalt sisse piiluma. GC lehel mainitud eramaa silti küll ei tuvastanud. On küll üks luitunud punane poolkaar tee ääres, see ka kõik.
Kolasime seal punkris omajagu, suht prõgine see koobas, eriti sissepääs. Kui aarde Ära pead ära juures suutsin oma kaalikat põrutustest päästa siis siin sain lausa kaks obadust kätte. Aarde otsinguil leidsin algul loogilisest kohast ühe halli karvase mikro konteineri, mis lähemal uurimisel talveunne suikunud hiirekeseks osutus. Ja veidi hiljem, teisest kohast leidsime ka aarde. Päris vanake see, logiraamat veel algne ja päris mahukas. Logi kuiv ja ruumi jagub. Täname peitjat!
Leidsin aga ühes toas oli logiraamat maas. Karpi njewtu. Õnneks raamat oli korras ja kuiv. Rüüstajad polnud ära lõhkunud vähem. Siis meenus, et ühes teise hoone sektsioonis leidus üks sobilik karp, vb isegi aarde algne karp. Tõin ära, kompunnisin kokku ja peitsin sinna, kus arvasin aarde esialgu olevat.
Ei teagi, miks, kuid täna üksi prahti täis šahtides oli kõhe olla. Kuigi neid palju võetud ja siiani pole probleemi olnud. Ju see, et linnas ja et vb satuks kellelegi peale, ei meeldi. Igastahes tehtud. Aitäh.
Minus tekitavad sellised kohad veidi kõhedust, eriti kui küünlalõhn on värskelt üleval. Samas on Taamoo väga rasvase rinnuga ning koos leidsime aarde ikka üles. Tänud peitjale!
Selline tunne, et oleks Tardise avastanud. No proovisin all nulli tuvastada aga asub hoopis mujal. Kartsin, et kihutasin mööda ja siis äkki leidsin.
Esimese asjana kui siia jõudsime siis saime kustudata väikest tulekahju mille olid tõenäoliselt linnaratastega vastu sõitnud noored teinud.
Siis mina läksin maa alustesse ja Randolf jäi õue jalgrattaid valvama. Natukene ringi kolamist ja aarde näppu jäigi. Tänud peitjale!
Esi ja taga rattalambid aitasid hädast välja. Found it: 07.Apr.2023 16:21 Deaf-mutes. Huvitav nimi aardel. Asuhohaga seda kuidagi ei seostanud.
Kummaline, et selline lahe koht siiani avastamata oli. Veits sai niisama ringi kolatud ja lõpuks ka aare leitud, aitäh :)
Üks tõesti vana aare, mis meil veel seni leidmata oli. Sissepääsu leidmisega raskuseid polnud, aga nagu pahatihti ikka, siis sellised kohad leiavad prügistajate poolt kasutust ja nii ka siin. Lai sissepääsu trepp oli kõikvõimalikku prügi täis loobitud ja oli tegu, et sellest kõigest üle saada. Lõpuks siiski saime ja sees oli juba mõistlik liikuda ning aardegi leidsime kärmelt üles. Peale logimist leidsime aga hoopis teise ja parema koha, kust välja pääseda, samuti trepist ja palju kergemalt. Jälle üks täpp kaardil vähem. Aitäh.
Sissepääs oli kola täis, aga kui sellest mööda sai, siis õnnestus üpris kiirelt õiges suunas liikuma hakata.
Uih, mis paik. Ainus nunnuke oli rahulikult talveund magav nahkhiir.
Tänan peitmast.
See täpp oli nii pikalt kaardilt vastu vaadanud ja juba ammu ootas, et millal teda logima tullakse. Suurem kamp liikus ühes rütmis, ma silkasin nii kaua valedes paikades ringi ja jõudsin selleks ajaks teiste juurde, kui nimed kirjas. Jätkuvalt põnev sellistes paikades käia, aitäh!
Esimese hooga polnud 6rna aimugi kuhu nyyd edasi suundume. Kui sissepääs oli tuvastatud, siis oli omajagu imestamist ja vaatamist. Polnudki teadlik siinsetest s6jaaegsetest ehitistest. Täitsa huvitav oli ringi kolada. Tänud peitjale
Prügi oli siin tõesti kõvasti ukseaugust sisse pressitud. Aga kui sellest kolast mööda sai pressitud, siis hakkas vaikselt ilmet võtma. Täitsa põnev oli seal kolada. Sai veel tagatipuks vahepeal talve käest sooja pageda.
Tänud.
Jube koht, kuhu ma üksi iial ei tuleks.
Julgemate sõpradega koos oli palju parem. Pimedas püüdsin siiski hoida positsiooni nii, et alati oleks keegi sõber minu ees ja taga ;). Õnneks leid tuli tulli ruttu ning saime päevavalguse kätte naasta. Natuke põnevad on sellised kohad muidugi ka, tekitavad alati küsimusi, kuidas siin kunagi küll elati-töötati.
Aitäh.
See asukoht meeldis mulle kohe väga. Uudistasin seda mullahunnikut põhjalikult iga nurga alt.
Aare viis väga ägedasse kohta. Ilma aardeta poleks sinna sattunud
Astusime kuuvalgel seda maa-alt otsima, atmosfäär seikluseks oli juba loodud. Peale aarde leidsime ka ühe veidi hirmul nahkhiire. Tänud peitjale!
Leitud!
Väga cool urgas. Vaadates mis siin ümbruses tehtud on, siis ilmselt varsti on ka see punker siledaks lükatud.
Uudistasime kogu hoone läbi ja panime ka nimed kirja. Tänud
Auto jätsime tõkkepuu ja keelumärgi taha. Pidasime väikse mõttepausi, kas ikka on mõistlik ohtlikuks nimetatud alale siseneda, aga aare ju ootas otsimist. Varustasime end lampidega ja läksime õiget avaust otsima. Selle leidmine probleeme ei valmistanud, võtsime julguse kokku ja sisenesime õuduste labürinti. Suuna- ja kaugustajuga oli kõik hästi, kiirelt oli õige koht avastatud ja aare leitud. Peale logimist rohkem seal ringi tuuseldada isu polnud, päikese käes ja maa peal on ikka tunduvalt parem tunne.
Jälle hakkas sadama. Matul tuli idee otsida vihmavarju just selle aarde peidupaigast.
Sihtmärgini viival teel esines paar takistust. Kõigepealt esimene edasisõitu keelav silt koos relvastatud mehikestega. Pidasime auto hetkeks kinni, aga turvavöösid veel lahti ei teinud. Paar sekundit sai mõtteid mõeldud ja seejärel juba taas gaasipedaalile surutud ning teekonda jätkatud. Autojuht vist teadis, et see, mis meid ees ootab, on potentsiaalset kuulirahe igati väärt.
Veidike edasi ja tuli järgmine edasipääsu keelav takistus. Autoga sealt läbi sõita ei söandanud, jalgsi aga küll. Ilmastiku tõttu avanesid seal maalilised vaated. Koht, kuhu tahaks tagasi fotografeerima tulla.
Aarde enda juurde viis enam-vähem loogiline käik. Natuke anti suund ka kätte, aga ega aardekirst ennast ülemäära ei varjanud. Logisime ära. Paar klõpsu sai päris kaameraga ka tehtud, aga üht-teist jäi kindlasti proovimata.
Suured tänud peitjale, et nii vingesse kohta tõid! Kuulub seni minu lemmikpaikade hulka.
Nagu Hiiumaal, põnev koht. Sai ikka otsitud, ka valedest kohtadest. Tänud
Leitud ! Otsimine võttis natuke aega aga koht ise oli muljetavaldav !
Priidul oli ilmeksimatu intuitsioon täpse maa-aluse lokatsiooni tuvastamiseks. Nii me sirgjoones karbini kõndisimegi. Tagasiteel sai imetletud üht Eesti oludes kummalisemat punkrit, mille kasutusaeg on ilmselt pikenenud ka nõukogudejärgsele ajale - mis klubi või sauna sinna ehitada on püütud ning kas babülonliku tellis-sisearhitektuuri viljelenud ettevõtjateks militaristid või kooperaatorid, ei kujuta ette. Kui mõni täpsemat infot valdab, oleks küll põnev kuulata. Muinsuskaitse andmetel peaks olema tegu lennuvälja varu-komandopunktiga.
Täitsa sümpaatne punker, aarde leidmisega ka suurt muret ei olnud, põhimõtteliselt esimesest vaadatud kohast sai see karp üles leitud. Tänud juhatamast!
Polnud tegelikult plaanis seda otsima minnagi, aga kuna olin läheduses siis otsustasin korraks silma peale visata. Sõitsin täitsa nulli ja parkisin ratta ära, jätsin kõik asjad vedelema - kes ikka sellisesse kohta satub. Kondasin sees ringi ja korra silma peale viskamisest sai oma pool tundi (või isegi rohkem) otsimimist. Ei leidnud ja ei aidanud ka eelnevad logid. Ja järsku olid mul selja taga kolm võõrast. Säh sulle, et kedagi ei tule, võib ka sellises kohas mugude otsa sattuda. Õnneks olid sõbralikud ja nuga ei saanud, olid niisama uudistamas punkrit ja miks on igasugust vara niisama vedelema jäetud. :) Otsisime ka koos, aga ei leidnud ikka. Loobusin. Nüüd kodus uuesti kaarti vaadates selgub, et otsisin põhjalikumalt valest otsast vist üldse. Näitab, et tasub ikka eelenavlt kodutöö ära teha. Väga tagasi ei kutsu see koht, aga kui keegi kampa kutsub, siis võib-olla tasu kaaluda. :D
Leitud. Karbil küll aarde nime ei tuvastanud, kuid kuna kõik tuttavad nimed olid kirjas, logisime ka ikka sinna samasse.
Selle aarde puhul ma mõtlesin pikalt, kas jääb üldse vahele või võtan seda kaunil, päikselisel ja kuumal suvepäeval, kui väljas on väga valge. Täna olid olud soodsad ja Meelis nõus kaasa tulema, otsustasin proovida.
Nulli lähedusse jõudmine oli omaette teema - teel on keelumärgid ja tundub, et see ala on eraomandis. ERMi ümbrusesse arendatakse hoolega kinnisvara, reklaamid - kodu ERMi parklas - suurelt väljas. Tea millal aarde kanti kortermajad kerkima hakkavad.
Igatahes u 50m nullis me ühel hetkel olime ja märkasin treppi. Meelis tahtis täpse nulli üles otsida, mina ei viitsinud nõgestes sebida, arvasin, et kui all liiga hirmus pole, leiame ta niisamagi üles. Selgus, et nii oligi. Meelis üritas küll samme lugeda ja värki, aga Karli logis oli piisavalt täpne kirjeldus olemas, et läksime pmst joonelt aardeni.
Päris huvitav kogemus, aitäh!
Kuhu ikka ilusa päikeselise ja retsilt kuuma ilmaga minna kui mitte kõige külmemasse ja rõvedamasse punkrisse Tartus. Sisenesime ühest ja väjusime teisest avast seega on vähemalt kaks teed, kuidas aardeni jõuda. Õnneks kaua külmetama ei pidanud ja tormasime välja tagasi nii, et ukseaugus lõi isegi prillid uduseks - sellises troopikas elame! Aitäh aarde eest.
Väga huvitav aare mida oli natuke jube otsida. Hästi peidetud aare:)
Peale mitmekordset ruumide inspekteerimist saime aardel kraest kinni.Aitüma
Raadi aarete lõpetuseks sobis see aare hästi. Natuke läks aega. Algul väike eelvaatlus ja uuel ringil juba tuli leid ka. Tänud juhatamast!
Oppaa.. üks äge aare minu maitsele. Varustasin ennast lampidega ja suundusin sissepääsu otsima. Kõigepealt sattusin valesse punkrisse. Järgmise ukseavas oli tunda seda õiget rõsket maa aluse punkri aroomi. Tuled põlema ja sukeldusin pimedusse.
Kurt-tummad pimeduses. Nii võiks alata mõne musta nalja anektoot. Käisin ruume järjest läbi ja siis kui sattusin sinna uuemasse osasse, avastasin, et siit tuleb vist pikem otsimine. Käisin korralikult kõik ruumide seinad järjest läbi. Uuemas punkris leidsin tapeedialuselt ajalehelt aasta 1990. Ehk täitsa värske värk. Olles viimasesse sektsiooni jõudnud, hakkasin muretsema. Kas tõesti jäänud kuskil kahe silma vahele see aare. Terve kompleksi eelviimasest ruumist leidsin siiski karbi. Aitäh! Oli mõnus avastusretk
Rattaga lumistel teedel jõudsin u kilomeetri kaugusele. Teel kohtasin noormehi, kes jõule metsateel pudeliga tähistasid ja "tobi" ka pakkusid. Soovisime häid jõule ja luuletasin siis midagi kokku metsast ja lumest. Selgus muidugi, et nemad ka "on loodushuvilised" :) Aarde objekt oli tõesti omapärane maaalune ehitus. Tänud näitamast.
Kuna ilus ümmargune number lähenes, siis tahtsin ette võtta midagi pisut teistsugust, see aare tundus olevat ideaalne. Autoga nulli sõita pole mõtet, jätke auto parem koju ja tehke üks mõnus jalutuskäik või rattasõit. Kõndisin alguses valest kohast sisse, aga sai ainult ~10m ulatuses kõndida, järgmine koht oli siiski õige. Kuna ei teadnud, mis seis all on, siis sai isegi üle-ettevalmistatud, vähemalt praegusel ajal pole kummikuteks vajadust ja sai täitsa telefoni taskulambiga hakkama. Mis puutub kartmisesse, siis olen aru saanud, et kui sa ikka ei suuda inimkeeles ära seletada, MIDA sa täpsemalt kardad, siis on asi mõtlemises kinni, ülemõtlemisest tekib teatavasti ainult jama. Mina ei suutnud ja lendasin tuimalt peale. Ainus hirm oli, et ehk ei oska enam sama teed tagasi tulla, mõtlesin mõned isiklikud asjad mõnda kohta maha jätta, aga pärast paari eset läks see täitsa meelest, sest oli niipalju muud põnevat vaadata. Aarde leidsin ja sain ka ilusti välja, kogu tegevus võttis vähem kui 10min. Vist parim leid siiani, just parasjagu närvikõdi, mulle meeldis. Kuskil nurgas tilkuvad torud andsid ka hea lisaefekti ;) Minu #50, aitäh! :)
Õhtu kõige toredam aarde otsimine. Suundusime kohe õigesse kohta...
Aitäh aarde eest!
See oli lahe leid. Kasutades geopeituri loogikat jõudsime kohe õigesse kohta. Kuna seal palju peidukaid ei olnud ja enda arust juba kõik üle kontrollitud, oleks peaaegu sealt ära tulnud. Siiski jäi aare silma. Kahekesti pimedas palju toredam.
Poleks arvanud, et Tartu ümbruses nii palju punkreid ja koopaid leiab. Sisse saime korralikust trepist ja välja jumal teab kust. Arvestades väljas sadavat vihma, tuult ja märgi jalgu, mõjus punker pea et koduselt.
Peab tunnistama, et ma veidi pelgasin midagi, aga päris kindel pole, mida nimelt. Igatahes ei istu mulle sellised kohad eriti ja küllap see motiveeris meid aaret kiiresti leidma ja lahkuma.
Kui algselt arvasin, et see aare kujuneb hirmutavaks, siis tegelikult mitte. Auto tuli parkida ligi kilomeetri kaugusele. Muidu poleks ju meil kahel sportlikul inimesel selles osas probleemi aga Janar oli jalad villi jooksnud Tartu maratonil ja mul oli tema kõndimise võimetes väike kahtlus. Kuid ta pidas vastu. Õige avause leidsime kiiresti ja peale mitme augu kontrollimist avaldus ka õige koht ja aare. Siis maapeale tagasi ja bemmimugu tolmu saatel autoni. Tänan peitjat.
Alustades siit ja kõik Raadiaraja aarded olid täna minu jaoks väga pein in ee äss. Peale seda, kui ma olin oma jalad Tartu maratonil villi jooksnud, ei olnud kuidagi soovi kuhugi poole kõndida. Samas oli sõltuvus see, mis selle valu vaigistas ja nii me siis siia jalutasime. Parkisime auto teadmatusest selle imeliku torust värava ette ja ühel hetkel tuhises meist mööda üks auto, kes kimas värava poole. Piilusime tagasi, õnneks mahtus mugude auto meist ilusti mööda. Sellised peidukad on ägedad. Tänud.
Geotuuri 20. leid. Pidin siia juba eile jõudma aga oli juba pime ja taskulambi olin ka maha unustanud. Täna hommikul ka ei tulnud meelde lamp kaasa võtta, aga vähemalt väljas oli valge. Telefoni lamp näitas teed ja aare andis end kiirelt kätte.
Kui raadirajad olid ära võetud ootas meid ees siis see katsumus. Kell oli 3 öösel ja mida paremat saaks ikka kolm poissi teha, kui maa alla minna ja aaret otsida. Õnneks leidsime aarde suhteliselt kiiresti üles.
Saatuse tahtel sattusime seda aaret otsima kella kolme ajal öösel. Kui Raadiraja aarete juures oli kõhe, siis selle aarde juures oli kindlasti kõhedam. Õnnestus kohe õigesse tuppa kõndida ja aaret näha. Aitäh!
Eelmistel õhtutel olime tegelenud õudusfilmide vaatamisega. Seega olime meeleliselt selliseks seikluseks hästi ettevalmistatud. Need augustiniiskusest võimendatud mulla ja mädaneva puidu imal hais, pilkane pimedus ja summutatud helid olid kõhedusttekitavad. Lisaks kadus Joonas müstiliselt ära, jäin sinna üksi tuhlama ja tajusin kellegi silmi endal. Kui ringi keerasin, oli seljataga tühjus. Keegi ei vastanud mu hüüetele. Vaikus ja pimedus ja jahedus. Väidetavalt läheb ümbritsev õhk jahedaks siis, kui kehata entiteet läheduses on ja inimeste kehaenergiat kontakti loomiseks kasutab. Mis edasi juhtus, sellest ei räägi.....
Autoga päris ligi ei saanud ,kuna teel paar tõket. Tegime siis nii kilomeetrise jalutuskäigu mis oli päris rahulik,koerad ja muud segavad faktorid puudusid.Sissepääsu leidsime kohe ja asusime uurima mida peidab endas see huvitav ehitis.Vahepeal tuli ikka korra viibida ka maa peal,et täpsustada nulli asukohta.Siis leidsime ka varanduse lõpuks.Nimed kirjas asusime tagasi teele.Huvitav ja ext.... koht,tänud peitjale. P.s- Tegemist peaks olema lennuvälja varu komandopunktiga.
Kahtlemata oli see tänase päeva kõige elamusterohkem aardeotsimine. Peidupaigale sai läheneda mitme sissepääsu kaudu, meie sattusime vist kõige kaugema ukse juurde. Nii me seal siis imepisikeste taskulampide valguses aardeni jõudsimegi. Uurisime punkri sisu natuke lähemalt ka, ega iga päev sellistesse kohtadesse just ei satu. Täname siia juhatamast.
See aare oli pikalt laagerduma jäänud. Mitte et mul konkreetselt selle punkri vastu midagi oleks olnud. Palju vähem meeldis mulle eravalduse teema ja nii mitmestki logist läbi käinud valvekoerad. Mõni kuu tagasi sai küll aardest paarisaja meetri kaugusel püsse paugutatud, aga sinnamaani ei jõudnud kuidagi. Täna enne autost välja astumist pidin ka ikka halisema, et mulle ei meeldi sellised asjad ja mis siis saab, kui siin tõesti õhtul pimedas koerad kuskil on. Selle peale arvas kaaslane vaid seda, et võiks enne paar pirukat ka süüa. Hetke pärast saabus jalgrattaga muguvanamees, kes stoilise rahuga edasi põrutas. Võtsime siis ka sappa. Need 500 m aardeni tundusid küll üpris pikad, aga kohal me lõpuks olime. Sai leitud ka täitsa viisakas avaus koos trepiga, lambistatud, kindastutud ja siis padavai maa alla. Õnneks leidsime aarde üsna alguses, nii et pärast logimist läks pinge maha ja sai rahulikult ringi uudistada. Avanenud vaatepildid olid aga nii lahedad, et kõik negatiivsed tunded kadusid hoobilt. Täiesti sürr ja lahe koht. Tagasi jalutamine oli loojuva päikese taustal juba üsna romantiline. Raadil on ennegi kauges nooruses kolatud, aga siia polnud sattunud. Nii et suurimad tänud peitjale friikidele paraja elamuse eest!
Oi, mis ehitise me sealt leidsime. Kaasavõetud taskulambid kulusid nüüd marjaks ära. Siin oli aare justkui teisejärguline, ehitises ringi kolada oli palju põnevam. Tagasi maa peale jõudes leidsime palli, kelle ristisime Wilsoniks ja jalutuskäik tsivilisatsiooni möödus Wilsonit mööda kraavipõhju taga ajades ja rehvimägede taha loojuvat päikeseloojangut nautides.
Kuna adrenaliin oli üleval, otsustasin geopäevale vinge punkti panna.
Olen korra siin luusimas käinud aga kuna tookord oli taskulambiks mobiili lamp ning millegipärast läksid prillid koguaeg uduseks (temperatuuride või rõhkude vahe vms), jäi aare tookord leidmata. Täna oli päris taskulamp ja prillid udukindlalt töödeldud:) Pimeduses ja vaikuses, kus kuulda vaid oma sammude kaja, oma hingamist ja kõrvus tuksuvat pulssi, sai veidi ringi tuuseldatud ja logitud ta oligi...
Tänud!
Kahekesi ja kolme taskulambiga oli julgem otsida. Ilma aadreta poleks sinna läinud. Aitäh peitjale.
Üksi ja pimedas oleks jubedam olnud, päikeselise ilma, sõbra ja kolme taskulambiga oli täitsa ok. Kõndisime tunde järgi otse õigesse kohta. Aitäh!
Täna oli julgestusteenistus kaasas ja aare sai leitud. Aitäh !
Kuna Margus hetkel pikka maad ei kõnni, tuli minul üksi minna. Leidsin trepi, julgesin minna...aga kuna aaret ei leidnud, siis ilmselgelt vale trepp. Otsisin siis ühe trepi veel ja okouuu, enam mitte nii julge :/ Hiilisin küll vaikselt alla, piilusin isegi oletatavasse suunda ja sellega asi tänaseks piirdus. Ei leidnud.
Väga jube koht, aga kolmandal katsel tänu Mardile leidsin. Üksi ma vist polekski julgenud igat nurgatagust piiluda. Tftc!
Öösel käies tundus see koht ikka eriti kõhe, kuid järgmisel päeval valges minna leidsime aarde kiiresti üles.
Tagantjärgi mõeldes poleks ikka pidanud sellisesse kohta kell 22.30 ronima. Kuna teel oli ees kaks tõkkepuud, pidime üsna kaugelt kõndima hakkama. Kui 100 m oli läbitud, ütlesin Martinile, et nii algavad kõik horror filmid... Hiljem edasi kõndides kuulsime kaugemalt koerte haukumist ja lootsime, et see lähemale ei tule. Kohale jõudes tuli mulle meelde, et need puugisüstid on ikka tegemata. Nimelt oli rohi seal kohas kõrge ja hakkas hämarduma. Pärast lühidat olukorraga tutvumist otsustasime, et peame tagasi tulema siis kui on valge ja valima oma riietust veidi paremini.
Sellega aga asi ei piirdunud, tagasi auto juurde kõndides hakkas üks koer meile üsna lähedal haukuma. Eelnevalt olin Martinilt uurinud, kas ta koera eemale hoidmisega saaks hakkama. Vastuseks stoiline: "No eks nii ikka, et sina minema saaks.." Otsustasime kiirendada sammu ja vaikides edasi minna. Koera hääl aga tundus järgnevat. Kui olime autost 50 m kaugusel, nägime kauguses tee peal koera. Edasi igaksjuhuks jooksime autosse :D Võib olla oleks sõbralik reku olnud, aga ei hakanud riskima..
NB! Pärast teistega konsulteerides öeldi meile, et oleksime pidanud lähenema aardele teiselt poolt (allpool mainitud rehvide juurest). Järgmine kord oleme targemad.
Mäh. Praegu eelmiste logisid lugedes saan aru, et suutsin mõningaid vaatamisväärsusi täielikult mitte märgata. Rehvimägesid kusagil ette ei jäänud, rebast ka mitte. Tulenes see nüüd valest lähenemisnurgast, ümberkorraldustest ümbruskonnas või lihtsalt lootusetust tähelepanematusest, ei tea. Muidu üsna mahukas aalmaailm, alustuseks logisin aarde ära ja siis tegin väikse ekskursiooni kah. Aitüma.
Ei sobinud see aare meile. Esimene kord oleksime peaaegu tagasi keeranud eravalduse sildi ees, aga olime ju kohale sõitnud.... Jalutasime siis nulli lähedale, aga hein oli kõrge ja hääled jubedad ning saabuv pimedus tekitas vaid kõhedust ning ei midagi positiivset. Kirjelduses peaks olema mainitud, et aare eravalduses, siis meiesugused teaks kohe ignore listi panna.
Ilmselt üle pika aja jälle üks ekstreemne kogemus. Rehvimäed olid juba hirmutavad, veel kõhedam oli, kui rehvihunniku vahel oleks peaaegu ühele rattaga mehele otsa komistanud kuna ta oli kuidagi väga maskeerunud, hiljem selgus, et ta vedas endale sealt paar paremat pala koju hoopis. Algselt kõndisime ka valest kohast sisse aga üsna pea leidsime õige (ja ikka väga kõhedust tekitava) sissepääsu. Leid tuli kiiresti ja probleemideta, Maa alt välja tulles oleks nagu troopikasse sisenenud kuna väljas oli õhk hoopis soojem. Õnneks veel täiesti pimedaks ei jõudnud minna, kuigi üsna piiri peal. Õnneks ka ei kohtunud erinevate elavate ja mitteelavate tegelastega, kellega varasemad aardekütid kokku olid puutunud. Võib öelda, et plats oli puhas :)
Sinna sõites oli pime öö, ainult tähed valgustasid teed. Mitte midagi ei näinud ega saanud aru, kus ma parasjagu viibin või kuhu lähen, usaldasin navi. Tõkkepuu tagant edasi jalutades oli pidevalt kõhe tunne sees. Teadagi, kuhu ronida tuleb ja lisaks ootab ees veel surnud rebase vaim. Sees valgustas taskulamp väga hästi ja eelnevalt ette öeldud, mällu talletatud suuna lõpust sai aare kiirelt leitu. Oma teekonnal rebast siiski ei kohanud. Tänud.
Olen seda koguaeg öelnud: ei ole Tartu minu unistuste linn, no minge vaadake ise! Õnneks sain seal ühekorraga käidud, ei pea enam tagasi minema aga tänud, ma ei teadnud sellisest võimsast ehitusest enne midagi, täiesti sürr koht!
Maaalune retk oli esmakordne kogemus ning alguses kõhedana tundunud käigud tekitasid peale igat sammu aina rohkem uudishimu. Tegelikult oli täitsa huvitav, kuigi üsna koll-koll.
Ühe kõrvalruumi ukseavas ripuvad lahtised juhtmed laest, jätsime sinna pikema toika, teate ju küll, elektriohutuseeskirjad või nii. Igaksjuhuks noh.
Kohustuslikus korras mainime ära ka rebase (tundub, et on kombeks).
Veits hirmutav aga siiski ülipõnev aare :) Surnud rebane endiselt olemas. Kaks pisikes tuduvat nahkhiirt ka :) Ja taaskord üks uus geopeituse huviline meie poolt juures. Aitäh Siirile seltskonna eest!
See aare on nagu üks needus :) Kord pole tema jaoks aega, siis ei viitsi, siis on pime jne jne. Täna tundus, et kõik klapib. Kuna TTÜ pole ainus ülikool, kus enamus ajast puhatakse, siis tuli Johannes ka kaasa. Seekord polnud tee peal ühtki lahtist koera, kuid eramaa sildid eriti kindlust ei sisendanud. Aga koht ise - väga lahe, uurisime kohe mõnuga kõik kohad läbi. Aardest oleksin mina rahumeeli mööda kõndinud, kui Johannes poleks öelnud, et vaata äkki seal... Ja siis boonusaare, rebane. Arutasime, kuidas see rebane sinna sattuda võis ja siis sõitme kummihunnikute vahelt läbi Rõõmu Annelinna GC aardeid otsima. Aitäh!
Auto jäi tõkkepuu juurde. Peaaegu nullis, astusin teelt kõrvale ja varsti ilmuski nähtavale uks maa alla. Trepist alla astudes tuli vastu mõnusalt jahe õhk. Hakkasin siis ruume läbi käima. Esimene leid oli eelpool mainitud rebane. Veidi hiljem leidsin ka aarde. Logi kirjas, hakkasin ülejäänud ruume läbi käima. Mingi aja pärast nägin võõrast valgust. Tohoh, keegi veel otsima tulnud? Ei, see tuli teisest, suuremast välisuksest. Trepist üles kõndides tuli vastu masendav leitsak, väljas oleks peaaegu prügi sisse ära uppund. Otsustasin veel korraks kuumuse käest põgeneda ja läbi punkri tagasi minna. Tänan juhatamast, mõnus koht, pakub head vaheldust praegusele kuumale ilmale.
Autoga lähenesime raadi poolt ja saime päris aarde asukoha ligi. Siis sukeldusime rohelusse ja siis veel sügavamasse pimedusse. Taskulambid viisid meid esmalt rebasele külla. Oli teine päris rahulik. Aaret sealt ei leidnud. Edasi järgmisesse tunnelisse, kus tuli hoiduda igasugustest rippuvatest juhtmetest. Olime juba rebase juurde tagasi pöördumas, kui sai veel ühte kohta piilutud ning seal see aare ennast peitiski. Logisime siis üsna kiirelt ja lahkusime sellest pimedast paigast.
Autoga sai nulli.Rebase leidmine läks ruttu.Koht ise on nagu oleks ^Teeme ära^ raames sinna kogu praht kokku veetud.Sissepääsu ava suutsin veel tuvastada.Tänud!
DCCCXVII. Soodi ära võetud tegin ülejäänud seltskonnale aidaa ja jätkasin Kaja ja Brunoga. Maa all olid päris huvitavad ruumid, enamik neist sai ka läbi kolatud. Isegi logides mainitud rebast nägime, oli teine juba päris kuivanud. Järgmistele väike vihje - seal, kus rebane oma viimase puhkepaiga leidnud on, aaret ei ole.
Täna sai siis kaua peljatud retk ette võetud. Lõpus oli tegelikult isegi natuke huvitav. Rebane tudub seal endiselt ja ei ole üldse kuri.
Maa-all oli pime ja külm. Õnneks otsimisega kaua ei läinud ja õigepea saime jälle päikest nautida.
Meiegi sõitsime lähemale. Tõkkepuud polnud ja midagi sellest ka ei juhtunud. Läksime sinna kuhu minna oli ja leidsime. Päris jahe oli seal. Prügimägi endiselt.
Kuna tõkkepuud ees ei olnud, sai autoga lähemale sõidetud. Kohale jõudes jooksis üks rebane kas seest või prügihunniku juurest eemale. Sissekäigu leidsime ruttu ja nii saigi uurima mindud. Parajalt spooky koht, aga aare sai leitud!
Tõkkepuid ei olnud. Keelumärk oli küll, aga pärast lähikest arutelu otsustasime ikkagi lähemale sõita. Kohapeal oli mõni aeg ikka pimedas koperdamist ja otsimist ja ei tahtnud lõpp-punktis väga käsi lahtistele juhtmetele lähedale panna, aga maskeering otsustas ise ära kukkuda puudutuse peale.
Rebast ei näinud, aga tema kohalolekust teatas kirbe lõhn.
Gepsule peaks korraldama õppuse nime all "Vali Õige Tee!!!" Aga eks ta me poolt ükskord leitud saab....
Minu jaoks juba varem leitud aarde taaskülastus. Kohapeal vaatasid meile põõsastest vastu laiguliste nägudega püssidega mehed - oli käimas airsoft sõjamäng. Mitmekesi, hea taskulambiga on aaret palju meeldivam otsida, kui üksi, mobiiltelefonivalgel, nagu eelmine kord :) Ei võtnud, jätsime sealtsamast leitud jalgrattaluku võtme.
Kahepäevase Tartu-lähetuse esimene aare. Kohustuslik rebaskorjus leitud.
Ma ei hiilga küll erilise pikkusega, aga pea lõin ikkagi valusalt vastu lage ära. Aare korras, aitäh!
Mul on hea meel, et sai kaugemast uksest sisse mindud ja peaaegu kõik ruumid läbi käidud. Väga huvitav ehitis oli. Läksime korra kõrval olevasse hoonesse ka, kuid see oli pisike ja igav. Kartsin, et rebast märgates ehmun väga ära, aga ta polnud üldse hirmus ja nahkhiiri ei märganud.
Tänase aardejahi kõige huvitavamas kohas olnud aare. Õnneks talveajal kedagi sinna sissekolinud ei olnud. Leidsime vaid surnud rebase. Muidugi sisenesime aardest kaugeimal olevast uksest, et ikka rohkem võimalusi kuskile otsa koperdada oleks :)
Leitud toreda georetke käigus koos Tartu tüdrukute Loona ja Anetega. Siia oli küllaltki pikk jalutuskäik Tartu linnaliinibussi lõpp-peatusest. See oli ka kaugeim aare täna. Olime valmis seiklema hirmsate rehvimägede vahel. Tegelikkuses polnudki asi hull. Tulime lõuna poolt. Teed olid veidi porised. Esiteks jäi silma üks sissekäik maa alla. Aga siis tüdrukud mõtlesid, et äkki otsiks siiski teise. Natuke maad eemal leiduski uks, kuid see tundus viivat natuke valesse suunda. Läksime siis esimese ukse juurde tagasi. Heast lambist oli maa all palju kasu. Valgus sai pimeduse üle võitu ning võimalikud peidukohad ei jäänud varju. Kolada sai ikka üksjagu. Ühes kohas nägime rippumas väikest nahkhiirt, kes ilmselt magas. Seejärel leidsime mingid kaarkäigud. Ühe lõpus ehmatas meid rebasekorjus, mis logide järgi on seal lebanud juba vähemalt 7 kuud. Ei tea, kas reinuvader oli ka tulnud aardejahile ja labürindis eksinud? Siis me leidsime ka teise sisse/väljapääsu. Vaatasin õues veelkord GPS-i ja sain mingi ettekujutuse, kuskandis aare võiks olla. Anete üritas saada telefonitsi väikest vihjet. Aga lõpuks leidsin ikka kavala koha omaenda terava silmaga! Anete kirjutas meie nimed logiraamatusse ja siis võisime tagasiteele asuda. Oli päris omamoodi kogemus.
Prrr... Hea, et Erkol parim taskulamp oli. Sisenesime vist ühest kaugeimast uksest, sest enne aardeni jõudmist, suudsime käija läbi palju ruume, igaüks isemoodi hirmuäratav. Kui Erko aarde lõpuks leidis oli ainus mõte, logi ja mine. Ei meeldi mulle maaalused aarded... Nahkhiired olid küll armsad... Rebanst nägime ka.
Sõitsime bussiga Nõlvaku peatusesse, edasi kõndisime terve tee jalgsi. Kui kohale jõudsime, nägime kohe üht sissepääsu, aga see tundus kahtlane. Siis leidsime tagumise sissepääsu, aga see oli veel väiksem. Naasesime siis esimese juurde. Läksime sisse, kõndisime järjest mööda koridori edasi. Jõudsime kunagistesse eluruumidesse. Käisime need läbi. Ma arvasin, et see oli kõik, aga sealt sed "labürint" alles algas. Mingi hetk hargnes koridor kaheks ja läks ka otse edasi. Paistis päevavalgus, hingasime natuke värsket õhku ja läksime tagasi sisse. Kolasime kõik käigud läbi kuni jõudsime surnud rebaseni - ehmatasime korralikult ära. Siis läksime õigesse ruumi ja seal ta oligi. Logisime ära ja hakkasime tagasi jalutama, mis sest, et paar ruumi jäid läbi käimata. Ps! Seal olid laes väiksed armsad magavad nahkhiired, ärge neid üles ajage!!
Üldiselt oli tegemist päris huvitava kandiga, polnudki sinna varem sattunud. Seiklesime seal ikka kõvasti üle tunni (aarde leidmine läks märgatavalt kiiremini). Hea kant aardejahiks ;)
Alguses läksime valest uksest sisse, oleks peaaegu okastraati kinni jäänud :D Seiklesime ringi, meelde tulid kõik eales nähtud õudusfilmid. Ilma Kristjanita poleks sinna vist julgenud minna.. Käisime peaaegu kõik ruumid läbi, väga lahe peidukas :) Aare leitud, võtsime kivi ja jätsime keti ning südame. Läheks teinekordki sinna kolama :)
Ei olnud esimeses kohas kuhu piilusin, kui leitud ta sai.
Täiesti sürr koht. Enne maa alla minemist hingasin sügavalt sisse ja seal pimedas tundus, et mida edasi seda suuremaks ma kasvan. Nagu mingis sürris muinasjutus, kus mingit seent söönuna kasvama hakkad. Sest ukseavad jäid iga hetkega aina väiksemaks seal. Aga tegelikult oli neis käikudes täitsa põnev kolada. Aare oli ilusti oma peidukas ja ootas, et teda ometi leitaks ;). Üksi ma ilmselt sinna kolama poleks läinud, nii et hea et mul tugev seljatagune kaasas oli :D. Tänud peitjale ja Alexile seljatagust turvamast!
Lõpuks jõudsin nii kaugele, et uuesti sinna minna, plaanis oli ta juba ammu. Jõudsin kohale, lugesin samme, vaatasin ringi. Lõpuks ilmutas aare end sellisest kohast, mida ka eelmine kord vaadanud olin, aga polnud osanud peidikuks pidada. Aardest võtsin kaasa draakoni ja omalt poolt jätsin asemele kondeka. Välja tulin juba läbi käikude otse auto juurde. Tänud peitja le, võimas ehitis seal maa all.
Tükk aega olime sellel aardel silma peal hoidnud, aga alati oli liiga pime ja/või kell liiga palju - eelmiste logide põhjal ei tasu siis väga üritada. Et veegi rohkem kindla peale minna, lähenesime aardele "tagantpoolt" ja saimegi autoga kenasti lähedale. Kõigepealt jalutasime nulli, siis leidsime sissepääsu ja sukeldusime. Koht on ikka massiivne! Leid tuli üllatavalt kiirelt - peidukas oli samaaegselt väga loogiline ja niisama huvilise jaoks peaaegu leidmatu. Aarde juurest tagasi minnes mõtlesime veel natuke ringi vaadata: leidsime ühe suurema saali (ka mõnedel piltidel näha) ja ühtäkki märkasime päikesevalgust, mis juhatas meid otse teisest uksest välja pargitud auto juurde. Huvitav, et seda enne ei märganud :) Suur aitäh peitjale sellisesse kohta juhatamast!
Kasutas juhust, et päevasel ajal liikvele sai ja suundusime rehvimägede vahele ekspeditsioonile. Juba ammu on olnud soov lennuvälja vanade militaarrajatiste vahel ringi vaadata, nii et geopeitus oli selle jaoks ideaalne ajend. Leidsime üles nulli ja sealt edasi võimaluse maa alla pääsemiseks. Vau mis koht! Ei oodanud, et seal midagi sellist leidub. Pimedas seal kolada ilmselt väga ei tahaks, isegi valges pakub üsna unustamatuid elamusi. Surnud rebast me siiski eest ei leidnud, küll aga leidsime ühe aarde. Tõeliselt hea lahendus! Aitäh peitjale vahva seikluse eest!
Päris uhke ehitis maa all. Ringi sai kolatud, surnud rebane ka leitud, aga aare jäi esialgu peitu. Kui vahepeal väljas koordinaate käisin täpsustamas, siis kõlas eemalt vile ja püssipaugud... õnneks kuule kohale ei jõudnud, aga väga pikalt ei tahtnud seal ka passida. Lisaks hakkas ta taskulamp lõpuks näitama, et aku hakkab tühjenema. Jääb teiseks korraks.
Teekond mööda Tartu kloaake ja klooagikesi jätkus. Meil õnnestus autoga ilma ühtegi tõkkepuud või keelumärki kohtamata jõuda nullist 25 m kaugusele - siis selgus, et tegelikult on 67 m kaugusel hoopis kasulikum olla. Muidugi tuli enne ületada paar Kummimäestiku kuru, ja seal tekkis sihuke ketserlik mõte, et kui nüüd sinna miskit poetada ... Aga saime kiusatusest kenasti võitu ja sukeldusime tunnelisse. Kena lihtne ja selge minemine, Anu kõndis oma uute valgete plätudega karbini välja. Aga rebast me ei näinud, ei elusat ega ka surnut. Ja võimalik, et aardesse kirjutasin eilse kuupäeva - kogu tegevus käis varahommikul ja manustatud kohvi kogus oli alles selgelt ebapiisav. Aga täitsa uus koht oli, aitüma näitamast!
Aare leitud, superhea koht. Oli meie esimene otsimine ja leidmine. Üksinda poleks never ever sellisesse maaalusesse kohta julgenud minna:)Enne õiget ust sattusime muidugi ka selle surnud rebase peale:) Konteiner sai ilusti omale kohale tagasi asetatud ning omalt poolt lisasime juurde volkswageni võtmehoidja. Endale ei võtnud vahetuskaubaks midagi.
Found it not really there, where Gps was pointing :-) Nice place with a scary mood, incl. a dead fox rotting in a small room. T4TC, this are places that I like. (sorry for the wrong date, I logged with 2.6.13) Paddeltaucher from Germany
Alguses läksin valesse rummi, kuna GPSi signaal kadus. Kõige kaugemas ruumis oli surnud rebane. Mõtlesin, kas tõesti pean selle alt ka vaatama, kuna aare leidmata. Viimaks lugesin väljas maa peal GPS-ga sammude arvu otse ja paremale ja siis jälle maa all ja leidsin kohe üles ;)
Sai sõbraga ratastega mindud. Esimene hetk ei pidanud seda asja väga suureks, aga ajapikku avanes ikka omajagu käike. Aare tuli ilusti kätte. Kuigi karbikaas oli kõvasti kinni, oli tunda, et logiraamat on veidi niiske, aga ei midagi hullu. EVEJ
Mulle sellised maa-alused kolamised meeldivad. Vast seetõttu lootsin aardekirjeldust lugedes midagi vinget. Kohapeal pidin kahjuks pettuma. Miski metroo moodi asi on valmis meisterdatud ja see on ka kõik. Võtsin TB, jätsin kivikese. Militaarne Hiiumaa ja Peeter I on igaljuhul vingemad. Tänan sellegipoolest!
Auto jai esimese tōkkepuu taha ja parast koertest möödahiilimist polnud null enam kaugel. Ōnneks polnud maa all eriliselt keerukat labürinti ja karp tuli kiirelt valja. Hea taskulamp oli abiks.
Vaatasin, et siingi üks rändur ja võimalus mängu eripärasid näidata.
Hea peidukas, ei teadnudki, et Tartus selline koht on. Tagasiteel tahtis kuri koer meiega tutvust teha aga peale paari kurjemat käratust otsustas siiski ümber. Võtsime padrunipea, jätsime patarei.
Läksin pimedas rattaga. Keegi idioot oli teele märgistamata tõkkepuu ette pannud. Mu rattal oli küll valgustus igati tasemel, aga halli tõkkepuud vihmas nägin alles 4-5m kauguselt. Pidurdasin järsult kokkupõrke vältimiseks ja lendasin üle leistangi. Luud jäid terveks, aga paar rusika suurust sinikat on küll tulemas. Saaksin naiste varjupaigas iga kell ulualust :). Jätsin aardesse lennukputuka.
Esimene tõkkepuu oli kilomeeter enne aaret, teine umbes 500m enne aaret.
Väga lahe koht. kammisin ikka päris suure ala läbi seal enne kui õigesse kohta jõudsin :)
Võtsime hunniku pilte, jätsime mõned jalajäljed. Boonusena leidsime väga tõenäoliselt ka punkrist väljumise kiiruse kohaliku rekordi.
Maa alla minek oli ikka veidi hirmutav, sest seal on suhteliselt pime ja kõik need käigud siia-sinna.. igasugused loomakesed (nt konnad, kes mulle üldse ei meeldi:P) ja selja tagant kostuvad helid:P Sain oma hirmudest üle ning leidsime aarde:) Iseenesest põnev paik ning ilma aardeta ei teakski koha olemasolust!