Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
10.01.04 peitsid Luhasoo aarde Rain, Aldo ja Hannes.
Peidukoha läheduses on võimalus palkonnis ööbimiseks, selles majakeses asub ka kohalik külalisteraamat!
Soovitatav on liiklusvahend parkida ja jalgsi teekonda alustada sellistelt koordinaatideltN 57° 38' 25.7'' E 26° 53' 17.4''
Aare asub suures plastkarbis ja mustades kilekottides. Ta on peidetud samblavaiba alla, vihjeks kased.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (8), ujumiskoht (3), metsaonn (3), rästikud (1), rabamatk (1), piknikukoht (1), lumega_raske (1), lõkkeplats (1), laudtee (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCGA
Logiteadete statistika:
115 (98,3%)
2
5
2
1
0
0
Kokku: 125
Jätsime raha ja võtsime kaasa geko. Aitäh!
Peale seda, kui Kaupo oli SUP-iga üle järve abielusadamasse sõudnud ja mina mööda vee äärt kulgevat laudteed kohale liuelnud, kuulutas Eesti Vabariik meid seaduslikeks abikaasadeks. Geopeituritele kohaselt vaatasime ka Luhasoo aarde üle - oli teine täitsa heas korras :)
RMK majake paistab paistab pakkuvat paremas korras elamistingimusi kui pooled elatud kohad mu tudengipõlves. Ühtlasi, põnev lektüüri valik.
Seda aaret ja raba olen kaardi pealt päris palju vaadanud, et ükskord ma tulen ka siia. Ja tegelikult ongi viimasel ajal olnud tunne, et see aeg on käes. Täna oli Luhasoo jalutuskäik minu jaoks päeva parim. Teate küll raba ja päikesepaiste ja sinises taevas vaid paar üksikut pilvetutti. See annab sellise võimsa energialaksu, et jätkub tükiks ajaks. Ma väga tänan Aivet, et ta selle tänasesse päeva sokutas ja muidugi aardepeitjat ka!
Ilm oli ilus ja mõnusalt soe,nii me jalutasime, loodust nautides seal matkarajal.Aitäh!
geojaanil sai veel eelmine õhtu plaani peetud et Silver võtab chillilt ja magab hommikul korralikult välja. Meie aga plaanisime et Kaupo ja Liisuga teeme väikese aarete tuuri ja s silver siis hiljem ühineb. Tegelikkusega läks hoopis nii et silver oli vist üks esimesi kes silmad pähe sai, kuna aga hommikused võimlemis ja ujumisharjutused võtsid niipalju aega, siis Kaupo ja Liis startisid juba Luhasoo suunas. Edumaa oli neil vist minuti või paari jagu aga kaardilugeja suutis meid kuidagi hoopis teisele poole raba navigeerida. Tee läks järjest kitsamaks ja metsikumaks ja veel imestasime et nii kiirelt eest ära jõudsid. Ühel hetkel sai aga tee hoopistükkis otsa ja tee otssas parkis veel kellegi subaru. siis kaarti vaadates sime aru et tegemist polegi ametliku matkaraja parklaga. Rappa sealt yhtegi lähenemisteed enam ei paistnud. Mis seal ikka tuli kaarti korrigeerida ja paariminutisest vahest oli sujuvalt saanud pooletunnine ring. Mõne aja pärast olimegi paljulubavamas parklas. Ja endale üllatuseks sain aru et mina olin taas ainukene kellel see aare leidmata ning Kaupo ka Liis olid meid asja pärast maha raputanud et siin hoopis tähtsamaid ettevalmistustoiminguid asjatada. Aga ega me ei lasknud end sellest pisiasjast segada ja kulgesime edasi esimese ujumiskohani. seal ütles ka silver, et tema teekond lõppeb siin et päikest ja vett nautida. Raba oli mõnusalt inimtyhi ja vesi oli ülimõnus. Ühtegi riideeset me muidugi märjaks tegema ei hakanud. Otsustasin et käin siis üksi aarde juures ka ära. Vaatasin veel viimast korda kaarti ja jätsin telefoni koos muu kraamiga maha. Igaks juhuks tippisin koordinaadi kella sisse, haarasin partaka hambusse ja igaks juhuks ka tükikese riiet kui keegi peaks kogemata rabas vastu jalutama. teisele poole järve jõudes käisin uudistasin esimese asjana seda uhket onni. Ossa raks kui lahe, siia võiks lausa sisse kolida. Kõik mugavused ju olemas. Siis käisin otsisin veel aarde üles. Paljajalu oli paras tegemine mõõda käbisid kõndida :D Tagasiteel sillani jõudes otsustasin väikese shortcuti kasuks. pastaka keerasin riidetyki sisse ja sulpsasin kai pealt vette. Nac aja pärast olingi sirgjoones teisele kaile jõudnud. Seal aga käis korralik asjatamine ja ettevalmistuste tegemine. proovisime siis ka kuidagi kasulikud olla ja abikätt pakkuda. Igastahes isiklikult ei ole nii maagilist kohta selle THE sündmuse jaoks varem kohanud. Lisaks veel sellele et ühe asjaosalise geokarjäär sai siit esimese puudutuse. Väga hästi valitud ja läbi mõeldud. Eks geojahil sai ju nac sooja ka tehtud ;) Vahepeal ühinesid meiega veel murakalised kes samuti vee mõnusid nautima tulid. Vesi oli ju tõeliselt supp ja sai ise ka korduvalt end kastmas käidud. Kõige koomilisem oli veel see et hiljem Rõugesse sõõma minnes kohtusime taas nende samade murakalistega kes samasse kohta keha kinnitama olid tulnud. No Eesti on ikka väike mis väike :D Aitähhid selle m6nusa päikeselise matka eest. Rabakad on alati yhed minu lemmikumaid olnud
Lugesime kuskilt, et siinses rabajärves on mõnus ujuda. Võtsimegi Jõgevalt tulles vette supsamiste ja aarete peatustega just selle eesmärgiks...noh, väga lähedal toimuva geojaani ikka ka:) Radapidi rappa jõudes tuli aga tõeline takistus - murakad!!! Terve bussitäis turiste astus vastu, aga kellelgi ilmselt huvi (aega?) ei olnud. Küll oli mõlemat aga hiljem trehvatud Läti kodanikul, kel suisa mitmes ämbris punetas-kolletas. Vahetasime kummagi riigi turuinfot (meil pea 3x kallim), aga ega tal müümise plaani olevatki - olla hoopis maias meitene kodus, kelle meelerõõmuks murakas nüüd suhkru alla läheb ja siis on jõulul hää vedelat kraami limpsida...ja see ei ole mitte sulanud saldejums, ikka Eesti Ehe!:)
Rabasaarel viis aardeni kena georada, seega tuli verivärske geopeituri jaoks leid kergelt ja rõõmsalt. Tore avastus oli ka kask, kelle näiliselt ühest juurest just kohalviibinute jagu tüvesid sirgus (pildil). Metsaonni võiks aga tulla Eestimaa kauneimat päikesetõusu ja -loojangut nautima, nagu keegi (küllap armunud) Jaanika oli jaanipäeval onni logiraamatusse kirjutanud.
Rabajärves oli vesi soe, aga lainetas kui meres. Pärast selgus, et teisel (st kodu-)pool oli ka purre ning puha vaikne vesi ja pingikesed. Küll aga on tolle redel viletsas seisus. Seega läks hästi. Meil oli ülimõnus varaõhtu, aitäh peitjale! Nüüd puhtana geojaanile!
Ei olnud meie siin varem kumbki käinud. Saime veits lõigata sest järv oli kenasti jääs. Onn ise oli ikka väga äge, oli tunda, et keegi oli just hiljaaegu siin ööbinud sest õhk sees oli selline kergelt soojalõhnaline. Ei, mitte enam soe, kuid spetsiifiline elu-olu ja olemise lõhn jääb natukeseks ajaks ikkagi sisse, et seinad pole külmad ja niisked. Uudistasime siin tükk aega ja jätkasime matka. Aitäh, oli väga mõnus.
Vahvat Luhasoo rada on käidud korduvalt, seekord sai ka aare üles otsitud ning pohli ja jõhvikaid söödud. Aitäh!
Kartsin, et sellise lämmi ilmaga ei pruugi sohu tulek hea mõte olla, aga proovima pidin. Puude all oli täitsa mõnus. Ja lagedal jõudis täpselt õigel ka ujumiskoht kätte. Onnis oli üks härra juba ees puhkamas. Pikalt teda tüütama ei hakanud. Ehk kiire pilk onnike ja aarde juurde edasi. Oli hea meel näha, et ka tagasiteele üks kosutav lomp jääb. Kuid selle serv oli isegi minu jaoks liiga ekstreemne. Keerasin siis otsa ringi ja tuldud teedpidi tagasi.Mõnus oli taas seal järves ennast kosutada. Sedasi jätkates, kasvavad varsti lestad näppude vahele.
Tänud.
Karbi leidmisega muret polnud, too paistis hästi silma, kahjuks oli aga karbis ainult üks poolik pliiats ja mingi geokrety vidin, logiraamatust ei märkigi. Laenasime siis onnis olevast raamatust ühe lehe, voltisime sellest uue raamatu ja panime karbile vähe rohkem maskeeringut peale. Aga jalutuskäik oli mõnus, tänud aarde eest!
Kirjeldusele siin just suurt ei vastanud, aga otsimine ja kogu teekond oli tore elamus!
Jalutuskäik oli mõnus, kuigi veidi palav. Pluus sai järvekeses märjaks kastetud ja siis selga pandud. Autosse jõudes oli ära kuivanud. Nüüd logides imestan, kui palju võib paari päevaga juhtuda. Meil oli logiraamat veel alles. Tänud kutsumast
Väga tore taaskülastus, mille käigus sai uuesti majakesega tutvutud. Ehk peaks teinekord siia saarekesele ööbima tulema.
Vanakeste külastmise rekt jätkus selle toreda matkarajaga. Igati mõnus koht, selliseid aardeid külastada on ju puhas rõõm.
Tänan peitmast.
Tänud peitjale!
Vaatasin, et olen Google mapsis pannud selle raja peab külastama nimekirja. Tehtud!
Luhasooga on selline tore lugu, et aasta tagasi mais oli meil toreda fotograafi Grethega kokku lepitud, et lähme sinna oma pulmafotosid tegema :)
Ma polnud enne kordagi Luhasoo rabas käinud, aga muidugi kiitsin takka, sest rabad lihtsalt on rabavalt kaunid!
Ilmataadil olid omad plaanid ning tookordne fotosessioon toimus hoopis Rõuges, tulemuseks kah imeilusad ning meielikud pildid. Aga - Luhasoo raba jäi meil ju seega nägemata.
Nüüd siis lõpuks käidud ning aaregi logitud.
Peitjale aitäh!
Peaaegu poleks siia tulnud, sest parkla poole sõites loojus päike. Aga kuna teadsime, et ees ootab laudtee, siis tegime pakkumised, kui kaua tagasijõudmiseks kulub ja haarasime taskulambid ühes. Lähenesime põhjapoolset haru kaudu, lauka ületasime jäädpidi. Saarele jõudes oli hämarus veel talutav ja ka tagasitee sai teist laudteeharu pidi ilma lampideta läbitud. Alla tunni läks! Aitäh!
17.05.2009
Minu kõige esimene geoleid - juba ajast, mil polnud geopeitur.
Nii palju on meeles, et läksime sugulastega Luhasoosse ja mu isa ütles, et on kuulnud, et siin kuskil geopeituse aare. Ja see oli kogu informatsioon. Otsisime suure kambaga ja lõpuks isa leidis. Panime vennaga nimed ka sisse.
29.08.2021 Tegime Kaupoga mõnusa matka ja mina olin eriti ootel, sest tahtsin näha, kas originaallogiraamat on alles. 12 aastaga oli nii mõndagi muutunud - karp polnud enam mustas kilekotis ning oli ka uus logiraamat.
Tore oli korraks ajas tagasi minna :)
Siit alustasime oma puhkuse kolmandat päeva :) Millega ikka muuga puhkusel tegeleda kui oma lemmik tegevustega ja siin rajal on need kaks käsikäes - sai mõnusalt matkata mööda põnevat rada ja sai ka aaret otsida :) Oli imeline hommik :) Aitäh :)
Oma tänase seikluspäeva lõpuks jõudsime just siia, õigemini sinna parklasse. Otsustasime, et just sinna paneme oma telgi üles ja jääme ööbima. Enne sellele matkateele tulemist tegime aga tule üles, tegime omale süüa ning panime ka telgi üles, et pärast matkalt tulles oleks võimalus kohe põhku pugeda.
Sellal kui süüa tegime, tuli meie juurde veel lisagi. Oli muidugi seltskondi, kes suundusid matkarajale, kes ujuma, aga lõkke ääres liitus meiega motomatkaja Timm ning jalgrattal rändaja Anastassia. Sai siis nendega veidi juttu puhutud, aega veedetud, enne kui oma matkaringile tulime. Siia järve äärde ja metsaonni juurde jõudsime parasjagu siis kui päike oli kenasti metsa kohal. Mõned inimesed ujusid (vesi oli tõesti väga soe, õhk samas mitte niiväga), mõned tegid pilte (ka päris tõsine pika objektiiviga fotograaf oli järve ääres). Metsaonn oli tühi ning muidugi vaatasime ka selle üle. Tundub mõnus kohake, kuhu täitsa võiks talvel taas tulla.
Kui oma tiirult tagasi jõudsime, siis oli väljas täitsa külm olla, eriti lühikeste pükste ja paljaste säärtega, nagu ma olin. Õhtu oli viimaste soojade õhtutega võrreldes väga jahe, hingeõhk auras. Kui parklasse jõudsime, siis saime teada, et Timm suundub just siia metsaonni ööbima (kuna ütlesime, et see on tühi), Anastassia aga tegi omale aseme puukuuri pööningule! :) Igaühele oma.
Hommikul Timmi me enam ei kohanud, küll aga jätsime osa oma joogivett Anastassiale, kuna arvasime, et talle võiks see tema rännuteel ära kuluda ning meil oli enda jaoks seda piisavalt.
Nii alustasime hommikul siit oma uut seikluspäeva. Täname aarede eest.
23.september ning õues on 22 kraadi. Meeletult ilus ilm! Pool matkast on läbitud ning aarde leidsime päris kiirelt. Geomaskeering oli väga kehvas seisus, selle taastasime. Muidu on aare heas korras ja kuiv. Aarde sisu oli päris huvitav. Suur tänu!
Karl soovis kangesti päeva lõpetada selle aardega ja ööbida metsaonnis. Kuna jäime suht hilja peale, siis oli väike kartus, et parklas olevast 5 autost, keegi juba metsaonni hõivanud on. Sellest hoolimata pakkisime kotid magamisvarustusega kokku ja asusime teele. Jõudsime kuurini kus oli info, et enda puud peab ise kohale tassima. Võtsime mõlemad halud kaenlasse ja jätkasime teed onnini. Päike oli juba madalal ja valgus väga mõnus hubane. Meie õnneks oli onn meie päralt ja saime ennast sisse seada. Aare on heas korras. Peale logimist tegime voodi ära. Karl süütas õues lõkke ja tuppa tegime ka tule. Õhtu möödus kiiresti ja varsti oligi aeg öiseks külaliseks, kelle mina kahjuks maha magasin. Hommikul lasin Karlil hiirekese seiklustest lausa kaks jutustada. Aitäh, meile väga meeldis.
Puhkuse geotuuri 9. ööd tulime veetma Luhasoo matkaonni. Tegemist oli juba väikestviisi kinnisidee või lihtsalt unistusega siia aaret otsima just koos ööbimisega.
Matkaraja parklasse jõudes oli seal lausa 5 autot juba ees. Liigitasime neist 4 tükki kindlasti linnainimesteks, kes meile seal kindlasti konkurentsi pakkuda ei plaani, vaid jalutavad niisama laudtee peal. Üks oli selline vähe kahtlane. Pakkisime ühe ainsa seljakoti ääreni ja üleni asju täis. Natukene vajaminevat jäi ka ühte riidest õlekotti. Asusime teele.
Üllatus oli, et üsna matkaraja alguses oli puukuur ja info, et onni minejad, kes tuld teha soovivad, peavad puud siit kaasa võtma. Meil plaan grillida. Mis siis ikka. Puud kaenlasse ja edasi.
Järve äärde jõudsime kui päike hakkas tasapisi loojuma. Järv oli võrreldes õhuga vist nii soe, et astunuks nagu kuhugi sooja õhumulli sisse. Teisel pool järve nägime mõndasid matkalisi liikumas ja onni juures järgmiseidki. Aga onn ise täitsa tühi ja meie päralt, juhhei! Ladusime kogu kaasatassitud killavoori maha ja läksime aaret otsima. Leid tuli lihtsasti ja paistis, et kõik on aardega hästi. Lappasime mõlemad logiraamatud algusest lõpuni läbi ja lisasime mõned read ka meie poolt.
Edasi tulease grillile, kus paistis olevat peaaegu tuttuus grill. Et majale ka natukene soojust ja kuivust sisse puhada, siis ka sealsele uhkele ahjule tuli alla. Kõik põles nii hästi ja andis nii palju sütt ja soojust, et meie kohaletassitud puudest jäi veel järgmistelegi. Grillisime, chillisime. Sõime, jõime. Mõnus idülline koht siin rabasaarel.
Öösel pakkus poolteisttundi põnevust üks hiireke. Krabistas siin ja seal. Kolistas ka pottide ja pannidega. Korra ronis Maire varvastest vaid 10cm kauguselt mööda. Proovisin teda taskulambi valgusega minena peletada. Otsustas pärast minna hoopis poseerima pottide riiulile.
Hommikul logisin kohalikku logiraamatusse ja jõin kohvi. Varsti hommikusöögi aeg ja siis ongi Luhasoo onni külastus lõppenud. Tagasiteel veel võibolla ühte järvedest ujuma. Tahaks omal jalal ära proovida ka selle veealuse laudtee.
Aitäh aarde eest!
Tagasiteel autoni leidsime uputava laudtee juures ühe hiiglasliku rohelise bänneri. Vaatlusel selgus, et tegemist on RMK mänguga "Püsi metsarajal - rända ajas!", mida siis otsustasime läbi mängida. Selle jaoks tuli külastada 6 erinevat matkarada ja muud ägedat kohta siinses Eestimaa nurgas. Kõikide osalejate vahel loositi ka Muinastulede öö õhtul auhindu. Päädis see sellega, et loosiõnn naeratas meile mõlemale ja Maire võitis peaauhinna ja mina raamatu :)
Milline matk! Jõhvikaid on väga palju aga toored veel. Rabajärv oli väga kosutav. Kahjuks saarel ei jõudnud ööbida.Väga ilus rada ja soovitan.EVEJ
Tõeliselt mõnus koht külastamiseks ilusal suvepäeval. Lausa terve päeva veetsime aarde lähedal murakaid korjates. Päikeseloojangu ajal sai tehtud veel ülimõnus ja värskendav suplus Mustjärves ning siis juba kogu oma saagiga suund võetud parklasse. Kusjuures sulistada saime täielikus vaikuses ja ühtki mugu ka ei olnud silmapiiril. See päev jääb meelde. Aitäh kutsumast! Koht, kuhu sooviks tulla veel :)
See oli kahtlemata päeva üks parim hetk. Puhas nauding ja olematu skoor. Raba oli kohe valmivate murakatega paksult kaetud ja ma aina imestasin ja imetlesin, kui palju neid seal on. Onn oli ka megaäge. Selline tunne oli sisse astudes, et keegi on just voodist tõusnud aga ometi polnud seal kedagi ja vabalt oleks võinud sinna ka ilma ettevalmistuseta mõneks päevaks sisse kolida, sest vähemalt pakk makarone oli olemas. Mõnus matk, kerge aardeleid. Lausa nii kerge, et nurgake piilus maskeeringu alt välja. Aitäh!
Tegime vastupäeva ringi mööda laudteed. Päev oli palav ja rahvast üksjagu, mina meenutasin, et viimati sai siin käidud 18a tagasi sügisel esimese lume aegu...
Selleks päevaks oli 20 km juba astutud. Kas astuda lõkkekohast rabasaarele edasi, oli mõningase arutluse teema. Tagantjärele tarkusena sai tehtud õige otsus. Igati väärt lisatiir ja superluks ööbimispaik pealekauba. Aare korras ja kenasti leitav, aitäh.
Nii vana aare ning ma ei ole kordagi siia sattunud. Karuonu oli seevastu juba kolmandat korda. Mulle väga meeldis see matkarada, vaheldusrikas ja oli mida vaadata. Parkla oli koroonaajastule kohaselt autosid täis. Kui muidu inimesed siia ei satu, siis ilmselt on kodus istumine nii ära tüüdanud, et kasutatakse juhust välja saada.
Esimest korda nägin lompides konnakudu, pole varem juhtunud märkama. Kilekoti me võtsime küll kaasa, kuid aare oli kuiv ja korras, arvasime, et kilekott teeb vaid liiga ning hakkab niiskust koguma. Karuonu teadis rääkida, et tema leidmise ajal oli karbil lausa viis kilekotti ümber olnud. :) Mõnus astumine oli ning siia tahaks suvel tagasi, et järves ujuda. Kõik võimalused selleks on ju loodud. Ja kägu juba kukkus!
Meie matkasihid lähevad juba täitsa kaugele Tartust, aga sõita mulle meeldib ja auto sööb loodussõbralikult maagaasi, seega pole hullu. Täna õhtupoolikul tulimegi siis Läti piiri äärde ilusale rabarajale. Alguses oli rada nagu maantee, sai kolmekesi kõrvuti isegi jalutada. Mustjärve ääres istusime ja jutustasime veidi, kuulasime paarituvaid konnasid. Edasi jalutades kukkus Tom puusani sohu, kui pilk ekslema raja pealt läks, aga õnneks oli üsna soe ja autos lisapüksid ja sokid ootamas. Soosaarel avastasime väga vinge matkamaja. Korra tundus lausa, et keegi elab seal. Laua peal oli vetsupaber ja kaks sibulat. Aga ei olnud seal kedagi, lihtsalt järjekordne vinge RMK majake matkajatele. Vahepeal logisime heas korras aarde ja läksime järjest kitsamat laudrada edasi. Ring kokku on 4,5 km, seega väga mõnus jalasirutus. Soovitan!
Üks avastamata soo aare. Super luks rada ja kena koht. Aardel ei olnud kotti ümber seega paluks järgmistel leidjatel võimalusel üks must kott kaasa võtta. Tänud
Leitud! Matkasime niisama aastapäeva matka ja siis tuli mõte, et nii ilusas kohas on kindlasti mõni aare. Natuke niiskusest kahjustatud ja pastakas ei tahtnud külmaga kirjutada, jätsime ühe hariliku.
Vastse-Roosas läks mitteleiuga planeeritust kauem aega ja jõudsin siia mõni minut pärast viite. Auto jäi parklasse, kotti viskasin igaks juhuks ka pealambi. Kui tunniga hakkama ei saa, jään pimeda peale. Vihma sadas endiselt ning laudteed olid oodatult libedad. Järv pakkus silmailu, eriti koos järve kohal kõrguva rabasaarega. Miski muidugi ei valmistanud mind ette selleks üllatuseks, mis rabasaarel ees ootas. Vinge koht. Panin onni logiraamatusse logi kirja ning siis metsavennapunkrite asemete juures ka aardesse. Kogu selle aja ketras pea ideid, kuidas, kellega ja millal siia ööbima tulla. Võtsin onni seina äärest maha jäetud prügi kaasa ning tarisin selle parklasse prügikonteinerisse. No on loodusenautijad mõned ikka! Tagasi auto juurde jõudsin kella kuueks, oli just pimedaks läinud.
Laudteed on mõnusad, eriti kui neil rattaga sõita saab. Otsustasin selle ringi rattaga ära proovida. Läks nii ja naa. Meenus kellegi foobia sellest et ta põrandaprakku kukub. :) Vanemad teeosad on jah nii tehtud, et saab sõita aga uue osa standard nõuab suht jämedaid rehve. Muidu oli põnev ja jäime terveks ka. Aare oli väga kauni maskeeringuga ja matkaonn ka lahe. Aitäh peitmast.
Hommikul sai pakitud kodus seljakotid ning asutud teele Luhasoo metsaonni poole. Kuulsime sellest vahvast kohast oma tuttavatelt. Ega selle kohta eriti infot ei leiagi. Mainitakse ainult Luhasoo matkarada. Mõnes mõttes ongi see hea, sest seal veedetud aja jooksul sattus ainult paar jalutajat sinna. Ümberringi oli mõnus vaikus.
Nagu rabasaarel ikka on seal puudu kõigest: veest, tule tegemisel puudest ning enda tekitatud prügi tuleb ka kaasa võtta. Kaasa sai võetud ka terve matkarajalt leitud prügi. Siin kohal ei saagi aru inimeste mõttemaailmast visata oma õllepurgid rabalaugastesse. Kilosid jõuad metsa vedada, aga gramme tagasi mitte.Täitsa kurb, et alkohol muudab inimesed lödipüksteks.
Aga suure südamega matkasell ajabki läbi vähesega ning pooldab primitiivset lähenemist. Koht sai kindlasti üheks minu meelis paigaks ning kavatsen sinna üsna pea tagasi minna. Aardest nii palju, et mõnus vanakooli peitmisviis. Ning sellised toredad kohad väärivad aardeid. Sinna ei ole mõtet skoorima minna, vaid tuleb võtta aega nii iseenda, kui ka mõtete jaoks. Täname peitjat!
Jõudsin õhtul parklasse, panin telgi püsti. Kuna olin juba piisavalt väsinud, siis otsustasin aardesse hommikul minna. Mõnulesin nii sama kui kaugusest hakkas kuulduma müristamist. Pakkisin telgi kähku kokku tagasi ja kolisin kuuri lakapealsele. Mõne aja pärast oligi äike kohal… ah sa nuga kus ikka tormas, taevas oli pidevalt valge ja müristamisel vahet ei olnudki, kogu aeg kõmises. Varsti hakkas ka katud läbi laskma, aga õnneks mitte väga hullusti nii, et mõni kuiv koht ikka oli ka. Telgis oleksin ilmselt ära uppunud. Hommikul ootasin kui päike välja tuli ja läksin rajale. Mõnus jalutuskäik ja kosutav suplus rabajärves, mis sa hing veel ihkad. :) Tänan.
Sättisime teekonna Võrust Luhasoole läbi Haanja ja Rõuge(pood). Haanjast Rõugesse viiv tee oli vist minu elu kiireimad 10 kilomeetrit, teel on 138m langust ja 0 meetrit tõusu :) Saabunud Luhasoole, seadsime ennast puukuuri lakka ilusti sisse ja suundusime matkarajale. Tõsiselt soe oli. Täitsime järve ääres veepudelid ja pesime ennast. Aare tuli kiiresti välja. Magasime seal lakas öösel nagu notid. Hommikul lahkusime mööda RMK matkateed pärast mõnusat kohvi ja näksimist. Aitäh!
Kuskil viis aastat oleme juba suutnud seda aaret mitte otsida - ümberringi mitu korda puhas vuuk tehtud, otsimisplaanegi peetud, aga alati on kas kiire lõuna suunas, kiire põhja suunas või mingid muud põhjused, et ei ole saanud siinseks nautlemiseks paari tundi näpistada.
Nüüd oli kõik olemas: esimene tõsiselt kevadine ilm, loojuma hakkav päike ja palju vaba aega. Parklas oli juba kolm autot ees, aga parkla ise oli täielik jääväli, ühes suunas kaldu pealegi. Hakkasin ümber pöörama ja olin juba manöövrit lõpetamas, kui märkasin, et auto lihtsalt vaikselt libiseb külg ees parkla madalama külje suunas. Ootasin, kuni see lõpuks seisma jäi, ja hiilisin vaikselt sidurit libistades ülemisse serva tagasi. Siis vaatasime hindavalt teisi parklas olevaid autosid ja kujutasime ette, kuidas rabast tagasi jõudes on nad kõik parkla alumisse otsa kuhja libisenud :)
Valisime minemiseks vasakpoolse haru. Esmalt mets, siis juba raba. Laudteest oli igal teisel sammul keegi mööda astunud ja endalgi oli sellel libedal kõrgendikul püsimisega veidi raskusi. Lisaks tekkis mure, et logide järgi pole keegi seda aaret juba aastaid lumega leidnud. Otsustasime, et pole hullu, siis ongi rohkem põhjust suvel tagasi tulla. Järvest mõtlesime algul otse üle jalutada, aga jää peal oli nii palju vett, et minu jalatsitega oleks olemine ebamugavaks läinud. Ringiga oli ka päris ilus.
Maja juurde jõudes polnud inimestest märkigi. Tegime põhjaliku onnituuri ja veendusime, et väga pädev ja hästivarustatud onn, tahaks endalegi sellist kuhugi metsa vahele. Siis oli aarde kord. Null oli kenasti tuvastatav, kahtlane mätas samuti. Kerge vopsu järel oligi aare käes.
Tagasiteel tõusis juba kuu päikese asemele. Kujutasime ette, kuidas siin talukohas elu sada aastat tagasi käis. Parklas olid ainult kaapimisjäljed, kõik olid suutnud linnaellu tagasi põgeneda. Me võtsime suuna mõnele teisele metsale, et natuke lõket teha. Aitäh siia kutsumast!
Kui eelneval õhtul oli siin 11 autot, siis hommikul polnud kedagi. Mõtlesin, et kui palav ikka on ning läksin rajale saabaste ja paksude pükstega. Ikka väga palav hakkas. Kui jõudsin onni poolsesse ujumiskohta, siis polnud muud valikut kui teha üks jahutav sulps. Oli kosutav ning sai edasi matkata. Järjekordne väga lahe koht, siin kannataks ju talvel sündmust korraldada :) . Uudistasin kõik üle ning läksin teist teed pidi tagasi. Parklasse jõudes oli jälle palav, tuli siis gaasi väänata et jahedamaks läheks.
Laudtee on nüüdseks saanud uue kuue.Väga mõnus jalutamine päikesepaistelise ilmaga.Aarde lähistel olev matkaonn oli hõivatud ühe noore perekonna poolt.Tervitasime ja piilusime vaid korra üle ukseläve sisse.Tore aare,aitäh.
Lugesin logisid, et matkarada on suletud. Seejärel lugesin veebist, et suundumine matkarajale on omal vastutusel. Võtsime vastutuse ja asusime teele. Pärast rekonstrueeritud laudtee lõiku olev laudtee oli tõesti omad paremad päevad ära näinud, kuid kandis hästi. Matkaonn oli tühi enne aarde logimist kirjutasime oma nimed onnis olevasse raamatusse. Järgmistele külastajatele jätsime laua peale 4 kommi. Aitäh.
Huvitavat lugemist neile kes Luhasoo metsaonnis ööbida soovivad.
tööde valmimise tähtaeg juuli 2017 ületatakse ikka väga pikalt veel
Väga kena paik ja kena jalutamine. Kuna see matkarada ei olnud meie tänane ainus rada, ei jaksanud enam kogu meeskond end autost välja ajada. Seega käisin üksi onni juures ära.
Vastu tuli marjulisi, kes küll ütlesid, et natuke veel vara...
Tõepoolest on silt üleval, et matkarada on suletud. Ja tõsi on ka see, et rada on kohati nutuses seisus ja peab olema tähelepanelik.
Tänud aarde eest!
Alustan lõpust, et ära minnes avastasime laudteemeistrite auto varjust sildi, et Luhasoo õpperada on seoses rekonstrueerimistöödega SULETUD! Kahjuks varjas see auto selle sildi täna vähemalt 10 rajale läinud seltskonna eest ära! Ja kui me vaatasime matkaonni sissekandeid, siis tundub, et see auto seisab selle sildi ees iga päev! :) Uus laudtee valmib. Aega veel läheb. Lubatud on valmimiseks juuli 2017. Kahtlane, kas jõuavad.
Julgustame geopeitureid taas minema ka edasi matkaonnist. Sellele teele, mis on raja alguses infotahvlil maha tõmmatud. Veidi peale tagasitee algust, esimese kõrgema rabasaare kohas pöörab üks tee osa ära vasakule selliseks vahvaks paunaks, kus rada on algul vee sees ja siis vee all. Alguses on rada tõepoolest kehvake - natuke lagunenud lauad vee all rohumätaste vahel. Aga natukese aja pärast läheb korralik laud päris vee alla, kus on juba laugas ja vesi sillerdab. Veest ulatuvad välja kuivanud puud ja ühes kohas on ka kollane vesikupp. Kui aeglaselt jalg-jala ette mööda lauda libistada, siis saab päris hästi aru, kust rada läheb. NB! Kohati on vesi normaalmõõtudes inimesel hargivaheni. Tundub, et iga aastaga tõuseb vesi kõrgemale. Aga põnev on ikkagi, sest rada vees ei näe, puhtalt tunnetuse küsimus. NB! Ei tea kusagil Eestis teist sellist vahvat rada võrdluseks tuua! Proovige ära :) Tagasi on mõtet tulla peale seda pauna uuesti metsaonni juurde, sest edasine rada läheb ilma tähistamata metsa ja põldude vahele, kus võib ära eksida. Sain uduselt aru, et vist mingid maaomanikud ei anna sealt läbiminekuks enam luba. Aga täpselt ei tea.
Mõnus matkake oli. Piret oli rääkinud küll, kui põnev on täis ring ümber järve matkata aga ma siiski jätsin minemata.... Tänud peitjale!
Ikka oli jalutamist. Onni arengukavas on kirjas, et laudtee taastatakse kogu pikkuses 2016/2017 hooajal, aga veel ei paistnud midagi. Eks siis järgmisel aastal. EVEJ.
Teise geopäeva kõige raskem aare. Seene-marjakorvid olid täis saanud ja fun-time algas. Eelmise päeva jahedam pilvealune ilm oli asendunud leitsakuga, laudteegi polnud enam esimeses nooruses. Huvitav saareke keset raba. Ise laukasse ujuma ei läinud, see-eest koerad käisid seal mõnuga lausa paar korda. Tänud peitjale.
Põikasime korra Kornetist üle piiri ja külastasime Luhasoo aaret ka. Mõnus jalutuskäik oli. Aitäh!
Kui auto pargitud, küsis Sander, et kui palju aardeni maad on. Vastus teda muidugi eriti ei rõõmustanud. Laudtee on kohati täitsa mäda, niiet pidi kogu aeg jalge ette vaatama. Õnneks aga pääsesime täiesti kuiva jalaga. Metsaonn oli isa ja poja poolt vallutatud, tervitasime ja suundusime aarde poole. Ei seganud meie neid, ega nemad meid. Poiss hoiatas meid pärast, et matkarada kahjuks ringiga tagasi ei lähe ja et tuleb sama teed tagasi minna. Täname ilusasse rabasse kutsumast!
Traditsioonilisel jaanipäeva matkal läksime kõigepealt Luhasoo õpperajale. Sõitsime Rõuge lähedalt jalgratastega 17 km matkaraja parklasse. Parklast leidsime kaardi, millel ringiga tagasitee mustade ristidega maha kriipsutatud ja juures silt, mis hoiatas tagasiteel ettetulevate raskuste eest. Aga ei mingit konkreetset keeldu.
Alustasime matkarada. Enamus laudteest on ajahamba ja ilmastiku puretud, kuid ei midagi hullu. Ainult jalge ette tuleb vaadata, et mõne välja turritava naela otsa ei komistaks. Järv oli mõnusalt karastav. Majakoht mõnusalt nauditav. Sama teed ei tahtnud hästi tagasi minna ja pealegi ju huvitav ka, et millest põnevast meid ringiga tagasiteel ilma tahetakse jätta! :) Hakkasime mitte soovitatavat teed tagasi minema. Esialgu oli laudrada samasugune, kui ennegi, kuid siis pöördus üks haru väikese veesilma poole. Otsustasime vähemalt pilte sinna tegema minna, sest paistis, et laudrada kaob seal sootuks. Nii oligi, et laudrada lõppes vees. Kogemata aga jalaga edasi libistades tundus, et lauad jätkuvad vee ja samblakihi all edasi. Vaikselt paljast jalga edasi nihutades tundus laud korralik ja paigal püsiv. Tekkis huvi, kaugele nii saab. Mart asus rajaleidjaks. Midagi välja ei paistnud, kuid jalaga katsudes oli vees hästi säilinud laudrada tunda. Küll libe, kuid see-eest isegi ei kõikunud ega liikunud. Aega võttis, aga asja sai ja nii jõudsime kõvema pinnaseni. Seal oli laudrada lihtsalt märja sambla tõttu libe. Ja siis tuli ette veel suurem vesi. Aga kummaliselt oli vee keskel infotahvel. Seega võis loota, et ka sinnani võiks laudrada minna. Ja läks. Küll palju sügavamal ja palju libedam. Põnevust jätkus tagasiteel küllaga. Mõnel väiksemal teekonnalisel ulatus vesi vahepeal hargivaheni. Ja kui jälle kuival maal oldi ning tähelepanu hajus ja siis kogemata lauast mööda astusid, siis oli jalg kuni puusani mõnusas soojas samblavannis. Ja siis tuli mets ja arvatava raja jätk ja mingil hetkel oli meie ees vana kulunud viit. Läksime juhatatud suunas kuni meie ees laius esmapilgul läbimatu võsa. Kuid sealgi silmasime laudraja alget. Sealne laudraja osa oli küll väga halvas seisus, kuid meile õige tee näitajaks ja nii ma sadakond meetrit läbi murdsime ja lõppu ehk alguspunkti kohale jõudsime.
Väga äge tagasitee! Julgen arvata, et need, kes otse tagasi lähevad tuldud teed, jäävad rohkem kui enamast lahedast osast ilma :) Aga see sõltub muidugi sellest, mida keegi lahedaks peab :)
Igal juhul on see aare väga ägedas kohas ja tänu kobraste tegevusele leidub osal teest ka suurt põnevust :) Aitäh peitjatele! EVEJ
See oli täna ainus aare, kuhu Siim kaasa tulla soovis. Kummikud on tema arust nõrkadele ja tänu sellele omandas ta teel aardeni mitmeid tarkuseteri: rabavesi on praegu väga külm. Jogurtit käes hoides on keerulisem märjal laudteel tasakaalu hoida. Õnneks sai jogurt põõsasse peidetud enne vette kukkumist, tähendab tänu sellele jäid kukkumised olemata. Edasi tuli tarkus, et esimene kõndija näeb paremini põhja. No ja mingil hetkel selgus, et pole enam põhjust paljajalu käia. Seoses sellega selgus, et tossudega on vesi palju soojem. Kõige suurem õnn oli see, et lemmiksokid olid taskus ja kuivad. Maja juures leidis noormees kirve ja tahtis oma esimest kirveleidu sooritada. Kahjuks olin ma selleks ajaks juba meie nimed sisse kandnud. Väga vaheldusrikas ja lõbus retk oli. Aare oli kenasti korras. Aitäh!
Läksime plaaniga Meiesaarele onni öömajale jääda. Raja algusest kuhjasime kodinatele lisaks puud ka selga ja asusime teele. Tegime onniahju tule, valmistasime õhtusöögi ja tundsime mõnu rahust ning vaikusest. Ööpimeduses asusime aaret otsima, ikka selleks, et põnevam oleks. Vihjeks olid kased- ööpimeduses paistis neid palju olevat, nii et tatsasime ikka ringi ka enne kui õiged leidsime. Hommikuks olid enamus kased mändidega asendunud :) Meie esimene aare edukalt leitud ja logitud. Jätsime süütetabletid neile kel onnis raskusi tule süütamisega. Ei võtnud midagi. Pimedal ajal onnis ööbijatele soovitus, võtke mõned küünlad kaasa. Soovitus niisama matkajatele- võtke parkla juurest halg või paar näppu ja jätke onni juurde riita. Tänud peitjatele!
Täna mõned teeäärsed aarded sai otsitud ja leitud. Superluks loodus, nagu päris. Kuigi väljas oli palav, majakeses sees oli nagu sahver. Väga lahe, aitäh! Sain ka infotahvlitelt targemaks, näiteks et karul on kevadel kõht kinni.
Nagu Karl Ristikivi kirjutas sisaliku jäljest kivil, mis on olemas, kuigi seda ei näe, siis lisatud fotol on sisaliku jälg puidul. Kes hoolega vaatab, saab aru, et see on ka seal täiesti olemas. Sisalik ise kahjuks on umbes 0,239 sekundit (hinnanguliselt) kiirem kui fotoaparaadi päästik.
Laudtee oli tõeliselt libe. See oli paras harjutus enne talve jääl kõndimiseks. Mingisugused imelikud lihased olid järgmisel päeval valusad :) Lahe teekond oli siiski ja aare sai leitud. Tänud peitjatele.
Esimese hooga panime ettevaatamatult GPSi aarde koordinaadi. Selle peale jõudsime tupikteele, kusjuures meie ja aarde vahele jäi poolteist kilomeetrit sood ja lisaks veel ka mingi jõgi. Proovisime siis õnne soovitatud parkla koordinaatidega. GPS näitas teekonna pikkuseks üle 20 kilomeetri... Mõtlesime selle aarde üldse pikalt saata selleks korraks, aga kui edasi liikusime siis tuli parkla aina lähemale ja otsustasime ikka asja üle kontrollida. Laudtee oli oi kui libe, napikaid ei jõudnud kokku lugedagi. Lõpuks jõudsime siiski edukalt saarele. Onni juures toimetas üks mugu, aga õnneks oli aare ohutus kauguses. Veidi ringi vaatamist ja jäigi karbike silma. Täitsa kiire leid. Panime nimed kirja ja jalutasime mööda libedat laudteed tagasi. Aitäh peitjatele.
Oli tore matk, aitäh sinna juhatamast. Proovisime aardekasti veidi paremini maskeerida, sest see oli pooleldi nähtaval. Keegi oli peidukoha lähedal ka keha kergendanud, kuigi metsaonni juures on WC olemas. EVEJ.
Udu otsustas mu täiega rappa vedada. keset raba teatas veel, et nüüd tuleb aaret ka veel hakata otsima... Minu õnneks või õnnetuseks oli ta selle juba leidnud, kui mina alles oma unist pilku selgeks üritasin saada....
Käisime murakajahil ja pildistamisretkel. Aare tuli gepsuta vihjele vastavast kohast välja. Onnis ja saarel olin varemgi käinud kuid siis ei teadnud geopeitusest veel miskit. Tagasiteel sai Mustjärves supeldud. Super soe vihmane laupäev :)
See onn oleks passinud ööbimiseks küll, aga seekord olime laisad ja mõte puude-asjade-söökide tassimisest mööda üleujutatud laudteed tundus pika päeva õhtul liig. Nii käisin aarde juures sutsti ära, taas üks üle 10 aasta vanune vanake leitud. Igati heas korras ja toredas kohas, aitäh!
Päevapikkuse seikluse hulka Haanjamaal kuulus ka Võrumaa suurima raba külastamine, nii sai ka kohalik aare leitud. Soovitan kõigile soojalt sealset metsaonni külastada- midagi õdusamat on raske ette kujutada. Tagasitee möödus paljajalu üleujutatud laudtee kõrval mülkas sumades, kolleeg astus peaaegu rästiku otsa. Järjekordne tore mürts ja plärts, aitäh!
DCCCXLIII. Misso lähedalt, Hino järve äärest, jalgarattaga. Ei uurinud enne, kuidas gps mind juhatab, lõpuks olin tupikus, 2 kilti aardeni. Jalgsi oleks veel üle raba läinud aga rattaga ei hakanud üritama, saabki pikema trenni. Järgmine gpsi pakutud variant näitas üle 40-ne kiltist ringi, täitsa lollakas, ei hakanud isegi uurima, mis kaudu see oleks kulgenud ja jätkasin enda otsustuste kohaselt. Sain 10 + kiltiga hakkama ja nägin teel palju huvitavaid kohti. Mõtteid edaspidiseks tekkis....
Luhasoo õpperaja laudtee oli üpris korralik ja rattaga sõidetav, tagasi tulles olin juba päris julge ja mõnes kohas küündis kiirus juba 20 km/h lähedale. Soosaarel korralik RMK maja. Samas üllatas mind Regio topo kaart, mis näitas poolele soosaarele väikest järve, kus ka aare oleks pidanud olema. Looduses nii ei olnud ja aardeleid oli kiire, karp oli asetatud lihtsalt kaskede vahele ja nähtav mitmekümne meetri kauguselt. Panin tagasi õigesse kohta. Tänud, siia kutsumast!
Pool rada oli täitsa heas seisukorras, pool oli vee all. Onnis oli ahi veel soe. Aardes puudus logiraamat ja kirjutusvahend.
Mõmisen mõnust-täielik energialaks...grill kuuvalgel,onnis kamina kütmine,jäägritee...Rabavaikus-külalisteraamatuse kantud hundiulg vaid puudus... NB! Tulevikus Luhasoole minejatele-puid soovitan kaasa varuda...;) Aare oli korras.EVEJ.
Kuna see suvi ei paistagi veel lõppevat, siis oli ühel segasel seltskonnal mõte suvehooaega veelkord lõpetada. Väikese telkimise, lõkketule ja liha grillimisega värskes õhus. Kui pakuti võimalust ka sellest osa saada, siis minu nõrk loomus keelduda ei lubanud. Nii korjasingi südame värisedes kraami kokku ja lootuses, et elusana tagasi tulen, asusingi teele. Esialgne plaan ühes teises kohas Võrumaal telkida lendas vastu taevast ja nii me siia siis tulimegi. Ja üllatus oli suur, leides eest nii suurepärase metsaonni. Ja puude kaasa vedamise soovitus kuulub küll praegu julmade naljade hulka. ;) Tegime kaks tretti auto ja rabasaare vahel, esimese korraga võtsime natuke puid ja natuke vajalikku kraami, teise korraga veel puuduva osa asjadest. Liikumine ju terviseks.
RMK onni nähes oli ilmselgelt mõttetu telke saarele vedada ja nendes ööbida. Nii grillisimegi algul õues kuuvalgel ja hiljem sussitasime toas kaminas edasi, kui tuul juba meid ennast rappa vedada tahtis. Logiraamatut majas lugedes võis kahju tunda, et huntide ulgumist kuulda polnud... Täiskuu oleks võinud seda ju soodustada.
Igastahes onn oli soe ka hommikul veel ja minu mure ära külmumisest oli asjatu. ;) Isegi allakoolitegelane seltskonnas magas nagu nott.
Hommikul otsisime ka aarde üles, Oli kena suur karp, kuid üpris kasina sisuga. Ka logiraamat on niru, kuid paremat mul panna polnud. Ei olnud ju üldse geopeituse mõttega teele läinud.
Suured tänud seltskonnale, kes mu kodust välja vedas, aarde peitjale ja eelkõige RMK-le, kes nii vahva koha on loonud. Erilised ovatsioonid aga ahjumeistrile! Ei aja suitsu sisse ega midagi. Läheb soojaks ja püsib soe, tänu siibritele... Luks värk!
GPS suunas meid kohale. Sõitsime siis nagu ta pakkus ja jõudsime täpselt teisele poole. Joppisin mitu aega. Lõpuks sõitsime tagasi mingi pea 25 km. Kuna vihm ähvardas lõppeda siis oli hea astuda, sest märjaks eriti ei saanud, küll aga olid igasugu putukad kah lehe all peidus. Kiireks hakkas kiskuma sestap lubasime, et see on viimane silt mida rajal loeme. Ja seda sai lubatud iga sildi juures. Mingil ajal on ilmselt tahetud ka laudteed paremaks teha aga peale laudade tassimist on ilmselt ära väsitud. Neid laudu vedeles ikka kümnete kaupa seal tee ääres. Maja juures polnud kedagi. Täitsa äge maja on. Seal võiks isegi ööbida. Panime logi kirja tulime tagasi täpselt vastupidi soovitusele. Asi lõppes sellega, et see mittesoovituslik rada on niitamata rohuga ja auto juures olid kummarid ääreni vett täis ning püksid kah märjad. Aitäh.
Väga mitmete georetkede jooksul ikka ja alati teenimatult kõrvale jäänud koht sai lõpuks külastatud.Auto kenasti parklasse ja algselt olime valmis seal ka ööbima, kuid jube parmurünnak tagasiteel, pani sellest loobuma.Startisime õhtupäikses rajale ning ainukese märkuse mille sain oli see, et teil meestel on ikka hea...võtate suvalises kohas...särgi maha ja kõnnite.Nujah, rabas ju võib?Mõnes kohas kohalikud arvasid teisiti ning nende rünnakutest on märgid ilmselt suve lõpuni.Tark ajaleht kirjutas, et kui parmud ründavad, kükitage maha!Järjekordne valgenahalise, arvutinohiku väljamõeldis!Peale seda kui kannad hakkasid kukalt puudutama, saabus närilistest vaikus.Kenasti saarele jõudnud oli kohalik majake täitsa huvi pakkuv:tee alguses paluti endale puud kaasa võtta aga kohapeal oli maja ümbrus paksult lõkkeuid täis,Hm...valmistuvad vist karmiks talveks...ka kohapeal olnud redelile ei suutnud kuidagi rakendust leida, ka mitte peale kolmandat ringi maja sees ja väljas.Igatahes, alustasime tagasiteed, mis oli sama pikk kui minnes.Ahjaa...vahepeal ikka logisime ka täiesti kõbusasse aardesse, aitäh!
Parklas tutvusime rajakaardiga ja siis teele.Metsas kiusasid meid parmud ja kergendus saabus alles rabas. Siin ajas tuul parmud minema ja oli hea rahulik astuda. Laudtee oli kuiv, kuid rohusemad kohad olid suht libedad veetagi. Varsti on kõik murakad rabas valmis, mõne küpse marja sain juba praegugi põske pista. Peale pisukest astumist jõudsimegi rabasaarele ja onn lausa kutsus endaga tutvuma. Täitsa mõnus katusealune, redeli otstarve jäi vaid arusaamatuks, polnud nagu mulku kustkaudu pööningule minna (seda pööningut ei paistnud nagu olevatki :P)Kandsime oma nimed kohalikku külalisteraamatusse sisse ja suundusime aaret otsima. Oli teine täitsa ok ja tagasiteel pildistasin veel onni ümber valvavaid tegelasi. Tagasitee parklasse kulus kuidagi kiiremini, kuigi püüdsin ikka ja jälle loodust pildile püüda. Tänud vahva matka eest!
Sai siis ka see tee lõpuks ette võetud. Tee aardeni kulges peaaegu, et valutult. Järve äärde jõudes hakkas vihma tibutama ja mida rutakamalt me astusime, seda tihedamalt hakkas sadama. Lõpuks joostes kallas ikka korralikult. Veidike aega passisime onnis vihmavarjus enne kui logima läksime. Täname juhatamast! Lahe koht!
Parklas hoiatas silt, et laudtee on täiesti normaalselt läbitav kuni rabasaareni. Sealt edasi aga ei soovitatud minna ning peeti paremaks, kui sama radapidi tagasi tuleme. No läksime. Oligi täitsa normaalne kuni järveni. Sealt vasakult ümber lombi kadusid mõned lauad vahepeal pisut vee alla kuid üldiselt pidas kõik paika nii, nagu kirjeldatud. Rabasaarel grillis noorte trio vorstikesi ja kontskingades tibi oli kord ühe kord teise noormehe süles. Meie tervituse peale ei osanud nad möhhigi kosta. (nüüd me siis ütleme kooris - oi-need-tänapäeva-noored ja vangutame pead). Aare paljastas ennast kena kuhila alt ja no ei olnud kõige paremas seisus. Niiskus oli karpi pugenud ja sodi, mida see sisaldas, ei kannatanud kriitikat. Kardetavasti leiavad seda ka saarele matkajad, millega muidu seletada karbis vedelenud teatri ja muuseumipileteid, jõhvikaid!?! ja kasutatud nuge-kahvleid. Keerasime karbi tagurpidi, kuivatasime ja tagasi läks vaid kõlbulik. Ülejäänu sai Tartu Olerexi prügikast endale. Tagasiteel asutas end minekule aga vahva suurte matkakottidega seltskond, kes sinna ööbima suundus. Muidu oli aga lahe retk. Täname peitjat!
Aarde juurde viis laudrada, kahjuks ma valisin sinna minekuks kehvemas seisus raja kui tagasi tulles. Raba ujutas ka ennast natuke üle ja ka üle minu kummikuääre :( Aga vesi on juba soe ja skoorija hing ei saanud arugi, et kummik lirtsub. Põlvedeni kummikutega seal probleeme ei teki, nii, et minge skoorima ;)
Oi see mulle meeldis - aitäh! Laudtee oli libe kui seesamunegi, millega ta riimi läheb. Andsin usinasti saabast ja vaatasin, et päris uisutamiseks ei läheks. Soo sahises kenasti vhmakese käes, aga põdrakärbsed ja muu lendav kraam oli juba talveunes - ideaalne ilm matkamiseks, nahk auas seljas. Natuke üle 13 minuti kulus järveni jõudmiseks, veel viis aardeni, leid hetkega õnneks. Aare kuiv ja muidu korras, aga aeg on logiraamatu klambrid ära söönud ja nii sorteerisin hulk aega selle lehti tagasi õigesse järjekorda. Tgt on mul kuri kahtlus, et seda aaret, õigupoolest logiraamatust rebitud tükke - kasutavad ka mittegeopeiturid, ja mitte selleks, milleks logiraamat ette nähtud on. Ka on aardekarbis mingeid suvalist infot sisaldavaid paberitükke, a la kellegi poenimekiri. Kas see ongi see lubatud lisainfo? Tagasi läksin sama teed, kobraste tekitet ekstreem jäi proovimata. Üle nelja km jah, aega kulus ca 48 minutit selle matka peale. Ja auto juures - kell oli natuke viis läbi - tulid esimesed lumeräitsakad.
Aare paljastus kiirelt. Saarel otsustasin tagasi pöördumise soovitust ignoreerida ja edasi minna. Ei olnud midagi hullu. Vast 5cm oli kõige sügavamas kohas üle laudade. Suurem probleem oli metsa all raja alguses ja lõpus vihma järgselt libe laudtee. 4.5 km tuli umbes matka pikkuseks. Ei võtnud ega jätnud.
Tükk aega kulges kõik plaanipäraselt. aga lõpuks muutus seni täiesti ilus kruusatee täiesti tavaliseks metsateeks. Oli teine aga küllalt kõva põhjaga ja nii me siis jätkasime, endal hambad ristis ja hein autopõhja kraapimas. Mingil hetkel sündis ka päästev idee kaardilt parkla koordinaate kontrollida ja siis selgus muidugi see, et kui tõmmata meie asukohast sirgjoon parklasse, siis jäi aare täpselt selle joone peale - seega meie olime täiesti vales kohas.
Igatahes sõitsime edasi kuni lõpuks väljusime metsast Rõuge-Krabi maanteel Pärlijõe sillast natuke Krabi poole, nimetatud maanteed mööda edasisõites nägime juba ka viita Luhasoo peale. Tee äärde jääb tõesti "Eravaldus" silt, aga kuna sissesõit kuidagi keelatud polnud, siis jätkasime ja paarsada meetrit hiljem olime täiesti korralikul parkimisplatsil matkaraja alguses.
Muide, matkaraja vasakpoolne haru on kuni 1. augustini remondis ja sinna praegu minna ei tohi, läksime siis paremalt - algul oli ümbrus suht kole, aga rappa jõudes kõik muutus - väga-väga ilus koht.
Majakeses olid elanikud sees, neid me häirima ei läinud, otsisime hoopis aarde üles ja see läks suht lihtsalt, kasti maskeeringust välja võtmisele läks rohkem aega kui otsimisele - ta oli nimelt pakitud 7(!) kilekoti sisse.
Koristasime aardest kommi, võtsime paki salvrätikuid, jätsime smiley.