A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

2 jaanuar 2017 kommenteeris   [laur]

Torn on valmis

23 detsember 2016 kommenteeris Vaimar [vaimar]

Põhjapoolne laudtee on taastatud ja sirge lõppu on hakatud vaatetorni ehitama.

14 august 2016 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

9 august 2016 leidis   [laur]

Nädalavahetusel sõitsime Pärnu poole ja just sealt raba sildist mööda. Uurisin Mariselt, et mis sest aardest saanud on ja selgus, et teoreetiliselt täiesti olemas. Täna hommikul tuli see millegi pärast taas meelde ja otsustasin veeta ühe puhkuse päeva hoopis rabas.

Minu jaoks oli see täiesti esimene kord minna omaette rappa. Olen käinud teistega koos ja enamus ajast mööda laudteid või siis jääs raba. Seekord aga täitsa postituses öeldud, et tuleb astuda laudteelt maha ja vaja räätsasid. Võtsin siis Marise räätsad kaasa ja asusin teele. Parklas pakkisin koti ja tõmbasin varustuse selge. Igaksjuhuks oli seljakotis ja hoolduskomplekt olemas, kui aare oleks abi vajanud. Päris pikalt sai jalutada mööda metsaalust ja lõpuks oli ees pikk pikk sirge laudtee. Asusin mööda seda tatsama kuni jõudsin laudtee lõppu. Kaunis koht :) Vaatasin juba välja, et tagasitulles saab seal paraja supluse teha :) Pildid tehtud, võtsin räätsad välja ja sidusin jalga ja asusin teele. Linnulennult 1,1km nagu lubatud :) Uskumatult lihtne ja mõnus on nendega liigelda. Olen alati kartnud, et need on jube ebamugavad ja siis koperda seal mööda mättaid. Lisaks veel oli hirm, et tegu ikkagi Marise räätsadega ja kaalukategooria on tunduvalt teine kui minu oma :D Aga lootsin, et seda on silmas peetud paksu lumekihi peal käies ja raba kannab teisiti. Õnneks oli mul õigus :) Kuna vana laudtee jäänukeid oli ka vahepeal alles, siis korra ikka mõtlesin, et proovin ka ilma räätsadeta edasi liikuda. Tundus, et kõige märjemad kohad olid veel kaetud laudadega. Peale umbes viite meetrit tõmbasin aga need jalga tagasi ja jätkasin oma teed :) Veel vedas, et mõne lauka ületus kohal olid ka lauad veel alles ja ei pidanud suur ringi ette võtma. Natukese aja pärast olingi kohal :) Ja eest leidsin täitsa kobeda torni :) Seejärel hakkasin aaret otsima. See ei tulnud kuidagi kergelt. Üritasin nullist, üritasin tornist jne jne. Lõpuks võtsin ette kirjelduse ja vihje ja see tegi natuke elu lihtsamaks...aga kõigest natuke. Mõne aja pärast siiski nägin topsi. Aga no kätte ikka ei saa :D Laudtee oli selle peale piisavalt vajunud, et see ei tahtnud kuidagi oma pesast välja tulla. Pidin siis tervet teed natuke kergitama ja oligi peagi tops pihus. Panin logi kirja ja tegin kõne peitjale, et mis edasi saab. Tema soovil eemaldasin selle loodusest ja toimetasin soovitud kohta (ma loodan, et oli õige koht ikka :P )

Oli aeg tagasi jalutada. Mõtlesin, et korra piilun veel mis sellest ülejäänud laudteest alles on. Eemale vaadates ei näinud sarnaseid lauahunnikuid nagu teises suunas oli...ja tee tundus ka täitsa olemas olevat. Kuna minu meelest on alati parem ringi käia, kui otse tagasi minna, siis mõtlesin et proovin ka selle tee ära :) Nüüd aga tean, et see oli suht suur viga...jah tee oli täiesti olemas ja jõudsin rabast välja kuiva jalaga...aga see tee oli lihtsalt nii igav. Parema meelega oleksin räätsadega laugastevahel seigelnud. Seal aga enam ühtegi teele ei jäänud ja lõpus oli veel pääääris pikalt ainult võsas müttamist ka. Vähemalt sain natuke sinikaid süüa :) Joovet ei tekitanud :P Peagi olingi tagasi parklas ja oligi see jalutus läbi. GPS näitas kokku umbestäpselt 11km (unustasin ära nullida päris alguses, niiet natuke umbmäärane).

Kahju, et aardega nii on. Aga tundub, et on neil plaan ka see teine pool rajast ära kaotada ja siis oleks ka see karp jalgu kindlasti jäänud. Loodetavasti ei jää see raba aga karpidest tühjaks ;) Suured suured tänud peitjale!

9 august 2016 soovis arhiveerimist Kadri [pekadrip]

Palun arhiveerida. Aitäh Laurile, kes aarde minu palvel loodusest eemaldas.

19 jaanuar 2016 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Aare jääb ikkagi kättesaamatuks.

Kontrolloperatsioon ebaõnnestus. Fakt on aga see, et uus laudtee aardeni ei vii. Taastatud on vana, põhjapoolne matkaraja haru, mis viib kunagise Rabasaare aarde asukohta, kus vanasti oli ka torn. Praegu on seal ainult puhkekoht paari pingiga. Sealt edasi lõuna poole rada ei lähe. Linnulennult jääb sealt aardeni u 1,1 km.
Seega, nõuab uus kontrollretk räätsi ja laudteelt maha astumist. Kas jõuan seda tegema kuu aja pärast või hiljem, seda praegu ei tea...

3 jaanuar 2016 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Aardega jääb esialgu omavastutus otsima minnes, sest ma ei tea, kas aare peale renoveerimistöid alles jäi. Mina enne ära tuua ei jõudnud.

Seega- otsima minna VÕIB, kuid kas midagi leida on, see on esialgu vastuseta küsimus...

Ise liigun ehk kuu lõpus sinnakanti...

http://laanlane.ee/article/fotogalerii-marimetsa-raba-matkarada-p%C3%A4rast-aastatepikkust-pausi-taas-avatud

2 jaanuar 2016 kommenteeris Erko [erko]

Nonii, uus aasta alanud ja uudis uue laudtee valmimisest ka olemas. Kuidas jääb aardega? :)

22 oktoober 2015 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Et mitte olla kirjaoskamatud ja austada RMK soovi rahus laudtee taastada, siis on aare 31. detsembrini kättesaamatus olekus. Loodan, et renoveerimisega aare ise kaotsi ei lähe....

21 oktoober 2015 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Marimetsa rada on külastajatele suletud!

http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/koik-kaitsealad/1770

6 september 2015 leidis Käts, Volli, Maris, Simmo ja Heleen [kakerdajad]

Seltskond aardeotsijaid haaras meid kaasa ja olime loomulikult nõus, teadmata, mis meid ees ootab :) Algus oli paljulubav. Ja siis hakkas pihta-väga tore oli igaljuhul, kuigi tundus vahepeal, et lubatust km-st on küll poole rohkem vaja käija, aga õnneks see oli vaid tunne ;) Vett ei olnud laudteel, kajakaid ka mitte nagu lubati, oli aga hirmus palju põdrakärbseid...

30 august 2015 leidsime

30 august 2015 leidis Maris, Simmo, Heleen, Käts ja Volli. [simar]

Plaanisime seda matka juba ammu ja täna hommikul oli tõustes juba tunne, et ilm soosib matka ning teeme ära. Haarasime Kakerdajad ka kaasa ja matk oli meil lõbus ja huvitav. Aarde leidsime ka. Rada on praegusel hetkel läbitav ka ilma kummikuteta. Kajakaid me ei näinud ega kuulnud, meile käisid hoopis põdrakärbsed pinda. Täname peitjat.

5 august 2015 leidis Kevin [k6]

Meeldiv jalutuskäik värskes õhus. Meeldivad vaated. Mingid kajakad kisasid küll pidevalt, miks nad üldse rabas elavad. Aitäh!

19 juuli 2015 leidis Jaak, Samuel, berti, Tarvo ja traffic [traffic]

Parim rabamatk! Tasub minna - ekstreemne ning lisaks hunnitud vaated. Katsuge ikka jõuda sinna aardejahile ennem uue laudtee valmimist, siis on matkal jumet :) Tänud peitjale!

19 juuli 2015 leidis Samuel, Jaak, (traffic), Tarvo ja (berti) [berti]

Otsustasime ka siis lõpuks Marimetsa rappa minna. Sai seda edasi lükatud, sest eelnevad logid ei lubanud väga kerget matka. Mõtlesime, et ühendame meeldiva kasulikuga ja korjame ka natuke murakaid. Võtsime kursi Ristile ja siis tegime päeva esimese ja õige otsuse natuke burksi nahavahele manustada. Pärast tagasi mõeldes oli see ainuõige tegu. Parklas osutasid infotahlid sellele, et laudteed on olematud. Olgu,panime siis padinal minema ja varsti saime aru, et ega see väga jätkusuutlik tegevus pole. Mingi aja möödudes õnnestus ka matkarada leida ja siis tuju tõusis. Kohtasime ka teisi rändureid ja vahetasime mõned repliigid murakate teemal. Rabas alles õige matk algas. Jalad saime kohe märjaks ja mõnel õnnestus ka mätaste vahelisi aukude sügavusi proovida. Korraga jõudsime teelahkmele kust edasi aardeni näitas ainult laukaid ja laudteest oli järgi ainult kokku kuhjatud hunnikud. Üritasime murakatele ka pihta saada, aga saak oli suht olematu. Kamba peale saime vist 200 gr. Lõime murakatele käega ja leidime, et kui ikka nii kaugele juba tuldud, siis ainult võiduka lõpuni. Tornini oli jäänud ainult 1,2 km. Tagasi tulime teist teed ja siis saime aru millise ringi olime teinud. Seda matka annab tükk aega meenutada. Logisime ja täname matka eest!

3 mai 2015 leidis Inga ja Aigar [katsulas]

Aitäh!

3 mai 2015 leidis Aigar ja Inga [kingu]

Vaatasin pilditibi ja hpalangu pilte ning võtsin pähe, et on vaja ära käia. Kilomeetreid seevastu eriti ei vaadanud - mis see 4km laudteel kõndimist siis ära ei ole. Ja kuna Aigar oli eelmine nädalavahetus lubanud, et tuleb ka minuga rappa (tõsi küll, silmas peeti paarikilomeetrist Mukri raba), siis sai temagi kaasa võetud.
Kui auto parkisime ja astuma hakkasime, avaldasin info (mille isegi avastasin), et aardeni on tegelikult 5km. Ja seda ka mitte otse, vaid sik-sakis. Ehk siis kui esimesed paar kilomeetrit läks üle põllu ja edasi metsa vahel, hakkas tagantpoolt kostuma mõningaid kommentaare käesoleva retke kohta. Kui me veel seda laudteed (või õigemini selle mälestust) tihniku vahel nägime, siis hakkas minugi optimism vaikselt kaduma. Ent kuna oli juba pool teed selja taga, siis ei saanud ju ometi pooleli jätta.
Ega midagi, kui juba võsast välja raba vahele jõudsime, oli täitsa kena. Samas olen ma veendumusel, et need kohad pole minu jaoks, kus rabani jõudmiseks tuleb eelnevalt kõndida 4km metsa vahel ja alles siis jõuab laugaste vahele. Niisiis ootasime mõlemad pikisilmi lubatud vaatlustorni ja pinkide olemasolu ihkasime samuti - üks rohkem kui teine. Torn aga laskis end kaua oodata ning laudtee läks üha olematuks. Kohati tundus, et tee kõrval oleks ohutum käia. Kui viimaks ihatud tornini jõudsime, vajus üks pingile, teine hakkas aaret otsima. Sellega õnneks kaua ei läinud - logi kirja ja siis väike piknik kajakate kisa saatel.
Siis oli juba täitsa mõnus - söök, jook, linnud, kajakad ja päike. Tagasitee peale ei tahtnud eriti mõelda, mõtlesime hoopis, et peaks minu ühe soovi ellu viima ja rappa ööbima minema, et hommikul päikesetõusu pildistada. Kohapeal pildistasin ma samuti, ehkki minu arvates on kõik võimalikud vaatamisväärsused juba teiste poolt avaldatud.
Siis algas tagasitee. Väsinud jalgadel üritada kepselda lagunenud puutükkidel nõudis ikka parasjagu vaeva. Lisaks käsutasin Aigari ettepoole, kuna mulle ei meeldinud eriti, et kui ma lauatükil olin ja Aigar tagantpoolt sellele peale astus, lendasin mina õhku. Kui olime kohad vahetanud, läks juba päris kenasti. Aigar kihutas "linnuna" ees, nagu ta tähendas, kohati peaaegu silmist kadudes, mina jalutasin taga.
Laudtee polnud vahepeal sugugi paremaks läinud, kuid tagasiminek läheb alati kiiremini. Nii õnneks ka seekord. Kui lõpuks heinamaa paistma hakkas, ohkasime mõlemad kergendatult. Jalad olid nii väsinud, et ega neid viimase 600m läbides enam eriti tõsta ei jaksanud - pidevalt komistasime mingite juurikate otsa. Põlved tahtsid eelnevast vetruvast astumisest veel edasigi lõnkuda, kuigi maapind juba suht kõva oli.
Autoni jõudes vaatasin Endomondot, mis näitas raja läbimiseks 11km 3 tunniga. Aigar on siiani veendunud, et tegelikult oli rohkem ("real feel 15km") ja üldse oli see mingi vandenõu tema vastu. Järgmised rabaskäigud pidin temaga eelnevalt kooskõlastama.
Tänud matka eest, seda niipea ei unusta. Lisaks lugesin, et laudtee peaks olema parandatud selle aasta lõpuks. Oleks pidanud ikka aastakese ootama.

1 mai 2015 leidis Hannes, Triinu ja PIlditibi [hpalang1]

Ma nüüd ei teagi, mis on suurem ülesanne, selle aardeni jõudmine või mahlase logi kirjutamine ...

See on sedasorti aare, mis hakkab kibelema tasapisi. Geopeitusesse jõudis tema napilt enne mind, ja siis päris alguses oli kummalgi muid huvisid küll, et vastatikku mitte huvi tunda. Sellest talvest alates olen teda ikka mitu ja mitu korda vaadanud, isegi mingeid plaane teind, aga ikka on miskit vahele tulnud. Ilmselt polnud õige aeg.

Tänaseks tegime korraliku ettevalmistuse. Varustasime end kõigepealt vihma ennustavate andmetega, kummikutega, jopega. Pärast tuli välja, et kõik asjata. Vihm jäi ära, tee on jah käidav ilma kummikuta, jope aitas vaid taga tornis tuule vastu.

Pidime parklas pilditibiga kokku saama, aga ta bemm on aeglasevõitu, ja telefoni ta sõidu ajal kah miskipärast ei võta. Mingil hetkel pidasime silla peal kinni ja ootasime ta järgi. Edasine oli üllatavalt lihtne - mis see üle viie km üks ots siis ikka käia ei ole. Laudtee veel kannab, isegi mind, kuigi, ega see metsavahel tuiamine ülearu huvitav ei ole. Raba seevastu rabas, avarusega eelkõige ja siis tuulega. Linnud - kõigepealt kiivitaja, siis koovitaja, siis kajakaid, paar tiiru, veel üks tiirudega kaklev kiivitaja, ja tagasiteel ehmatas Triinu lendu ilmselt metsise - pole sugugi paha valik ju? See vaade tornist - mille pilditibi ka pilti püüdis - meenutas üht kaadrit Kyotost, Kuldse templi aiast, mis mul hulk aega arvutis taustapildiks oli.

Tagasiteel kontrollisime veel, kuhu vana tee viis, ja saime natuke maid avastada, aga ikka jõudsime autodeni tagasi. Ja seks ajaks oli seal juba pisemat sorti laulupidu, parkla pilgeni täis.

Üks mõnus aare, pole peljata miskit, vaid mingem ja nautigem. Kadrile suur aitäh ka!

22 november 2014 leidis Reigo ja [puutetundlik]

“Marimetsa rappa? Jah, muidugi ma tulen kaasa!”

See optimistlik esitus kõlas reedel. Täna juba aarde poole teel olles ja autos sõidu ajal logisid lugedes vajusin istmel siiski natuke väiksemaks – leidjad on teinud seal 15- ja 21-kilomeetri pikkuseid ringe, aga minu vastupidavus on täpselt nii suur nagu varasemate geootsimiste käigus jalgsimatkadelt on kogunenud ja igapäevaselt autost ukseni astudes saab juurde koguneda…:D. Seega raja algusesse jõudes oli juba endalgi põnev, kuidas see matk välja nägema hakkab ja kaaslase kogemust teades arvestasin lisaks muule igaks juhuks ka võimalusega, et kui ma üksi sinna rappa jääda ei taha, tuleb see “vähemalt 11 kilomeetrit” mul võib-olla pooljoostes kaasa teha...:D

Algus ei olnud igatahes midagi rasket, astuda tuli mööda lagedat põldu ja seejärel mööda metsaalust ning siis paistiski juba nöörsirge laudtee lumisel rabamaastikul. Ka siin ei olnud asi üldse hull, lume alt õnnestus meil kuidagi leida täpselt need Alexi terveks jäetud lauad ;) ning hakkasime juba mõtlema, et kus need logidest loetud rasked kohad siis on, kui jõudsimegi oluliselt vesisemasse kohta. Edasine tee läks mööda osaliselt vee alla vajunud laudteed ning kohati mööda kõrvalasuvaid, kuid jalale mitte just olulist tuge pakkuvaid mättaid, kõik lirtsus ja vajus ja jalanõude jäetud jäljed valgusid sekunditega sügavalt vett täis… Minul oli siin muidugi lihtsam – Reigo kõndis ees ja testis esimesena ära koha läbitavuse, minul oli vaja ainult jälgedes järgi astuda ja jätkuvalt kannul püsida; kuna tempo siin ukerdades pigem langes, sain meie omavahelise vahemaa sama suure hoitud ja kui mõnes raskemas kohas ikkagi ähkimine peale tuli, tegin seda tagumisena kõndija eelist ära kasutades ja suuremat vahelejäämist kartmata vaikselt ja salaja varrukasse…:D.

Viimane kolmandik, see laudteeta osa, oli mu meelest isegi lihtsam astuda ja läks kiiremini kui eelnevaltläbitu ning siis juba jõudsimegi tornini. Võtsime aarde üles kaasa ning puhkamise kõrvale logisime, uskumatu, kui mõnus oli seal pärast seda kõndimist lihtsalt seista ja kui hästi maitses juua tavaline magus tee…:).

Tagasitee läks kergemini, tulekujäljed olid ju ees ja enamustes kohtades võis aimata, kuhu oleks parem astuda, aga uuesti vesisesse kohta jõudes vajus Reigo ühes salakavalas kohas ikkagi põlveni laudade vahele. Nii et ühe märja saapa siiski saime aga muus osas jõudsime auto juurde tagasi sama kuivade/tervetena nagu lahkudes :).

Mis siis lõpetuseks…Kõigepealt peitjale suur tänu siia peitmast, mulle meeldis see matk väga ja selle käigus saadud kogemuse oskan lahterdada enda jaoks vaid hindamatuks. Talvisesse rappa sattusin esimest korda ja vaated seal on ikka superilusad. Kui mu telefoniaku poleks just siin tühjaks saanud, lisaksin logile kordades rohkem pilte… Oli tõesti tore ja loodetavasti leiab peitja järgmine, 40. aare taas koha mõnes sama ilusas rabas :).

22 november 2014 leidis Maris ja [reix]

Tänase päeva põhieesmärk. Maad kattis eile saabunud puutumatu lumevaip, väljas + 1, veidi rõske ning udune, kuid mõnus siiski. Metsast välja jõudes laius me ees mõõtmatu avarus. Raba. Teekonnast kartsime raskemat, kuid ei midagi hullu. Ehk jäi meile lume all laudtee täbar seisukord ka märkamata. Maapind veel loomulikult jäätunud ei olnud ja nii mõneski kohas valgus vesi meie jälgedesse. Ainsa terve vaatetorni ehk aarde asupaiga juurde jõudsime 1:20-ga ja distantsiks tuli 5,7 km. Minu valitud tempo vist liiast ei olnud, igatahes püsis Maris tublilt mul kandadel ja suuremat ähkimist kuulda ei olnud. Aare leitud, tegime tornis, nagu peitja soovitas, väikese tee ja pugisime komme. Nautisime ümbrust, valitsevat rahu ja vaikust, oma paarkümmend minutit. Tagasiteel väike äksident oli, kui ma oma jala põlveni kahe laua vahelt läbi turbavette kukutasin. :) Seega retke tulemuseks vaid üks märg sokk ja saabas. V:TB Igatahes äge, ootan juba järgmist minekut!

4 oktoober 2014 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Tänud sellegipoolest õue kutsumast!

4 oktoober 2014 leidis Piia, Peeter [blondiin]

Talvel lahkusime siit pimedas, jäätunud märgadena ja lisaks skoorimata. (tookord oli ka vihm autost jääskulpuuri valmistanud, mida tuli siis pikalt lahtisulatada) pettumuse asemel jäi aga hinge ikka tunne mis pidevalt tagasi kutsus. Seekord muutus see magnet siis niivõrd tugevaks, et koos läbi udu tungivate esimeste valguskiirtega koos olime juba tuttavas parklas. Oh kui omapärase tundega seekordne matk nüüd oli. Justkui oleks saabunud külla vanale sõbrale, kes on kodus uue kapitaalremondi teinud. - kõik kohad täis uusi värve ja lõhnasid, kus metsaall domineeris oma arengus lõppfaasi jõudnud seente lõhn. Aga samas kõik nii tuttav - seesama koht kus me ei suundud õiget pööramist teha ja suure ringi jumalteab kuhu endale organiseerisime, seesama pikk põld, seesama oja millel seekord jääd polegi, seesama välgust pilbastatud puutüvi, mis ajaga juba tuhmimaks on värvunud. Kahjuks ei suutnudki päikesevalgus end udust läbi murda ja seega jäi rabavalgusele viimne värvilihv andmata, aga millist ilu pakub raba ka uduga teab vast igaüks. Tee aardeni oli küll aja poolt puretud kuid hetkel oleks kannatanud ka jooksutossudes kohale tulla. Kuigi kuulduste järgi uuendatakase see hoopis uhkemaga, kannatab praegunegi vast järgmise hooajagi välja. Infotahvlid oli küll raba suutnud juba osaliselt ärasüüa. Lõpus olev vaatetorn on aga täiesti Ok korras, pakkudes oma tipus ilu silmale ja vaikust kõrvale, allkorrusel puhkust ja naudingut kehale. Kaasavõetud "kohustuslikud" (vt aardekirjeldust)võileivadki said siin sihipärase rakenduse. Konteineri võttis Piia välja kohe esimesest kohast, see oli täiesti OK korras, seest kuiv. Peale 8 kuu möödumist, peale sadu leitud ja leidmata aardeid, nii kodus kui hoopis kaugemal saime lõpuks logida. Peale logimist tagasiteele asudes oli hinges täielik rahulolu, talvine Lõunananbale jõudnud Scotti tunne asendus Amundseni omaga. Kõigile kel seal käimata ainus soovitus - minge. Et konteineri avamine huvitavam oleks - jätsime sinna ka ühe ränduri uut kaaslast ja rännuteid ootama. Suured tänud

15 juuli 2014 kommenteeris Carolys [sun123451]

Ilus pealkiri - RMK taastab Läänemaa kunagise uhkeima loodusraja

http://eestielu.delfi.ee/eesti/laanemaa/kullamaa/elu/rmk-taastab-laanemaa-kunagise-uhkeima-loodusraja.d?id=69359529

24 mai 2014 leidis Kersti ja Reet [kassikakk]

Sellel päeval saime raba-kilomeetreid tervelt 21. Algul käisime katseks Õmma aaret vaatamas-võtmas, siis mõtlesime, et "vaatame" ka Marimetsa raba, kuigi olime täiesti ettevalmistamata konkreetseks tegevuseks.Oli meeles vaid, et vasakpoolne rada on suletud ja seega tuleb minna parempoolset pidi. Seal lõpus aga oli lammutatud torn ja otsingud ei andnud tulemusi. Sai siis esmakordselt tehtud geokõne viimati-leidjale, millest selgus, et ... ja me käisime ka seal ära. J:geoktrety.org ränduri.

2 veebruar 2014 ei leidnud Piia, Peeter [blondiin]

Seda et tee rabas peale lumetuisku on raskesti läbitav - seda teadsin ma ette. Nii oligi - endomondo järgi suutsin teekonna venitada 14 km pikkuseks ja sellest üle poole oli poolde põlve ulatuvas lumes. Alguses suutsime õigest ärapööramisenurgast otse minna (jäljed läksid ju ees ja lootust oli et kellelgi on ka talvel matkateele asja) Pärast oli aga üksjagu tegemist et matkarada selles lumises metsas taaskord ülesse leida. Metsas oli ju kõik ilus - imeline talvevõlumaa, vaevuaimatav teeke puudevahel, tee mida vaid sõralised oli viimastel aegadel kasutanud. Võimas vaatepilt äikesepoolt purustatud puuhiiglasest. Aga siis algas rada rabas. Tänu külmale ilmale polnud jah ohtu vettekastetud saada, aga tee ise kippus selles valges ilus pidevalt ärahaihtuma ja lugematu kordi sattus jalg lumes ikka just laudade vahele ja sealt keha tasakaal olematuks muutuma. Et seda veel toredamaks muuta hakkas kohe ka jäävihma otse näkku sadama. Meeletu oli rõõm lõpuks seda vaatetorni näha. Järgnevate minutikümnetega see rõõm aga haihtus kuna aaret me kätte ei saanudki. Kaasasolnud GPS toega telefonid sundisid meid otsima kõigist võimalikest kohtadest, Aga kõik kohad olid ka täis lund ja loomlikult jääd. Seega me olime kas oskamatud pimedad või oli aardelaegas lumega varjatud/ jääga kinnitatud. Ei leia aardekarpi - ei logi. Jõuga kangutama kah ei tahtnud hakata. ja pimedus hakkas ka laiutama. Tagasituleku alguses oli küll vist natuke sarnane tunne nagu Scottil lõunanabal - oled küll kohalejõudnud, aga missioon jäi ikka teostamata. Kuigi retk oli kurnavalt raske oli see aga kindlasti ettevõtmist väärt, kuna meil jäi skoorimata, siis kindlasti tuleb tullla tagasi ja vaadelda seda kohta ka enamates värvides kui mustvalge koos vähese rohelisega. Tänud peitjatele vahvale matkateele osutamast

22 detsember 2013 leidis Lembit [polekala]

Algselt oli plaan Teenusele kalale minna. Kohapeal selgus, et vesi jões ebamugavalt kõrge ning GPS-ile suunatud pilk aitas leida kohe mõnusa alternatiivi. Kogu edasi-tagasi peale läks 3 tundi ja 5 minutit. Kohati oli laudtee ikka vägagi veidras seisukorras. Aga õnneks just aardeni oli ta vähemasti olemas. Laudtee teine haru oli täitsa üles kistud ja sealt kaudu lähenedes läheks ilmselt abivahendeid tarvis. Aare vahva ja koht ka endiselt vahva. Eks millalgi, kui kogu laudtee taastatud saab, tulen jälle tagasi. Tänud peitjale!

1 detsember 2013 leidis Madis ja Tanel [timix]

See aare on tegelikult varem ka paar korda plaanis olnud, kuid kohaleminekuni pole varem jõudnud. Eile õhtul vaatasin kurjakuulutavat ilmateadet ning tundsin natuke selle mineku pärast muret. Hommikul ärgates sadas lund ja oli kõva tuul. Sellest hoolimata ajasin ennast rongi peale ning peagi olime juba teel Risti poole. Teeolud olid kõva lumesaju tõttu päris kehvad. Läänemaa piiril läks lumi üle vihmaks. Soovitatavasse parkimiskohta jõudnud, tõmbasime kummikud jalga (tõesti, mitte nagu Tänavjärve ääres) ning kerges vihmasajus hakkasime astuma. Laudtee alguseni oli tõesti pikk maa, kuid kätte ta jõudis, kus ta pääses. Laudtee oli oodatult mitte just parimas seisus, kui kõndida sai ilusti. Küll aga oli laudtee mingi vesise lögaga kaetud ja see tahtis ilusti kummiku talla alla kinni jääda, muutes kummikud uiskudeks. Ja vaadates seda väga kõrget veetaset, polnud mingit tahtmist üle ääre libiseda, ikka tasa ja targu. Peagi jõudsime ka päris ilma puudeta rappa ning isegi päike tuli välja. Vaated olid ilusad nagu rabas ikka ning peagi olimegi torni juures. Siis hakkas aarde otsimine. Aga ega see sunnik ei tahtnud ennast üldse avastada. Päris kaua oli vaja seal kõõritada, kuid aare ei olnud tegelikult üldse raskes kohas. Lihtsalt me vaatasime valelt poolt. Varbad hakkasid ka kummikus vahepeal täitsa külmetama. Siis nautisime vaateid tornist ning asusime tagasiteele. Astusin vahepeal nii julgelt, et oleks jäisel laudteel peaaegu kukkunud. Metsaalune jupp oli jah tüütult pikk, kuid auto juurde tagasi sai jõutud. Ning Risti jäi täna võtmata. Nii väsimuse kui ka kõrge veetaseme tõttu. Täitsa imelik mõelda, et suvel käisin Baskervilli tossuga logimas ja jalad jäid kuivaks... Aitäh!

1 detsember 2013 leidis Tanel ja Madis [madis1989]

Tänase päeva geopeituse peamine eesmärk. Olime Taneliga mõlemad kummikutega varustatud (mitte nagu Tänavjärve juures, kus tossudega üritasime soisel alal ringi liikuda) ning hommikul minu jaoks piisavalt varakult startisime Risti poole. Tanel küll tundis eelmine õhtu muret, kas ikka ilm võimaldab minna, aga õnneks targad tädid ning onud ennustasid 11 ja 15 vahel vihmata ilma. Kohale sõitmine oli muidugi omaette seiklus, kuna maantee oli ühtlase lume-lörtsi-vee kihi all. Kohale aga jõudsime ning ilm oli üpris normaalne autost väljudes. Tee peal aardeni vahepeal saime natukene vihma/lörtsi, aga muidu polnud ilmal viga. Algatuseks peaks ütlema, et päris tüütu oli seal metsa all puujuurikate vahel ja üle laveerida. Kuna oli rappa minek, siis ootasin ikka kohe laudteed ning rabavaateid. Umbes pool maad selja taga, tuligi laudtee ning ümbrus hakkas raba meenutama. Matkarada oli üpris amortiseerunud, kuid siiski kannatas seal väga edukalt edasi liikuda. Vahepeal küll ei saanud ainult aru, kas jää ragiseb jalge all või olid need lauad, mis niimoodi ragisesid. Loodan, et siiski jää. Kõmpisime, imetlesime rabavaateid, kõmpisime ning lõpuks olimegi vaatetorni juures kohal. Otsustasime kõigepealt aarde üles otsida, kuid ega see meil väga edukalt ei läinud. Nii osavalt peidetud sinna, et võttis umbes 15 minutit aega enne kui üldse aaret nägime. Siis üritasime seda valelt poolt kätte saada, kuid see ilmselgelt ei õnnestunud. Käed ja sõrmed polnud lihtsalt nii pikad. Õigelt poolt proovides õnnestus aare palju paremini kätte saada. Nimed kirja ning seejärel torni ümbrust vaatama. Kaua seda ei teinud kuna tagasitee oli pikk ning soov veel mõned aarded päeva jooksul leida. Kui tavaliselt tundub tagasitee lühem, siis seekord mitte. Ei paistnud lõppu laudteel ning metsaalune juurikatega ei tahtnud ka otsa saada. Kui lõpuks jälle autot nägime, oli kirjelduses pakutud kolm ning pool tundi möödunud ning kergele väsimusele pakkus rõõmu mõte peas: ilus oled Eestimaa! Tänan aarde peitjat, ilma aardeta poleks vähemalt mina motiveeritud olnud selleks jalutuskäiguks!

21 september 2013 leidis Hanno ja Triin [trine]

Seekord startisime enne, kui kukk taipas ärgata ja olime enne koitu rabaveeres. Õnneks tõuseb päike sel aastaajal suht hilja, aga kahjuks ei tahtnud ta sel päeval üldse paista paksu udu vahelt. Ega midagi, nii palju seda rada siiski veel alles on, et uttu päris ära ei eksi. Kollariisikatele paistis see soe niiskus ka täitsa meeldivat, aga meil nende jaoks seekord aega ei olnud (nojah, eks mul jäi kirjeldus ja soovitused korralikult lugemata). Õnneks on just aardeni viiv osa laudteest alles, no nii palju kui teda alles on. Logisime ja pildistasime udu, aga kauaks asu ei antud, sest kella kümneks oli vaja jõuda Matsalu loodusfilmifestivali fotopäevale. Jõudsime ka ja väga tore päev oli -- ilma hommikuse rabata poleks üldse nii tore olnud, sest kaua sa ikka loodust lina pealt vaatad. Suur tänu peitjale!

17 august 2013 leidis Eleri ja Mario [elerit]

Lugedes aarde logisd, et seal on laudtee üles võetud ja, et vesi on kõrge jne. siis tekkis päris suur kahtlus kas me selle aardeni üldse jõuame. Aga nagu ikka "julge hundi rind on haavleid täis" võtsime selle retke ette (kusjuures vihma ka veel tibutas, aga oli lootust selgemale ilmale). Mina olin seal täiesti esimest korda ja mulle meeldis seal väga. Kui torni jõudsime, tahtsin mina kohe pikniku pidada, kuid Mario keeldus minuga ühinemast ennem kui aare leitud, siis hakkasimegi koos otsima. Saigi leitud ja logitud, ning lõpuks ka torni piknikule tagasi :) Ka mina võtsin sealt maasika kaasa ja jätsime templiga sõrmuse.

17 august 2013 leidis Eleri & Mario [kivist]

Sai juba eelmine päev mõeldud, et okei, homme lähme rappa, et lubas enam-vähem ilusat ilma ka. Hommikul silmi avades oli muidugi asi ilusast ilmas kaugel, Haapsalus kallas vihma nii mis mühises. Aga no kuna plaan juba oli, et lähme siis otsustasime, et sõidame ikka kohale ja loodame, et selleks ajaks on asi paranenud. Käisime enne veel Tüdruku aarde juures ja siia parklasse jõudes tulidki veel ainult mõned piisad. Igatahes võtsime riski, lootsime, et rohkem sadama ei hakka ja asusime teele. Kuna omaniku logis lisatud lingil on kirjas, et matkarada on suletud, siis polnud me üldse kindlad, et kas ja kui kaugele me jõuame, sest üks meist oli kingades ja teine tossudes - mitte just kõige mõistlikum valik rappa minekuks. Tegelikult on hetkel suletud ja üles korjatud ainult laudtee põhjapoolne haru ja seda kusjuures täpselt selle vaatetornini, mille juures aare asub. Vastav silt on väljas ka teede hargnemiskohas. Samas lõunapoolne laudtee on ilma probleemideta läbitav, sest meie saime seal kuiva jalaga käidud. Hoopis keerulisem oli aarde leidmine, oma 15 minutit uurisime ja puurisime kindlasti seal. Lõpuks Eleri leidis ikka sealt, kust mina juba 2x vaadanud olin - pime on pime noh. Peale seda istusime vist veel mingi pool tundi tornis, nautisime vaadet, pidasime kaasa võetud müslibatoonide ja küpsistega kerge pikniku ning siis asusime tagasiteele. Kokku tuli matka pikkuseks 11,43 km. Olin seal rabas juba teist aaret otsimas ja mõlemad on väga meeldejäävad retked olnud. Suurimad tänud peitjale!

12 juuli 2013 kommenteeris Kadri [pekadrip]

Marimetsa matkarada on amortiseerumise tõttu suletud. Kuna aare ei asu keelualal, siis muudan lihtsalt maastikuraskusastet kõrgemaks...

Päris igalt poolt ärge siis ikka rünnake, uurige veidi seda lisatud linki...

http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/koik-kaitsealad/1770

13 oktoober 2012 leidis Urve ja Hannes [jussike]

Täna oli geojumal vähemalt suurema osa päevast meie poolt - hoidis vihmakraanid kinni kuni me autosse tagasi jõudsime, veetase rabas oli ka mitte eriti kõrge - saime igalt poolt kummikutega nii läbi, et vett üle ääre ei tulnud. Laudrada oli küll lagunenud ning õnnestus leida veel mõned katkised lauad, mil olid pealtnäha terved - nüüd on nad igatahes ka pealtnäha katki. Hoolimata libedatest laudadest saime ilma kukkumata kohale ja ka tagasi. Ka konteineri leidmiseks läks ainult mõni minut - kõik oli märg ja libe. EV, J: Väike nõid ja nööbid (3+3).

22 august 2012 leidis Ove [ove]
Norrakad lubasid kella 21-st vihma, seega oli mul aarde leidmiseks aega veidi üla tunni. Täpselt selle ajaga sain ka hakkama aga tagasiteel sain ikka märjaks. Eelmisel külastusel siia oli matkaraja algus hoopis teises kohas aga tänu kurjale maaomanikule tuleb nüüd aardeni astuda mõned lisakilomeetrid. Lõunapoolne laudtee oli üksjagu väsinud aga võimaldas aardeni kulgeda üsnagi ohutult ja kuiva jalaga.

13 august 2012 leidis Miki ja Merle [miki]
Leidsime, mõnus jalutuskäik. Nodi ei vahetanud ja aare korras.

12 august 2012 leidis Andres, Maimu, Miina, Ott [andresy]
Väga vahva matkaretk. Vaated mis rabas avanevad võtavad sõnatuks. Leid tuli suhteliselt kiiresti. Kogumatk võttis aega umbes 4h. Võtsime kaasa ühe maasika ja panime asemele plastikust lilla kalliskivi.

27 juuli 2012 leidis Paavo ja Priit [maipri]
Sellel matkarajal juba viiendat korda. Leitud, logitud.

27 juuli 2012 leidis Suveseikluse Zorrod Priit & Paavo [speedy]
Õnneks oli samas tornis üks Suveseikluse "kohustuslik" punkt, mille me Priiduga üles pidime otsima. Kuna ka mul leidmata geoaare siinsamas, olin vabatahtlikuna valmis kaasa lööma. Meie kahe riietus oli päris erinev: Priit pikkades töötunkedes, tossudes ja paksu fliisiga - mis hoidsid parmud ja sääsed eemal; mina plätudes, surfipükstes ja palja ülakehaga. Aare oli leitav mõlemal viisil ;-)
Tegime aardeni tempot, keskmine kiirus aardeni tuli 6.0 km/h, mis aitas elukaid edukalt ka paljalt ihult eemal hoida. Isegi linnas asfaldil ei viitsi nii kiiresti kõndida :-) Tee peal nägime samu elemente, suunaviitu, mida varasemadki. Pikselöögist laialilennanud kuusk on vaatamisväärsus omaette. Ja kui on öeldud, et rada on remondis, siis tasub seda uskuda nagu Kajaliisi logistki võib lugeda :-) Me õnneks valisime kohe tervema-allesolevama rajapoole, mida edasi-tagasi tatsusime. Vesi nigelal laudteel oli ikka laudade vahelt laudade peale pressiv ja varbad said mõnikord niiskeks. Tornini jõudnuna otsisime selle tipus üles Suveseikluse punkti ja seejärel aarde. Topsi kättesaamine võttis ikka mitukümmend sekundit aega, oli jah kaval sindrinahk! :-)
Kuna mul oli kiirest tempost väga palav, siis viskusin ka mõneks minutiks vette. Oi kui hea seal oli! Terve tagasitee ei tulnud enam higistada. Aga nojah, päikseloojangu eel oli vist ka nii 15 kraadi ;-)
Tagasiteel enam nii väga ei jooksnud, sest auto vastutulemiseni oli veel aega ja saime tulemuseks 5.7 km/h :-P Naastes kohtasime ka ainsate inimestena kaht romantilist neidu, kes tulid päikseloojangut pildistama ja ilmaelu nautima. Nendega tegime lühidalt ka juttu või tegid nemad seda meiega - kes seda enam mäletab. Kuna midagi muud ei teinud, siis seda enam tundsime end kui kaks Zorrot, kes rabaseltsis kahekesi (kes seikles, teab :-D).
Jõudnud parklasse ning kuuldes, et teised veel eemal, otsustasime, et lähme käime samamoodi ka Õmma rabas Suveseikluse punkti ja ka samanimelise aarde juures ära. Sealne laudtee oli kordades hullem, olles enamuses kaetud läbipaistmatult sogase rabaveega, mille alt laudu ei näinud. Kokku tuli pimeduses asfaltteele naastes läbitud teekonnaks 16.6 km ning seda 3 tunni ja 11 minutiga. Aga meil oli siiralt hea meel, et me need kaks rabamatka ikka valges ära tegime, mitte öö peale ei jätnud nagu algul plaanis :-)
Aitäh aarde eest! Tervised Joonasele, kes selles rabas juba seitsmendt korda oli. Aare korras, võtsin sealt Kajaliisi jäetud ränduri. Teine kord jälle! :-)
http://www.suveseiklus.ee

10 juuli 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Aare oli küll esmajärguline kuid kohe tema kannul astus kindel tahtmine mõned murakad potti saada. Ikkagi rabamatk ju. Parklast kulgesime ilmselt samamoodi nagu teisedki käinud. Peale pikka vantsimist seisime teelahkmel, mis teatas, et parempoolne rada on remondis ja vasakpoolsega saab sinna ja tagasi 5,2km. Muidugi valisime me parempoolse raja. Raba ju. Ja mismõttes remondis ja ei saa? Laudtee ju läheb, järelikult saab küll. Rind kummi, kott selga, panime kadjama. Igalpool tundus üsna märg olema. Vesi lirtsus laudade all ja kohati ka üle nende. Umbes kilomeetri pärast oligi kogu tee vee all ja vajus peale astudes veel sügavamale. Mõned teeosad lausa ujusid ja olid ujutatavad. Trügisime edasi jalgu mööda laudu libistades kontrollimaks kas seal üldse on midagi. Ja siis ühel hetkel enam ei olnud. Polnud lauda ja Bruno oli ka korraga poole lühem. Sellest august õngitses ta ennast ise välja. Olnuks kummik, siis sinna see jäänud olekski... Edasi kulgesime juba poole pahkluuni ulatuvas vees. Kuni rabajärveni. Siis sai tee otsa, torn koos teega oli laudadeks kokku pakitud ja silt meelde tuletamas, et rada on remondis. Lamandusime järveäärsele terrassile ja asusime kaasas olnud toidupoolist hävitama. Aardeni näitas GPS kilomeeter ja peale. Sisuliselt see ju paistis sealt! Ühtlasi meenutasime, kelle idee oli seda remondis olevat radapidi tulla. Tähtsust sel ju enam polnud kuid peasüüdlane jäigi lõplikult välja selgitamata. Haudusime plaani otse minna kuid peale paari sammu vajus ka kergeim meist vesisesse rabapinnasesse. Pidasime paremaks tuldud teedpidi tagasi astuda. Ühe kuivema kohapeal sirutas ennast üle laudtee rästikuviu. Bruno pääses temast hüppega mööda kuna oli teist viimasel hetkel märganud, mind, kui teisejärgulist jäi ussikriips pea püsti vahtima ega tahtnud mööda lasta. Nii me siis teineteist vaatasime kuni ta äkki kadus. Olnuks meil siis kummikudki jalas, polnuks lugu. Suure hüppega eemaldusin paigast, kus ta hetk tagasi veel oli. Ei ole need elukad sümpaatsed. Astusime edasi mööda vesist teed. Sinna ja tagasi 5,2km kuni ristumiskohani. Võtsime nüüd õige suuna, ka 5,2km sinna ja tagasi, mis oli muidugi tunduvalt elamustevaesem ja võsasem kui käidu. Murakaid paistis aga selle raja ääres rohkem olema. Aardega kohapeal ei läinud kaua kuid tõsi, selle peidikust kättesaamine võttis mõne hetke ikka aega. Puhkasime jalga ja nautisime vaadet. Tagasiteel tuli meile vastu kolm fotograafiahuvilist, kes kaamerad kaelas, kotid seljas suundusid torni ööbima. Ühe mehe teki leidsime poolel teel tagasi maast. Nüüd ta vaeseke külmetab seal hommikut oodates..Ehk leiab selle vähemalt ära minnes kuuse otsa riputatuna üles. See mets oli üldse unustatud asjade poolest rikas - kuskil lehvisid vardasse tõmmatud trussikud, teises märgistas versta möödumist vana kampsun. Ühtlasi saime vägeva vaatamisväärsuse osaliseks tolles "nõiametsas" ,kus välk kõige oma jõuga kuuske oli tabanud ja "peenikesi" pinde paisanud 30m raadiusesse. Fotoga pole seda pilti võimalik edasi anda - seda peab nägema. Ühtlasi pani see tõsiselt mõtlema, kas ikka tasub äiksega mööda puudealuseid kooberdada. Parklasse tagasi jõudes näitas jäljelugeja läbituks 15km. Tallad olid ümmargused. Aardest võtsime 2 ja jätsime 1 ränduri. Suur tänu peitjale juhatamast! Meil pole varem olnud au seda paika külastada. Aitäh!

6 juuli 2012 leidis Joonas [joonas444]
1957.

24 juuni 2012 leidis Peep, Kadri, Mariann, Merily, Merike, Priit [parrot]
Arvasin kohe, et abikaas midagi sellist kokku keerab. Eks sellel laudrajal ole juba ka vana versiooni ajal käidud. Nüüd oli rada muidugi kohe tükk maad viletsamas seisukorras. Lõppu sain ennast kuidagi veetud. Lõpus muide on ilus. Eriti need saarekestega laukad. Seda et minek oli raske võis näha juba teel olles. Kes oli kampsuni seljast visanud, kes magamismati maha poetanud. Ikka raskust vähemaks. Tagasi teel üritas seda ka Mariann. Tahtis jätta oma kummiku laudtee kõrvale aga kurjad vanemad said sabast kinni ning sundisid märga jalga jälle kummisaapasse hauduma toppima. Seega laudtee laudteeks aga sellele eelnev osa mulle küll erilist muljet ei jätnud. Eks ole neid metsavärke ju elus nähtud küll ja küll. Mis seal ikka, tänud siis Kadrile.

24 juuni 2012 leidis [pekadrip] [parrot] [mooritz] Mariann, Merily ja [armastan]
Ma olin omadega juba päris rabas. Nulli jõudes aarde otsimisega vaeva näha ei tulnud. Tänud, raba oli vahva! EVEJ:

24 juuni 2012 leidis Mariann, Merily, Kadri, Peep, Priit ja [mooritz]
Tuuline ja vihmane öö jaanilõket tehes, telkides ( ja telki lennutades) üle elatud oli vaja ka veidi matkata. Ja kus sa ikka mujal matkad kui rabas ja veel peitja endga :D. Saanud teada meie plaanidest rappa minna viskas ka Priit oma muruniitja nurka ja kimas kohale. Mulle meenutas kogu see matk natuke muinasjuttu 12 kuud, kus igal kuul oli oma ülesanne, nüüd aga oli rajal nagu 12 eri nägu. Esimene nägu oli päris puudevaba ehk siis liinidealune. Edasi järgnes tagasihoidlik metsaalune kus teed katsid kivid. Siis tuli pikk heinamaa oma sitikate ja satikatega ja muidugi aina kõrgemaks sirguvate kõrtega. Esimene sild tähistas "nukitsamehe" metsa algust. Kui heinamaal oli suur valge siis siin oli hämar ja puud tegid oma kummalisi hääli . Meie väike giid tatsas ees ja hoiatas juurikate eest ,kes vägisi tahtsid astujat pikali sikutada. Veel üks sild ja uutmoodi mets laius meie ees ja nii see mets oma nägu seal muutis. Ja siis oli juba tunda raba lõhna. Aga puud varjasid veel rabavaadet, vana laudtee sai aga juba alguse. Kohati olid laudtees naljakad augud, mõni meist lõbustas end neist aukudest vee väljameelitamisega ;). Varsti vajusid puud madalamaks ja lauad laudteel läksid tugevamaks ( neid laudu seal rajal ikka jätkub ja pole nad nii katki ühti kui logide põhjal arvanud olin) Lõpuks vajusid puud sootuks madalaks ja siis oli näha kui palju siin sügisel jõhvikaid saab olema, siis tasuks siia ämbritega tulla. Keegi oli rappa magamismattidega tulnud kuid need järgmistele matkasellidele puhkepausi mõnusamaks tegemiseks jätnud. Matkasime aga edasi kuni lapsed hakkasid torni nähes meeletult kihutama. Ja siis sai omajagu tsirkust peitja nähes tehtud :D. Kui kõik olid aarde leidnud tiriti karbike oma peidukast välja ja logid said kirja. Jätsin sinna ka kaks GC-d. Siis tuli keha kinnitada ja tagasitee võis alata.Viimase kilomeetri läbisid suured kuidagi vaikselt, Mariann aga laulis... Ja tõesti parklas olime me enne kui päike loojus. Nullisin aarde juures ka gepsu odomeetri kuid pean vist seda kontrollida laskma, kuidagi kummalisi numbreid näitas ta parkalas tagasi olles. Õnneks on veel palju minule avastamata rabasid :P

15 juuni 2012 leidis Maku [maku]
Kuna ma olen siin teistkordselt siis nagu midagi uut siin ei olnudki. Talvel oli vastik lumi, suvel putukad ja palavus. Tsiklimehe varustuses seda 8.5km matka ei ole kõige mõnusam teha. Õnneks Alex oli kõik katkised lauad ära lõhkunud ja mina ei pidanud enam laudade pärast muretsema :).

15 juuni 2012 leidis Leho, Lauri [algaja]
Skoorijana ei saanud seda täpikest kaardilt muudmoodi ära korjata kui kohale minna. Parklas sisendasin endale, et on vaja ja kõik. Seejärel sukeldusime metsa. Tükk tallamist oli, et kohale jõuda. Kummikuga suutsin endale veel mingi vesivilli tekitada. Tagasiteed pole olemas. Õigemini on aga see pole ühtlaselt maja laotatud vaid kuhjas. Seega on alles ainult lõunapoolne rada. Ja see olemasolev on kah katki, mitte palju aga õhukese tallaga asja puhul on võimalus endale mõni naelaga tehtud graveering talla alla saada. Kokku läks ligi 3 tundi. Oleks saanud ka pea 3 kilti vähem kõndida aga see on tagantjärgitarkus. Raamatus on päris mitu nime enne meid.

15 juuni 2012 leidis Leho & Lauri [morgot]
Läksime sinna tegelikult ikkagi skoorima nu ei saa ju jätta ühte täppi sinna vedelema. On ikka räämas rada küll. Enne kui üldse laudrajani jõudsime oli juba selline tunne, et oleme vahepeal kuhugile ära eksinud. Teekond ise oli pikk ja palav. Lõpus olime umbes kella 12 ajal kui raamatut lugedes tuli välja, et üks külaline on siin juba täna käinud. Laudtee ise oli täitsa kuiv ja oleks saanud ka ilma kummikutta. Tagasiteel tuligi üks tütarlaps paljajalu vasti. Meie teekond oli aparaadi järgi 11 kilomeetrit ja aega kulus natuke alla kolme tunni.

10 juuni 2012 leidis Hanno [hanno5000]
Tulin rattaga Vasalemmast läbi Padise ja Risti, pedaalisin kusagile 4 kilomeetri peale, siis panin kummiku, mille pärast end (peitjat ka natuke) mõne aja pärast juba kirusin, jalga ja astusin hoogsal sammul minema. Nulli jõudes oli miski seltskond seal juba ees, tuttavaid nägusid ei tuvastanud ja logiraamatust leidsin ka ainult esmaleidja märkmed. Siis istusin veel tükk aega tornis, kuulasin tuult ja päikest ning kui lähenema hakkas järgmine seltskond, astusin neile jälle hoogsal sammul vastu :P. Läänemaa Tervisetee ja rong Riisiperes juba ootasid. Mõnus koht, enne olen siin korra ka talvel käinud ja tuleks veelgi. Aitähh!

5 juuni 2012 kommenteeris Kadri [pekadrip]
Õnnitlused! Esmaleidjale kuuluv kuldne tunnistus (ikkagi rabaka esmaleid :) ) sai viimase kriipsu leidja nime näol ja ootab nüüd Eesti Posti abi, et omanikuni jõuda. Abiks oleks aadress! :P Muidu viin kuskile rappa kätte saamiseks... :)
Päev hiljem: Kuldne paber ümbrikusse pandud, sildistatud, margistatud ja Eesti Posti hoole alla usaldatud... ;)

5 juuni 2012 leidis Alex [alex]
Kõik sai alguse sellest, et peale lahedat õhtupoolikut peitjaga(ja nende seltskonnaga) metsas ja lõkke ääres, ei läinud ma enam ööpimeduse varjus Naksitralle otsima.Et kuidagigi ennast rehabilideerida lubasin endale uue aarde ilmumisel kohe tormata.Hiljem küll, arvestades peitja "lembust" pehmete ja õõtsuvate kohtade suhtes pani mõtlema kuid meest sõnas.Magusalt keskpäeval ringutades ja avades geopeituse lehte hakkasin õhku ahmima kui uut aaret, kirjeldust ja asukohta nägin...no oli seda nüüd vaja!Õnneks veidi julgustas laudtee nimetus ja räätsad jäid koju ahju peale tolmlema.Otse loomulikult hakkas enne Ristit ka vihma sadama, et mõnu täielik oleks.Auto tahvli ette parkinud vaatasin üha mõrudama näoga seda teerada mis sinna joonistatud oli aga teades, et täna ja just praegu on kõige õigem aeg, sai kärmelt riided vahetatud vastavalt ilmastikule ja teele.Peab ütlema, et peitja oli tubli tööd teinud kuusejuurikate kergitamisel ja iga "varba peale astumine"tilgutas ka okstelt sahmakaid kraevahele.Küll oli aga lendav loomaaed seal hästi toidetud ja nii väheste sääskedega kohta ma ei olnud see kevad veel kohanud.Lõpuks laudteele jõudes panin päkkade alla talvenaelad ja retk mööda parim enne minetanud laudteed võis alata(ausõna-kohati oli tunne nagu kõnniks jääl:pragiseb, raksub ja mõne sammuga viskab ka vett üles aga peale mind jäi sinna ikka terveid laudu ka :P)Kuid õigepea ei pööranud kõigele sellele enam tähelepanu ja vahelduv rabamaastik lummas täiega.Vaevalt nullis aardekarbi kätte saanud ja logi kirja, avanesid taevakraanid veel üheks karastavaks supluseks ja nii ma olin siis seal hõreda torni all nagu jänes looreha varjus.Aga kõigest jäi väga hea mekk kokkuvõttes ja oma navi andmetel läbisin 8,2 kilomeetrit ning aega kulus kaks tundi ja kümme minutit.Tagasiteel kohtusin juba järgmistega...(olid nad siis mõnusa jalutukäigu või muu pärast väljas)ning vaadates kui madalal oli vastutuleva pitsu kõht, ei tundunud enam oksad märjad ega tee libe.Suured tänud peitjale ja kuna logiraamatusse jäi esmaleiu aeg märkimata, siis olgu ta siin:15.15 p.s. peale omaniku kommentaari:kuhu rappa?kui sügavale?ja kas räätsad on vajalikud? ...Eesti Post on minusuguse drive-in lembelisele muidugi parim aga peaasi, et Päästeamet ligi saab :P

5 juuni 2012 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".