Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Oma esimeseks aardeks valisime koha mis on minu jaoks tohutu emotsionaalse väärtusega. Selle järve kaldalt pärinevad nii mu isa, kui paljud väga toredad mälestused, mis järk-järgult värskenevad.
Loodetavasti naudite te seda samavõrd kui minu järgmisi aardeid.
Aarde kättesaamiseks vajate ka mingit abivahendit./ You need some kind of a special tool to get the cache.
Jaan Vahtra on öelnud oma saabumise kohta Kivijärvele: Aga kui hakkas paistma kevadpäike ja punetama hakkasid lepavõsad, kasetukad ja kuuskede tipud; kui isa laskis kaskedest mahla ja metsad hakkasid kajama lindude laulust, siis ununes peagi kadunud sünnikoht ja siinne uus elu muutus huvitavaks.
Aare on peidetud kõige tähendusrikkama kivi lähistele Kivijärve kaldal.
Lähedalolevad majapidamised on meie olemasolust teadlikud ja kui meie käitume kenasti teevad seda ka nemad.
See aare on peidetud 01. detsembril 2012 ühe osana advendiseeriast. Seeria teise aardena.
Kivijärve rändrahnu silti ei ole vaja maa seest välja tõmmata! Kui tundub, et midagi läks nihu, andke teada ja ma lahendan olukorra.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (7), piknikukoht (1), lumega_leitav (1), lastesõbralik (1), ilus_vaade (1), advendiseeria_2012 (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC427JM
Logiteadete statistika:
41 (82,0%)
9
7
0
2
0
0
Kokku: 59
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud". Kevadkoristus 2017.
Tundub, et aaret praegu pole. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Taas kord saime tõdeda ja seda alles koha peal, et aare vajab hooldust. Aga kuna olime jupikese maad juba maha käinud, tegime siiski proovi. Pika otsimise peal hakkas mulle sambla vahelt silma aarde kaas. Sai võetud kõne aarde omanikule ning teate, et just täna hommikul oli ta aarde ära viinud. No jah, kaane viisin ma siis talle järgi ning boonuseks nimed kirja. Hetkel seis selline...ei leia te sealt, ei konteinerit, kaant, ega logiraamatut. Küll aga kauni vaate ning suure kivimüraka järve äärest. Meie täname!
Talude ristmikul jäin stoppama ja uurisin erinevaid kaarte, et nulli pääseda. Suured tänud "Maaamet uus" kaardirakendusele. Sealt nägi ära, et saab julgelt nulli poole autoga sõita ja ei pea taldu kulutama. Teel polnud üldse vigagi, sai taimestiku pealekauba põhja puhastatud. Kohale jõudes nägin ära, et väga huvitav ja ilus koht. Geopeituseta poleks kohe kindlasti elu jooksul sinna sattunud. Pärast fotode tegemist järvest asusin nulli poole liikuma. Kohustuslikus korras pidasin maha ka hommikusöögi mustikate näol. Õiges kohas aaret otsides jäin aga maastik 3.5 ohvriks. Esimene idee oli täiesti õige aga miskipärast eeldasin siiski midagi muud. Niimoodi tegin üle poole tunni tiire ümber kivi. Terve see aeg ei osanud isegi otsida kusagilt. Olin juba loobunud ja siis see ainuke idee tuli uuesti pähe ja logisin aarde. Lahe peidukas aga jah, vajab natukene hooldust. Aitäh kohta tutvustamast!
Väga kaunis koht. Jalutasime kivikese juurde ja aare hakkas kohe silma. Karuonu pidi veidi veel otsima. :) Logiraamat oli ligumärg, panin asenduseks mingi paberiribakese.
Toora aarde külastus peale pikka sündmust ei olnud probleem, aga mikrot metsast seekord leida ei suutnud...kaval asi :) Aga koht on ilus ja kindlasti pole kahju sinna tagasi minna :)
Logirull minigripis oli peidukast 2 m kaugusel maapinnal, märg. Konteineri kaas kadunud. Saadan peitjale pildid olukorrast.
Väga mõnusalt rahulik omaette kohake kuhu niisama kogemata küll ei taipaks sattuda. Klassikaliselt ilus ka, tänan peitjat seda emotsionaalset väärtpaika geopeituritega jagamast! Esmalt seisingi lihtsalt niisama järve kaldal, tunnetasin kohalikku energiat ja jäädvustasin mälestuseks mõne foto. Aardeotsing ise lõppes kiiremini kui ta alatagi jõudis.
Parkisime auto kõrval oleva talu aia taha ja hindasime olukorda. Tundus üsna raske järvele läheneda. Mõtlesin, et kui on järv, siis peab ka mingi tee või rada selleni viima. Läksime ja küsisime talurahvalt teed. Need osutusid väga lahketeks ja vastutulelikeks. Memmeke juhatas teeotsa kätte, mida me enne kõrge vilja vahel tähelegi ei osanud panna. Memmeke ütles, et seda teed mööda sõidavad järveni teisedki kuigi ega see tee kõige parem pole. Julge hundi rind on rasvane, nii ma oma madala linnaautoga läbi põllu ja padriku draiv-in tegingi (vihmaga ja kevadel märjaga ei soovita). Aardega läks veidike aega enne kui Kylli õige asja pihku sai. Tänan, lahe aare ja järv oli ka supper, saime kosutava jahutuse sel kuumal päeval.
Olime hiljuti veebist näinud sarnast peitmisviisi ja rõõm oli suur, kui selgus, et ka kodumaal saab seda kohata! Väga-väga lahe!
Tore oli näha jälle kohta kus kunagi olin üpris tihe külaline.Aardele lähenesin läbi metsa, mis oli kohati päris võsane.Pisut uurimist ja puurimist ,ning käes ta oligi,koht ise päris nutikas.Tänud peitjale!
Kohale ronisin läbi metsa, tagasi tulin mööda ilusat teerada. Igati mõnus paik, ehk kunagi jõuan siia ka kalale. Kohtusin ka aarde kõrval elava geokolleegi Hannoga, kellega veidi juttu puhusime. Aare just üleliia kärmelt peidukast välja ei tulnud. Tänud!
Täna oli siis aare täpselt seal, kus ma kahtlustasin eelmine kord mitteleides aarde pesa olevat.
Aare korras ja tänud peitjale :)
Tegin teaduspäeva alustuseks ringi ümber järve. Kohapeal oli küll aimdus mida otsin aga tuli ikkagi kaks ringi ümber rahnu teha enne kui aarde kätte sain. Seejärel ujuma!
Kui mõni sai 20-ga käidud, siis meie ei hakanud nii lihtsalt läbi ajama. Kõigepealt mõtlesime, et teeme trenni ja läheneme ümber järve - seal ju nii ilus ja niidetud lai tee. Sättisime oma jaapani ratsu viljapõllu äärde ja asusime teele. Lausa kiirtee oli seal... Natukese aja pärast sai vist niidumehel ramm otsa ja mõtles, et ajab kolme meetri asemel kaks meetrit teed sisse.. Aga kaua sa seda kahtegi ajada jõuad - üks meeter on ikka parem. Ah "#¤% selle meetriga, las käivad mööda seasongermaad parem. Lõpuks lõid isegi sead ilmelt kärsa puhtaks ning lahkusid, sest rada sai otsa. Aga aare on ju 100 meetri kaugusel - üle vee.
Egas midagi läksime tagasi. Hakkasime siis seda teist ilusat rada otsima ja rändasime mööda teed ikka omajagu maad edasi, kui üks rada nagu läks... Ei läinud kah. Ja alles siis turgatas pähe midagi, mis meile ka Karijärve juures abiks oli :). Saime siis meiegi mõnekümne minutiga käidud (kui nüüd kell uuesti nullida).
Pärast Ropka kombel ümber kivi käimist oli selgemast selgem ka aarde peidik. Õnneks oli mingi vahend taskus, et paberit kattev punn eemaldatud saaks. Tänud peitjale paraja õhtuse retke eest!
Autost autoni 20 minutit, olime ikka pikemaks otsimiseks valmistunud. Aitähh!
Kena jalutuskäik mööda niidetud rada lähima talu juurest ning pea kohene leid. Ei saa aru, kas aare on enne olnud kuidagi teisiti peidetud - mis abivahendist on kirjelduses jutt ning mis vihjetopsist räägivad logid? Meil polnud igatahes vaja midagi peale oma kümne sõrme. Lahe aare, aitäh peitjale!
Teisel katsel sai asja kätte. Vihjetopsi sisu jäi endiselt saladuseks. Leitud vihmahooguse vahel porist teed edasi-tagasi ukerdades. Eeelmine kord päiksepaistelise ilma ja krooksuvate-piiksuvate konnadega oli meeleolukam. Aga tänud peitjale aarde eest.
Nullis on väga selgelt näha, et vihjest kinni ei peeta. Aaret leidsin kohe kolm korda, kolmas kord sain aru, et leidsin. Aitäh!
Mina tahtsin Ruusal maha tulla, aga näe, ei lubatud, ikka siia kästi tulla. Otsisime siis seal sääskede vahel, kuni lõpuks aare juba mitu korda vaadatud kohast paljastus. Väga hea peidukas, aitäh!
Et saada kõige täpsem vaste asjale, mis Sander kivilt lahkudes tegi, tuleb guugeldada pildivasteid sõnale 'faceplant'. Kindlasti jäi Marikale eredalt meelde, kõik olid pärast küllalt märjad ja teravamad kriidid vahetasid endale varuriided selga. Üsna hästi mikro metsa peidetud, alles geokõne peale tuli välja.
Meie geootsinguga liitus uus inimene, Marika. Talle jääb see kindlasti meelde, sest teab nüüd vähemalt, kuidas suure kivi pealt mitte alla tulla :) Aardest ise.. olles lõpuks kohale jõudnud, hakkasime otsima, nii sealt samast kui ka veidi eemalt ja ei midagi. Pärast pikka otsimist ei suutnud ikka aaret leida veel, aga alla ka ei andnud! Tulime sellise maa juba maha, nii et aare tuli leida. Tegime siis peitjale väikese geokõne ning saime paar vihjet ja need vihjed aitasidki, sest järgmisel hetkel oli mul aare käes. Mis te arvate, kas seda oli juba varem katsutud - jah, korduvalt. Aga lõpuks oli aare käes ja saime tagasi liikuma hakata. Tõesti väga äge lahendus aardele, on vaeva nähtud ja see on äge. Kindlasti meelde jääv aardejaht :)
Ma arvan, et kui mu telefoni fotokogu natuke lähemalt uurida, siis leiaks sealt suure hulga täiesti mõttetuid pilte igasugu urgudest, õõnsustest, piludest ja muust sihukesest jurast, kuhu normaalne inimene oma ihuliikmetega ligi ei pääse. Ühe sellise pildi tekitamine oligi ainuke liigne liigutus, mis me selle leiu juures tegime. Natsa keerukam oli ligipääsuga. Hanno? õue ei tahtnud kohe jääda, proovisime järve otsast, aga seal oli liiga vesine, ja ikka jäi auto keset küla ja marssisime sealt mööda korralikku teed. Leid - jah, tegime selle pildi ja hakkasime logima. Väga elegantne lahendus, tuleb tunnistada, väga elegantne. Kiidan ja tänan kutsumast!
Keskendusime ühele objektile, pärast selgus et seal oli kunagi vihje olnud, peitja võiks selle uuesti üle vaadata. Järgmine kord uuesti. Ilm oli imeilus, konnad paterdasid igal pool ringi.
Väga kohane nimi nii aardel, järvel, kui ka kivil. Jõudsime looduskauni nullpunktini vahetult pärast päikeseloojangut ning mina isiklikult tundsin kevadet enese ümber õhumolekulides. Aarde leidis Rudolf peidukohast, mis tõepoolest nelja tärni väärib. Aitüma!
Eelmise korraga võrreldes 22 kraadi võrra soojem temperatuur oli areng väga positiivses suunas. Tänu sellele ei jäänud ka aare kauaks peitu. Talvel ja lumega leitavuse seaks küll natuke kahtluse alla, aga noh, õige tehnikaga on kõik ja alati leitav :D
Aitäh siia veel kord juhatamast, järv oli vahtult pärast päikseloojangut väga ilus ja mõnus oli kuulata värskelt saabunud lindude koori. Aare ka loomulikult väga tasemel :)
See aare jäi talvel ikka hirmsasti kummitama. Nüüd oli temperatuur palju inimlikum ja aare lihtsalt pidi välja tulema.
Seekord üle järve jalutada poleks õnnestunud, niisiis jätsime auto geosõbralike talude juurde ja tipa-tapa kivi juurde. Ja tuligi leid vaid mõne minutiga. Tagantjärele on üsna kindel, et talvel ta olekski meil leidmata jäänud.
Kena lahendus igatahes ja järv oli tõesti hästi ilus. Kahjuks päikeseloojangu magasime mõne minutiga maha. Suur aitäh!
Raskelt tuli. Kõigepealt kahtlustasin täitsa õiget asja, aga talv oli oma tegudega moodustanud nii hea maskeeringu, et ka lähemalt uurides ei märganud ma aaret. Uurisin siis teisi objekte ka pool tunnikest. Ikka oli ikaldus. Pöördusin algsete mõtete juurde tagasi ja lõpuks sai ka aare leitud. Talv on siin ilus, aga aardega on suvel ilmselt hõlpsam. Aitäh!
Kui auto ära parkisime, näitas termomeeter -21 kraadi. Hea külg oli see, et saime otse üle järve nulli jalutada. Halb külg oli see, et &%¤"##¤€$€£, KUI KÜLM! Pime muidugi ka. Tähistaevas. Rahnu leidsime igatahes üles ja poleerisime-kopsisime 20 meetri raadiuses igasuguseid objekte. Kui aga enesetunne juba üsna kahtlaselt loiuks hakkas muutuma, siis tuli alla anda ja üle järve tagasi vudida. Autos oli raske värisevate kätega süütelukku üles leida ja Rudolfi jäätee oli tahkeks muutunud :D Järgmine kord normaalsemates oludes või vähemalt õige talveriietusega. Aga päris ekstreemne seiklus, selle eest aitäh! :)
Parkisime auto ja hakkasime teed mööda aarde poole jalutama. õnneks taipasin pilgu GPSile visata ja selgus, et tee on ilus ja lai küll, aga valel pool järve. õnneks leidus jalgrada järve ääres. Kõndisime siis seda mööda kui ühel hetkel kostus sulpsatus ja Maris oli pool meetrit lühem kui hetk tagasi. õnneks oli efekt hullem kui tegelikkus. Kohale jõudes leidsime eest uhke kivi. Käisime ümber ja üle kivi üle tunni aja ja otsisime erinevatest kohadest edutult. Lõpuks kui olime juba peaaegu loobunud ilmutas end ka aare. Edasi oli juba lihtne, sobilik abivahend oli õnneks taskus olemas. Eriti tigedaks tegi see, et ma ise olin ühe oma aarde praktiliselt identsel viisil peitnud... Aga äge teostus. Aitäh peitjale :)
Mul ei ole kahel käel näppegi vist nii palju, mitu korda ma seda aaret otsimas olen käinud. Aga üles ma selle leidsin ja tegu on minu esimese aardega üldse. Geniaalne peidukoht, midagi pole öelda.
Kivijärve järv oli ka minu jaoks väga tähendusrikas koht lapsepõlves. Minu majapidamine asub selle aardeni viiva tee (oleneb kust poolt läheneda) ääres. Ühesõnaga kui näete suviti mingit tegelast selle tee äärset muruplatsi niitmas vms askeldamas siis mind vaja karta pole :)
Muide, avaldan ka isiklikku tänu Myrakale, kes mu auto möödunud talvel kodu tee otsa peal lumehangest aitas välja tõmmata. Täpset kuupäeva ei mäleta aga võis olla detsembri algus 2012.
Tegelikult on veel hullemaid inimkeeli, milles vanduda, kiruda, lamiseda, möliseda ja sõimata. Kui ma nendes kirjutama hakkaks, teeks peaaegu GP veebiarendaja ruttu, tasuta ja ilma kasutajatepoolse eehääletuseta arenduse, mis mu logid dev_nulli või delphisse suunab.
Alustame siis sellest, et me tulime rõõmsalt kummikuis 700 meetrit otse mööda vana metsasihti nulli. See selleks, see tegevus oli veel tore ja lihtne. Päike paistis, ilm oli soe, Palojärve ja isegi Põlva malev olid just ennist leitud. Ind oli suur. See ind hakkas raugema kui sain aru - või õigemini lugesin - et on vaja abivahendit. No kellel see ikka vee äärde tulles kaasas on, ega ma kalamees ole. Aga inimese aju töötab kriisisituatsioonis ikka ääretult efektiivselt. Uskumatu leidlikkusega kombineerisime kolmest kaasasolnud vidinast kokku korraliku vahendi, mida siis katsetama sai hakatud.
Esimene lagunes ära. Tegin uue. Katsetasin seda kuni midagi pihku jäi. Nüüd oleks paslik tsiteerida preilisid mitte maakohtadest. Loll saab kirikus ka peksa, aga minu õnneks polnud ühtegi kirikut piisavalt lähedal. Väntasin siis edasi kuni juba veel rumalamaid mõtteid heietama hakkasin. Oli kulunud vist umbes tunnike, sest abivahendid ei olnud tõesti kiita.
Ja siis, siis võtsin kätte ja leidsin aarde üles. Oleks saanud minutiga hakkama kui oleksin enne, kohe alguses natukenegi põhjalikum ja kahtlustavam ja loogikat kasutavam olnud. No tule taevas appi, ausõna. Kirikut küll polnud, aga peksa ikka sain.
Pärast pesime käes mõnusa järve mõnusas vees puhtaks ja rassisime autoni tuldud teed tagasi. Oli tore sügispäev. Muudeks kaugemateks aareteks, nt Mehikoormaks enam aega ei jagunud. Tartu ja kodune vinoteek ootasid. Oli, mida tähistada. Aitäh vahva värgeldise eest! Aare kombes. Midagi punast jäi minust sinna maha ka, aga see ei sega otsimist ega leidmist.
Da budem iskren svepriče , ističući činjenicu da su kupine su blago za mene da izvodi pitanja test trudnoće teže nego plavuše . Nekako , međutim , ako ne žele da priznaju nista drugo da rade sa svojim vremenom pored ne pokrene , onda potražite blagom korektor . Danas ,tri uspela da misle da traže , kako da potroše više od pet sati , pa čak primio pismo od jednog od leiulogi . I ne mislim da sam čak i nezamenljivi blaga , korektor ili mesta ... čak sam stigao amo m najduže i najviše širok krug , a sve to je bio samopočetak . Kao dva kivinoida vudisime oko kamena i pevao mantre , kao i uobičajeni čas molitve pesama . U svakom slučaju ,Indijanci su imali svoju tootemitantsuga slabašno pored nas , to ječinjenica . Konačno , kada je dnevnik bio u mojoj ruci , bilo je praznina u mojoj duši , jer je ceo proces pretragu je primenjen i za energiju i radost otkrića . Hvala korektor blago!
Kiire tõlge sisaldab seda, et kui serbia keeles sõimama hakata, läheb issanda päike enne looja kui lõpp saabub. Peitjale aarde eest tänud ja vaatamata looduse püüdlustele, katsun siiski veel vaikselt areneda.
Auto jätsime niidetud raja ette ja astusime edasi kand ja varvas ümber järve. Terve tsõõri tegime peale. Kiva nägime mitmeid. Mulle meeldis see mis vees lösutas, temal oli vähemalt selline kelmikas olek. Aga tagasiteel olime nii maakatega sarnased, et külamemmed meid uuteks naabriteks pidasid ja priske koer isegi ei urisenud :P.
Jätsime auto taluväravasse ja jalutasime kivini. Kuna varasematest logidest oli selge, et rahnu all aaret ei ole, siis jätsime rahnu esialgu rahule ja keskendusime lähiümbrusele. Leidsime abivahendi ja juhuslikult kaasas olnud varustusega saime selle ka kiiresti kätte. Konteineri leidmisele see meid kohe ei aidanud ja seetõttu kasutasime suurt kivi mõnda aega sihipäraselt. Tähelepanelikuma lähiümbruse vaatlusega õnnestus leida ka konteineri peidik ning siin läkski vaja ühte osa abivahendist. Tänud peitjale ilusasse kohta juhatamast.
Lähenemisega saime lõpuks hakkama. Algul muidugi sai ikka mõnda imelikku kohta kah sõidetud. Seejärel logisid lugedes ja kaarti vaadates peatusin lõpuks umbes 40 meetri kaugusel. Logidest sai otse loomulikult tehtud vale järeldus. Üle poole tunni läks, et see mittemidagiütlev asi kätte saada. Täiesti juhuslikult oli ka olemas materjale, et see abivahend kokku ehitada. Seejärel vaatasime kõik lollakate nägudega seda asja ja siis üksteist. Krt küll, mis jura see on ? Ja siis täiesti kogemata leidsin ka õige asja. Tehnilist lahendust või asjade käiku ei saa ma siinkohal siiski üles tähendada. Küll aga võib öelda, et kui nii edasi läheb siis geokunni tiitli peale on juba tugev rabelemine. Aitäh väga laheda asja ja mõnusa emotsiooni eest. See oli ka selle aarderetke viimane aare.
Selle aarde logiteateid lugedes tekkis kerge kahtlus, kas me üldse midagi leiame. Parajaks pähkliks kujunes aardele lähenemistee leidmine ja ilmselt seda, mida peitja mõtles või lastele sobilikuks peetakse, me küll ei leidnud. Leidsime hoopis jahimeeste raja, midamööda saime peaaegu sigade söögiplatsini. Siis algas võsa, sekka ka viisakamat metsa, midamööda kulgesime kivini. Aarde korjasime välja teisest võimalikust kohast kuhu vaatasime. Mis abivahendisse puutub, siis see on küll enamasti vähemalt igal meesisendil metsas kaasas. Aare ise aga väga muhe. Vaarasime üle ka järve, lobistasime kuuma naha üle ja meie üllatuseks kulges sinna täitsa viisakas rada, kus viibinud ka lapsed - kakane mähku vedeles lõkkeasemes. No andke abi.... Peitja võiks lisada soovitusliku lähenemistee. Meie selle algust üles ei leidnudki. Täname!
Üldiselt ma mitteleiu logisid kirja ei pane, kui just mul ei ole midagi tähtsat öelda või info on vajalik teistele. Seekord on erand, sest hädavajalikku infot mul pakkuda ei ole ja tähtis mu jutt ka ei ole. Aga selle aarde otsimine pakkus sellise emotsiooni, et pean seda teiega kohe jagama. Kuna selle aarde otsimine tuli suhteliselt jooksvalt siis ega me eeltööd lähenemise osas eriti teinud. Kunagi ammu olin midagi lugenud kuid ega see siis mul seal meeles ei olnud. Üks teeots (see õige) tundus olevat talu juurde minevat ja nii me siis sinna valesse kohta sõitsime. Parkisime autod ja pistsime sõbraga punuma. Tee oli ilusasti niidetud, kuid viis kahtlaselt valele poole järve, kuni ühel hetkel olimegi valel kaldal. Väike kaar mööda võsa tundus olevat liiga karm kuna ees läks ju niidetud rada, kuigi nüüd mõeldes meenub, et juba seal vaatasin, et jube suur ring tuleb ümber järve. Edasi minnes jätkus ilus niidetud tee, ainult pori ei olnud mis oli eelmises logis kirjas. Kõndisime kuni jõudsime tupikusse, niidetud tee sai läbi ja edasi oleks vaja minna olnud oma kilomeeter ümber järve. Tagasi ka ei viitsinud minna, et natuke padrikus olla ja siis õigele kaldale saabuda. Tundsin juba, et sõbra suust tulevad laused, ah jätame selle aarde vahele... Nii ma siis välkkiirelt olin bokserite vääl ja valmis need 80m üle järve ujuma. Minu kiire tegutsemine ei jätnud mu kaaslasele valikuvõimalust ja nii me siis juba ujusime üle järve. Üle järve ujuda pastakas hammaste vahel ja gps käes on päris keeruline, mingi aeg tuli ujumiskätt vahetada, sest hakkasin järve põhja poole suunduma, nii ma siis seda kätt vahetasin. Edasi hakkas vesi suhu trügima ja raske oli seda välja puhuda nii, et pastakas hammaste vahelt ära ei lendaks, võtsin pastaka samasse kätte kus gps. Nüüd tuli üks kord veel kätt vahetada ja nii see juhtuski... Ühel hetkel oli järvepõhjas... õnneks pastakas, mitte gps :). Siit kõvematele geopeituritele nagu Miki, kui aare leitud minge otsige järvepõhjast Saaremaa Laevakompanii pastakas ülesse :P Saime siis kuidagi üle järve ja asusime aarde juurde kõndima, mis oli päris vaevarikas kuna käbid ja muu sodi ei ole linnapoiste jalgadele parim kooslus. Aarde juures tabas meid kahjuks ebaõnne, sest aaret me kätte ei saanud, ma ei ole kindel, et me ta üldse leidsimegi, kuid vist ikka leidsime. Teda kätte saada üritasime kõigega mis meie varustuses oli: gps, gps`i kaelapael, bokserid, oksad metsast jne. Igastahes raketiteooriaid kuidas aaret kätte saada tekkis ikka hulgi vaatamata vahendite vähesusele. Mõllasime seal mis me mõllasime aga Mägiaivareid meist ei saanud. Siin aarde juures kogesin, et ka mitteleiud võivad olla väga ägedad ja vahest peab ka sinist nägu kogema. Ühesõnaga inimene kes on geovõõras loeb siit välja, et sain ainult pastakast lahti ja märjad bokserid aga tegelikult sain suurepärase geoemotsiooni :)
Jätsin sõiduriista talu juurde ja kulgesin mööda porisevõitu teed jala. Otsitav tuvastus kohaselt, kuid paraku ei õnnestunud sellest leida paberit ja kirjutusvahendit. Et neid endal kah kaasas ei olnud ja nimi jäi aardesse talletamata, siis tuleb vormistada mitteleidmine. Aga koht on põnev ja aare igast otsast kiiduväärne, aitäh!
Kivijärve rändrahnu tähistavat märki ei ole tarvis maa seest välja tõmmata.
Kohale jõudes torkas silma ühed detailid ja leidsin müstilise konstruktsiooni, mille kasutamist ma ei suutnud selgeks saada. Lootus säilis, et järsku logiraamat ilmub nähtavalt aga tühjagi. Kunagi kui tutvusringkonnast keegi osavam leidnud, siis loodan, et saan õpetussõnu.
Läksime Siimuga Tiinale-Taavile Võhandu maratonile support-teami tegema ja lootsime ka mõne aarde leida. Külmade ilmade tõttu oli Tamula veel jääs ja stardid hajutati. See oli meile ütlemata ebasobiv, sest kohale kõndimiseks ja otsimiseks jäi vaid max pool tundi. See osutus aardeleidmiseks ebapiisavaks.
Siin süvenes veendumus, et mulle Müraka aarded meeldivad. Lausa nii väga, et neid ei tasu esimesel korral leida vaid tuleb ikka mitmel korral külastada. Õige teeotsa saime teada kohalikelt lahketelt noortelt, kes olid just järve juures käinud. Mööda nende värskeid jalajälgi oli väga hea orienteeruda. Kohapeal müttasime oodatust kauem ja oleks seal ilmselt kauemgi aega veetnud, kui pimedaks ei oleks läinud. Naaseme, kui lumi on minevik ja püüame siis kindlaks teha, kas olime pimedad või aitas lumi kaasa, et me otsitavat leida ei suutnud. Vahva oli - varsti jälle!
Aare jäi seekord leidmata. Sai otsitud nullist ja selle ümbert, kuid meie silmad jäid pimedaks.
:(
Peale pooltunnikest otsimist leidsime aarde ,kuid "pidi nihutama suurt kivi!"
Paras pea valu oli see ja olin juba käega löömas. Aga tahtsin olla esimene ning tekkis juba mõtte, et otsin mingi kohaliku kraanamehe, kes selle kivi üles tõstab kuna null oli täpselt kivi peal(ALL):D Aga õnneks asi nii hulluks ei läinud veel kuna tegemist on ikka looduskauni kohaga. Kuid pean mainima: Lauri hea töö oled teinud super aare. Tänud sulle ja ootan juba järgmist aaret ;)