Lõilasmäe järv

Siin märgitud raja alguses seisin täna juba teist korda. Eelmine kord oli möödunud suvel, mil olin enda jaoks kirja pannud, et kui, siis vähem lokkava loodusega ajal. No täna oli see lokkamine minimaalne, ühesõnaga see põhjus mitte minna langes ära. Natuke aega põrnitsesin veel neid jäiseid traktorijälgi, mis läbi metsa kulgesid, aga siis panin naelad alla ja minek. Raba vahel pakuti täiesti jäist teed, mõne koha peal andis servast väheke pidamist leida, aga enamasti tuli ikka mööda jääd astuda. Aga parem ikka kui vees paterdada. Kusjuures teekonna lõpuosas pakuti ju ka imelisi vaateid järvele ja ümbrusele. Mina igatahes jäin väga rahule. Hea meel, et endast võitu sain ja teekonna ikka ette võtsin ning pealekauba kujunes see astumine täiesti nauditavaks tänases päikeselises päevas. Tänud peitjale selle ilusa järve äärde kutsumast ja aaret peitmast,

Jäätee järve suunas

Järve ääres

Mõnus jalutuskäik aardeni ja tagasi. Tänud :)

Aitäh aarde eest!

Tänase päikeselise ilma puhul võtsime ette jalutuskäigu. See aare on ammu mõttes olnud, aga kunagi pole sobivat ilma olnud. Kui auto pargitud ettenähtud kohta, seadsime sammud raba poole. Raba kandis piisavalt, me olime küll varustatud veekindlate jalanõudega, kui tavaline matkasaabas oleks ka jalad kuivaks jätnud. Kui nimed kirjas, imetlesime veel talvist maastikku ja tegime paar ilupilti???? Väga mõnus matk oli! Aitäh peitjale!

Olles siin teeotsas lumega korra seisnud, ei olnud meil tookord tahtmist. Teine tee viis küll kuhugi aga sealt ei saanud aardeni. Täna pakkisime enne juubelile minemist ratta kaasa ja otsustasime, et seekord saame leiu kirja. Ratta maad puudutamisel hakkas sadama. Tõmbasin kilepüksid jalga ja jope selga ja asusin väntama. Päris jube oli, vihm peksis vastu nägu, teekond oli mudane. Turbavälja lõpus jätsin ratta maha ja läksin läbi metsatuka rabasse. Hea, et kummarid jalas, poolde kummikusse oli vesi siin astudes. Raba ääres oli palju roopaid,need olid eriti pehmed. Tagasisõit oli vastu tuult, koguaeg puhus kapuutsi peast ära. Auto juurde jõudes jäi vihm järgi. Täitsa ebaaus. Tänud aarde eest

Kena matk, veidi tuulise ilmaga. Aitäh!

Väga kaua kõrvale jäänud aare. Tundus, et maastik on raske ja lähenemisteed ka raske valida. Täna sai süvenetud teemasse ja kõik juhiste järgi tehtud. Õnneks ühtegi rasket kohta polnud ja rada viis peaaegu aardeni välja. Praegu on tõesti kõige mugavam kummikuga, aga toekam saabas ajab ka asja ära. Normaalne 4 km pikkune matk. Aitäh!

 1 

Väga kena päev, ilus koht, ilusad värvid. Aitäh siia juhatamast!

 1 

Tegime peaaegu kõik nii nagu aarde kirjelduses kirjas. Auto jätsime etteantud parkimiskohta, aga enne parkimist pidime teeäärsesse lumevalli sisse sahkama auto jaoks sobiliku koha. Ainult kummikuid me ei pannud jalga, sest õues oli 12 kraadi külma ja natuke imelik tundus seal põlvini ulatuvas puuderlumes kummikute vajadus. Pärast tuli välja, et oleks võinud ikka olla veekindlad jalatsid.

Esimene lõik oli kraavikaldal, kus algul tundus olevat isegi hiljutisi inimese jälgi, kuid peagi muutusid need aimatavaks loomajäljeks. Aga ikkagi oli tore seal lumes sahistada, aeg-ajalt puid lumekoorma alt vabastada ja loodust nautida. Turbaväljade vahel olid kohati põlvini ulatuvad tuisuvaalud ja siis jälle mõne sentimeetrise lumekihiga kaetud lõigud. Päike piilus taevast ja isegi täitsa palav hakkas selle astumisega.

Raba serva jõudes tabas meid üllatus. Peale mõnda sammu oli selge, et ideaalne oleks edasi liikuda räätsadega, aga suureks abiks oleks ka kummik. Kuid, kes viitsib räätsasid 2 km kaasa tassida, et paarsada meetrit neid kasutada. Nii pidimegi hoolikalt valima kohta, kuhu astuda, sest kõrge koheva lumekihi all oli täiesti külmumata rabamaastik, kuhu pidevalt sisse vajusime. Alla anda ka ei tahtnud, olime sihtmärgile juba nii lähedal. Nii me seal kekslesime, iga samm teadmatusse.

Õnneks leidsime aarde kiirelt, logides ühe koha peal seistes jalgealune muutus aina märjemaks. Tagasi liikusime ikkagi oma jälgi mööda, siis oli vähemalt teada, kui sügav vesi on.

Kokku kulus aega täpselt 2 tundi, täitsa vahva lumine matk. Vähemasti vaated olid ilusad, tasus ikka talvisel ajal siia tulla. Aitäh!

Vaade üle järve

Pingviinipoeg Lolo stiilis laskumine

Lumeseened

Võtsime täna poisiga ette mõnusa jalutuskäigu siia rappa. Peale auto parkimist ja esimeste sammude tegemist, sattusime hiigel suurtele põldmarjadele, mida me siis lasime heamaitsta. Poiss oli jalutamisel väga vapper, käis lausa üle ühe kilomeetri omal jalal, ise vähemlat mustuhat korda käpuli kukkudes, aga iga kord tõusis püsti ja pani sajaga edasi. Kui poiss lõpuks ära väsis, paigutasin teise kõhukotti ja jätkasime teekonda. Mööda raba liikuda oli tõeline nauding, kuna kogu pind lainetas mõnusasti. Aarde sai kiiresti leitud ja logitud. Tagasi teel panime põske mõned jõhvikad, vaatasime üle turba tehnika ja junnimäed, nii see meie reis läks. Tänud peremehele aarde eest.

 4 

Ma luban endale, et ma järgmine kord alustan teekonda sealt, kust peitja soovitab, mitte ei vaata et „ah, siit saab ju ka ja palju seal ikka vahet saab olla… „. Sest no saab vahet olla, isegi kui alternatiiv vaid napi saja meetri kaugusel paralleelselt jookseb. Kui oleksin valinud Timixi tee, oleksin kohale saanud otse ja kuni viimase lõiguni jalutuskäiguga pargis. Enda teel sain jupi jalutuskäiku pargis, üle suure raiesmiku oksaräbu kraavini turnida, kraavi ääres avastada, et ma ei saa sealt üle, mööda kraavi serva hea hulk maad läbi rohelise tagasi ennast murda, otsida kohta, kust kannanataks kraavi ületada, üle kraavi lõpuks saada ja SEEJÄREL mööda seda Timixi teed viimase raske lõiguni astuda :D. Õnneks raiesmikul kasvasid umbes aedmaasika suurused üliküpsed maasikad ja peale nendega maiustamist ma ennast väga selle kõige pärast ei siunanudki. Aga viimane lõik vahetult enne aaret oli küll jube, ma nii kartsin, et see vetruv taimestik jalgade all järele annab ja ma ennast kohe-kohe mingist salakavalast laukast ujumast leian ning seepärast proovisin nii palju kui võimalik mööda kasvavate puude mättaid liikuda. Igaks juhuks saatsin kontrollsõnumid ka välja, kus ma olen ja millega tegelen - no et teised teaks vähemalt, kust otsima tulla, kui midagi päriselt juhtub… Nimi sai igatahes preemiaks peale kõiki neid ponnistusi kirja, aitäh Marisele virtuaalseks backupiks olemast ning Tanelile parajat väljakutset pakkunud aarde eest :).

Leitud. Päris märg on :D

Tänud.

Jätsin auto soovitatud parklasse ja hakkasin astuma, edasi-tagasi sain u 7000 sammu. Turbaväljade vahel kohtusin ka kahe matkalisega, kes palusid juhiseid rabast välja saamiseks, andsid tagasisidet, et järveäärne on koledasti sõidukite poolt roopasse sõidetud, raba peal on rohkelt jõhvikaid ja nad nägid ka kulli tiirutamas. Mina nägin esimest ja teist, kuid kulli asemel sedastasin vaid kurepaari järve kohal tiirutamas.
Matkasaabaste veekindluse piir (pahkluuni) sai ületatud, aga jään ellu ja homseks kuivavad ära.
Aitäh kutsumast, mulle see mõnus jalutuskäik meeldis hästi!

Sõbrants tahtis rappa ja sõbrants saigi rappa. Tänud, et selle aarde rappa peitsite :)

Midagi konti murdvat siin polnud aga pigem võitlus ise endaga. Soovitatud parkimis kohta minnes, autos välja tulles polnud see ilm kõige parem. Lülitasin mõtted välja panin kummarid jalga ja hakkasin liikuma. Auto hakkas kaugenema ja mis seal siis ikka, 2.2km hiljem ehk 25 minutit peale starti oli juba logi kirjas :) Lõpp oli muidugi selline, et iga iga hetk vajun läbi saare, väga vesine ja kogu minnas võppus. Tagasi minnes hakkas juba hämaraks minema ja kergelt kõhe oli juba üksi seal olla xD teepeal sai lund ja tuult ehk siis lumetormi nautida. Arvestasin tunni ajaga aga käisin 50 minutiga ära :) Aardega oli kõik korras, tänud :)

 11 

Olin just lõpetanud emotsionaalse dilemma „mida tahaks täna teha versus mida peaks tegema“, mille võitis pisut ettearvatavalt meeldivam. Geopeituse lehelt oli juba potentsiaalne sihtkoht valitud, hiljutist kogemust arvestades sai ka telefoni aku täis laetud ning otsustasin end välja ajada, vaid mingi veider laiskuseuss vingerdas veel eksitavalt jalus. Heliseb telefon. Selgub, et Ethelile ka ei meeldi soe tuba ja väga tahaks miinuskraadidega lumme sumpama minna. Välja pakutud mõte teha väike talvine jalutuskäik Lõilasmäe järve äärde ei tundunud rohkem kellelegi ahvatlev.. kes väitis, et õppida vaja, kes valis vabatahtlikult lapse magamajalutamise, kes lihtsalt kiiresti vastas Ethelile „tänan, ei soovi“;).
Minu jaoks oli kaks juba oluliselt atraktiivsem seltskond kui üksi minna, seega enam polnud põhjust jokutada. Lühema lähenemistee asemel valisime pikema, kuid loodetavasti kergema, kuigi pole kindel, et see nii oli, sest lund oli ikka palju ja sumpamist jätkus. Naiivselt arvasime, et saabastes on lihtsam, kuni ühel hetkel oli lumi veelgi sügavam ja aluspõhi veelgi pehmem. No, miks me neid räätsasid ikka seljas kaasa tassime.. ja juba pärast esimesi meetreid saime aru, et oleks võinud varem targem olla.. Nende pardijalgadega sai isegi üks korralik kraavitsällens ületatud ning lõbusad lisaringidki lumele tatsatud, loba saatel kulges teekond märkamatult.

Ilm oli ilus ja matk oli vahva, nautisime härmas talveilu, tööstuslikud turbaväljad olid peidus kauni lumevaiba all. Tänud peitjale! Ethelile tänud kaasa tulemast!

No words needed..

Aardejaht või zen-hetk?

Kes see keskmine meil küll kaasas oli..;)

Matk hakkab lõppema

 2 

Kaugem plaan rabas matkata jäi ära, liiga külm oli hommikul. Siis sai täna Merlega kokku lepitud, et võtame ette selle matka. Auto pargitud maantee äärde, mitte sinna kuhu peitja soovitas, sest mõtlesime mööda teed natuke pikem matk, aga kindlasti mugavam. Üks ots oli 3 km. Algul mõtlesime, et oleme nii tublid küll, et ei pane räätsasid. 500m enne aarde juurde jõudmist ikka otsustasine räätsad jalga panna. See oli õige otsus, tagasi läksime juba räätsadega, aega kulus peaaegu poole vähem. Muidugi sinna minnes umbes 600m enne aaret mõtlesime, et kummalt poolt kraavi peaks minema. Loomulikult valisime vale poole ja siis pidime üle kraavi ukerdama, mis oli päris järsk. Merle muidugi läks järsust kaldast alla, mina läksin natuke tagasi, kus oli vähe laugem. Siin sai Merle minu järgi natuke oodata kuniks olin üle kraavi ukerdanud. Igal juhul oli mõnus matk mõnusa ilmaga. Tänud Merle, et kaasa kutsusid. Peitjale tänud kohta tutvustamast.

Tee algus.

Seal kusagil kaugel on sihtpunkt.

Ilus vaade.

Kuna väljakutsed on saanud juba eesmärgiks siis tänase päeva panime kirja selle aarde juures.

Sinna väga õhtu ja pimedas ei viitsiks kõmpida aga päevasel ajal oli see suht ok.

Välja arvatud see, et kui tagasi tulime siis tekkis autoga ära minnes vähe probleeme. Kui ikka rattad jää peale jäävad siis on päris keeruline ära minna.

Muidu kõik ok ja tänud kutsumast!

Auto jätsin soovitatud paika tunniks ajaks ootama. Aunad tekitasid miskipärast äratundmisrõõmu, kuid natuke nukrust ka. Järv oli aga retke väärt ja päikespaistes ujuv luigepaar lisas veel maalilisust. Lõppu osa oli meeldiva rabalõhnaga kena õõtsumine. Konteineri sisu korras, kuid pealmine aardekirjeldus ei püsi enam ümber. Tänan.

Täna oli iga ülemõõdetud turbaraba kohta üks väljavaadatud aare. See aare käis kokku Peningi rabaga. Kui aunad mõõdetud, siis parkisin auto 273m kaugusele aardest ning õõtsusin nulli. Logi kirja ja tagasi. Aitäh järve näitamast!

Ma ei oskagi mingeid põhjuseid leida, miks see aare mul siiamaani otsimata oli. Pole viitsinud kunagi ette võtta seda käiku. Täna aga enne Patika ringile minekut sai mõned leidmata aarded nimekirja lükatud. Kuna Liis sai maasturiga linna jäetud, siis pidin Skodaga leppima ning isegi ei tekkinud mõtet, et võiks soovituslikust parkimiskohast kaugemale sõita. Oleks vist esimese saja meetriga kinni jäänud sinna. Jalutada mulle aga meeldib ning sai koos kärbseparvega see ette võetud. Täiesti jube, kui visad nad olid, kogu see aja aardeni ja tagasi jälitasid mind. Jalas oli kummik, seega lõppu oli mõnus õõtsuda ning tops jäi eemalt silma. Logi kirja ning sama tee tagasi. Aitäh siia kutsumast!

Alustasin matka soovitatud koordinaatidelt rattaga. Proovisin ka autoga aga peale 100m läbimist loobusin kuna läbi taimestiku ei olnud teepõhi näha. Rattaga sai aga mugavalt sõita paarisaja meetri kaugusele aardest. Edasi veidi õõtuvat pinnast ja ni ilihtsalt see aare saigi leitud.

Ei hakanud mujale proovimagi, vaid jätsin auto soovitatud parklasse. Kummiku soovitusest loobusin, vaid jäin oma kirsadele ja talvistele tingimustele lootma. Pakkisin moonaks kaasa paki küpsiseid ja tühjenevale telefonile akupanga, vaimule hea tuju ja asusin teele. Tee oli paras kuumaastik, aga parem see kui ültse mitte ja võsas ragistada. Mõnus kulgemine oli, sai rahus pead puhastada. Ühel hetkel ristus muu teekond karu jälgedega. Kindel ei ole, aga kuna lumeinimesi meie piirkonnas ei ole, siis rohkem ma kedagi ei tea kes selliseid pirakaid jälgi meil jätta võivad. Korraks pani mõtlema, neil ju ärkamisaeg ja võivad näljast päris vihased olla. Kuna aga jäljed just kõige värskemad ei olnud, siis ei hakanud ka põdema. Pealegi, ega ma pole siiani veendunud, kas siinkandis neid ültse ongi. Jälgi oli veelgi. Ära suutsin veel tuvastada Põdra, kitse, rebase ja jänese omad. Korralik loomaaed oli esindatud. Küpsisepakk sai ruttu tühjaks, akupank oli juba kaasa võttes pooltühi. Ainult ühe prääniku jätsin igaks juhuks alles, äkki õnnestub karuga kaupa teha, kui peaks tahtma kätt suruma tulla. :P Aeg ja meetrid läksid kiirelt peagi leitsin ennast järve äärest. Ilus koht teine seal, tasus tulla küll. Hetkeolud võimaldavad igal juhul aardele igast ilmakaarest läheneda. Nulli jõudes leidsin eest aimatavad inimjalajäljed. Minu mäletamist mööda see aasta ühtki logi siiani vormistatud ei olnud. Raamatust ka nime ei leidnud, ju keegi loodusarmastaja oli sinna ära eksinud. Aare igati kuiv ja tip-top korras. Hea et tagasi oli ka vaja veel minna, mulle täitsa meeldis see teekond.

Tänud.

Teen logisid korda. Mõnus matk. Tänud peitjale!

4,9 kilomeetrit vetruvat teed läbitud 1 tunni ja 31 minutiga. Praegusel aastaajal on jõhvikad väga suured ja maitsvad. Ka põldmarjad olid maitsvad. Natuke sai mõni kurjem sõna ka Austraalia poole saadetud, kui ikka jalgealune väga vesiseks läks. Aga tänud ikkagi!

See täpp oli siin juba pikemat aega segamas, mõtlesin selle siis lõpuks ära noppida.

Polnudki nii hull midagi, kui esiti arvasin. Rattaga sai 250m peale, siis veidi mööda õõtsuvat raba jalutamist ja tehtud ta oligi.

Katsusin vett, tundus tegelikult täitsa ujutav, aga kuna mul ei olnud ujukaid kaasas, siis ei saanud seekord ujuma minna. Tuleb tagasi tulla. Tänan aarde eest.

Mõnus toomingauimastav matk kraavi kaldal ja edasi turbaväljade vahel, sookured eemal jälgimas. Lõpp oli väga pehme, hea et kummik jalas. Tänud järvele juhatamast.

01268

 1 

See aare sobis õhtuseks jalutuskäiguks ideaalselt. Oli veel piisavalt jäine ja kummikuid vaja ei läinud. Tänud!

Kui siiani tegime Taneli plaani, siis päeva edenedes olin ma juba nii kõva tuus, et kukkusin omi ideid välja käima. Ning enne kui ma arugi sain olime parklas.

Edasine oli mõnus jalutuskäik. Vaid üks rebane ehmatas meid nähes ja kadus metsa nii, et lumepilv oli järgi. Mõnus matk. Nüüd ei teagi kumbat Tanelit ma rohkem tänama peaks, kas seda hullu, kes siuksesse kohta peitis või seda kes tegi nii nagu minu uitmõte pähe tuli? Kniks siis mõlemale!

See aare polnud üldse plaanis, aga pärast näki nurka panemist vaatasin, et see on liiga lähedal, et vedelema jätta. Kõigepealt lasin GPSil teed juhatada, aga see lõppes tõkkepuuga. Vaatasin kirjeldust ja leidsin, et parkla ju ka. Sõitsin siis sinna ja matk algas. Täitsa meeldiv jalutuskäik oli aardeni. Topsik jäi juba kaugelt silma. Aitäh peitjale.

Täitsa mõnus matkake aardeni ja tagasi.Kilomeetrid läksid lennates.Aitüma!

Pikk, kuid mõnus jalutuskäik sinna ja tagasi. Ega soojema ilmaga kannatakski siia tulla. Aitäh, ilus koht!

Lootsin küll juudivõtteid kasutada, aga asjatult ning tuli ikkagi soovitatud parklasse minna. Lõpuks järve juurde jõudes oli ilus vaade ja matka väärt.

Jätsin ratta parklasse ja hakkasin astuma. Pakiraamil olid ka kummikud, kuid hindasin nad logide järgi ebavajalikuks. Mets ja järv olid tänase ilmaga väga ilusad. Aare korras. Aitäh!

 2 

Tagantjärgi tarkusena tundub, et see valge valgus ja selle talve esimene värske lumi, millega ilmataat looduse ülekülvas, oli Lõilasmäe järve aarde külastamiseks kõige suurepärasem aastaaeg. Eks ma iseendalegi tundusin veidi segasena, kui kõige pimedamal ja hallimal ajal, ehk nädala sees, tegin plaane selliste raskete maastiku punktidega aarete külastamiseks nagu on Lõilasmäe järv ja Neetumägi. Õnneks tuli nädala sees maha esimene lumi ning kui laupäeva hommikul kell liikus ning ilm läks järjest päikselisemaks ning valgemaks, siis tuli hinge selline sisemine rõõm ja arusaamine, et sai tehtud väga hea ajastus selleks aardetuuriks. Panime auto soovitatud parklasse ning astusime sügavasse lumme. Aarde poole viiv tee oli hea ja loodus pakkus imelisi vaatepilte. Mul on nii kahju, et ei võtnud kaasa ühtki pilti tegevat aparaati. Need imeilusad valged mäed tee ääres ja valge raba ning järv selle lumevaiba keskel. Õnneks on Matu teinud mõned pildid, aga kõik see oli kohapeal palju-palju imelisem. Suur tänu Sulle Tanel, mulle see aare väga meeldis :)

 4 

Kui olla kaks kuud järjest valdavalt linnakaid otsinud, tahaks vahelduseks midagi... ehedamat. Ilmataat kiitis plaani heaks ja pakkus pigem varakevadist ilma: miinus paar kraadi, arvestatav lumevaip, vahelduv päikesepaiste ja lühikesed lumehood.

Kummik oli hea mõte küll, aga eelkõige sügava lume tõttu. Maapind oli lume all siiski külmumata ja mõnes kohas sai ka kergeid plärtsatusi kuuldavale toodud. Kui valdav osa teest oli lihtsalt mõnus jalutuskäik looduses, siis järveõõtsikus avanenud vaated panid tõesti silmad särama. Kardetud "mikro metsas" oli samuti täiesti mõistlik lahendus. Kui enne lume sulamist peaks veel mõni päikeseline päev tulema, soovitan soojalt külastada! Aitäh peitjale!

Järv paistab!

Päike piilub

Rada mändide vahele

Jääkunst

 1 

Peale kirevat tööpäeva passis Lõilasmäe järve juurde matkamine tänasesse päeva väga hästi. Õhtune päike soojendas selga ja peagi kohtusime marjulistega järve kaldal. Aardeni minnes esines õõtsikut, jää praksumist ja öösel külma saanud mätta krabinat. Tänud peitjale

Tänasel imelisel õhtul tahtsin kindlasti linnast välja saada. Koos Kristaga läkski viimaste päikesekiirte saatel tegudeks. Esmalt võtsime ette Lõilasmäe järve. Mõnisada meetrit enne aaret leidsime korilased ja nullist sai leitud ka aare. Aitäh, Tanel! Ilma aardeta poleks ma osanud siia sattuda; õõtsiku peal õõtsumine oli väga äge. Jõhvikaid ei näinud ma ühtegi, Krista ühe ikka nägi.

 1 

Olin soolaleival oma kõhu head ja paremat täis söönud. Nüüd tuli natukene seda koormat maha jalutada. Kummikud olid sõbraks juba esimese sirge peal. ATV-ga oli rada kohati parajalt mudaseks sõidetud. Lagedale väljale sattudes oli tunne kuidagi kurb. Must tühi väli kaugusesse. Polnud varem ühtegi turbaraba kaevandusse sattunud. Mööda teist sirget jalutades kujutasin ette rabamände, vetruvat maapinda ja väikeseid laukaid mis siin varem eeldatavasti olid. Mõtteid mõlgutades jõudsin järve äärde väga ruttu kohale. Kõik oli väga vesine. Kuid kirjelduses olev fakt, et sügavus 0.6m ei ajanud hirmu üles. Konteinerini ja tagasi õnneks vesi üle kummikusääre ei tulnud ja sai lugeda kogu protsessi õnnestunuks. Tagasiteel sain veel jälgida hanerännet. Aitäh peitjale siia juhatamast!

 2 

Aeg sattus niisugune tore, et päike säras pikalt terve päeva, samas kui paks valge lumevaip veel maas. Just täpselt säherduse ilmaga tahtsingi Peningi turbaväljade vahele tulla. Jalutuskäik sai vastavalt raskem, sest põhiosa teest käisid jalad iga sammuga põlvini hanges. Raskem, aga mitte sugugi tüütum. Väike trenn kulus marjaks ära ja silm puhkas mõnuga. Päris aarde juures on kindlasti ka suvel väga ilus. Ah tegelikult, ilu on nagunii vaataja silmades. Nii et minge ja vaadake, ilusasti.

 1 

Auto jäi soovituslikku parkimiskohta ja nii ma kummikud igaks juhuks jalas kand-varvas asusingi teele. Minu „Siit see algab“ pilt oleks palju ilusam võrreldes kirjelduse omaga, kahjuks see pilt jäi tegemata. Eks logide juures ole neid lumiseid pilte tegelikult ka. Üritan vaikselt telefoni sõltuvust aarete otsimisel vähendada ning seekord kasutasin vaid GPSi. Kaks lõputut sirget ja üks kurv – ei osutunudki minu jaoks liiga keeruliseks ning telefonist puudust ei tundnud. Jalanõuvalik õigustas end aarde läheduses kindlasti ära. Aardest 10 meetri kaugusel olles oli hetk kui hakkasin hoogu võtma suurema takistuse ületamiseks, kuid õnneks taipasin enne ekraani vaadata, sest see oleks täiesti asjatu tegevus olnud. Aitäh!

Tegelikult ei olnud nii sünge

Tundus nagu lõputu väli

kõigepealt juhatas geps,siis sõitsime lasketiirust kaks korda läbi. siis proovisime kõige lühemat teed pidi ja lõpuks leidsima õige tee,mis ilusti diagonaalis läbi metsa viis. tsiklitega sai 150 meetri kaugusele aardest. aarde ümber kena vesivaip. ma oma 120 kiloga olin iga hetk valmis vaibast läbi astuma! tänud!

 3 

Ka seekord paugutati, aga kaugemal. St teisel pool järve. Kui ma selle avastasin, olin juba kohal.
Tassisin fotoka kaasa, et linde pildistada, aga ega sest suurt kasu polnud. Linde nägin palju, aga ei jõudnud veel fotokat üleski tõsta, kui lind saba näitas. Üritasin küll vaikselt käia, ent lindudele tundus ilmselt, et rood sõdureid läheb mööda.
Viimane teejupp oli ikka väga vesine ning avastasin ühtlasi, et veekindlad saapad polegi enam nii veekindlad. Selle tõdemuseni jõudsin muidugi siis, kui seisin peaaegu põlvist saati vees. Kui topsikut nägin, oli kergendus suur, et veel kaugemale ei pea minema. Loomulikult logimine ei käinud ka lihtsalt - nime kirja saades kukkus pliiats maha, mida ma siis heina seest taga otsisin.
Tagasitee läks kiiremini nagu alati. Jalad olid nagunii märjad, seega eriti ei pingutanud enam mättalt mättale hüppamisega.
Autoni jõudes näitas Endomondo, et 5,6 km käidud. Tänud matka eest.

Paar linnukest sai ikka pildile

Kevad on lõpuks saabunud

Hakkasin juba aarde suunas liikuma, kuid olles kõndinud 600 m, hakkasid metsas kostuvad paugud liiga valjuks juba muutuma ning sammusin seega autoni tagasi, et mind lilla kitse pähe maha ei lastaks. Vaiksemal ajal uuesti.

Tänan aarde eest!

 3 

Siia sõites oli mul üsna vilets olla. See võis ka sellest tulla, et algul oli retk ümber Lõilasmäe järve. Parima koha otsimisel sai ikka terve ring ära tehtud. Autoga oleks muretult umbes 500 meetri peale saanud, sest õigest parklast sõitsime kogemata mööda ja siis vist sai üleüldse ära eksida sinna. Nii või naa olime mingil hetkel kellegi värava taga ja peremees tuli ise seletama kuidas kõige lihtsam on. Aga kuna mul oli ikka veel üsna vilets olla siis tibake enne minekut oli selline mõte, et ma jään üleüldse auto juurde vedelema. Ometi otsustasin mingil segasel põhjusel siiski liikuma hakata. Kummikud unustasin kah jalga panna. Lõpuks olin aga raba serval ja kui Miki endale mingi kaika soetas siis mina trampisin niisama oma ketsiga seal ringi. Kuskil poole tee peal sain ikka natuke jala märjaks kah. Õõtsutasime seda raba aga see raip oli tugev tükk asja ja ei läinud kuskilt katki. Nimed kirjas tulime tagasi. Ka siis ei juhtunud midagi märkimisväärset. Aitäh.

Lõpp on lähedal

Ongi järv

Antenn

 1 

Auto jätsin aardekirjelduses viidatud paika ning alustasin lühikestes pükstes ja plätudes aarderetke. Õnneks oli tee ees, kuid ka nõgesed olid kohati võimust võtnud nii, et jalad said korraliku nõgesepesu. Rabas oli juba väga mõnus jalutuskäik kuni järveni välja. Superluks ilus paik, tänud juhatamast!

Leitud

 3 

Lihtne kiire leid, tahaks öelda. Kiretu. Auto jäi sinna kuhu ikka, lumi oli kenasti jaga lasknud, vettind põderite kraavist välja ronimise kohad fikseerisime ka ära. Purret ei pruukind. Uppund koppa läksime uudistama, järeldasime, et põetusmatus oleks ehk lihtsam olnud sellest elukast vabanemiseks - aga suured mehed, eks nad ise teavad, mis mänge mängivad. Proovisime ise ka sisse vajuda, aga väga ei õnnestunud. Viimane õõtsikuosa oli juba natsa huvitavam, jääkilp hakkab alla andma ja mõne koha peal see kupatus juba õõtsus päris kenasti. Nii et kes veel sel talvel tahab minna, siis kiirustage, seltsimehed unetud! Aga täna veel sai. Aitüma ka!

Põletusmatus olnuks lihtsam

Suhtumisest teadusesse

 4 

Tundus küll tiba pika võitu, kuid mõistliku maastikuga matk ees ootavat. Ja eks nii olnudki...ainult ilmataat kallas toobriga vett kraesse, kuid õnneks alles tagasiteel. Vahtisime kraavikaldal erinevaid radu ja vaidlesime, et kui saba jälg on rajal, siis kas see on olnud kobras, või madala pissimisega põder. Peale seda, kui pidin taas kord maanduma kopraaugus(mõni inimene on essu magnet aga mul tundub väga suur külgetõmme olevat nende urgudega), keskendusin ringi vahtimise asemel hoopis enda ninaesisele. Kes üritab rabani autoga sõita, arvestage, et on võimalus mitme rattaga maa alla parkida! Rabasse jõudes, avanes vaatepilgule kolejäle purre, kuhu muidugi oli ju tarvis oma tasakaalu element asetada, aihh! Lähedal olevat postamenti kaedes tuli meelde, et mõnel mehel on karjääri tegemisest kopp ees ning kohalik kodanik oli oma instrumendi maa sisse ära peitnud. Tasa kõmpides olime lõpuks aardest ca 40m kaugusel ja siis otsustas siiani kõva maastik lihtsalt õõtsatada. Esimese hooga arvasin, et mu aju ning silmad liigatasid oma pesas aga ei...sulades on seal vist paras õõtsik. Nimed kirja ja siis avastas asjaarmastajast fotograaf, et tema pildimasin on kadunud ja seda just õõtsikus. Ei hakka kordama oma mõtteid mis seal tekkisid...väärt aparaadi leidsime siiski hoopis mujalt ja päästeaktsioon Madisemäe2 jääb Erkol tegemata :) Täitsa vahva koht oli peitjal leitud, aitäh aga kesksuvel ei tahaks küll seda retke ette võtta.

Paras aeg ümiseda laulukest viisust, õlekõrrest ja emajõest

 3 

Oi kuidas ma olin Alexit moosinud neid siinkandi aardeid võtma tulema. Eile sain siis selle õnnetu jah kätte ;) ja unes nägin juba kuidas me kõrvuni turbamudas ja siis mingis uru moodi asjanduses koperdame. Autot parkides jäime uunikumide talveralli teele. Huvitaval kombel tundusid möödatuhisevad moskvitsid teiste autode vahel väga puhtad, tea kas nad olid mingi mudatõrjujaga enne kokku tehtud. Alexi auto oli igatahes sarnaselt mittemossedele väga porikarva. Aga selle porikarva kirsikese jätsime meid tagasi ootama ja astusime lumes ( lugesite jah õigesti-lumes) aarde poole teele. Siin seal olid koprad ja muud elukad kraavi ületanud nii, et rada järel. Õnneks tuli meil kraavi ületada vaid korra, nii jäi vaid kohalikele kaasa tunda kes seda korduvalt tegema peavad. Ja see kraaviületus oli väga koomiline, ikka suure hooga üle :). Ja siis saime mõnda aega mööda teed astuda. Üks kopp oli karjääritegemisest tüdinenud ja kopa eriti sügavala ajanud, no sabaots ikka veel paistis. Tee lõpus ootas meid aga raba. Algus polnud väga vigagi, muudkui pildistasin ja noppisin jõhvikaid, siias aga kostus eest uih ja aih ja nägin oma õuduseks kuidas helbeke ees maapinda õõtsutab :P. Tuline jutt käis südame alt läbi, no meil ju räätsi kaasas pole ja siin peaaegu vesivoodi :P. No tuli end udusulekeseks mõelda ja need viimased õõtsuvad meetrid aardeni hõljuda. Tahtsin ka aarde juurest avanevat vaadet pildistada kuid fotokat kotist ei leidnud. Hm, olin ta jõhvikaid pildistades osavalt kotist mööda torganud. Õnneks oli ta samas kohas ,kuhu kukkunud oli, kuid parajat närvikõdi tekitas tema otsimine siiski. Tahtsin ümbriskoti tuulduma panna, sest jääl vedeledes oli ta märjaks saanud aga kus sa sellega, nüüd avanesid taevakraanid ja meile hakati aina tõtakamas tempos vett pähe valama. Tuli sammu kiirendada, et mingigi koht kuivaks jääks.No ja see sammu kiirendamine maksis end valusalt kätte. Üks hetk jalad enam ei kandnud ja olin põlvili nagu niuhti. Oi sa sarviline kui kõva siin see rada oli , põlv sai ikka paraja obaduse ja kenakese värvilise mälestuse nädalateks( no ei osanud siis pehmes kohas koperdada :P ) Enne auto juurde tagasi jõudmist sadu küll lakkas, kuid kõik kõik oli märg kui kirsike meid oma kaitsvasse rüppe võttis. Küll oli hea nüüd istuda. Eks ta üks omapärane matk oli,aga õnneks ilma ronimiste ja urgudesse pugemisteta( nagu unes olin näinud :P ) tänud!

lumine rada

turbatööstus

kopp on sees

 2 

Paavo on kõik juba ära öelnud :) Leidsime kahe koosviibimise vahel. Jalutada oli mõnus, ilm oli ilus, jää kandis. Aitäh!

Turvavälja hirv

"Veel kord, ma ei saanud head pilti!"

 4 

Pärast üht ja enne järgmist geopidu oli suur soov üks aare üles otsida. Viimasel ajal ongi paras tempo üks aare päevas :-) Tõeline maiustamine, nauditav täppistuunimine. Lõilasmäe oligi täna ainus, mis sel hetkel siin kandis leidmata.

Jätsime auto sinna, kuhu soovitatud. Väga mõnus ja lihtne lähenemistee sel talvel. Ei olnud üle põlve lund ega märga muda. Kitsed ja põderid olid korduvalt üle kraavi kahlanud. Enne turbateed sain ka palgist purdest edukalt üle balanseeritud. Lumelauatasakaalust on ka elus kasu :-) Jõudsime läbi inimtühja turbamaardla järveni. Siin sai taas talve võlusid nauditud. Mõnus uisurada, ~25 cm jääkiht. Ma tean, mõõtsin käega. Korduvalt :-D Sest fotograaf käskis uuesti ja uuesti poseerida. Aardeleid on hõlbus nagu 1.0 kohane. Kusjuures ma arvasin kõva häälega juba 2 km kauguselt, mille külge aarde peidetud ja missugune topsik on. Bingo! Naiselik intuitsioon, mis muud ;-)

Järve kaldal oli muuhulgas.. reisikohver! Mõtlesime, et küllap on siia ida-saksa turiste meelitatud ja nad ujuma meelitatud..

Tagasitee sujus samamoodi, v.a. järve kaldal metsavahel sooritatud valesamm, mis pea põlveni mutta viis. Aga ootamatused ongi geopeituse juurde kuuluvad. Need, mis muudavad aarded meeldejäävaks. See aare jäi ka positiivselt meelde.

Aare korras, EVEJ. Aitäh peitjale kauni koha eest!

http://www.endomondo.com/workouts/296983110/1392188

Päeva esimene matk ja riietuse katsetamine - naha sai korralikult märjaks :) Turbakuhjade vahel ohtralt numbritega tähistatud postikesi nähes tekkis iseeneslikult mingi ennustusmäng, näe ei saa inimesed lihtsalt looduses jalutatud ilma mõistatusi lahendamata! Kena väike järv saabus isegi veidi ootamatult, aitäh näitamast.

 1 

Hommikuseks esimeseks jalutuskäiguks väga sobilik matk üle kraavide ja tuulise turbaraba.Järv oli jäätunud ja sellest aardele lähenemine oli veitsa lihtsam.Tagasiteel uurisime ühte sajandivanust turbakraanat mida tehnikahuviline Hanno üritas käivitada.Tänud peitjale.

 1 

Auto parkisime soovitatud kohta ja trampisime läbi lume ning tuule aardeni. Järv oli muidugi jääs ja tegi lähenemise lihtsamaks. Tagasi oli tuul tagant ja minek palju kergem. Auto juures tegime kosutava tee ja kihutasime edasi Anija suunas. Aitähh!

 1 

Külmakraade oli üle pika aja poole võrra vähem, mis andis põhjuse teha üks mõnus talvine jalutuskäik. Oleks juba varemgi läinud, aga ühed kummikud on vahepeal jalutama läinud ja tuli tahkemat aega oodata. Täitsa huvitav tööstusmaastik ning rauakolakas justkui skulptuur aianurgas.

 2 

Kui nüüd oleks hääletus aardeni jõudmise kohta siis see oleks kindlalt üks meie favoriite. Sellist sõitu ei saa kuidagi unustada. Minule meenutas meie abivalmis sohver pisut üht vana prantsuse naljameest Louis de Funes'd. Juba otsa vaadates ei saanud kuidagi tõsiseks jääda :) Mütsilötu peas, suits hammaste vahel... Nii ta meid "päästma" kihutaski. Mis sest et olime talle oma plaanist see retk jalgsi läbi teha, just äsja rääkinud. Tagantjärgi oli see muidugi elamus omaette. Õnneks jäi meil aardeni maad ka jalutada. Ma ei saa öelda, et ma väga naudiks seda kui "maa" igal sammul ümberringi vajub. Sellistes kohtades tuleb mul meelde lapsepõlves nähtud film "Laanetaguse suvi". Tookord hirmutasid mind sellised kohad ikka väga ära. Seekord oli ilmselt äsjane sõit see, mis meelt rõõmsana hoidis ja tulnud eriti meelde selle "pisiasja" pärast pabistada. Aare oli nii värske, et saime Peetriga logides kirjutada STF :) Endalegi üllatuseks oli see juba teist korda sel nädalal! Täname eriti ägeda matka eest!

 5 

Eeltöö läks veidi viltu ja sellel tulemusena valisime pikema matkatee (edasi tagasi 10 km kokku) Aga tegelikult oli see õige otsus, sest kogesime seetõttu palju vahvat. Mitte ükski kohatud rabavälja tööline ei möödunud meist tähelepanu pööramata. Traktorist, kellel oli äärmiselt humoorikas kõnestiil ei aksepteerinud meie soovi jalutada järveni, keeras metsatuka taga traktoi ringi ja tõstis meid oma kabiini. Järgnev ekskursioon traktorikabiinis mööda turbaväljasid oli väga meeldejääv. Järgnev matk üle õõtsuva pinnase aardelaekani, mis kaartide järgi peaks keset vetevälja olema, ka see oli väga tore tegevus. Kõik kohad olid korjamata jõhvikaid täis ja needki maitsesid imehead. Kummik on selles kohas heaks sõbraks kindlasti, hakkama sai ka vettpidava saapaga. Tagasiteeks valisime kõigepealt poolringi ümber järve - ilus metsaalune oli seegi. Kes läheneb pikemat teed mööda arvestagu et tegelikult pääseb nendest umbes 5 meetri sügavustest kraavidest ka otseteena mööda. Kokkuvõtvalt - suur tänu peitjale, väga vahva matka saime.

 3 

CDXCIII. Nõnda siis: Umbes paar tundi peale avaldamist nähtud uus aare tekitas väikest elevust, ei olnudki linnas aga samas ka mitte kaugel. Kuna, nii ehk naa, oli õhtul plaanis väike tiir, siis miks mitte siin ära käia. Selleks otsisin esimest korda välja oma võimsama pealambi, milleks Lupine hiina analoog, siiani olen kasutanud väikest Petzli oma, ja minek. Soovitatud parkimiskohas ühtegi autot ei olnud ja ka peatumisele viitavaid jälgi mitte, kas tõesti polegi veel keegi käinud? Mõnus on astuda ikka, kui võimas valgusvihk ümbrust näitamas. Turbaväljade vahele jõudes avastasin ka üpris värsked jäljed,ühed suuremad, teised väiksemad, tohohh!? Lohutasin ennast mõttega, et ehk need veel petja kaaslasega jätnud, kuid ärevus kasvas. Rabapinnasele jõudes oli päris rada näha, tundub, et siin on muudki rahvast käinud. Sellele viitasid ka üksikud plastik- ja paberpakendid. Korra tekitas veel imestust GPSi kaart, mis näitas punkti vette. Õnneks nii ei olnud ja leid tuli kiirelt. Logivihik tühi, jess! FTF läks kirja kl 20:44. Tänud peitjale, linnast välja viimast!