Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde peitsid välja 9.08.01 Gert Müürsepp ja Velli Nurger
Kirjutasid aardest nii: nimeks sai sellele pandud Runö aare. Eks nimigi juba ütleb, kus see asub.
Kasutatud nagu eelmistel kordadelgi Magellan GPS 320.
Kuna kaasasolnud ressursid olid piiratud, siis valik eriti rikkalik ei saanud.
Kõik see on pakitud plastpurgi sisse, mis omakorda on kilekoti sees.
Aare ise asub ühe küllalt kõrge ehitise vahetus läheduses (umbes 50 meetrit), kallaku peal kasvava puu juurestiku all. Kaetud puu otsastlangenud okastega.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), vaatamisväärsus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC169B
Logiteadete statistika:
94 (88,7%)
12
4
2
1
0
0
Kokku: 113
Tundub, et lund oli liiga palju ,et seal nõlval miskit otsida ja maa seest leida. Aega kah väga ei olnud.
Otsisin päris tükk aega ja mitmelt poolt,aga ei leidnud. Logisid lugedes tuli välja, et aegade jooksul on aaret ümber peidetud ja koordinaatidest ei tasu väga kinni hoida. Edasine otsing hakkas mõttetu tunduma, olin juba piisavalt ringi tatsanud üleval ja allpool, aeg hakkas ka peale suruma ja loobusin. Üks noormees käis ka korraks ringi vaatamas, aga ei jäänud temalegi midagi silma ega näppu. Ega polegi ime, kui aaret kümne meetri kaupa "paremasse" kohta ümber tõstetakse... Rohkem ringi tammuda ei tahtnud ja läksin edasi torni!
Me otsisime seda aaret üle tunni. Ei tahtnud saarelt lahkuda ühe mitteleiuga. Kõik aarde kirjelduses ja logides mainitud koorinaadid jäid aarde tegelikust asukohast meetreid eemale. Ei tea, kas meie seadmed näitasid valesti, igal juhul meid aitasid leiule lähemale GP lehel olevad pildid aarde esialgse asukoha kohta. Vihjeks ütlen, et vaadake taimestikku pildil ja looduses.
Sai ikka korralikult tiirutatud enne, kui sinine karbikaas silma hakkas. Geokuhjast polnud midagi alles, panime pulkasid rohkem ritta, et jàrgmistel kergem oleks. Ei tea, kas karpidel on kombeks liikuda aga koordinaatidest ja parandatud koordinaatides oli karp väga teise suunda.
Tänase lumega oleks võinud sinna otsima jäädagi. Pimedaks läks, lahkusime tühjade kätega.
148+12 astet, kui torni seest lugema hakata. Üllataval kombel tavaline kerge tornikartus ei löönud siin üldse välja ja võis torni serval julgelt pilti teha. Aarde pidin võtma veidi kiirustades, et jõudsin ikka päris alla välja, kuniks silm hakkas inimtekkelisi ilminguid otsima ja geokuhila paljastas otsitud. Selve õllekelder oli tühjaks joodud, vaid kupüüre täis veepaak ootas tagasihoidlikult omaniku.
See oli üks ütlemata üllatusterohke paik - lihtsalt super! Selve-õllekelder, 160+ astet üles-alla ronimist ja imeline vaade kogu saarele, üksjagu geopimedust& logimisrõõmu, majakal silmapealhoidja lahke küüt koos väikse tuuriga (eelvaade teisele aardele ;). Suuuur tänu peitjale kohale kutsumast!
Märgiline aare ja märgiline koht, mu meelest on nii äge, kuidas aarded meil aastakümneid mängus seisavad ja otsijate plaanide tegemise objektiks on ning selle juures ei mängi üldse rolli asjaolu, et peitjad ise enam geopeitusega aktiivselt ei tegele ja ilmselt isegi ei tea, millist täisväärtuslikku geoelu nende 21. aastat tagasi metsa pistetud karp jätkuvalt elab. Tasub siis endalgi meeles pidada, et iseendale võib-olla isegi tähtsusetuna tunduv tegu võib olulise tähenduse omandada hiljem ja sinust sõltumata, teiste jaoks.
Meie tegime oma külaskäigul esmalt tiiru värskelt uuenduskuuri läbinud torni ja seejärel aarde juurde, Helen märkas esimesena peidukat, meie sebisime samal ajal õigest kohast meetreid eemal ringi…
Väga meeldis siinne ümbruskond, siia lihtsalt pidi üks geotäpp meid tooma, aitäh kunagistele peitjatele aarde eest.
Kuna tuletorni sisemust pääseb uudistama ainult õhtupoolikutel, siis oma pealelõunase matka tegimegi Haubjerre mäele ja Limo randa. Teele jääv vaatamisväärsus oli ka kordon ja selle ümbrus. Tundus selline hipiküla moodi tegevuspaik, kus muusika mürtsus ja aeg lihtsalt kulges omasoodu. Mäe otsa turnides imetlesime esmalt imeilusat tuletorni väljast, lunastasime ka pileteid sissepääsuks ja tuligi ette võtta see pead pööritama panev keerdtrepp. Ronimine tasus igatahes ära, sest ülalt oli väga huvitav vaade. Torn oma uues kuues on ka muidugi tõeline Ruhnu pärl ja mitte ainult. Tegemist ju vägagi ainulaadse rajatisega.
Kui kõik see ilu mii maast kui kõrgelt oli ära nauditud, siis suundusime kallakule aaret otsima. Geokuhjast polnud enam jälgegi, oksad vedelesid lihtsalt kõrval maas, kuid suunasid siiski tähelepanu just sellele puule. Peale logimist sättisime siiski natuke oksi ritta, et järgmistel poleks põhjust igal pool urgitseda. 2001 aastal Eestis peidetud aaretest oli mul veel leidmata 3, Runö üks nendest. Nüüd siis see vanake ka lõpuks külastatud. Väga äge koht ja tore, et Ruhnu esimene aare just sellise märgilise objekti juurde peidetud on.
Aitäh Erkole, kes lihtsamalt leitava geokuhja tegi. Muidu oleks otsinud nõela heinakuhjast. Tänud aarde eest.
Minu vanim leidmata aare Eestis, nüüd on järgmiseks Kajaka vaimu aare. Oi kui palju on mõeldud Ruhnu tuleku peale. Vaadatud neid praamiaegu ja kuidagi pole tuuri klappima saadud. Täna oli lõpuks see päev, kui me jalad astusid Ruhnu pinnale. Leid oli üpriski lihtne tänu Erko geokuhjale. Igati aaret vääriv koht. Pärast sai ka tuletornis käidud ja see oli palju võimsam kui peitja pildilt tundub.
Kaupo vanim leidmata aare. Koht oli tõesti tore ja kahtlemata aaret väärt. Uudistasime ringi ja läksime otsima. Väheke saime üles-alla tuiata, kui kahtlane koht silma jäi.
Imelise nädalavahetuse teine päev Ruhnu saarel ja saarele peidetud kaheteistkümnest aardest kuues leid. Võttis ikka natuke aega see mööda nõlva üles-alla tatsamine, kuniks õige koht lõpuks leitud sai. Ja need sääsed olid ka kallal ..va hirmsad tüütused :) Aardekarpi avades leidsin sealt seest ühe Läti ränduri, kes oli seal talvitunud novembrikuust saati ning igavlenud ja uut reisikaaslast oodanud - no kaua võib ühel kohal passida, lähme rändama :) :) Aare ise on ilusti korras ja ootab jätkuvalt uusi külastajaid. Tuletornis käisin ikka ka ..üles platvormile mööda metallset keerdtreppi, huhh ..vaade oli kena :)
Aitäh siia kutsumast!
Nüüd märkasin ja parandasin koordinaadid päises. Andke teinekord otse teada.
Samal ajal kui teised torniga tutvust tegid, tegin mina põõsastega tutvust. Ma ei teadnud midagi sellest, et aare asub teistel koordinaatidel, aga kuidagi ta mul ikkagi leitud sai. Aitäh!
Võtsime ekstreemsema, metsa läbiva suuna. Logiteadetes leiduvad koordinaadid olid abiks ja viisid leiuni.
Aare leitud eemalt, koordinaatidelt N 57° 48.103', E 023° 15.600'.
Leitud koordinaatidelt N 57° 48.103', E 023° 15.600'. Meie poolt jäi sinna.
Majakas oli huvitavalt sisse pakitud ja renoveerimise tööd käisid täie hooga. Meie aga müttasime metsas all ringi ja toitsime sääski, kuni lõpuks selle õnnetu rändava aarde üles leidsime.
Tänan peitmast.
Äge tuletorn ja vinge radar. Kõrge kant. Muidu siia ju tuletorni ei paneks. Aare ise on asukohta vahetanud, aga geopeituri instinkt aitab.
Leitud eeldatavast peidikust u 30 m raadiuses, täiesti leitav vaatluse teel.
Kahel järjestikusel päeval käisin aaret otsimas. Leidsin eest geokuhja, kuid mitte aarde. Õhtul pärisin öömaja pakkuva pererahva käest olukorra kohta - aarde asukoht kõlas kirjelduse järgi täpne, kuid tundub, et nagu ka eelnevalt ette tulnud, on aare talvega rändama läinud. Arvestades tema pesa, siis ma seda päris hästi ei mõista, kuid paremaid seletusi pakkuda ei ole. Poleerisin üle vahetus raadiuses maapinna, aga lume all keegi silma ei hakanud. Jääb reisi ainukeseks mitteleiuks. Seevastu reisi suurimaks leiuks võib pidada öömaja ja pererahvast ennast - suurimad tänud teile.
Aardekarp oli pesast välja kukkunud ja lebas metsa all. Loodan, sai õigesse kohta tagasi.
Pärast mäe jalamile jõudmist ja torni tõusmist tundus liikumine juba päris kerge. Aitäh.
Jalad hakkasid pikast päevateekonnast juba märku andma, aga saarel oli veel üllatavalt kõrge mägi välja pakkuda. Aarde leidsime üsna kiirelt, sest ei jälginud väga gepsu ega tormanud liigselt sügavikku. Torni tipus käisime ka ära, pärast tundus mööda siledat maapinda väga lihtne kõndida. Aitäh!
Anne kepsutas veidi metsa all ja tulid juba rõõmukilked.
Ruhnu saare esimene. Keegi polnud veel torni minema jõudnud hakatagi kui aare juba käes.
Esmalt külastasime torni. Üleval tekkis üsna kõhe tunne. Tuul oli kõva ja pilved möödusid madalalt. Kuid kahtlemata külastamist väärt koht. Kuigi roostes metallikolakas, siis vähemalt kuulsa pärinemislooga. Aarde leidsime kiirelt loogilisest kohast.
Poleerisime hoolega aga seekord jäi leidmata. Õnnestus vähemalt tornis ära käia, igati väärt sõit.
Nagu ikka, siis selle aasta esimene logija sel saarel. Aare oli talvega pesast putku pannud, kuid kohalik tüdruk näitas kätte, kus ta olema peab. Aitäh, torn samuti käidud ja kuigi kardan kõrgust, siis ka tiir sai peale.
Käisime oma ruhnunädala alustuseks tuletorni vaatamas ja aare sai ka logitud. Aitäh, tore vanake!
Siin läks otsimisega veidi aega kuna aarde asukoht oli muutunud aga otsisin ikka vana asukoha vihje järgi. Tahtsin külastada ka majakat aga kedagi ei olnud kohal. Järgmisel päeval sain aga tuletorni külastuseks ka aja kokku leppida ja torni ronida. Tegin mitteametliku kiirusrekordi 1m 30s. Varasem aeg teati olevat 4 minuti ringis aga ilmselt pole kõik huvilised seal aega mõõtnud, saati siis sellest teada andnud.
Väga postapokalüptilise vaibiga asi. Saare üks meeldejäävamaid kohti. Meeldis, aitäh juhatamast!
Oleme saarel muinastulede ööd veetmas ja aega pisut päeval ka ringi käia. Kuniks mugud tornis ronisid, leidsin karbi mõnusat kohast. Logiraamat on tõesti päevi näinud, panin uue. Tore torn, aitäh! EV, jätsin klaasist ehte.
Täitsa äge kompleks nii majade kui uhke torni näol. Sellele viitas ka suur uudistajate mass siinkandis. Õnneks oli aardeko teiner veidi eemal. Tegime ka tutvust Eesti geopeituse fossiiliga. Kuigi tänusõnad vist peitjani ei jõua saavad need öeldud ja mõeldud ikkagi
Siit saime nende päevade jooksul ainsa mitteleiu pärast veel mitu-setu korda mööda sammuda. Härra Eiffeli torn on võimas, väga omapärane. Kindlasti toimub siitkaudu infovahetus naabergalaktikatega. Ja kestab auga siiani. Vaatasime seina paksust mõnest puuritud august, piisab veel.
Täna siis saabus see õnnis päev, mil leidsin Eesti esimesel peitmisaastal peidetud viimasegi aarde. Nüüdsest on järgmine Hülge, aastast 2003 ja seejärel Nargö, lausa aastast 2010. Edasi Mitte ainult Rohuneeme tee, juba 2014.
Leidmine võttis pisut aega, aga ilmselt on uus peidik sobivam kui algne. Aardega olid asjalood korras, puhastasime seda veidi seest. Aitäh tõeliselt vana aarde eest, mida väärikalt korras hoitakse!
Otsisin ja otsisin kuid ei leidnud. Nulli läheduses nõlval oli eelnevalt juba jälgede järgi kõvasti otsitud. Ehk teadjad vaatavad üle, kas aare on alles.
Tuletorni juurde tulime ratastega, järgnes tornis ronimine ja aarde logimine. Enne torni asuv majake on hetkel kasutusel koolimajana, sest külakeses asuv koolimaja on remondis, valges kangas peidus. Tänud peitjale.
Pikk jalgsimatkapäev oli seljataga. Selle aarde ja tuletorni külastamise jaoks rentisime hoopis jalgrattad Buldersi talust. Nii oli väsinud jalgadel kergem :) Ilus metsaalune, põnev tuletorn ja geopeituse aare. Aitäh peitjale!
Kahju et tuletorni ei saanud aga meie jaoks oli see ainulaadse välimusega ning sellist maastiku ka ei oodanud sellisel saarel, tänud! :)
Puude all oli viinamäetigusid, taevas aga lendasid merikotkad - väga kena kohtumine selle aardega. Täname.
Siin sai käidud päeval ja karbi avastasime täiesti loogilisest kohast. Kahjuks siis oli veel torn suletud. Tuletorni juurde tulime uuesti õhtul tagasi ning siis sai ka saare ilu kõrgemalt vaadata. Tänud peitjale.
Natuke seiklemist hüplevas satelliidilevis ja leitud ta oligi.
Ilusa ilma puhul ajastasime enda mineku õhtu peale, et saada huvitavast majakast häid vaateid. Kohale jõudes ei saanud aaret koheselt otsima hakata, sest täpselt nullis võttis meid vastu kohalik. Maksime sümboolse sissepääsu tasu ja suundusime pikale takistusrajale. Poolel teel tulid meile vastu allatulijad. Läks päris kitsaks aga saime kuidagi hakkama. Üles jõudes olime väsinud aga vaated olid pingutust väärt. Nägi ära, et terve saar on üks mets ja et tõepoolest viis paat meid saarele kus on ümberringi pikalt kaugele ulatuv meri. Väga kaua ei kannatanud üleval olla, sest puhus tugev tuul. Alla minek möödus hulga kergemini. Aaret otsima hakates kahtlustasin, et see on kadunud, sest GC lehel olid järjest mitteleiud infoga, et aaret ei ole koordinaatidel. Silma jäi aga üks vahele eksinud leid Eesti geopeituri poolt. Lülitusin siis ümber GP lehele ja koordinaat näitaski hoopis teise kohta. Muidu ma GC-ga Eestis aardeid ei otsi aga kartsin, et äkki pole piisavalt head levi, et GP lehelt aardeid avada. Tegelikkuses on aga olemas täiesti korralik mobiilimast Ruhnu saare peal. Väikese ringiga jõudsin kohale kust leidsingi täiesti olemasoleva aarde. Järgmisel päeval ronisin veel mööda redeleid saare idakaldal oleva tulepaagi otsa mille ülemine vaateplatvorm paistis olevat sama kõrge kui majaka oma. Seega kes ei taha maksta €3 sissepääsu tasu majakasse või satub sinna valel kellaajal võib minna mere äärde ja saab sama vaate tasuta. Peitjale aitäh!
Lastega laagris olles tahtsime kiirelt kastiauto ekskursiooni käigus ka aarde leida, kuid nii kiirelt me seda ei leidnud. Ei tahtnud ka aega kulutada ja otsustasime hiljem tagasi tulla. Siis aga otsustasin väga halvasti astuda ja kukkuda ning väänasin jala nii välja, et must enam kõndijat polnud. Seega jäi aare sel korral leidmata. Aga juba on augustiks uued laevapiletid Ruhnule võetud ja siis püüame ka aarde üles leida.
Enne torni külastamist väike tiir nulli, kiire logimine ja teistele järele vaadet nautima. Giidile ei jäänud geopeituri sellised "haagid" tähele panemata - päris tihti on geopeitureid seltskonnas.
Hommikune jalutus metsa ja aare leitud. Ees ootamas veel torni külastus ja siis uute aarete jahile.
Hargnesime laiali ja leid tuli üllatuslikult ruttu ja täitsa värskelt geopeiturilt Alarilt. Üksi otsides oleks vist küll pikale läinud. Logid tekitasid vaid segadust ja neist erilist abi polnud. Et säästa loodust peaks järgmistele siiski märkima, et aare on metsas algsete koordinaatide kandis, aga maad kaevata pole vaja! Tänu tutvustele õnnestus meil ka tornis käia ja isegi ekskursioonil endisest garnisoni hoonest ajutiselt kohandatud koolimajas, mis loodetavasti peale remonti taas oma õigesse kohta kolib.
Aarde praegune asukoht võib pisut hooletumal tagasipanekul osutuda järgmiste otsijate jaoks kättesaamatuks. Kuna ma olen selle aarde varem leidnud tema esialgsest peidikust, siis kooskõlastatult adminnidega panime aarde metsa tagasi. Endisesse peidikusse ei saanud panna, sest majaka ümbruses liigub tihtipeale ringi üks kohalik elukas, kellele meeldib kohutavalt maasse auke kraapida ja olemasolevaid urge suuremaks-sügavamaks muuta. Aarde asukoht on originaalpeidikust kümmekond meetrit tuletorni poole.
Selle aardega läks ikka aega. Maigi oli tubli, luges kõik kommentaarid läbi ja leidiski aarde. Metsas pole vaja mütata.
Pidime kahel päeval päeval otsimas käisime, enne kuimeid edu lõpuks saatis.
Laupäeval kui tuletorni külastasime oli liiga palju rahvast otsimiseks ja lahkusime. Pühapäeval uuel katsel oli selge, et kirjelduse ja piltidega pole siin midagi teha. Aare asukohta vahetanud. Veidi ümbrusega tutvumist ja leidsime ka karbi.
Läks ikka nats aega, a näe kätte andis :)
Tnx peitjale!
Leitud Ruhnu avastusretke käigus. V: kaelkirjak, J: tõuk
Tulime tasakesi Limo polt ja proovisime künkakest mite maha magada. Ühel hetkel avastasime ennast tuletorni ees ja enne kui otsima jõudsime hakata, torkas karp silma, nii 50 m koordinaatidest. Ja siis tulid küsimused - miks ta siin on, kaua ta juba siin olnud on, kaua ta veel kavatseb olla. Ja mugud teda leiavad ka, aga seni on tagasi pannud. Ehk siis, järgmised otsijad, ärge laske end koordinaatidest eksitada, minge ja leidke. Kui nimed kirjas, vaatasime jälle korralikult ümbruskonnas ringi, tegime tutvust bensujaamaga ja võitlesime ühe kiusatusega - kohe palju võitlesime, aga kiusatus jäi seekord veel teiseks. Tänud juhatamast, vägev majakas!
Hea, et kohalik bussijuht kaasas oli, muidu oleks see aare küll leidmata jäänud. Et siis, aare asub ikkagi ukse all. Need geopeiturid, kes järgmisel suvel lähevad Ruhnu, võivad ennast hellitada lootusega, et siis saab torni ka :)
Leitud, logitud, tänud. Nüüd mul on kõid aarded logitud Ruhnu saarel. Tervitusega Ahvenamaalt.
Ruhnu vallutamise viimane aare.Oma üllatuseks kiire leid. Otsige ikka ukse alt :) Koht on äge ja aare korras. Niiske ainult veidi.EVEJ
Otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud. Ei metsast ega kapi alt. Tekkis kahtlus, kas ikka on seal ukse all...
Njah, selle aardega on pisut kehvad lood. Ei asu ta enam mitte algses kohas vaid Eiffeli majaka lähedal asuva hoone ukse all. Lai pragu, ei nüginud liiga kaugele. Sisemus ka pisut niiskunud, vajab vist hermeetilisemat karpi. Otsimine ise võttis aega ca 2 tundi, selle nahka läks päeva kõige parem ja valgem järgijäänud osa. Kui vihaga otsustasin, et see pole minu jaoks ja enam kümnendat kord mööda nõlva alla ei kappa, siis just kannalt pöörates ja pikka sammu võttes jäi aare ukse alt silma.
Kõige lihtsam ja kiirem leid sellel saarel...isegi gepsuta. Igatahes aitäh :)
Rattad jätsime metsateele ja edasi astusime kand varvas, no kes jõuab seda mäge seal siis rattaga vallutada :D. Hea et enne logisid ei lugenud, takkajärgi lugedes tundus et meil läks ikka väga lihtsalt, kõndisime mööda rada kohale ja võtsime aarde välja. Üks asi jääb mulle arusaamatuks ainult, kuidas üks väike saar nii suurt mäge omab ;). Tänud peitjale!
Ega Lauri jutule polegi midagi lisada, päris pikk kirjutis tal juu.
Juba väga mitu aastat olen mõelnud kuidas sinna saarele küll sattuda. Aga koguaeg on mingi jama vahele tulnud või siis pole transport sobinud. Nüüd oli aga uus paat, mis kulges üsna kiirelt. Ja kui Val pidi tööga seoses sinna minema ning kutsus kaasa siis polnud enam pikka mõtlemist. Kuna paat läks hommikul kell 10 ja tuli õhtul tagasi siis sai selgeks, et targem on juba eelmine päeva Kuressaares olla ja hommikul värskelt minna. Seega olime öösel juba hotellis. 15€ nägu ei olnud just eriti kindel aga kohapeal tuli välja, et täiesti talutav on. Isegi saun oli olemas. Hommikul panime end paadi peale ja hakkasime liikuma. Reis pidi olema umbes poolteist tundi. Oli aga üle kahe tunni. No pisike tuul oli. Ja siis pidi teistmoodi sõitma. Minu arvates oli pea pool paati pidevalt ametis oma sisemise ilu esiletoomisega. Lained oli umbes meetrised. Raputas ja loksutas mõnuga. Kõik see kaks tundi. Tekil sai olla, Rita käis korra ka sees aga ütles, et see oli ikka jõle viga. Kuna kõik tegelesid üha kindla asjaga siis oli võimatu hingata. Meeskonnast hakkas suisa kahju, pidevalt poetati mingeid kilekotikesi prügikasti ja jagati uusi. Mina ilma kinnihoidmata ei suutnud pikalt püsti olla. Rekord oli vist kuni 20 cm "maast" lahti. Paat lihtsalt kukkus mingilt laineharjalt alla ja nii see põrand kaduski. Val, kes on seal korduvalt käinud, ei suutnud kah nii "aktiivset" reisi meenutada. Saare lähedal jäi siiski vaiksemaks. Julgesin kah sisse minna. Rahvas vedeles lihtsalt toolide otsas pikali. Ja mingi hääl rääkis, et tal läheb seal saarel pikemalt. Et oktoobris hakkab lennuk käima ja siis ta tuleb tagasi. Et teist korda sellist paaditeemat tema ilma rõveda piinamiseta ette ei võta. Ilmaennustus aga lubas vingemat tuult ja algul polnud üldse kindel, kas me tagasi tulemegi lubatud ajal. Lõpuks saarel olles oli meil umbes 3 tundi aega. Aarde leidmisega läks pea pool tundi ära. Aga ei midagi hullu. Seejärel tegime kerge söömingu, sest hiljem ei tahtnud süüa. Tekkis ülitugev kahtlus, et see läheb nagunii kaladele. Seejärel kondasime saarel ringi. Käisime mõlemat kirikut uurimas, vaatasime muuseumi, plõksisime pilte. Leidsime ka brigaadilabida. Kolme inimese jaoks oli tehtud. Seal on ka majakrunt müüa, kui kellegil tekib tahtmine kohalikuks hakata. Taarapunkt ja pood jäid ka tee peale ette. Maire fotokasse sai neid pilte klõpsitud. Siis sai aeg otsa ja olime sadamas tagasi. Napilt peale laeva kolimist hakkas ka vihm peale. Ja see oli terve tee. Mingid hullud fotograafid olid kah eemal. Koguaeg pildistati, kuigi osad rääkisid, et see on hoopis äike. Tagasitee oli kordades lihtsam, enam ei õõtsunud ja seepeale ka kolisime meiegi sisse ja jäime magama. Autoga tagasi Tallinna poole sõites oli terve tee vihmane. Ja me ei saanudki aru, kuidas see vihm nii täpselt sadas. Eelmine öö sadas, hommikul natuke pudises ja tagasitee oli juba üsna tugev sadu. Aga täpselt see aeg kui me saarel jõlkusime oli vihmata hetk. Kunagi peaks sinna saarele veel minema. Limo rannas jäi käimata. Aitäh.
Mingil seletamatul põhjusel jäi see aare eelmine kord Ruhnu sattudes otsimata-leidmata. Seekord sai see viga parandatud. Esmalt sammusin aardest mööda sest gps näitas nulli 7 meetri kaugusel. Sealt ei leidnud aga midagi ja ringiga tagasi jõudes avastasin aarde. Tundub, et aare on aastatega pisut liikunud. No oma 5 meetrit vähemalt ja kirjelduses olevat infot ei maksa päris 100 prossa uskuda. Aga leidmist see eriti ei sega. Aare korras. Võtsin Kuljuse plakati aastast 2004, jätsin kaelapaela. Tore aare, tänud!