Karijärve

 1 

Septembri kohta lausa südasuvise palavusega retk oli. Esmalt läksime paadisillale, kuid lopsakas kõrkjamüür varjas hoolega järve. Pisut vett sai siiski värskenduseks näole tõsta ja siis juba oligi aeg aaret otsima ja puhkekohta uudistama siirduda. Tundus täitsa mõnud kohake oma suure grillkojaga.

Tänan peitmast.

 1 

Ilusal päeval tuli ikka midagi ilusat teha. Ma võtsin suuna ja Kristel tuli kampa. Tal oli see leitud, kuid Meeri aare veel puudus. Siia jõudes puhkasime ja Kristel sai edasi puhata ja nautida. Mina hakkasin otsima. Leidsin ka. Logidest tundus, et tuleb palju raskem operatsioon. Suvel on siin kui ja aare hästi leitav. Aitäh peitjale, et tutvustas sellist ilusat paika!

Korduskülastus Silveriga.

 1 

Küll oli pikk aga mõnus jalutuskäik, boonusena saime angervaksa korjata mida heinamaal rohkelt leidus, lisaks metsmaasikaid. Metsavahel oli mõnus hubane tunne ning korralikku majakest nähes tunne ülihea. Aare ise vedeles vihjest paari meetri kaugusel, tõstsime vihjesse tagasi. Leitud, logitud.

 2 

Täitsa huvitav on lugeda, kuidas mõnel vesisemal aasta-ajal on see luht vee all ning see liikumine ei ole siin mitte nii lihtne. Täna võinuks sisuliselt tantsukingas siia kohale jalutada, kõik oli nii kuiv ning sile, et polnud mingit probleemi meil sel jalutusel. Ilmselt veetase ongi hetkel hästi madal, sest lootsime, et saame siin ka ujuda, kuid järves vett väga ei olnudki ning jätsime selle plaani katki. Aarde muidugi leidsime, sellega kõik hästi. Aitäh.

 1 

Aitäh aarde eest!

Oodatud niiske raja asemel tuli siia hoopis korralik ja kui metsatee. Koht ise on ka tore avastus.

 1 

Eelmisel aastal üritasime siia tulla veidi varasemal ajal, aga siis oli põld väga vee all ja meil ei olnud kummikuid. Täna olid kummikud kaasas, aga vaja neid tegelikult ei olnudki. Kena jalutuskäik ja ilus järveäärne puhkekoht, aitäh siia kutsumast!

 1 

Meil polnud aimugi, et siin grillikoht on. Mööda aimatavat teed aardeni ja tagasi. Õnneks väga palju lund polnud. Tänud

 1 

Mõnus matk ja ujumine. Aitäh!

 1 

Jätkasime Meeri juurest matkamist Karijärve juurde. Olime üle heinamaa kulgenud jäljes jõudnud mulle üllatuseks rajale metsas, mitte võssis. Niidetud vinks-vonks talutee kulges tahedal pinnal. Kohapeal enne leidu sai leitud ka sirmik. Plats ise oli niidetud ja korras suure matkamajakesega. Järve ääres värskelt korrastatud ujumissild ja selle juures paadiga just randunud kohalik kalamees. Tänud peitjale.

 1 

Peale Meeri aarde leidmist jätkasime jalutamist luhal kulgevat rada mööda Karijärve suunas. Aimatav rada keeras ühel hetkel metsa poole ja jõudsime kenale metsateele. Vihma muudkui sadas, kuid suurte puude all oli natuke parem kõndida. Väga ilus vana talutee, niidetud ja puha. Selline tunne nagu jõuaksime varsti kellegi koduõuele. Aga pole siin enam kodu, hoopis äge puhkekoht. Kõigepealt siiski sahistasime natuke märjas metsas ja otsisime üles aardekarbi. Aare oli ilusti peidus ja parimas korras. Seejärel läksime tutvusime majakesega ja istusime natuke vihmavarjus. Kuna tundus, et sadu läheb järjest hullemaks, siis ikka võtsime varsti tagasitee ette. Luhale jõudes otsustasime marsruudi vähe sirgemaks väänata ja liikusime üle niidetud luha Meeri puhkekoha poole. Teel nägime ka ühte kitskest kepslemas, kes natuke jooksis, siis seisis ja meid teraselt jälgis. Ei tahtnud temagi sinna märga metsa minna ja eelistas pigem lagendikul kepselda. Kokku tegime umbes 5 km jalutuskäigu ja aega kulus vähem kui poolteist tundi. Ka vihmase ilmaga võib ilus koht külastamisväärt olla. Täname kutsumast!

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Tänud peitjale aarde eest!
Ilus ilm ja mõnus jalutuskäik.

 2 

Mõtlesime, et täna võiks Karijärvele jalutamise ette võtta. Oleme seda aaret hoidnud, et tulla mõnusa päiksepaistelise päevaga just sellisel aastaajal, nagu praegu, siia uudistama. Hetkel oli maa veel külmunud ja põllupealne kulgemine läks lihtsalt. Nägime kitsi ja nägime rebast. Meeri istumiskohas oli seltskond ees mõnusalt aega veetmas. Karijärve äärde jõudes tuli meile veel üks perekond vastu, aga aarde juures oli väga vaikne ja rahulik. Istusime päikesepaistel ja nautisime siinset olustikku. Sel ajal sai logiraamat ja karp tuulduda.

Oli väga tore käik ja kena kohake. Aitäh!

 1 

Piirkond on kena, tänud mõnusa matka eest! Aarde asukoht sai tuvastatud kiirelt.

 1 

Minu madala käru jaoks oleks siia tulek niikuinii praegu imetegu olnud, seega jätsin selle kenasti keelumärgi lähedusse ja võtsime jalad selga. Keegi küll ronis oma masinaga sinna kohale, aga mis ta seal metsas tegi jäi meile mõistatuseks. Masinate jälgi oli seal teisigi, kes ilmselt majakese võlusid kasutamas käinud. Aitäh kutsumast.

Leitud

Tänan aarde eest!

 3 

Minu esimene aare leitud.Nii kavalalt peidetud,et kohe ei hakanud silmagi.Aardesse lisasin väikese klaasist kuuli.Endale ei võtnud midagi.Koht on ilus,aga juurdepääs üle luha saarde nõuab kummikuid.Vähemalt kevadel.Aardest umbes 50 meetrit eemal padrikust leidsin vana Järve talu vundamendi ja kaevu.Aare oli heas korras.Aitäh!

Leitud, tänud :)

 1 

Karijärve aardele üritasin Google Mapsi suunisel esmalt teiselt poolt järve läheneda, aga see eeldab üle järve ujumist. Nii tuligi taas mööduda Meeri aardest ja üle heinamaa ja läbi metsa kohale kõndida. Väga kena kohake ja nutikas peidukas. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Leitud

 1 

Huvitav koht, autoga saaks päris ligi. Jätsime auto keelumärgi taha ja läksime jala.

 1 

Külma ja lumeolud olid sobivad, et isegi sõiduautoga oleks võinud letti sõita aga nagu ma Keeri puhul juba tõdesin, luba polnud. Jalutamine on ka kasulikum sõidust. Otsima väga ei pidanud, vaid käe pidi toppima kohta, kuhu ilma geopeitusega tegelemiseta ma seda kunagi niisama toppinud ei oleks. Külmas tingituna avasin konteineri hästi ettevaatlikult, kõik jäi terveks ja heasse seisukorda.

 2 

See täpp kaardil on juba kaua aega oodanud oma aega. Täna oli siis see päev. Täitsa drive in tehtav hetkel. Tore koht. Tänud kohta tutvustamast!

 1 

Meeri aarde juurest liikusime edasi. Jõe ääres oli hea kuiv jalutada, kuid põllu peale jõudes olin rahul, et olin kummikud jalga pannud. Metsatee aga oli jälle kenasti kuiv. Aarde peidukohas leidsime karbi kiirelt üles. Logi panime algul eelmise logi järgi eelmisesse kuusse, aga see sai kohe parandatud. Siis uudistasime veel lõkkeplatsi ja järveäärt. Ning asusime tagasiteele. Täname!

 1 

Kuni Meeri aardeni olime saanud ilusti kuiva jalaga, siis üle luha minekuks olid meil õnneks kummikud kaasas. Metsani jõudes oli kohe näha, et tee on korras hoitud ning osa murualast eelmise aasta lõpus niidetud. Huvitav miks? Tee viis otse lõkkekohani, mis oli üllatavalt suur. Paadisillalt oli näha, kuidas inimesed teisel pool jârve askeldavad. Käisime hurtsikus sees ning olime just aaret logimas, kui hakkas tibutama. Kirbasime ruttu nimed paberile, muidu oleks ka eelmiste toredaid mälestusi sealt lugenud, aga hakkasime kiiresti astuma, et enne vihma autoni jõuda. Suur aitäh sellisesse eraldatud ja ülimõnusasse kohta juhatamast!

 1 

Meil on kohtade nägemisel välja kujunenud erinevad hinnangud. Selle oma oli: siin võiks lausa Geojaani pidada! Üle põllu tulles saime jalad veidi märjaks ka, mis mööda teed astudes kenasti ära kuivasid. Väga müstiline ja lahe koht. Kõik asjad peab muidugi käe otsas kohale tassima. Aga peab neid siis nii palju just olema...

Lugesime huviga logiraamatut, kuidas zdrk üle järvejää kohale tuli ja mis seiklused joonas444-l olid ja tulid. Aitäh siia juhatamast! Tagasi minnes said jalad põllu peal muiudgi jälle märjaks. :)

 1 

Ammu olen hoogu võtnud, et Karijärve äärde hulkuda ja nüüd siis lõpuks ka kiire leid. EVEJ.

 1 

Ilus ilm oli, tahtsin lapsi loodusesse viia. Sai piisavalt loodust. :)

 1 

Matkasime ka Karijärve äärde. Mina olin enam kui õnnelik, et kummikud jalga olin torganud. Tee möödus kiiresti ja peagi olimegi kohal. Nii hea, et aare lõkkeplatsist eemal on, sai rahus tegutseda. Esimene paljutõotav koht aga aaret ei sisaldanud. Lõpuks tõesti päästis telefon, millega sai aarde asukoht üles filmitud. Tänud!

 2 

Seda aaret olen ka aastaid kaardilt vaadanud ja igast plaane välja mõelnud. Pikalt kaalusin, et kunagi suvel ujun läänest kohale. Tegudeni siiski ei jõudnud ja kui nüüd tuli Meeri aare, siis sai lõpuks ka siia tuldud. Ei olnud üldse nii raske ja pikk matk, kui ette olin kujutanud. Kohapeal tuvastasime küll kohe õige peiduka, kuid kui seal mitmel katsel aaret ei suutnud leida, tegi see murelikuks. Õnneks Liis telefoniga filmides nägi aaret, päris hästi paistis välja. Võib-olla siis koroona hirmus kinnastega otsides ei tundnud karpi. Siin metsas oli mõnus soe päiksepaistel jalutada.

Tänud.

 1 

Leitud !Aardele lähenemiseks sai valitud just mitte kõige kergem ja kuivem tee aga seda huvitavam see oli .

 1 

Soovitan kummikutes minna kevadel. Aardega kõik ok.

 1 

Mõtlesin kas minna või mitte minna, aga ilm oli ilus ja aega ka jagus, nii et läksin. Auto jäi kuhugi keelumärgi taha, algul läksin mööda metsa-põllu äärt, siis juba otse läbi metsa. Kohapeal ootas kaunis puhkekoht. Vaatasin maja üle, tegin järve ääres väikese puhkepausi ning tagasi tulin juba mööda korralikku rada ja kuiva luhta pidi. Tänud kohta näitamast!

 1 

Tänud aarde eest!

 16 

Mingi seltskond mangus juba nädala alguses, et tahaks nädalavahetusel kuskile onni ööbima minna. Selliseid soove tuleb mu tutvusringkonnas haruharva ette, nii hakkasin kohe suure õhinaga geotuuri planeerima. Esialgu oli plaan laupäeva varahommikul startida ja läbi aarete õhtuks RMK Kukemetsa metsaonni ööbima jõuda. Ootamatult sai laupäeva hommikust aga reede õhtu ning olin sunnitud oma Kukemetsa plaani teadmata ajaks edasi lükkama. Järsku tärgatas... Aga Karijärve! Muidugi! Olime ju paar nädalat tagasi siin aaret otsimas käinud ning onni sisse piiludes selle ka igati magamiskõlblikuks tunnistanud. Taipasin tol korral onni sisust ka pilti teha ning just sellega oli ka ülejäänud seltskond nüüd "müüdud".

Pool seltskonnast, kes reedel tööl ei olnud, startisid Tartust juba kuue paiku õhtul. "Kontoritöölised" panid pärast tööd kiirelt kodudest läbi, viskasid magamisasjad autosse, igaks juhuks ka hunniku küttepuid, kiire põige poest läbi ja kella 7 paiku said nemadki teele. Ega meil polnud õrna aimugi, mis seisus see jää võib nüüd olla, aga kuna esimene pool juba asjatas onni juures, siis läksime ka sama julgelt üle nagu paar nädalat tagasi :) Esimesed saabujad olid head tööd teinud. Keegi oli oma lapselt punase kelgu pihta pannud ja sellega veeti puid onni sisse. Meie saabumise ajaks lõke juba põles ja kuigi tuul puhus onni igast küljest sisse, siis mingi hetk võis sees olla isegi paar soojakraadi rohkem kui väljas. Kui alguses seadis mõni onnis ööbimise võimalikkuse siiski kahtluse alla, siis mõnusa jutu, grillimise ja kaardimängu saatel need kahtlused hajusid. Seltskond oli seinast seina, pintsaklipslastest-teksapüksikutest kuni tüüpideni, kes vist kunagi on oma ostetud matkasaapaid isegi paar korda jalga pannud, juttu igaljuhul jätkus varajaste hommikutundideni. Enne ära vajumist lasin mugudel ka aarde üles otsida, aga keegi vabatahtlikult oma kätt peidikusse panna ei tahtnud. Paar julgustavat sõna ja lõpuks ikkagi tõmmati kamba peale karp välja. Siiski tundus, et geopisik neid kohe ei nakatanud, aga ma ei anna alla :)

Kui õhtu alguses sain paari sellise höhöhö osaliseks stiilis, et see tibi küll siin ööd vastu ei pea, siis magamamineku ajal ilmnes, et see "tibi" oli kõigist kõige paremini eesootavaks ööbimiseks ette valmistunud :D Jagasin siis täismeestele oma nr40 villaseid sokke ja hunniku tekke, ei teagi mis paremini peale läks, aga ühel hetkel oli kõik kadunud :D Olin mõned nädalad varem ostnud uue talviseks ööbimiseks mõeldud magamiskoti ja magasin selles nagu beebi pilve peal. Istumiseks mõeldud pingid olid kahtlaselt kitsad ja oht end öösel kellegi kaissu veeretada suur, aga matkamatt külje all oli ka täiesti piisav. Pisut jutuvada veel ja umbes 3 paiku jäime magama. Mingi aja pärast ärkasin kellegi norskamise peale üles, mis teatavasti on märk heast unekvaliteedist :D Tuli oli ka ära kustunud. Et olen viimased kolm kuud praktiliselt ülepäeviti ahju kütnud, tasus end nüüd täiega ära, sain lõkke uuesti põlema ning tukkusin veel mõnda aega edasi. Hommikul pisut tatistena ärgates oli väljas kolm soojakraadi. Hommikusöögi kõrvale meenus muuhulgas, et meil hunnik küttepuid veel autos. Tundus tobe neid tagasi vedada, võtsin need kelgule ja vedasin varjualuse alla. Puid jäi sinna täpselt niipalju, et üks seltskond saab sel talvel veel ühe hubase õhtu onnis veeta. Kevadel tuuakse ilmselt juurde :)

Kella 7 paiku seadsime end minekule, eelmisel päeval sai Erlega kokku lepitud uus geotuur ja ülejäänud seltskond igatses vist lihtsalt oma voodisse magama :D

Metsaonnis ööbimine oli lisaks jää peal kõndimisele mu teine eesmärk sel talvel, nüüd sellega ka check! Meeldis ja paratamatult pani mõtted liikuma eesootavale suvele, kuhu võiks juba päris mitu taolist ööbimist planeerida.

Aitäh peitjale sellistesse kohtadesse kutsumast! Tiim Kerli&co kuulutab Karijärve onni igati sobivaks aastaringseks ööbimiseks! :)

 9 

Ka parima tahtmise juures ei leiaks ma oma tutvusringkonnas ühtegi paati ja seetõttu oli suur soov Karijärve (ja tegelikult ka paljud teised paadi-aarded) talvel ära teha. Mu päris esimesel geonädalal tahtis Kaupo minuga üle Raadi järve ühe aardeni jalutada, aga ma ei tahtnud sellest midagi kuuldagi. Kaupo läks siis ees ja kuidagi poolvägisi ma talle lõpuks järgnesin, aga iga väikse prõksu peale tundsin surmahirmu ja tahtsin lähima kaldani elu kiireima jooksu teha. Sada kalameest jää peal ei suudaks ka mind ümber veenda :D Nüüd kümme kuud hiljem olen nagu teine inimene - siin tegin juba ees julgelt tempot, tundsin end keset järve superhästi ja lausa jonnisin, miks see tee ometi nii lühike on :D Koht on kaunis, igati aaret väärt ja juba puhtalt saadud kogemuse pärast jääb tükiks ajaks meelde :) Aitäh!

 8 

Hommikul ärkasin juba 5:45, et Eesti teises otsas viia läbi suurejoonelisi ja ekstreemseid matkaplaane. Kuni Mäo ristini sõitsin mööda väikeseid teid. Varahommikuks oli see hellitavalt öeldes hea äratus. Lumesadu ja tuisk olid käsikäes kõva tööd teinud - kohati kõrvaldanud osa teid oma Maamunalt. Kütusekulu ajas judinad peale, nägi välja nagu oleks saha roolis olnud.

Koidu ajaks jõudsin oma peaeesmärgi juurde Kirnasse. Punane lipp uhkelt lehvimas. Mis mõttes? 3 päeva tagasi tehtud kõne kinnitas, et pühapäeval ei toimu midagi. Läksin asja lähedamalt uurima. Hoovis siblisid ringi valgetes kostüümides sõdurid. Peagi istusid nad oma masinatesse ja võtsid suuna lasketiiru poole. Kes peale ei mahtunud hüppasid kelkude peale ja lohisesid järgi. Valvur sõduriga pidasin maha 15 minutilise informatiivse vestluse ja lükkasin selle plaani edasi järgmisesse päeva.

Pekki läks mul ka plaan B teha Emajõe 4.0 aardeid. Keegi oli unustanud kraani lahti. Jõgi voolas nii nagu ta teeb seda kõikidel muudel aastaaegadel. Kuna aega oli vaja parajaks teha, siis tuli improviseerida. Kõigepealt jäigi silma Karijärve. Kuna päeval plaan Võrtsjärvele minna, siis vaja ju jääd testida. Lisaks Päästeameti GoogleMapsi jääkaardil kuvatu vajas ka kontrollimist.

Auto jätsin Karijärve lõunakalda ligiduses oleva keelumärgi juurde. Valida oli kas suunduda läbi metsa järve poole või siis sumbata lumes mööda Elva jõe äärset punktiirjoont. Valisin järve. Jääl polnud ühtegi hinge ega jalajälge. See tegi ettevaatlikuks. Paatide vettelaskmise kohast astusin järve peale. Tagusin natukene jääd ja pidas ilusti. Edasi suund otsejoones matkamaja sadamale. Tuul oli väga vali. Riietus pidas külmale hästi vastu aga nägu külmetas. Kui enamus järve kaldast on kaetud kõrkjatega kuhu vahele ei tahaks minna, siis täpselt vajalikes kohtades oli kallas puhas. Kindlale maale jõudes otsisin kõigepealt üles aarde. Herilasi enam tõesti ei olnud. Ka karpi oli päris keeruline üles leida. Tuli lausa külili visata ja terve käsi õõnsusse ajada. Kätte ma ta sain ja nime ka kirja. Viskasin pilgu laheda onni sisse, uurisin natukene informatiivset kaarti ümbruskonnast ja oligi aeg tagasi suunduda. Selleks hetkeks oli tuul kõik mu jäljed juba ära suutnud pühkida. Oli mõnus 4.5km pikkune jalutuskäik. Aitäh!

Esimesed sammud jääl

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Sellise ilmaga herilasi enam ei tohiks olla ühtegi. Võiks aktiivseks teha

 2 

Seda aaret oleme kord juba suundunud otsima, kuid ilmselgelt valisime siis vale suuna sellele lähenemiseks, nimelt jäi järv teele ette. Seekord oli Alex teinud kaartidel eeltööd ja nii saime kiirabi aardest kilomeetri kaugusele. Oleks ka lähemale saanud, kuid vahepealne lõik tundus pehme ( puha petlik värk :P ) , nii suundusime edasi jalgsi, ikka mööda teed. Metsa all oli keegi jupike tugevamat teed ehitanud ja asja pooleli jätnud, aga õnneks oli see ehitaja maasikad söömata jätnud, nii ma muudkui matsutasin, kuni jõudsin nullini. Samal ajal kuulsime auto surinat ja mööda teed vuras maastikuauto järve äärde. Nullis leidsime sobiliku uru ja tirisin aarde välja. Avasin väikse krõksatusega karbikaane ja siis... oi jeebus, mind rünnati täiesti ettehoiatamata. Nimelt olid aarde peale omale pesa ehitanud herilased,kes enne ei sumisenud, varitsesid pahaaimamatut mind ja siis tegid kambaka. Kui ma tundsin kahte torget siis õhtune naha kontroll tuvastas vähemalt viis auku, kolm neist ühes piirkonnas, mis kokku moodustas ikka korraliku põletikulise maakaardi. Asjad lendasid peale seda kambakat eemale karates muidugi laiali, vaid logiraamat jäi pihku. Peale logimist korjasime asjad kokku ja triibulisi valvureid tähelepanelikult silmas pidades sokutasime aarde urgu tagasi, kahjuks mitte nii varju kui oleks soovinud. Et kartsin allergilise reaktsiooni tugevnemist siis kahmasin kõik maasikad ja mustikad, mis ette jäid hooga suhu ja suisa kihutasin kiirabi suunas. Peale metsast väljumist jõudis meile järgi ka maastur, aga nüüd polnud enam mõtet küüti paluda. Tänud peitjale, herilased kaitsesid vaid oma pesa!

Herilased !!!!!!!!!Karbi kohal,tigedad ja ründavad.Kaks auku on mul nüüd rohkem...ettevaatust!

 1 

Esialgu püüdsime autoga läheneda mööda maad. Arvestades masinavalikut ja ilmaolusid olime sunnitud üsna kiirelt alla andma. Hoopis paremaks valikuks osutus kondimootoril üle järve minek. Aitäh toreda talvise jalutuskäigu, ilusa puhkeala tutvustamise ja toreda aarde eest!

 1 

Viimaste päevade külm ilm oli muda jm vesisema ilusti tahkeks muutnud, mistõttu sai algselt veidi peljatud teekonnast hoopis üks kena pühapäevane jalutuskäik. Tänud peitjale!

 1 

Karijärve aarde järgi läksime umbes kaks aastat tagasi. Siis oli selline vesine ja jahe ilm. Kuna tookord oli ühe lähenemistee sulgenud ääretu ja põhjatu veelomp, siis lähenesime me aardele teist teed mööda ja see oli üks väga-väga vale otsus. Õhtu lõppes tookord pimedas soos kidurate kaskede vahel ja minu jaoks väga halva tujuga.

Sel korral lähenesime aardele teatud ettevaatusega, noh et ikka tuju ära ei rikuks. Veelompi polnud, seega leidsime selle sillakese, kuhu enamus otsijaid logide järgi parkinud on ja läksime edasi jala. Tee aardeni viis meie jaoks esmalt üle jäätunud luha ja seejärel uuesti sinna samasse soosse, kus ma 2 aastat tagasi oma tuju ära kaotasin. Sel korral jäi tuju alles :) Kõik oli mõnusalt jääs ja lausa lust oli sedasi puude, põõsaste ja mätaste vahel aardeni komberdada. Mina muidugi läksin ülima ettevaatusega, sest iial ei või teada, kus jää liiga õrn on. Aega võttis veidi, aga kohale jõudsime. Aaret väga pikalt me otsima ei pidanud. Üks näitas koha ja teine paljastas aarde. Tagasi läksime mööda seda teed, kust ilmselt oleks võinud kohe ka läheneda. Aitäh!

 1 

Oleme plaaninud Karijärve aaret juba mitmeid kordi külastada, kuid ikka on olnud mingi põhjus seda matka siia mitte ette võtta. Täna tulime kindla sooviga asi siiski lõpuni viia. Auto jätsime umbes 1,3 km peale aardest, kuid saime kohe aru, et tegelik rännak järveni kujuneb tunduvalt pikemaks, sest karjakoplite vaheline tee ei läinud teps mitte otse.

Vahetasime parasjagu oma kergeid jalanõusid veekindlamate vastu, kui kuulsime jutukõminat lähenevat. Kaks naist ja üks mees tulid marja/seenekorvid käes meile otse vastu ja olid üpris üllatunud nägudega, et meie ilma anumateta vastassuunas minekule asusime. Küsisime neilt enda südamerahustuseks veel üle, et kas siit ikka Karijärve juurde saab ja kui olime sellele kinnitust saanud, jätkasime teed. Rada oli huvitav, sild üle Elva jõe ja suur asustus natuke kaugemal pakkusid meile kõneainet, väikene piknikuplats ümbrust tutvustava kaardiga samuti. Kui olime kõige suurematest porimülgastest läbi ukerdanud, oli minul mitu numbrit suurematest kummikutest nii kõrini, et otsustasin edasi astuda paljajalu. Kuna minna aga oli veel palju, oli nüüd kohe tunduvalt kergem astuda. Olgu kohe öeldud, et ka tagasiteel kasutasin jalavarje ainult kõige hullemal teerajal, muidu kapsasin ikka paljajalu, nagu oleks suur südasuvi. Teel pakkusid meile huvi lisaks koplis olevatele veistele ka metsavahel kõrguvad sipelgapesad, mis eranditult kõik olid vähemal või suuremal määral laiali lõhutud. Ilmselt oli mesikäpp siin millalgi kõvasti maiustanud.

Niimoodi tasakesi minnes me lõpuks „tõotatud maale“ jõudsime. Koht oli ilus, uurisime laagriplatsi kohe põhjalikumalt ja lõpuks lehvitasime kõikuva sillakese pealt ka järvel olevale kalamehele. Logiraamatusse ei hakanud oma nimesid enne kirjutama, kui olin sealt meie eelkäija [joonas444] tervitused kõigile geopeituritele kõva häälega Ainile ette lugenud. Selle mehe seiklused Karijärve aarde otsingul olid päris huvitavalt kirja pandud, kuid jäägu need lugemiseks kõigile neile, kes sellel matkal lõpuni välja lähevad. Igatahes meie täname toreda koha tutvustamise eest ja kindlasti soovitame seal müstilises paigas ära käia. V-võtmehoidja, J-külmiku magneti.

 8 

2738.

 1 

Peale lühikest öörogaini Tartus ei saanud järgmine päev ju ometi otse koju sõita. Valisime kehale taastumiseks sobiliku pikkusega matkakese, mis viis mõnusasse kohta pealekauba. Auto jäi jõe äärde sillakese juurde ja edasi matkasime lehmade karjamaa äärt mööda. Siis juba rada metsa poole, vanad talukohad ja olimegi puhkekohas. Kohe sinna ei lähenenud kuna kaks virguvat kalameest pakkisid oma öövarustust kokku. Hiilisime kõigepealt aardeni ja siis läksime nautisime järve, päikest ja kaasavõetud õllemärjukest. Vahva koht, ei tea, kas siia suvel ka süstaga pääseks Elva jõelt mööda oja. Kui jah, siis võiks ju kunagi täitsa seda ööbimiskohta vaja minna. Kõiki ägedaid plaane muidugi ei jõua kunagi teoks teha. :( Aitäh Martin!

 1 

Kokkulepped pidasid paika, ma sain siia. Kuna mu kodutöö on tehtud alatihti klippadi-kloppadi, oli tark siia tulla kaaslasega, kes on käinud. Tanel vähemalt teadis kõige paremat teed, sest sitad olid tal järgi proovitud. Seekordne tee viis mind vaikselt sõites lausa 1 km peale st kohta, kus oli kohe näha Inga kirjeldatud lehmasitarada. Aga eemal paistis mets ja see on reeglina kuivem. Oligi, lausa kingaga käidav ilus metsarada, maasikalehed paistsid, tuleb nämm koht.

Lõpp võttis sõnatuks, selline uhke hoonete kompleks! Grillmaja korraliku korstnaga, täispalkidest lauad-pingid, varjualused, sild, no uskumatult ilus koht. Palun järgmine Geosündmus siia teha! Aitäh kutsumast, pole ühtegi jama aaret, on vaid oluline AEG, mul tasus oodata!

 4 

Nonii, tegelikult peaksin ütlema vaid üht - seda kummikujuttu tasub tõsiselt võtta.
Tegelikult olin ma täitsa pettunud, et ma isegi aardeni ei jõudnud. Asi algas ju nii ilusasti. Kena kuiva põlluteed nähes otsustasin, et need jalanõud, mis end kummikuks peavad, jäävad nüüd küll pakiruumi lösutama, kuna neil on väga ebameeldiv komme jalas olevad sokid kuhugi saabaste ninaotsa hunnikusse kerida. Botastega ju palju mõnusam astuda.
Sain paarsada meetrit kõndida, kui silmanurgast metsa ääres mingit liikumist nägin. Seisatasin ja panin fotoka nagu püssi palge. Hmm, midagi halli. Kas tõesti see kurikuulus Tartu hundikari, kes mind isegi Kohatu Muusika juures jälitas? Vaatasin läbi objektiivi.... Ähh, hunt tallenahas, lausa kitsesabaga.
Kilomeeter astumist ja jõudsin rajale, mis lõpuks aarde suunas keeras. Aga milline rada - puhas lehmatallermaa. Astusin prooviks paar sammu, kuid loobusin sest üsna peatselt. Kuna mul oli plaan kunagi veel inimeste sekka astuda, oli vajalik säilitada vähemalt mingisugunegi viisakam väljanägemine ja mitte haiseda sõnniku järele.
Ega siis midagi, tagasi auto poole, mis oli küll nägemispiirkonnas, kuid kohutavalt kaugel. Kõht oli hirmus tühi. Mõned sammud tagasisuunas mõtlesin veel prooviks üle karjamaa minna, aga üks pilk sellele aiale, mille alt oleks pidanud läbi roomama ja maastikule, kus katsetus oleks lõppenud ilmselt näoli lehmasõnnikus, ning see mõte kadus sama kergelt, nagu tekkis.
Auto juurde jõudes jäi katki ka plaan uuesti kummikutega minna või vähemalt kummikud selga võtta ja hiljem jalanõudevahetus teha. Kohutav nälg ja väsimus oli. On ikka vahe, kas lipata suvel täis kõhu ja kerge riietusega üle heinamaa või lohiseda kevad-talvel mitmeid kilosid kaaluva riidehunniku ja maadligi suruva näljaga.
No ega midagi, jääb järgmiseks korraks. Jalutuskäik oli siiski mõnus.

Ja läinud nad ongi...

Tema mind ei kartnud

Kes näeb hunti, kes kitse

Et siis sihuke mõnus maastik

Lehmade ujula

 3 

Päeva maiuspala. Esimene lähenemisnurk sai vale - lõunast enamvähem mööda järve kallast. Uitasin sealtkaudu tegelikult üsna kaugele ja mõtlesin endamisi, et noh oligi 3.0 ju. Kuna aga jalas polnud kummikud vaid saapad, siis kuskil 400-500 m peal avastasin, et hüpped mättalt mättale muutusid aina pikemaks ja aina rohkem soovitud trajektoorist irduvaks. Võtsin suuna tagasi kuivema maa poole ning teine katse sai juba ettenähtud rada mööda. Kuna ka siin tuli ületada kevadine märgala, siis kummikud leidsid ikkagi rakendust.

Sihtpunktis nautisin õndsas üksinduses kogu sealset olustikku - õrna, ent samas nii tugevat, ebamaist, ent samas nii kodust. Päikegi piilus korra pilve vahelt, just siis, just seal, päeva kõrghetk mitmes mõttes. Aitäh!

 2 

Oleme väiksema seltskonnaga seda aaret ka varem piiramas käinud, aga eelkõige avastanud erinevaid eratee-märke. Täna siis navigeerisime korralikumalt ja jõudsime ka Elva jõe sillani. Põhimõtteliselt oleks ka edasi saanud, aga ei tahtnud madalapõhjalist külmunud rööbastes ja teadmata sügavusega lompides testima hakata, pealegi oli ilm suht talutav. Loomulikult selgus tol hetkel, et GPS on kenasti kodus lauanurga peal ja mõlemad mobiilid hingevaakuva aku seisundis. Õnneks oli võimalik eksimisprobleem maaomaniku poolt ära lahendatud ja konkreetsest punktist kuhugi mujale, kui aardeni, oleks väga keeruline jõuda olnud. Koht ise on äge, täitsa võib ette kujutada mõnda suurema seltskonnaga üritust seal, aare kah igati korras (niipalju suutsime mobiilist väljameelitada, et peenhäälestamise ajaks nägi koordinaate kah). Tagasiteel otsustas meie noorim liiga loomulikult magama jääda, mis vanematele liikmetele lisas aeroobset koormust paari kilomeetri jagu. Loomi ei näinud (üks sportlane, kaks kalameest ja kahed rebasejäljed välja arvatud). EVEJ.

 1 

Õige auto ja tugeva närviga on täiesti võimalik talvel lõppu välja jõuda. Minu närv väga tugev polnud ja seega sai km jagu maad jalutatud. Aarde õõnsuses sai kordamööda sobratud, kuni aare Toomasele näppu jäi. Iseenesest väga lahe koht aga sinna jõudmine on keeruliseks tehtud.

 1 

See on tegelikult tore, et sinna autoga ligi ei pääse, ongi hea põhjus väike jalutuskäik teha. Nullis küll tundus korraks, et aare on oma teed läinud, aga paistab, et külastajate vähesuse tõttu oli juba loodus ise maskeeringusse oma panuse andnud. Sel ajal, kui mina läheduses teisi võimalikke peidukaid otsisin, õnnestus Annal geokepiga surkides siiski aare välja urgitseda. Puhkekoht oli äge, pärast logimist tegime seal väikese söögipeatuse ja käisime paadisillal õhtust järve vahtimas. Tagasi kulgesime juba pimedas. Suur tänu, oli vahva!

 1 

Vaatasime kõigepealt Eratee sildiga teed, ei sobinud, telliskivi tuli vastu. Proovisime siis teist teeotsa, palju parem. Kaardi pealt sai tee otsa juba, aga ometi läks viisakas tee veel päris palju edasi ja mitte mingisuguseid maasikul sõiduks eeliseid omav geomobiil sai ilusti hakkama. Jätsime ta silla juurde ootama ja läksime edasi jala. Vahtisime tõtt luhal väikeste karvaste veistega ja kõndisime mööda aia serva edasi. Ning siis jõudsime mudani. Oiii, ideaalne koht uute matkasaabaste sisseõnnistamiseks, astusin põlvini mutta. Juhtub. Edasi liikudes nuputasime õunapuude ja pihlakate järgi talumaja võimalikku asukohta ning peagi olime puhkekohas. Üldse ei ootanud nii vahvat ja mõnusat paika. Aardega läks veidi aega, kuid kätte ta saime, seisukord väga viispluss. Logiraamatut lehitsedes tuli üllatusena, et keegi polnudki aardel suvel külas käinud. Pakkisime aarde kokku tagasi, tegime kerge pikniku hämaras, vaatasime järve üle ja asusime tagasiteele. Väga mõnus väike matk oli ja suured tänud aardeomanikule, et siia juhatas. Kniks.

Leitud.

 4 

Aasta esimese geotuuri viimane aare. Pimedus oli juba ammu maad võtnud. Auto jätsime eelmises logis kirjeldatud loomavaguni lähedusse teeristi ning jalutasime pealambi valgel luhale. Sihtpunktis uudistasime pisut matkaonni ja otsustasime siia järgmisel nädalavahetusel ööbima tulla. Ikka väga lahe koht on, suured tänud peitjale siia juhatamast! Aardeleid ise tuli lihtsasti. Tagasitee üle külmunud järve. Jää isegi ei praksunud enam.

http://sookoll.ee/gp

Novembris 2016 tulime tagasi ja pidasime Kätu sünnipäeva siin. Autodega jõe äärest kaugemale ei saanud.

Öösel külastas meid rinnakas metshaldjas. Või oli see järve uppunud neitsi vaim, ei saanudki tegelikult teada, sest miski nõidus oli kaine mõistuse viinud puu otsa.

 13 

2016.a. 1. jaanuar oli üle hulga aja päikesepaisteline, peaaegu tuuletu, parajalt külm et kogu loodus oleks härmalõngades kuid parajalt soe et nina ja kõrvad küljest ära ei kukuks, maapind lumetu kuid piisavalt külmunud et saada läbi ka kõige plögasemast mülkast. Ühesõnaga ideaalne GeoIlm et üles korjata mõni pisut põhjalikumat matkamist nõudev aare. Karijärve tundus olema parajalt magus suutäis, paraku ei saanud selget sotti millist teed kaudu ligi saab. Võtmesõna "jõeluht" ning sateliidifotod olid siiski piisavad vihjed. Õige tee muutus järjest kitsamaks ja kandilisemaks, igaks juhuks parkisin oma linnaliikuri ühes laiemas kohas ära ja sirutrasime koivad kõhu alt välja.

Õige otsus sest tee muutus täiesti laevatatavaks ning lõppes üksildase loomavaguni ning Elwa jõe luhaga. Jõeluht oli õhtupäikeses imenunnu, nagu ka teed ääristavad elektritarad. Ainus, mis puudu jäi, oli suurte ja sõbralike tähtedega silt "Aardeleid teeb vabaks"... Vabastava sildi asemel jõudsime hoopis ühe peaaegu-külili-sillni ning sellele järgnenud aiataguse puhke-vahejaamani. Veel natuke ja elektritaradega palistatud tee pöördus omadega metsa, mille taga sädeles õhtupäikese viimastes kiirtes Karijärv. Kui aardekirjeldus lubas Jumalatest, Deemonitest ja Inimestest igati maha jäetud, puutumatut ja kõrvalist paika, siis Objektiivne Reaalsus saatis meile selga väga jämedate kummidega jalgratturi ning veel ühe seltskonna 1-jaanuari-matkajaid. Oehh, milline peab ilm ja aastaaeg olema, et saaks nautida tõelist omaetteolemist...

Aardeleid oli imelihtne kuid kuidas tagasi? Kui jalgrattur sai üle järvejää, saame ka meie (Mets)Jeesuse moel üle vee kõnnitud! Madis oli küll pisut murelik kuid sisse sumatada siiski ei õnnestunud. Tagasiteele lisasid würtsi praguneva järvejää raksatused ning Madise uusaastaraketi plahvatus.

Võtsime hunniku pilte, jätsime maha korraliku kõmaka ning sügava tänu aarde autorile, GeoMatk sai tõeliselt SUPER!

Loomavagun

Peaagu Külili Sild

Aiatagused

Vahejaam

Alectric Avenue

Roheline mets

Valge mets

Sinine mets

Punane mets

Jalgrattur

BigWheel

Wigwam

Parimad Interjöörid

Kalamehe Jalajälg

Pulgakommid

Wolüümikas

Idüll

Karu?

Raudlind

Õhtu

 1 

Huvitav koht, aga siia oleks vist lihtsam paadiga tulla. Tänud.

 3 

Kuna eilne õhtu oli pikaks veninud ja sellevõrra ka hommik, ei tundunud plaanitud pikemale georetkele minek enam mõistlik. Karijärve aga oli meil millegipärast kodulähedasematest aaretest ootele jäänud, ilmselt maastiku kirjelduse tõttu. Mis seal ikka, kui saekaater ära tuuseldatud, suundusime sinna. Minu geps suunas meid ilusti mööda suurt teed ja käskis seejärel amfiibsõidukiks moonduda ja üle vee hõljuda. Selle osa otsustasime siiski vahele jätta. Õnneks oli ühel meist nii palju oidu olnud, et õigelt poolt lähenemistee valmis vaadata. Lähimas metsavahes, kuhu parkida andis, oli keegi end juba sisse seadnud. Sättisime end ilusti sinna kõrvale ja asusime mööda mõnusalt mudaseid rööpaid edasi rühkima. Millegipärast oli see kant väga sõralisi jälgi täis ja peagi jõudsimegi otsapidi karjakoplisse. Lehmad detsembrikuus väljas...hukas on see ilmaelu ikka küll. Minu truud matkatossud olid selle aja peale juba päris kenasti poriseks muutunud. Üks kohalik vanem härra müttas ka millegipärast seal lähedal mudas. Saime temalt kinnitust, et suund on meil õige. Härra mainis, et tema pole sel aastal veel Karijärve äärde jõudnudki ja suundus seejärel rippsilla moodi asjale, kuhu mina tema asemel küll roninud poleks. Paar sammu veel ja esimene puhkekoht vaataski vastu. Jõudsime imestada, et kellele nii uhke asi siin rajatud, aga infotahvli lugemine tõi asjasse selgust. No selge, tuleks ikka oma paat ka kunagi välja ajada. Edasisest rännakust jäävad meelde peamiselt lirtsuvad jalavarjud. Õnneks olid nädal aega tagasi jõululaadalt ostetud sokid nii tegijad, et imasid kogu niiskuse endasse, nii et paari minuti pärast olid jalad jälle nagu kuivad. Metsa vahel oli aga juba lausa lust kõndida. Möödusime mahajäetud taluasemest, millest olid muidugi alles vaid varemed, kaev ja õunapuud, aga hein oli kõik ilusti ära tehtud. Umbes 100 meetrit enne aaret otsustas minu geps, et aitab küll ja pani pildi ilusti taskusse. Aardele lähenedes suutis kaaslane püstioleva oksa vastu oma jala lõhki tõmmata ja tahtis veel edasi põrutada, kui mina juhuslikult vihjele vastavat peidukat nägin ja sealt aarde välja võtsin. Kõik oli kenasti korras. Pärast uudistasime veel laagripaiga põhjalikult üle. Väga mõnus, oleks kohe tahtnud sinna jääda. Sellised eraldatud paigad looduse rüpes mulle meeldivad ja sobivad. Suurimad tänud elamuse eest!

 3 

Oi, see sai ikka nii keeruliseks kui võimalik tehtud. Alguses polnud vigagi mööda metsaalust aarde poole kulgeda, aegamisi läks niiskemaks, aga no tühja sellega. Aga no ei saanud seda märkata jätta, et läks üha niiskemaks ja niiskemaks, kuni korraga avastasime end soost. Edasi kulges tee pokult pokule hüpates, aeg-ajalt vette maandudes, sest osad pokud olid hoopis pokuks maskeerunud hein. Minu arvates kestis see tunde, aeg-ajalt uurisin Annelilt kaua veel ja keeldusin uskumast seda, et oleme alles poolel teel. Peale pikka agooniat, mille käigus õnnestus mul isegi varbad märjaks saada, nii et õhtuks olid teised täitsa valged ja külmunud, jõudsime kohale. Koht ise on vinge, kui kuidagi normaalset teed pidi üles leiaks, peaks täitsa minema sõpradega kasutama antud majakest. Küll aga tagasi olin nõus minema kasvõi 10 kilomeetrise ringiga, peaasi, et ühtegi pokut ei näeks! Leidsime põldude vahelt kulgeva mudaraja, nägime veiseid ja keerdus silda ja lõpuks leidsime autogi üles. Huh, elusalt tagasi :P Tegelikult ju vahva aare. Soojas toas tagasi vaadates ;)

 2 

Me suutsime selle maastiku küll enda jaoks teha 5.0ks. Kõige pealt sai tiirutatud siin ja seal pool järve, et leida koht autole ja kust ligi pääseks. Päris palju eramaasilt ja linte, millest möödusime, viis meid aga ehtsasse sohu. Tundus nagu oleks tunde seal pokult pokule hüpanud ja jalad märjaks saanud. Aga õnneks kohale jõudes oli aarde leid lihtne ja leidsime ka teeotsa mida mööda tagasi minna, kasvõi suure ringiga. J: skorpioniga võtmehoidja, V: Tartu bussipileti

 3 

Geolambro jättsime üksjagu turvalisse kaugusesse, seega saime õhtu lõpetuseks suhteliselt pika jalutuskäigu. (selle orgunnimise eest loomulikult peitjale suured tänud). Maastiku ootasime üksjagu keerulisemat kui oli, korra maa vetrus jalge all, suurim takistus oli ilusad vaated loojuva päikese värvides ja tärganud seened, mida ei saanud jätta maha ussitama. Elva jõe veetee kutsub nende viimasel ajal külastatud aaretega aina enam end paadist läbima ja loomulikult oli ootamatu kohata sellist puhekohta sellises kohas. Täname matka eest

 1 

Suhteliselt ekspromt leid. Autoga sai kuni metsa servani ja sealt jäi veel alla kilomeetri jala minna. Aitäh näitamast!

 2 

Teekond oli keeruline. Mitte muda vaid lõputute suurte ja magusate metsmaasikate tõttu, mis raja ääres kasvasid. Kuidagi ei saanud vahepeal edasi liigutud. Kohapeal oli tore ja leid tuli kätte mõistliku ajaga.

 1 

Vihma oli sadanud paar päeva. Kuid õnneks sai ikka motikaga kohale pressitud. Ei soovita sõita sõiduautoga - pigem hõljukiga. Puhkekoht tasemel, ei tea vaid kuidas need inimesed sinna piknikule lähevad. Aare ka olemas ja korras. Päeva poriseim läbimine kindlasti.

 1 

Väga lahe koht, õnneks sai motikatega nulli. Ei teadnudki, et selline eraldatud puhkekoht meid ees ootab. Ise saime porisemaks kui porijõe aardeid otsides, lisaks pidi Erci jätkama ühe peegliga :)

 2 

Väikestel sportlastel tuli 3 tundi autasustamist oodata ja siis võtsime ajatäiteks selle matkakese ette. Kummikud oleksid marjaks kulunud. Jõudsime üle märja luha oma vesiste varvastega aardeni, kus oli tore puhkeplats ja sai lõkke ääres oma sokid kuivaks. Tagasiteeks valisime metsa läbimise. See oli küll aeglasem, kuid pisut kuivem. Tore koht. Aitäh!

 6 

Kuna mul polnud aimugi, kuhu Karijärve aarde poole sõites autoga välja võib jõuda ja kui kaua mu matk aardeni aega võib võtta ning kui kaua Ants maratoni sõidab, siis panin selle aarde omale kolmandana nimekirja. Et siis jõuan kindlasti õigeks ajaks meie kokkulepitud kohtumispunkti.
Kohalesõit oli mu madalale autole vägagi sobiv. See tähendab, et kõrgeid rööpaid ette ei jäänud ja jäiselt teelt ma välja ei sõitnud. Erateedele ma ei pööranud, seega veeresin jõeäärse luhani. Kui eile Kukelinnas polnud talv raba sõber olnud, siis siin oli talv tõeline sõber. Läksin üsna otse läbi metsa. Alguses kasutasin loomaradu, aga kui ma juba (kari?)hiire rada pidi astusin, siis taipasin, et küllap kannab lumi mind niisama ka. Kandis kohe hästi. Päike paistis, gepsu pistsin tasku ja tatsusin orienteeruja kõhutundega 0 poole. Ega siin suurt eksimisvõimalust ju polnud, ühel pool järv, teisel pool jõgi. Kui gepsu taskust välja võtsin, siis oli aardeni umbes 100 meetrit. Logisin, jätsin üha rännuputuka ja imetlesin kena puhkekohta ning järve. Otsetee võttis aega alla poole tunni. Tagasiminekuks kasutasin inimeste rada, see läks ringiga ja võttis rohkem aega. Alla tunni sain siiski edasi-tagasi käiguga hakkama. See oli tore, sest nüüd sain veel aardeid otsida. Aitäh toreda koha tutvustamise eest! Tänane retk oli nagu jalutuskäik pargis. Kõrge kontsaga oleks ka kohale saanud. Logima, kodanikud, logima!

Leitud :) Tänud peitjale!

 3 

Kunagi sinnakanti sattudes oskasime ennast nii vale kohapeale suunata, et pidasime paremaks tulla teine kord. Nüüd see teine kord siis tuli. Leidsime lähenemiseks palju parema koha ja peale kena sügisese pori muid etteheiteid rajameistritele ponnudki. Neljarattaline jäi nii kilomeeter-seitsmesaja peale, kuigi oleks olnud parem aastaaeg, oleks väikse neliveolisega ka puhtalt drive-in'i teinud. Igaljuhul me otsustasime seekord füüsilise liigutamise ja värske õhu kasuks. Ei läinudki palju, kui jõudsime esimesse lõkkekohta. Jõgi oli vajunud allapoole igasugust arvestust ja kõik see atribuutika, mis oli mõeldud paate kinni hoidma, tundus suisa mäe otsas olevat. Üldiselt korralik peatuspaik. Veits edasi tegime 90-kraadise pöörde metsa suunas. Vints-vants mööda vetruvat pinnast saabusime kenasse metsa kärsselajate poolt kõbitud maaparanduslikule teele, mis otse järveveerde viis. Vinge koht. Sinna tahaks kindlasti veel sattuda. Aarde koukisime oma praost välja ja lisasime logiraamatule talve kaitseks minigripi. Tagasi vantsisime kerges vihmasajus. Täname! Koht on külastamist väärt!

 1 

Tegime läheduses koduõlut ja meskimise, keetmise ootamisel külastasime vahvat matkarada. Üsnagi kui oli, kaunis koht matkamise vahepeatuseks.

 3 

Kaks korda olen julgenud mõelda, et vist peaks hakkama Karijärve peale mõtlema, ja mõlemal korral on sellele mõttele järgnenud korralik vihm. Põhjuslik seos? Täna mõtlesime hoopis teisiti - lähme skoorime selle vidina ära, kaua ta jaurab seal. Ja voila - ei mingit vihma! Nõiavärk, ma räägin :) Kodune kaarditöö oli mällu skaneeritud, ja tagantjärele tarkuses oli sellest abi, kuigi kohapeal oli ühel hetkel usk sellesse nõdravõitu. Igatahes jäi auto õigesse kohta maha ja edasi läks tallatakso mööda lirtsuvat luhta. Vähemalt oli hein kenasti maha niidetud ja mis üllatavam - äragi koristatud, nii et pold sel astumisel väga vigagi. Lõpp mööda teed meeldis muidugi rohkem. Kohta ennast on kiidetud nii siin kui logiraamatus, sellega tuleb nõustuda. Millega aga üldse ei saa rahul olla on see, et ma enam seda kanti sugugi ära ei tunne, kuigi üks aasta - oli vist 1990? - tatsusime siin kõvasti ja määrasime nõlvakalded ja tegime muud kino. Aga selles pole süüdi ju mitte peitja, vaid mingi sakslane, Alzmaier või midagi sihukest. Tänud juhatamast!

 1 

Sai vist vale lähenemistee valitud, aga ega see logimist seganud. Metsanotsud maiustavad aarde läheduses mõnuga. Aitäh!

 1 

Väga mõnus koht, sinna võiks kuidagi paadimatkal või lihtsalt niisama tagasi minna ja lux öömaja ka ära katsetada. Aitähh!

Miki ja Merle

 2 

Autoga saime lagendiku servani välja ja sealt läks edasi täitsa tip-top kõnnitav rada. Mingi aeg lagendikul läks ka veidi märjemaks, kuid taas jälle metsa jõudes oli ilus kõnnitav rada ees, mis ka aardekohani ilusti välja viis. Kokkuvõttes oli väga mõnus jalutuskäik ja tossud said hetke seisuga igatahes märjaks - aga seda vaid lagendikul paaris kohas. Tänud peitjale mõnusasse kohta juhatamast - järgmisel korral külastaksin seda paika hea meelega juba Elva veeteel seigeldes, kui leian samasuguseid napakaid, kellel kodus midagi teha pole ja kes nõus paar päeva kajakitama.

 1 

Imeline paik. Hoolimata eelmisest katsest aardeni jõuda, mis loomulikult lõppes minu maandumisega mudases mülkas nii, et ainult käed pea ja jalad paistma jäid. Tagasi sõita oli ka lahe, mootorrattal mudane ja märg..... Teine katse läks veidi paremini. Kuigi põllu oleks võinud ületada paadiga saime ka jalgsi sellega hakkama. Väga mõnus koht. Lähen sinna veel mitmeid kordi tagasi... kindlasti. Tänud peitjale :D

 2 

Alguses mõtlesin selle jätta ajaks, kui maa on külmunud, aga logisid lugedes ei andnud hing rahu ja otsustasime ikka veelkord proovida. Seekord valisime kolmanda tee ja see osutus tunduvalt paremaks. Vahepeal oli küll osa salakavalalt märga ala, kus selgus, et matkasaapad polegi päris veekindlad hoolimata kirjast "Watertight", aga väga märjaks sees ka ei läinud. Pärast veetakistuse ületamist jätkus väga ilus tee. Kuna GPSi aku oli peaaegu tühi, siis oli see enamuse ajast välja lülitatud. Peidiku tuvastamisega polnud probleeme, sest sellises kohas ju aarded ongi :) Logisime ära, vaatasime veel kohapeal ringi ja jalutasime tagasi. Üllatavalt kena koht :) Aardest võtsime kaasa kaelkirjaku, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.

 2 

See tundus nii ahvatlevalt lähedal peale Nunnu logimist. Käskisin siis GPSil kohale viia. Esimesel katsel viis ta lähimasse punkti ja soovitas otse üle järve jalutada... no tänan, ei. Proovisime siis teiselt poolt läheneda. Sõitsime siis nii kaugele kui teed leidsime ja hakkasime mööda kena jalgrada järve ääres astuma. Paraku läks maastik aina märjemaks ja märjemaks, tuli hakata mättaid kasutama. Ühel hetkel osutus aga üks puu liiga mädaks, mille tulemusel maandus Maris tagumiku peale porilompi. Otsustasime selleks korraks loobuda. Eks teinekord jälle.

 4 

Eilsel sündmusel rääkisid Paavo ja Triin, et nemad olid läinud otse ja tulid tagasi ringiga. See info kinnitas meie koduse plaani õigsust - kaart näitas teed nulli väikese kaarega ja alati ei ole sirgjoon kahe punkti vahel optimaalne liikumistee. Ringiga minnes sai ka tossudes kuiva jalaga kohale, kuigi kummikuga oleks luhal lihtsam olnud. Kohapeal vaatasime järve ja muidu ümbrust. Paadisilla ette oli üks kohalik elanik langetanud puu takistamaks kiikuvale silla minekut, aga sai ka kõrvalt. Tagasiteel kohtusime Ave ja Markoga. Rääkisime ühest ja teisest ning jutt läks ka Tammelinna aardele. Kui kuulsime, kus pidavat esimeses punktis vihje olema, siis pidasime end ikka pärs geopimedateks ja otsustasime minna tagasiteel kontrollima. Autole lähenedes kohtusime veel Reinoga, kes kiirustas aarde poole lootusega enne vihma ära käia. Aitäh peitjatele ilusasse kohta juhatamast!

 5 

Eelmise päeva geoüritus oli geoärevuse tekitanud. Seda sai vaid aarete otsimisega ravida. Tee lõpus oli päris hulk autosid, mõned tulid eelmisest õhtust tuttavad ette. Vihma polnud hulk aega tulnud ja jõeluht poleks kummikut nõudnudki. Mööda jõekallast läks täitsa sile teekene. Pärast geoüritust oli teisigi geopeitureid liikvel - alguses kohtusin [jussike]-stega, hiljem metsa vahel tuli veel [oirokko] vastu. Aardeleid oli kiire, aaret märkiv "X" ei jätnud kahtlusevarju, kuskohast otsida tuleb. Päris uhke puhkekoht seal. Tagasitulekul hakkasid pilved kerkima ja viimased paarsada meetrit läksid tihedas vihmasajus. Sellega oli mõnusa sooja otsimisilmaga ühele poole saadud (mina jäin teisele poole lörtsiks kippuva vihmasajuga). Tänud peitjale tervitused kaasotsijatele!

 8 

Hommikul tabas meid aarete otsimise tuhin. Pidasime siis telekast Maire Aunastet vaadates aru, et mida ja kuhu... Õnneks ei röövinud Aunaste-tädi liiga palju tähelepanu ja plaan saigi paika - teeme Lõuna-Eesti ühele osale ringi peale.

Kuna kummikud olid oma asukohta muutnud, siis sai see aare esimeseks valitud, sest kummikud jäid täpselt selle tee peale.

Olles eile kuulnud [trine] ja [speedy] seiklusi selle aarde leidmisel, siis sai targu väikseid vihjeid jälgitud ja olgem ausad, kui ikka teekond on ees, siis vastupidi käia pole just väga keeruline - aitäh selle eest Triinule :)!

Olles aga poolel teel aarde juurde (mis oli muideks väga mõnus jalutuskäik) nägime taamal metsaveerel kahtlasi tegelasi - no kes need ikka praegusel ajal siin on kui mitte kolleegid? Lähemale jõudes hakkas paistma tuttav kollane müts - eile nägime ju Urvel seda peas. Olidki [jussikese] segavõistkonna liikmed "koera" jalutamas. Nautisime ilusat ilma ja ajasime õige pisut luha peal juttu - no nii poole tunni jagu - puugi juures jäi ju nii palju veel rääkimata. Kui aga eemalt hakkas uus kogu paistma, siis leidsime, et ei hakka aarde juures leidjate rivi moodustama ja käime enne ära.

Kui luha peal tõusis juba tuuleiil, siis metsavahel oli täielik vaikus - idüll. Aare ise oli ka väga viks ja viisakas. X marks the spot :). Tagasiteel kohtasimegi juba järgmist "kodulähedalt" otsijat [errvee]d - pärast sündmusaaret on lähikondsed aarded kõik kõrgendatud tähelepanu all.

Suured tänud peitjatele mõnusa hommikujalutuse eest!

Kits vaatab tõtt

Kitsel hakkas kiire

Tsirkus keset põlde

Kevad on käes

Kummale poole?

Vesised lilled

Mingi ultramoodne kalatoit?

 4 

Esmaleiulootuses sõitsime mööda vahvaid kruusaseid metsateid lähemale. Auto jätsime sinna, kus kaks juba ees olid. Sellega kahanes esmaleiulootus. Tühja sellest! Kuna soovitatud rada tundus mudane ;-) jalutasime ikka järveni välja, sest küllap sealt ikka mingi otsem tee aardeni viib. Enne raja tõsisemaks katsumuseks muutumist, millest tol hetkel veel aimugi polnud, tegime lõuna koos õllega. Seejärel tuli välja, et viiski otsem tee aardeni mööda järve idakallast! Selline tunnine teekond mudas, vees, võsas, pokudel. Kummikud tahtsid vahepeal kinni jääda, oksad silma ja suhu sattuda, geps okstesse kinni jääda jne. Geopeitus ja raja valik on rangelt vabatahtlik. Lõpuks otsustasime kaldast eemalduda ja jõudsime kuivemasse metsa ning sealt ka otse aardeni. Aga, kui me poleks siitkaudu tulnud, poleks näinud ilmselt kalakotkast saaki püüdmas. Samuti mitte liiva seest vulisevat allikat. Ja üldse oleks kaks korda sama rada käimine olnud ebageopeituselik ja mitte minulik. Ikka läbi võssi kohale ja mööda laia siledat teed tagasi ;-)

Aardeleid ise käis hõlpsasti. Mulle tundus, et kuulsin onni poolt esmaleidjate vm inimeste hääli. Aga küllap oli see STFi luul, sest onni jõudes ei leidnud me sealt kedagi eest. Tegime toas ka teise napsu ära, sest väljas sadas vihma. Seejärel sai pilte tehtud, sillal käidud ja tagasiteele asutud. Mis viga mööda seda teed käia! Häh. Alla kahe tunniga olimegi rõõmsatena autos tagasi. Vähemal elus ja terved :-)

Aitäh laheda koha eest, kuhu saab mitmelt poolt läheneda :-P Aare korras, evej, kirja sai II leid. Puhkeplats oli uhke, magamiskohti seeski rohkelt. Tasub külastada, eriti paadiga. Tervitused ka aarde ilmselt värsketele esmaleidjatele! :-)

http://www.endomondo.com/workouts/333566268/1392188

Allikas teel sinna

Vaikne õu kohapeal

Sillake teel tagasi

 4 

Ähhh...mida te kõik rõõmustate ja kilkate oma leidudega...meie küll ei leidnud, voh! Loomulikult sõitsime me kohale autonavi järgi, loomulikult tatsasime järveni, loomulikult olid kõik paadid lukus, loomulikult vajusin ma sügavale mutta ja loomulikult hakkasin ma peale seda jonnima. Kaaslased halastasid mulle ja ära me sealt sõitsime ning teises kohas ei hakanud end uputama kuna üritus ju ootas. Ärge te valele poole järve minge...kui ehk talvel vast, siis on kõik ülilihtne. Tänud peitjale, et me aardeni ei jõudnud! :D

 6 

Varsti on Elva veetee ääres juba nii palju aardeid, et saab ühe toreda paadimatka kokku! Seekord olime siiski autoga, mis jäi geoparklasse kahe omasuguse kõrvale (kas FTF seltskond?). Luha poolt paistis tee, mis tundus Paavole liiga mudane, nii et me läksime otse :) Esiteks järve äärde, et seal väike lõunapiknik pidada. Lubati ju piknikukohta? Kahjuks mitte siin, aga üks pehkinud "diivan" ajas ka asja ära. Söömise ajal olime korraks vist koguni nii vagusi, et üks suur röövlind tuli oma lõunat järve pealt püüdma. Marje tundis temas ära kalakotka, kas tõesti elab siin? Võimas vaatepilt.
Ja siis aarde poole teele, ikka peaks ju kaldarada järvedel olema, kus kalamehed käivad? Roostik ei olnud just kõige julgustavam ja aina soisemaks see pind muutus... Jah, päris mitmed rajad olid ees, metssigade omad ja põtrade jälgi oli igal pool. Pokult pokule ja pajuvitsu pidi ronisime seda kahte kilomeetrit terve tunni, ütleb träkk. Ave ja Marko, teil jäi ju huvitavam pool rajast nägemata :) Näiteks oli siin mõnusalt mulksuv allikas. Eks lõpuks onnini jõudes oli teatav kergendus, pealegi saadeti kohe pilvetäis vihma kaela, et oleks põhjust onniga lähemat tutvust teha. Panime end aardesse teisena kirja, lasime vihma mööda ja tagasi - nagu klassikaline geopeitus ette näeb - juba mööda viisakat rada. Järgmine kord, kui paadiga ei tule, jätan auto vast isegi majade juurde teisel pool jõge, sest saladuskatte all võib kõigile öelda, kes nii kaugele viitsinud lugeda: seal on ka täitsa korralik sild olemas. Suur tänu peitjale aarde eest kaunis kohas!

 2 

Leitud kolmandana. Huvitav koht.

 3 

Kuna Martin leidis eile nii nunnult meie nunnu aarde üles, otsustasime meie sama teha tema aardega. :D

Meie senise geopeituri ajaloo põhjalikuimat ettevalmistumist nõudev aare. Panime kummikud jalga, üks osapool mängis natuke veeloikudes ja suundusime siis aardejahile. Kuna lootust oli leida meie elu esimene FTF, siis kaugelt silmatud kalamehed tundusid algul nagu kaasgeopeiturid, kelle rajalt maha võtmiseks ka juba mõtted pähe tulid, kuid siis silmasime õngi nende käes ja mure oli kohe lahendatud. :D Turnisime natuke mätaste otsas, natuke mõne puu otsas ka ja voilaa! oligi aare käes! :D Aardesisu oli väga asjakohane, iga aardeleidja tahaks seda puhuda, kui kohale jõuab. :D

Koht ise on väga nunnu. Jepikajee!